Pikad jaanid

Otsustasime Arvoga, et veedame sel aastal jaanid Liisu juures, kuid kuna paljud läksid Muhku, siis olime natukene kõhkleval seisukohal, sest Muhku oleks nagu ka tahtnud minna. Aga keegi ei keelanud meil seda teha juba 22. juunil ja siis ikkagi jaanid Liisu juures veeta. Mõeldud tehtud! Plaanisime nii, et läheme 22.juuni päeval Muhku ja tuleme sealt 23. juuni hommikul ära. Inimene plaanib, jumal seab - 22. juuni ainuke praam, kuhu veel autopiletit sai, oli hommikul 6.45. Arvot see ei heidutanud ja ta ostis sinna peale piletid. Ma olin natukene ärevuses, sest ma pole harjunud hommikul nii vara voodist välja tulema, aga igatahes tõusime hommikul kell 4.00 üles ja päev võis alata. Koer vaatas meid nagu kuutõbiseid ja ei saanud aru, miks me öösel kohvi keedame. 

Sõitsime praami peale ja olime 7.15 Muhus. Ilmselgelt on see ikka väga varajane aeg, et külla minna :) Ja nüüd tuleb see osa, mida teeb ainult minu mees. Ta ütles, et lähme Kuressaarde hommikust sööma. Tundub totter, eks? aga mitte Arvo puhul. Teda ei heiduta mõte, et me sõidame 120km selleks, et süüa hommikusööki. Veerand üheksa olime Kuressaares. Olime endale välja valinud kohviku, aga see avati alles üheksast ja siis me läksime Kuressaare linnuse ümber jalutama. Tegime tervele linnusele ringi peale. Oli ikka ilus küll! Mira ainult kartis. Ta kuidagi tajus, et me oleme kõrgel ja tahtis koguaeg sealt ära saada, aga lühikese rihma otsas ikka sai selle ringi tehtud. Linnuse ümbrus on väga ilusasti hooldatud ja vaated olid ilusad. 

Nii palju kalu...

Pardipere

Peale jalutuskäiku oli kell nii palju, et kohvik Classic oli avatud ja me panime Mira autosse lõugama ning jalutasime kohvikusse. Ma ei ole harjunud hommikul sööma, aga päev oli juba täis tuuridel ning me tellisime kohvid ja Classicu traditsioonilise hommikusöögi, mis oli väga hea. Ainult see sai mulle väga ei meeldinud. Vaatasime mööduvaid inimesi ja nautisime hommikusööki. Ilm oli suurepärane ja me veetsime kohvikus mõnusasti aega. 

Peale hommikusööki jalutasime tagasi auto ja Mira juurde ning sõitsime muhku Annely ja Berdi juurde.  See oli juba sobivam kellaaeg külla minekuks. Üksteist jõudsime kohale. Vahepeal tegime väikese peatuse moonipõllu juures, sest see oli lihtsalt nii ilus. 

Annelyl ja Berdil on seal väga mõnus olemine ja elamine. Natukene nagu Pipi Pikksuka moodi, kuid hubane ja vaikne. Mina valutasine oma südant Mira pärast, kes ei näe ja kartsin, et ta saab lambakarjusest voolu nagu eelmine kord, kui me Muhus käisime, aga lambaid seekord kodu juures ei olnud ja karjuses voolu samuti polnud. Veetsime päeva erinevaid töid tehes. Mina ja Annely rohisime lillepeenart, Getter värvis sauna seina, Bert ja Arvo käisid ATVga mere äärest lõkkematerjali toomas. Mira elas vaba koera elu ja ajas oma koeraasju. Muidu oli kõik normaalne, aga Arvo ei tohtinud eriti kuhugi ära kaduda, sest siis ta hakkas kohe teda taga otsima. See tund aega, mis nad Berdiga mere ääres käisid, oli ikka paras tüütus, sest ta tahtis koguaeg selles suunas minema minna, kuhu Arvo kadus, aga ma ikka suutsin ta kuidagi hoovi peal hoida. 

Õhtul tegime sauna ja tünni ja grilli. Mina läksin üsna varakalut magama, sest ma olin nii läbi omadega sellest kella neljasest ärkamisest. Arvo tiksus natukene kauem. Hommikul hakkasime 10.15 praamiga kodu poole trippima. Koju jõudsime kaksteist. Siis ei olnud eriti palju aega ja olid mõned tegevused, mis tulid ära teha, selleks, et Liisu juurde minna. Liisu juurde jõudsime pool viis. Kõik olid sinna kokku tulnud, isegi Jants tuli Lääne-Virumaalt kohale. Õhtu oli soe ja sääsetu, grillisime (ilmselt soovin paar päeva lihavaba olla), saunatsime, tünnitasime, käisime jaaniusse otsimas (mida ei leidnud). Me jäime Arvo ja Miraga Liisu juurde ööbima Volvosse. Kahjuks ei olnud eelmistel päevadel aega mõelda välja mingeid lõbusaid ja huvitavaid tegevusi jaaniõhtuks, kuid peetud need sai. Eile veeldusime.... Ma olin sellest ringirändamisest nii väsinud, et läksin kell kümme magama. Ei vaadanud ühtegi minutit jalgpalli... Kuigi Itaalia mängis. 

Selleks korraks jaanid peetud ja ringi rännatud. Koer on nii väsinud, et ei taha isegi jalutamas käia :D Laseme tal täna olla ja puhata. Mina kavatsen ka täitsa rahulikult võtta - Arvo suhtes ma nii kindel pole :) Tore oli igasuguseid sugulasi näha nii siin- kui sealpool, aga see kõik kokku oli ka väga väsitav. Natuke kahju on see, et poistega ei saanud koos olla, nemad veetsid oma jaanid Sipas, aga pole hullu. Eks tuleb muid ühiseid tegevusi. 

Teie Ennike