Näpunukud Liisile

Ühel külmal jaanuaripäeval küsis Liis mu käest, kas ma saaksin talle teha mõned näpunukud ja kuna mina olen tohutult vastutulelik inimene, siis muidugi ma ütlesin, et saan ikka :) Kuigi teadsin juba eos, et mul pole mingisugust tahtmist käsitööd teha. Kohe mitte mingisugust. Kokkulepe jäi, et hakkan tegema nädala pärast ja siis sai jaanuarist veebruar ja veebruarist märts ja märkamatult jõudis kätte mai. Kuskil kuklas ikka tiksus vaikselt, et Liis, Liis ja Liis, näpunukud, näpunukud, näpunukud. No ja mingisugust isu polnud... Heegeldasin vahepeal tellimusena valmis elu esimese vaiba ja kuklas ikka pitsitas Liis ja tema näpunukud. Mõtlesin siis, kui palju Liis on meie heaks ammustel aegadel, mida ei taha mäletada, aidanud, ja sügav süümepiin puges hinge, aga käsitööd ikka teha ei tahtnud. Ja siis olin juba ära unustanud, mis elukaid ta soovis ja üldse - õues on suur suvi, kes siis istub lõngakasti taha?! Mina! Süümepiin on selline hea asi, mis paneb tegutsema ja tegutsema ma hakkasingi. Maikuu viimase päeva hilisõhtul. Mõtlesin siis, et loon esimene nuku silmad vardale, siis pole enam tagasiteed. Otsisin oma lõngavaru välja, värskendasin mälu selle koha pealt, mis loomi Liis tahtis ja lõin kassi silmad vardale. Aknast kostus suure suve alguse peo tümps ja mehe kojutulekuni oli veel ei rohkem ega vähem kui kolm tundi aega. Kuna kõik oli korras, pestud, läikima löödud, siis polnud nagu vabandust ka, et pole aega, sest aega oli maa ja ilm. 

Hakkasin kuduma. Kuna polnud õrna aimugi, mitu silma tuleb üles luua ühe näpunuku jaoks, tegin katse-eksitus meetodiga ja loodud sai 18 silma. Mõtlesin, et see on parasjagu selline arv silmuseid, mis ühe sõrme tegemiseks võiks kuluda. Liis muidugi mainis ära, et tal ei ole S-suurus sõrmed ja mul natukene kripeldas, kas ma teen ikka piisavalt suured nukud. Vaatasin seda valmivat sõrme nii- ja naapidi ning tõdesin, et kui see mu mehele sõrme otsa mahub, siis mahub Liisile ka. Kuna mul on geneetiliselt kaasa antud suhteliselt suured käed (pikad sõrmed), siis usaldasin oma kõhutunnet ja tegin esimese sõrme 18 silmaga valmis. Mahtus kenasti ja ruumi oli ülegi. Ja siis tabas mind paanika, sest mis see sõrme kudumine nii väga ära ei ole. Aga kuidas ma kõik need lisad teen? Üldse ei olnud meeles, kuidas ma kunagi ammustel aegadel lasteaiale ja Annele neid näpunukke tegin, aga õnneks olid meeles mõned amigurumi võtted ja otsustasin kõik lisad (koonud, kõrvad, käpad, sabad) teha heegeldades, sest ma olen suutnud ära kaotada ühe oma 2mm sukavarda, aga sobivas suuruses heegelnõel oli olemas. Pusisin selle esimese näpunuku tegemisel peaaegu kolm tundi pausideta tööd teha. Osaliselt süütundest ja osaliselt huvist, kuidas välja tuleb. Ja valmis ma ta saingi! Kassi. Saatsin Liisile pildi ja ta kirjutas, et täitsa vahva hiir :))))) Jummel küll! Hiir pidi hoopis teistsugune saama ja vaatasin ma seda kassi ühe külje pealt ja teise külje pealt - ei näinud hiirt. Mõtlesin juba, et pean otsast algama, aga siis otsustasin, et no on ikka kassi moodi pigem ja lõin temaga rahu selleks õhtuks. 

Hommikul, kui üles ärkasin, läksin esimese asjana oma vastvalminud näpunukku vaatama ja ikka nägin kassi. Mõtlesin siis, et teen hiire valmis ja vaatan, kumb rohkem hiire moodi on :) Tasa ja targu ei maininud kellelegi, et Liis nägi valminud kassis hiirt. Aga igaksjuhuks küsisin Sebastiani käest, kas tema meelest näeb esimene näpunukk kassi moodi välja ja Sebastian ütles, et ikka näeb küll. Süda jäi natukene rahulikumaks, sest kui täiesti käsitöövõõras noormees ütleb, et meenutab kassi, siis küllap ikka meenutas ka. Hiire tegemisel oli jämedam lõng ja ma tegin 16 silma vardale, mis oligi väga hea otsus. Vaatasin oma kunagi ammu tehtud näpunukkudest fotosid ja pidin endale peaaegu tuupi tegema nii kehvade fotode pärast, aga nii palju sain aru, et hiire käpad tuleb kuidagi teistmoodi teha, sest hiirel on sõrmed. Zoomisin neid fotosid ja sain aru, kuidas ma kunagi neid teinud olin ja pusisin hiire valmis. Jälle kolm tundi läinud nagu niuhti. Ja kui nüüd kass ja hiir kõrvuti panna, siis ikka üks on üks ja teine teine, ilmselgelt ei ole see triibuline hiire moodi. 

Lõngavalik ei olnud ka just kiita. Mõtlesin tükk aega, mis värvi teen jänese ja koera. Veeretasin üht ja teist lõngakera käes ning mõtlesin juba,et ilmselgelt pean lõnga juurde ostma. Koer minu vaimusilmas oli pruun, sest mul on pruun koer, aga pruuni lõnga polnud ja osta ka nagu väga ei tahtnud, sest mõtlesin, et ei tahaks peale maksta sellele tööle, mis naguniigi on üsna alamakstud. Ja siis leidsin end mõttelt, et me pole Liisiga rahast üldse rääkinud ja selline raske koorem tuli südamele. Tahaks heameelt teha, eksole, aga samas tahaks tehtud töö eest ikkagi tasu ka saada. Väga keeruline oli mõelda, et mis see hind siis võiks olla. Ma siis küsisin Sebastiani käest, kellel ikka alati on dollarid silme ees, et mis tema arvab, palju üks näpunukk maksta võiks. Sebastian ütles, et alla kümne euto ära küll tee, sest Sinu aeg maksab ka midagi. Tegime siis kiired arvutused ja saime tunnihinnaks 3.30. Käsitöö on ikka väga alamakstud, aga saime Liisiga kaubale hinnas ja mul oli ikkagi hea meel, et ma julgesin küsida just sellist hinda, sest tõesti tõesti - headmeelt saab ju teha ikka, aga kui kolm tundi pusida ühe näpunuku kallal, siis päris tasuta tööd teha ka ei tahaks. Igatahes otsisin lõngakastist välja beeži lõnga ja tegin sellest koera. Ikka selleks, et ei peaks lõnga juurde ostma. Ja beež on peaaegu sama, mis pruun :) 

Teha jäid veel jänes ja rebane. Jänese otsustasin helehalliga teha, aga vot rebase jaoks ikkagi lõnga polnud, sest... Oranž ei ole minu värv. Pigem. Pidin ikkagi olude sunnil tellima lõnga ja heegelniiti vurrude jaoks, sest rebane käib oranž. Ei saa teha sinist ega halli ega kollast värvi. Noh, laste meelest ilmselt võiks olla ka sinine rebane, aga minu meelest ei või. Ja siis sain selle tellitud lõngakera kätte ning tõdesin, et ei saa ikka netiteel tellida niimoodi. Ma ei mäletagi, et oleksin kunagi nii peenikest puuvillast lõnga näinud, kuigi puuvillaste lõngadega on kogemus suur. Mõtlesin siis tükk aega, mis ma teen. Ostan veel ühe lõnga? Nagu ei raatsinud hästi.... Ja siis tulin geniaalse idee peale, et teen kahekordse lõngaga. Kuna tegu oli siiski väga kvaliteetse lõnaga, siis ei ole seda kuskilt otsast näha, et lõng on kahekordselt võetud. Silmuste arv jäi ka samaks ehk 16. Veel kolm tundi pusimist ja saingi tellimustöö valmis. 

No oli ikka nikerdamine! Mõnes mõttes on muidugi hea, kui on midagi teha, sest käsitöö on väga rahustav tegevus ja aitab olla kohal siin ja praegu. Isegi kõige kehvemas seisundis saab nokitsedes kuidagi fookuse tagasi ja olemine muutub kergemaks. Viis näpunukku. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, eksole, aga hakka tegema! Mingi nitaka kõrva jaoks kulub koos kinnitamisega veerand tundi. Ja siis kõik need lõputud lõngaotsad, mis tuleb ära peita ja kinnitada! See on see kõige tüütum osa. 

Nii, armas Liis! Ei võtnudki aastat aega :)))) Aitäh, et usaldasid mind seda tööd tegema. Ma ei tea täpselt, millega ma selle usalduse olin ära teeninud, aga ju siis millegagi ikka olin. Ma pean muidugi siiralt vabandama, et jaanuarist sai vahepeal juuni ja ma olin kõik need kuud nii ebaproduktiivne olnud, kuid parem hilja, kui mitte kedagi :) Oli huvitav nokitsemine ja isegi natukene on kahju, et valmis sai. Ei teagi, millega nüüd oma fookust hoida, kui see kaduma läheb. Ilmselt pean ikkagi mingi näputöö enda jaoks välja mõtlema. 

Loodetavasti saavad need näpunukud Sind Sinu töös aidata ja lapsi rõõmustada. Ma täpselt küll ei kujuta ette, mida teeb eripedagoog näpunukkudega, aga küllap siis ikka midagi on teha. Head mängimist!

Teie Ennike