Selles pole mingit küsimustki enam, et kas me oleme nats hullud või mitte? Vastus on ju ilmselge ja üheselt mõistetav. Kuidas muidu seletada seda, et me pakkisime mõned asjad kokku ja asusime teele. Õhtul, 22.00, oma armsatel jalgadel sihtkohaks valitud Sipa.
Meie matk kulges mööda kõrvalisi teid, kuna suure maantee ääres on äärmiselt jäle kõndida või rattaga sõita, sest autojuhid ei ole kuigi viisakad. Endomondo andis meile igal kilomeetril teada, mitu kilmomeetrit me oleme läbinud ja mis on olnud keskmine liikumiskiirus. Umbes 23.45 olime jõudnud Maavahe teele, läbitud oli peaaegu 8 kilomeetrit. Kuna tegu oli öömatkaga, siis meil ei jäänud muud üle, kui teha ka ööpiknik. Kiire ja lihtne.
Kohtasime oma teel rebasekutsikaid (mul polnud kahjuks pikka objektiivi kaasas), metsseakarja viljapõllus, jooksikut ja konnasid. Kohtasime lahket pererahvast, kes tahtis matkalistele (00.15 nende majast möödudes) öömaja pakkuda. Kohtasime vaikust ja valgusemänge taevas nii päikeseloojangul kui ka kuu tõusul. Rääkisime nii paljudest asjadest, et enam ei mäletagi, millest me rääkisime. Jõudsime ka järeldusele, et see, mida me teeme, on miljon korda etem, kui olla kenal suveõhtul kodus ja vaadata televiisorit. Olgu siis pealegi natuke hullumaigune :)
Meie vapper matkasell ei virisenud kordagi, mille üle me ei imesta sugugi. Metsateel oli ainult natuke kõhe ja käsi puges ema pihku. Kokku kõndisime 13 kilomeetrit 3.08 tunniga, kalorite kulu 630. Viimases lõpus tuli paljajalu jõgi ka ületada ja oi, kui hea oli jõuda Seljamaale, omale maale. Arvo ütles meie matka alguses, et 01.17 oleme põhus ja 01.16 olime me tõesõna oma suvepesades :)
Öös on asju, tuleb osata vaid näha ja tunda ning tahta ja viitsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar