Õhtumatk Sippa

Nii tore, et Robinil on jälle vabu päev, sest tal on alati palju häid mõtteid ja nii ta kutsuski meid õhtumatkale Sippa. Me polnud ammu niimoodi õhtul matkamas käinud ja see oli üks väga hea mõte. 

Alustasime minekut 18.45. Ilm oli megamõnus, ei olnud liiga palav, tuult polnud ja päike paistis. Mõtlesime, et lähme mööda Maavahe teed, sest siis ei pea seda metsas olevat kraavi ületama, mis meie viimasel öömatkal oli ikka paras katsumus. Anete, hea tüdruk, oli päev otsa küpsetanud ja vaaritanud ning poistel olid seljakotid vett täis. Ma natukene põdesin Mira pärast, sest ta on päris palju kaalus juurde võtnud selle hormoonraviga ja ma kartsin, et äkki ta ei jaksa nii pikka maad kõndida. Aga ega mul mingeid muid valikuid ka ei olnud, kui et Mira pidi kaasa tulema ja hakkama saama. 

Kui me keerasime Sõtke tee peale, ütles Anete, et ta on juba väsinud :D See oli päris nalajakas väljaütlemine, sest kõnnitud polnud isegi ühte kilomeetrit. Arusaadavalt see oli muidugi nali, sest tegelikult olime kõik väge täis ja õhtu oli alles noor. 

Mööda Sõtke teed kõndisime Sipa teeni. Seal on hea pinnatud tee, oli mõnus kõndida. Mira natukene vahepeal sikutas, aga üldiselt kõndis ikka hästi. Ta on peale seda, kui nägemise kaotas, kuidagi palju tublim rihma otsas kõndija. Mina muidugi ei saanud, pidin koguaeg ikka pilti ka tegema, sest loodus on praegu nii ilus. Kõik on nii värviline ja õites, ma raiskaksin oluliselt rohkem aega pildistamiseks, kui ma üksi patseriksin. Õnneks poisid kuidagi ikka lasevad mul teha pilte ja ei kiirusta takka. Poolel Sõtke teel otsustas Robin tossud vahetada plätude vastu, sest ta on harjunud päevad läbi plätudega tööl olema ja ta ütles, et tal hakkavad need tossud jala peale. Mina isiklikult ei kujuta end ette sellist vahemaad plätudega kõndimas, aga ma pole ka väga plätu inimene. Olen heade jooksutossude usku. 

Maavahe teele jõudes tabas meid säästeparv. See on lausa uskumatu, kui palju neid sel aastal on! Ma muidu olen suht kannatlik ja ei lase end nendest väga häirida, aga seekord pidime küll matka jooksul kolm korda end ülepeakaela OFFi täis laskma, et saaks elada. Mirat kahjuks ei saa offitada ja ta pidi ikka kurja vaeva nägema, et neid elukaid endast eemale peletada. Anetel oli kaasas ka see looduslik vahend, aga riietele pidi ikka laskma mürki, sest nad sõid meid isegi läbi rõivaste. Kui kõndisime päikesepaistel, siis nii hull ei olnud, aga kui päike jäi puude varju, siis oli ikka päris kohutav. Õnneks me olime seekord selleks valmistunud, mitte nii, nagu Jalasel käisime. 

Poolel teel olid Anete jalatallad villis, kuid peale plaasterdamist ta oli ikkagi väga tubli ja jätkas vapralt matka. Anete oli küpsetanud mustikamuffineid ja kuskil seal Maavahe teel me neid sõimegi. Siis, kui Robin oma naise jalgu plaaterdas. Anete on nii tubli! Ta oli selleks matkaks korralikult valmistunud. Teinud leiba ja maistevõid ja muffineid, aga me ei saanud piknikut teha, sest sääski oli nii palju. Leiba sõime lõpuks siis, kui Sippa koha peale jõudsime. Poistel oli kaasas vist kuus liitrit vett ja see sai kõik otsa. Viimased lonksud tegid koos ennem Riina talu. 

Anete vahetas ka ketsid plätude vastu

Eluks vajalik tegevus

See jõgi tuli kuidagi ületada

Kui me jõe juurde jõudisme (oleks saanud ka muudmoodi Seljamaale, aga siis oleks distants oma 3km pikem olnud), siis mul oli natukene mure, kuidas Mira selle läbib. Ma kuidagi ei tahtnud teda ujuma lasta, sest kell oli juba 22.15 ja õhk oli jahedam. Mõtlesin, et äkki tal pärast hakkab külm. Sebastian, hea poiss, ütles, et ta viib koera süles üle jõe. Ütlesin küll, et ta on ju nii raske, aga Sebastianit see ei heidutanud. Nii ta võttiski koera sülle ja koos nad sealt jõest läbi tulid. Minul ja Sebastianil oli päris valus ületulek, sest meil ei olnud plätusid. Kivid tegid ikka korralikult haiget jalgadele, aga mingit muud võimalust ka polnud. 

Kokku kõndisime 13.77km ja aega kulus 3 tundi ja 9 minutit, keskmine kiirus oli 4,5km tunnis ehk üsna rahulik kulgemine. Seljamaale jõudsime 22.18. Robin tegi panuse, kui hakkasime kodu juurest minema, et me jõuuame 22.22 maale, nii et ta eksis ainult nelja minutiga. Oli vahva kõndmine. Jalad olid lõpuks päris väsinud, aga keegi ei kurtnud. Ootasime ainult seda Riina punast katust nagu hingeõnnistust :) 

Aitäh Robin, Sebastian ja Anete! Teiega koos on tore! Loodetavasti teeme varsti jälle midagi koos ja saame positiivsete elamuste võrra rikkamaks. 

Teie Ennike