Arvoga Tartus

Meil Arvoga saab 10.juunil 25 aastat koos oldud, millest 7 aastat abielus. Jajah, just nii pikk katseaeg mul oligi...  Ei saa öelda, et oleks olnud ainult lust ja lillepidu, ikka raskemaid aegu on ka olnud, kuid mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. Ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, kuidas tegelikult peab ikkagi vaeva ka nägema, et suhe püsiks. Meil ei ole olnud kõige kergem aasta, kuid me oleme hullema seljatanud ja sammume ikka sama jalga. Enamasti Arvo jalga :) Kerge oleks pillid kotti panna, sest meil enam väikseid lapsi pole ja minna eraldi teid, kuid kui Sa oled veerand sajandit inimesega koos olnud, siis käega lüüa oleks ilmselt väga keeruline. Emotsionaalselt just. Ma armastan Arvot, isegi, kui ma vahel temast aru ei saa. Ega tema ka minust alati aru ei saa, kuid me püüame ka raskematel hetkedel ikkagi lõpuks ühise keele leida. Arvo on väga iseteadlik inimene ja ta väga kergesti oma veendumustest ei tagane, kuid vaatamata sellele ta ikkagi hoiab mind ja ma tunnen end temaga koos turvaliselt. Ükskõik, kus see tee meid siis parasjagu viib. Mulle meeldib, et ta leiab aega käia ja teha, kuigi tal on kolm majapidamist ja väga palju tööd. Ta on spontaanne ja täis üllatusi. Vahel ma naeran, et tal oleks justkui ATH, sest ta ei suuda paigal püsida ja keskenduda ühele asjale. Tal on koguaeg sada rauda tules ja ta ikka püüab leida aega pere ja lähedaste heaks, et pakkuda meile kõigile positiivseid elamusi. Vahel ma olen ta peale nii tige, sest ma ei jaksa temaga sammu pidada, sest ta tahab koguaeg midagi teha, aga mu tigedus läheb üle, kui me jälle kuskil matkamas oleme või kultuuri naudime. Seekordsed positiivsed elamused olid ainult meile, et tähistada meie aastapäeva. 

Nii viis meid tee Tartusse. Me ei ole väga ammu enam Tartus käinud, sest Anne pole enam minu psühhiaater ja niisama tšillimiseks on Tartu meile ikkagi kaugel. Aga. Me otsisime mõlemad meeleheitlikult, mida teha ja kuhu minna oma märkimisväärset aastapäeva tähistama ning Arvo leidis, et 7. juunil on Tartu Laulupeomuuseumi sisehoovis lavastus "Oh jumal!". Ma alguses küll küsisin, kas tõesti kuskil lähemal midagi ei toimu, kuid no tõesti ei toimunud. Arvot pikad vahemaad ei heiduta, tema läbisõit nädala sees on muljetavaldav. Igatahes ostsime endale teatripiletid ja otsisime restorani, kuhu sööma minna ja sõitsimegi Tartusse. 

Ma olin meile reserveerinud laua Michelini märgiga restorani Joice. Me pole juba tükk aega saanud üdinid positiivset toiduelamust ja ma mõtlesin, et see tähtis päev väärib parimat. Jõudsime kohale õigeks ajaks ja kuna ilm oli ilus, siis istusime õues. Meid teenindanud tütarlaps tundus mulle esialgu liiga agar, kuid tegelikult oli teenindus ikka suurepärane. Absoluutselt kõigeks oldi valmis ja väikseimgi mure leidis lahenduse. Me otsustasime eelrooga mitte süüa, kuid valisime menüüst kahepeale jagamiseks juustuvaagna. See oli ilus! Ja väga maitsev. Ma ei mäleta enam, mis juustud seal kõik olid (üks oli lilla igatahes) ja kitsejuustu usaldas Arvo minule. Kõik oli väga maitsev! Arvo võttis alkoholivaba vahuveini ka kõrvale ja mul oli mingisugune rabarberijook, mis oli samuti väga hea. 

Tellisime ka leivavaagna, sest mulle alati väga meeldib erinevates restoranides proovida käsitsi valmistatud leibasid. See pasteet, mida sinna juurde anti, oli lihtsalt oivaline! Leivad olid kõik soojad ja koos pasteediga väga head. Mind ei suudetud aga pöörata pesto usku. Valikus oli basiilikupesto ja minu jaoks oli sellel liiga intensiivne maitse. Ma iga kevad mõtlen, mida inimesed sellest karulaugupestost leiavad ja veendusin ka seekord, et pesto pole minu jaoks. Pearoaks valisime erinevad asjad: mina vuti ja Arvo antragoodi. Need olid imemaitsvad ja väga suured praed. Kui üldse millegi kallal natukene nuriseda, siis selle üle, et toiduportsud olid natukene liiga suured. Mõtlesin tõsiselt, kuhu see dessert veel mahub. Aga see restoran ei ole asjata saanud kõrget tunnustust, sest sealne kokk tõesti teab, mida teeb. 

Desserdid valisime Arvoga mõlemad samad, mis koosnes rabarberist. Rabarberitarretis, rabarberi tartarr, rabarberitolm jne. Kõik ei ole meeles. Tüümianijäätis oli ka. Selles magustoidus oli kõik olemas: magusus, hapusus, tekstuur - see oli lihtsalt nii hea! Ja üldse mitte liiga suur. Ainuüksi selle magustoidu pärast tasus Tartusse sõita :) Lahkudes anti meile veel käsitööna valminud jäised trühlid, mis olid taaskord väga head. 

Jäime söökide ja teenidnusega äärmiselt rahule. Ma arvan, et see oli üks üle väga pika aja kõige parem toiduelamus üldse. Ja teenindajatüdruk sai tippi ka, sest ta oli tõesti väga armas ja põhjalik. 

Peale restoranikülastust sõitsime Tartu Laulupeomuuseumi juurde ning ma suutsin teatripiletid gmailis ära arhiivida :) ehk et ma ei leidnud neid enam mitte kuskilt oma meilboksist. Mind valdas kerge paanika, aga siis mul tuli meelde, et ma sain nädal tagasi piletilevilt meili, mis tuletas meelde, et varsti on etendse päev ja mul kuskil kuklas oli meeles, et seal meilis oli juttu ka kaotatud piletitest. Otsisin selle meili prügikastist üles ja seal oligi link, mis viis mu meie ostetud piletite juurde. Ma hingasin kergendatult, sest ma ei tea, mis oleks saanud, kui ma poleks pileteid leidnud...

Etenduse nimi oli "Oh jumal!" ja see oligi tõesti ohjumal... Tegelasi oli kolm: psühholoog, tema autismiga poeg ja mees, kes palus end nimetada lihtsalt J.-ks. Asjade edenedes selgus, et tegu oli Jumalaga ehk Jumal oli vaja psühhoteraapiat, sest ta tahtis nii väga surra. See oli nii naljakas etendus, sest püüa endale ette kujutada Jumalat, kes läheb psühholoogi juurde :)))) Näitlejad olid väga head ja kuna etendus toimus intiimses muuseumi sisehoovis, siis rahavast oli vähe (kogu sisehoov muiduagi oli välja müüdud) ja oli kuidagi hirmus hubane olemine. Etendus algas sellega, et psühholoog kastis oma lilli ja palus Jumalat, et tuleks ometigi üks vihm... Ja vihma me saimegi, saime lausa nii korraliku vihma, et etendus katkestati veerand tunniks :) Sellist asja pole meil veel juhtunud kunagi. Jumal muidugi vabadas ka, et nii läks :)

Selline oli meie Tarus käik. Nii lihtne ja nii tore! Söök oli suurepärane ja etendus väga hea. Vihmast me ei tee väljagi, see oht on alati suvel, kui tegu on väliüritusega. Külm ei olnud ja väga märjaks ei saanud, sest etenduse läbiviiad juhatasid meid siseruumidesse selle paduka ajal. 

Aitäh, kallis, selle toreda päeva eest! Oli pikk sõit küll ja koju jõudsime alles südaööl, kuid see kõik oli seda sõitu väärt! Me ei ole ammu midagi kahekesi teinud ja see oligi väga tore! Peaksime rohkem aega leidma teineteise jaoks... Pere ja lähedastega koos on tore, aga vahel oleks vaja ka kahekesi elamusi saada. Ärme oota jälle aastat, et koos midagi teha. 

Kui veel on võimalik, minge kindlasti seda etendust vaatama! Ja Joici sööma - uskuge mind - te ei kahetse!

Teie Ennike