neljapäev, 22. jaanuar 2015

Minu kõige esimene waldorfnukk

Ja kindlasti mitte viimane....

Kui päris aus olla, hakkasin waldorfnukkude vastu huvi tundma siis, kui ma Anne nukule riideid kudusin. Mind võlus selle nuku nägu. Kui minu lähedased ütlesid, et Sa oleks võinud sellel nukul silmad ka ilusamaks teha (ilu, muuses, on tõesti kinni vaataja silmades), ei suutnud ma mõista, mismoodi ilusamaks? Selles näos oli kõik just täpselt nii nagu olema pidi. Aimatavad näojooned, väikesed silmakesed ja väikene suu. See kõik oli hoopis teistmoodi kui näiteks Baby Born nukkudel (ma ei hakka neid nukke maha tegema, ausõna) ja minu jaoks hoopis ilusam ja puhtam. 

Nii ma kolasin mööda interneti avarusi ja nägin väga palju ilusaid ja veel ilusamaid waldorf- ja waldorfstiilis nukke. Nii poisse kui tüdrukuid, suuremaid ja väiksemaid. Kadestasin oskajaid ja unistasin, et teen kunagi ise ka. Ja nagu ikka, kui Sa midagi väga tahad, siis õigesse kohta ka satud. Mina sattusin Loonalapse kodulehele, kes müüb nuku õmblemise pakke, mis sisaldavad kõike nuku tegemiseks vajalikku: materjalid ja õpetus. See pakk on lausa ideaalne nii materjalide kui juhendi poolest, kui vähegi käsitööd teha oskad. Kuna ma tunnen end käsitöös üsna kindlalt, siis ma ei kahelnud hetkeks ka, et ma selle nuku tegemisega omal käel õpetuse järgi hakkama saan. Ostsin paki ära ja jäin ootama. Pakk tuli ruttu, just minu soovitud värvi lõngadega ja muude pisividinatega, kuid ma ei teinud pakki isegi mitte lahti, sest õpetus oli PDF-failina mul arvutis juba ennem paki saabumist olemas ja paljas selle sirvimine ajas mul kananaha ihule. Liiga keeruline. Ja nii see pakk seisis mitu kuud mu arvutilaua ja seina vahel. Kinnisena. 

Kuni ma ühel hommikul sain valmis. Hingeliselt. Olin ikka internetis kolanud ja erinevaid videosid Youtubes lummatult ikka uuesti ja uuesti vaadanud, olin püüdnud mõista selle nuku olemust ja hingeelu, sest isetehtud mänguasjadel on alati oma lugu ja elu. Hingeelu.

Ja sellel eelmise nädala neljapäeva õhtul kakkusin paki lahti. Vaatasin seda siit- ja sealpoolt ning otsustasin, et kui ei proovi, siis jääbki liiga keeruliseks. Võtsin juhendi esimese osa ja hakkasin sammhaaval minema. 


Mul oli aega küllaga ja ma tahtsin, et kõik oleks õige. Ma olin otsustanud, et nukku ei saa teha kiirustades ja rahutult, vaid nuku tegemisse läheb nii palju mõtteid ja tundeid, et selleks tuleb võtta aega. Ja aega mul oli, sest Arvo oli nagu ikka nädalavahetuseks kodus ja see aeg on mõnes mõttes justkui minu aeg. Mul on kohustusi täpselt poole, ja võibolla rohkemgi, vähem ja ma sain rahus nokitseda.

Arvo aitas ka :) Nii et, selles nukus on nii mind kui teda. Tema aitas mul kõik paelte sikutamised ja sidumised teha, sest koos on seda palju mugavam teha ning kõik pingutamised tulevad tunduvalt sügavamad ehk siis see peaks kajastuma hiljem ka nuku näos. Ma ei kiirustanud ühegi sammuga ja püüdsin mitte mõelda ette, sest niisama juhendit sirvides tundub see ikka väga keeruline. Samm-sammult minnes ei midagi ületamatut, kui käsitöös täitsa koba pole. 


Kui nuku keha sai valmis, oli minu jaoks kõige keerulisem osa - nuku juuksed. Juuksed mõjutavad väga palju nuku üldilmet ja ma olin enda jaoks mõtetes läbi töötanud erinevad võimalused. Need võimalused, mis tundusid minu jaoks kõige armsamaks muutvamad. Nii juhtuski, et nukk sai juuksed analoogsest parukast nagu minu inglidki - kahupeana. Väga jonnakas variant juuste tegemiseks, kuid mulle tundus sel hetkel ainuvõimalik. Kui Robin hommikul ärkas ja valmis alasti nukku kahe patsiga nägi, ütles ta, et see on ju Lota. 

Kõhu peal on väikesed sünnimärgid, sest ma torkasin nõelaga sõrme :)

Olgu siis Lota.

Lota oli paljas. Nii paljas, et mul oli teda hale vaadata, kuid nüüd on Lota 100% valmis ja mul ei ole teda hale vaadata. 


Mul on nii hea meel oma Lotast. Ma nägin temaga nii palju vaeva ja valmistasin teda suurima hoole ja armastusega. Igas enda valmistatud mänguasjas on oma hing. Iga väikseimgi samm on hoolega läbi mõeldud. On harutatud ja ahastatud, sest mina ju ei oska, ei saa hakkama, olen nii saamatu :) On imetletud ja planeeritud. Ma tahtsin, et minu nukk oleks kõige-kõige nagu minu asjadega ikka on ja ma olen nii rahul. Ma ei oleks osanud loota ka mitte, et minu esimene waldorfnukk tuleb lõppkokkuvõttes nii armas..... Nii armas, et ma käin teda pidevalt vaatamas. Ja tunnen, kuidas mitte midagi pole juhuslikku... Ei kleit, ei kampsun (õues on ju talv), ei lilled, ei lillad pitsid soki ääres, ei trukkidega papud. Kõik on just nii nagu ma oma hinges olin soovinud. 

Valetan, kui ütlen, et polnudki hullu midagi. Eks ikka sai pusitud, kõige enam näo ja riietega. Kõik asjad on tehtud minu väikeste armsate sõrmede ja Singerimasina ebakõlas koostööga. Ma ei ole õmblemises tugev, see on mulle raske, tunduvalt raskem, kui kudumine, kuid kui ma midagi väga tahan, siis ma saan tehtud küll. Harutades, minema visates, uuesti alustades. Nii minulikult. Ma igakord loodan, et küll ükskord ikka valmis saab. 

Lota on valmis :) Ja ma tahaks neid teha veel ja veel ja veel... Oma hinge ja armastusega :)

7 kommentaari:

  1. Püha taevas, kui kaunis. Sa peaks ikka oma oskustega raha kokku ajama hakkama.

    Kristine

    VastaKustuta
  2. Väga armas..... ja kadedaks teeb.... see Sinu kannatus pusida :D Minul seisavad (või õigemini on hoopis töö juures kapis peidus) kaks eripedagoogi "last", sest ma ei leia aega ja KANNATUST kõige muu kõrval neile riideid selga teha (vastupidiselt Sinule arvan ma end õmblemisega paremini hakkama saavat kui kudumisega). Aga sarnaselt Sinule ma mõtlen: Ükskord ma teen selle ära... :D

    VastaKustuta
  3. Ma nõustun igati eelkõnelejatega! Öeldakse, et ilu peitub detailides ja Sinu loodud tegelased on imeilusad, detailideni läbi mõeldud, igast detailist õhkub ilu, hoolt ja armastust! Suur tänu Sulle meie pere Lumi eest, ta on imeline!

    VastaKustuta
  4. Aitäh ilusate sõnade eest! Maarja, ma ei tea, miks Sa teise kommentaari kustutasid, sest Su idee on väga hea ja mina oleksin kindlasti kaasalööja :)

    VastaKustuta
  5. Väga armas! Mulle meeldib ka neid nunnusid meisterdada. Minuomad on sellised pehmudetüüpi. Tahaks sellise kehaga ka proovida teha. Kas sa keha lõiget jagaksid minuga?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loonalapse kodulehelt saab osta pakke, kus sees on lõige. Soovitan tema poole pöörduda. Ma arvan, et mul pole eetiline tema lõiget jagada. Vabandust!

      Kustuta
    2. Ma otsisin ka sealt juba aga seal oli kirjas, et ta juhendeid enam ei müü, et peab koolitusele minema siis saab juhendi. Ma omaa tite kõrvalt ei saa koolitusele küll minna. Ma ei ela linnas. Eks siis teen ise selle lõike. Lootsin lihtsamalt hakkama saada 😊

      Kustuta