Sebastian ja lego

Sebastian tõusis 8kuuselt esimest korda püsti sinise legoklotside kasti najal. Ta ei ole mitte kunagi ühtegi lego tahtnud suhu panna või midagi muud veidrat nendega teha. Soovitust "Mitte anda alla 3aastastele lastele, sisaldab väikesi osi" olen pidanud sellest päevast alates eirama, kui Sebastian avastas, et lego on ainus mänguasi, millega mängida kõlbab. Vanust oli tal siis vähem kui kaks aastat.


Esialgu selles polnudki midagi imelikku. Meil kõigil on omad huvid ja hobid ja on asju, mida meile meeldib rohkem teha ja asju, mida ei taha üldse teha. Ehitised, mida ta tegi aga äratasid siiski küllaltki ruttu tähelepanu, sest vanuseliselt ta nagu poleks tohtinud selliseid asju veel teha.

Kolmeaastaselt tegi ta juba Robinile legodega ehitamises silmad ette. Tänase päeva seisuga ei valmista talle erilisi raskusi kokku panna 16aastaste legosid, millel on elektrimootorid, silindrid, juhtmed, jagajad. On hämmastav, kuidas ta võib tundide kaupa panna kokku näiteks suurt kallurit, millega Robin ja Erlend kahepeale ka hakkama ei saanud. Tal võttis see esimesel korral aega 5 tundi, aga kokku sai ja tööle hakkas.

Pean tunnistama ausalt, et ega Sebastianile polegi väga palju muid mänguasju ostetud ja kingitud, kui legod ja puzzled, sest need on ainsad asjad, mis teda huvitavad. Robinist on meil suur hunnik mudeleid, need pakuvad talle sama vähe pinget kui mulle näiteks poeleib:) Eks alguses ikka sai ostetud erinevaid asju, kuid aeg näitas üsna kiiresti, et pole mõtet - seisavad niisama ja koguvad tolmu. Seetõttu oleme siis rohkem investeerinud legodesse, sest need, kes on kursis, teavad, et lego on kallis lõbu. Eriti LEGO Technic, mis huvitab Sebastianit kõige rohkem.

Sebastian ei tunne numbreid ega tähti, need lihtsalt ei paku talle mingisugust huvi, kuid ta loendab hästi, sest seda on legotades tarvis. Ta peab pidevalt kokku lugema, mitme täpiga või auguga klotsi tal on vaja. Aegajalt tundub, et ta saab pildi pealt niisama ka aru, ilma, et ta peaks midagi loendama. Justkui oleks juba meeles, kui suur just see vajaminev kolts olema peab.

Ega kõik ei olegi nii lilleline, mõnikord meil esineb siin ikka selliseid kodusõdasid, et hirmus kohe ja peasüüdlane on LEGO. Kõige hullemad sõjad on siis, kui Robin avastab, et ta tahaks ka midagi ehitada ja siis avastab Sebastian, et Robin on võtnud sellise jupi, mida tal vaja on. Teine põhjus sõdimiseks on siis, kui kegi tahab mõnda ehitist ära lõhkuda, aga tema pole selleks veel valmis. Nii pole ka midagi imelikku, et teatud esemed seisavad koos aasta otsa. Aegajalt võtab ta ise selle tükkideks ja paneb kohe uuesti kokku. Üks selline asi on LEGO Greatori Ferrari, mille kinkis talle onu Aivar sünnipäevaks. Ülepäeva ta võtab selle lahti ja paneb siis uuesti kokku. Ööseks pannakse Ferrari voodi kõrvale.


Sellised suured masinad paneb ta kokku õpetuste järgi. Ferrarit oskab parandada ka ilma, kui ei ole just täiesti juppideks võetud. Kuid talle ei valmista raskusi ka sellised legoehitised, mida näiteks Arvo on ehitanud ja siis selles foto teinud. Ta vaatab fotot ja ehitab peaaegu samasuguse. Nii valmis täna hommikul taaskord vanaisa külgkorviga mootorratas.


Loomulikult on meil loendamatu hulk ka igasugu pisividina legosid. Neid ehitatakse kokku ja lahti silmad kinni ja seda sõna kõige otsesemas mõttes:D Robin vahest ikka ütleb, et kas kõik tema toa riiulid ikka peavad olema legosid täis ja mina protesteerin, et miks on terve elutoa laud legosid täis, kuid keegi pole ju keelanud viriseda. Virisemine aga ei muuda eriti midagi, sest legosid on palju, kokku ehitatud asju on palju ja tal veel oma tuba pole.

Eks ma muidugi olen omajagu mures ka selle liigsuure legohuvi pärast, kuid see on juba üks teine teema, millest ma täna ei kirjuta.



Võite kaks korda arvata, mida soovib meie Sebastian jõuluvanalt saada:)