Robinil oli sünnipäev

Robin sai eile 13aastaseks. Vaatasin pilte ja mõtlesin, et suur poiss juba. Tegelikult ongi. 

Kui ta 13 aastat tagasi meie juurde tuli, polnud Arvo veel täisealinegi. Meil ei olnud mitte midagi ja mitte kedagi. Kolmeteist aastaga on olnud suur areng ja mitte ainult Robinit vaadates. Lapse areng on muidugi silmaga nähtav ja me saame tunda ainult siirast rõõmu oma suurest poisist, sest tõesti - tõesti, midagi pole ette heita - poiss nagu ponks.

13 aastaga olen mina omandanud kõrghariduse Mainori kõrgkoolis rakenduspsühholoogia erialal ja omandamas magistrikraadi Tallinna Ülikoolis klassiõpetaja erialal. Arvost on saanud vastutav töötaja, st ta juhatab töid valge kiiver peas. Sellest kevadest omandab ta haridust Helsingis Rateko koolis ja kui ta selle kooli kolme aasta pärast lõpetab, saab ta diplomi, et ta on töömaade juhataja. Meie kodu on läbinud täieliku uuenduskuuri, st meil ei ole nurka, mis ei oleks soojustatud ja korda tehtud. Meil on autod ja töökohad.
Meie lapsed on tublid ja tegusad. Eks nendega ole üksjagu muresid, kuid meie elu õied on nad siiski. Me oleme Arvoga õnnelikud inimesed, sest me püüdleme ühiste eesmärkide poole ja meid ümbritsevad ainult kõige paremad inimesed.
Aitäh kõigile, kes on aidanud meil jõuda meie elus sinna punkti, kus me täna oleme, sest kui me jätame kõrvale mõned pisisasjad, siis me võime oma punkti üle uhked olla:)

Koolipikendus

Mõnikord võib juhtuda, et seitsmeaastane pole veel valmis kooli minema. Meie Sebastian igatahes pole valmis, tal on vaja veel teatud oskusi ja asju lihvida. Tegelikult tuleks poistele ka üldises plaanis kasuks, kui nad saaksid tüdrukutest ühe aasta kauem mängimisele mõelda, sest tavaliselt pole poiste aju 7aastase tüdrukuga võrreldes samale tasemele jõudnud.

Mis on põhilised asjad, miks Seebule oli vaja koolipikendust? Sotsiaalne pool kindlasti. Ta on suhtlemises väga nõrk ja ta ei talu müra. St igasugune suur heli, lärm, palju hääli ajab teda segadusse ja paneb kahe käega kõrvu kinni hoidma. Ta ei taha vastata küsimustele ja ei taha küsida. Ta vajab harjumiseks tavalisest lapsest natuke rohkem aeg, kuid õige inimesega harjub suhteliselt hästi ja saab sõbraks ka, kui see õige inimene tahab. 

Matemaatilised võimed on tal eakaaslastest ees, päris kindlasti. Ta arvutab (liidab, lahutab, korrutab ja seda ikka sajalistega mitte kümne piires), võrdleb, tunneb geomeetrilisi kujundeid, järjestab. Kõik on hästi. 

Probleemiks on pliiats. Ta ei taha kirjutada ega joonistada, ei värvida ega üldse midagi teha pliiatsiga. Tal on probleeme pliiatsi õigesti kätte võtmisega, kuid harjutamise tulemusena ja pideva kontrolliga ning Stabilo pliiatseid kasutades on olukord siiski paranenud pisut. Samas - kui  tal  on võimalus, siis ta mitte mingil juhul ei tee ühtegi harjutust pliiatsiga ja kui on võimalus, siis võtab ikkagi pliiatsi valesti kätte. 

Tähed on selged. Täna võib öelda, et on mõni üksik täht, mida ta kohe ära ei tunne, kuid üldiselt võib öelda, et tähed on selged. Häälib ka, kui käsitakse ja minu meelest tunneb väga hästi ära, kas on tegu pika või lühikese häälikuga. Logopeed Anu kirjutab Seebu kohta: "Segistab veel sulghäälikuid, täppidega täishäälikuid ja kaashäälikuid m - n. Tajub hääliku pikkuste erinevust häälimisel. Kõnearenduslik töö ei meeldi. Omaalgatuslikult on kogemustest ja tegemistest ei räägi."

Issiga teevad peaaegu iga päev sõnaharjutusi. Nii kirjalikke kui täheklotsidega ja on näha arengut. 

Anu kirjutab veel, et kooliminekuks ei ole Sebastian täna küps, ja seda just sotsiaalsete oskuste poolest. Huvi õppetegevuse vastu on tal valikuline ja piiratud. Ta leiab, et koolipikendus on tema arengu seisukohalt väga oluline ja seda nii sotsiaalsete kui vaimsete (lugemine, kirjutamine) oskuste arendamiseks. Ebaküpsena kooliminek oleks Sebastianile suur psühholoogiline trauma. Kooliks vajab ta esialgu kindlasti tugisiikut, kes oskaks tema eripäraga arvestada ja keda poiss ise ka aktsepteeriks.

Ja nüüd tuli otsus Rapla maakonna nõustamiskomisjonist, kus on kirjas, et lähtudes eeltoodust (umbes sama jutt, mis ma siia kirja olen pannud) soovitab nõustamiskomisjon lükata S.E. Luhtaru koolikohustuse täitmise aasta võrra edasi. Vajalik on alushariduse õppekava läbimine koolieelses lasteasutuses. 

Nüüd tahaks mina teada, millise ettekirjutuse ja mismoodi sõnastatult sai vald, sest ma täna ei näe küll võimalust, kuidas ma lähen Seebuga hommikul kell kaheksa Märjamaa lasteaeda, kus on umbes 20 last ja see, et see rühm seal asub, on kuulda juba 2 km kaugusele ning viin oma lapse sinna. Sebastianile on vajalik väikene rühm ja tugiisik, selleks, et komisjoni korraldust täita. Kas vald suudab need võimalused meile luua... Mina tean vastust ja sina tead ka. Aga mis saab siis edasi?

LEGO Technic 4x4 Maastikuauto 9398

Sebastian kogus raha. Päris kaua aega. Usun, et üle poole aasta kindlasti, kuigi mulle praegu ei tule meelde, kui kaua ta täpselt endale LEGO jeepi tahtnud on. See, kui Sebastian kogub mingisuguse asja jaoks raha, on väga hea, sest see paneb teda hästi käituma ehk siis mitte Robinit lööma. Kui nädala jooksul kordagi venda ei löö ega hammusta, saab pühapäeva õhtul viis eurot. Jeep aga maksis palju - 223.- Kaua pidi olema hammustamata ja löömata :) Nii lihtne see asi muidugi ka pole, sellise tempoga võibki raha koguma jääda. Ta ikka pinnis vanaema ka ja õnneks tuli sünnipäev. See on selline hea päev, et sugulased toovad ka siis raha. Tal käis vähe külalisi, aga summa oli siiski muljetavaldav, mis ta sai, sest käijad teadsid ta soovi. 

See LEGO oli Seebule paras pähkel. Kolm päeva pani kokku ja vajas ikka natuke isa abi ka. Paaris kohas oli ehitanud valesti ja isa pidi siis õigele teele tagasi aitama. Mina muidugi ei jõua ära imestada selle lapse võimet lugeda neid õpetusi ja panna kokku neid tohutuid masinaid. Sellel masinal on diferentsiaalülekanne nagu päris autol, pidev nelivedu, nelja ratta keeramine ja tohutu vedrustus (selle lause aitas mul Arvo kirjutada :D). Igatahes ehitas ta suurest hunnikust pisikestest jubinatest kokku ilmatu auto, millel on pult ja millega on väga huvitav sõita. Kuigi.... Mul on vahest tunne, et talle meeldib ehitamine rohkem kui mängimine, sest ega me teda eriti palju selle autoga mängimas pole näinud. 

Raha jäi ülegi :) Natukese eest ostis ta Tartu Lõunakeskuse Sportlandist endale Messi treeningsärgi ja ikka on raha üle. Selle ta lubas A. Le Coq Arena Sportlandi viia, et igasugu jalkakola osta. Kuna motivatsiooni pole raha kogumiseks, siis on löömist ja hammustamist rohkem. Tuleb tunnistada, et tegelikult on tore, kui lapsel on kindel siht silme ees. Kas see peab just nii kallis olema? Ju siis peab...

Mina ja õmblen?

Ei õmble. Ma üldse ei oskagi õmmelda ja pealekauba on õmblemine täiesti ilge tegevus. Ilge selle pärast, et ma ei oska seda. Kuid mõnikord võib juhtuda, et Sa pead sööma oma sõnu ja natuke ikkagi õmblema. Liiatigi, kui Sulle on mehe poolt ostetud uhke Singeri õmblusmasin, mis kogub riiulis tolmu. 

Mul tekkis ühel imelikul hommikul tunne, et ma tahan endale uusi köögirätikuid. Selliseid vahvelkangast ja heegeldatud äärepitsiga. Kuna ma elan kolkas, siis tellisin Abakhanist vahvelkangast, mis jõudis minuni kahe ööpäevaga, rändas riiulisse ja sinna see kangas jäigi. Mingisuguseks neljaks kuuks, sest kõikide nende asjade kõrvalt, millesse ma olin end mässinud, polnud mul puhtalt selle pärast, et ööpäev kestab ainult 24 tundi, aega tegeleda jaburustega.

Mõnikord juhtub elus nii, et aeg tuleb ise Sinu juurde. Teate seda sõprade laulu nr 6? See, et sõber, Su silmad on väsinud ja sõnad on väsinud kah... Tule võta mu aega, sest aega mul on... Ma sain oma aja. Millise hinnaga, ma täna ei räägi, kuid aega mul on. 

Ma pesin kanga, triikisin kanga, pilutasin, et saada korralikud sirged rätikud. Traageldasin (kõige ilgem tegevus) ja õmblesin oma uhke Singeri masinaga ääred kenasti minumoodi kõverjoontega kinni. See kõik võttis tavatult kaua aega, sest mu käed ei taha minuga üldse koostööd teha. 

Kõik kohad olid niidijuppe täis ja mõned vandesõnad lasin ka kuuldavale, sest kui Sulle ikka üks asi ei meeldi, siis ei meeldi. Midagi ei ole teha. 

Valmis rätikutele tahtsin ilusaid valgeid pitse. Mitte uhkeid, selliseid 10 cm suuruseid fileeheegeldustehnikas tehtud pitse, mida A. Heinarule pidi VII või VIII klassis tegema ja mille mulle Lillepoe Tiina valmis tegi, vaid lihtsaid, väikeseid kaarekesi või midagi sellist. Valisin Cromptoni raamatust "200 heegeldatud lille, kaunistust ja pitsi" välja enda jaoks sobiva võlväärise ja mõtlesin, et köki-möki. 

Ära tegin! Aga ei olnud köki-möki. Mulle meeldib heegeldada, ausõna. Kui kellelegi on jäänud mulje, et mulle see tegevus ei istu, siis see on ekslik. Meeldib küll, väga, aga kui Su käed värisevad ja on tinarasked, siis vastiku jonnaka iseloomu tõttu pidin läbi pisarate heegeldama, sest ma ei suutnud mõista, miks kurat see kõik nii raske on ja mismoodi ei saa! Saab küll! Ja saingi... Neli, ilusat, võlvääristega köögirätikut - kaks naturaalvalget ja kaks pruuni. Milleks mul neid vaja oli?

Lihtsalt selle pärast, et ma ühel hommikul tõusin üles ja mul oli tunne, et ma nii väga tahaksin endale selliseid rätikuid... 

Sellest tundest, mis mind tabas täna, kui üks perepoegadest naturaalvalge köögirätikuga toorest munakollast kapi pealt ära pühkis, ei hakka ma pikalt rääkima. Seda suudab endale ette kujutada igaüks, kes on läbi raskuste mingisuguse asjaga hakkama saanud.

Hetkepüüdjad ja kevadveed

Me käisime ilma nautimas. Lihtsalt niisama. Selle pärast käisime, et saaks jalutada. Imelik mõelda, et õues on aprill ja nii palju lund on. Isegi kõige suurem lumearmastaja Sebastian ütleb, et nüüd võiks juba kevad hakata. Mõnikord on hea, kui ei ole mingit sihti. Kui saab teha midagi niisama ja täpselt nii kaua, kuni hing ihkab ja jõudu jagub. Mul väga kauaks ei jagu... Aga parem natuke, kui kedagi. 

Kodu juures raiusid suured ja väikesed mehed kevadvetele teed. Suurem oli sellest tegevusest isegi rohkem vaimustuses, kui väiksem. Tegelikult on nii mõnus, kui päike paistab. Tahaks juba, et lumi sulaks ära ja saaks aiamaale minna tohkendama.

Teadsin...
Ühel hommikul midagi avamata
mitte midagi ette lugemata
tõusin üles ja lihtsalt teadsin.
Ei olnud mul vaja raamatuid ega pilte
ei olnud mul vaja ei raadiot ega silte.
Tõusin üles ja lihtsalt teadsin...
teadsin, et kevad käes.
Siis jooksin õue ja vaatasin ringi-
kõikjal oli näha ta muutlikke silmi
teadsin, et tuleb kord see päev
mil ma seda kõike näen!
Kõik peavad minema et tulla tagasi.
Ka kevad läks ja nüüd on ta tagasi.

Täna ei ole õues päikest. On hall ja tuuline. Ometigi.... 

Värvisime mune

Tõenäoliselt oleks jäänud sel aastal munad värvimata, kui Robin poleks Lea juurde läinud ja öelnud, et isa ei viitsi mune värvida. Lea "lendas" kohale ja tõi värvid ja oma tohutu munakeeramismasina ning ütles, et mis tähendab, et ei viitsi! Pane kohe munad keema. Arvo kuulas oma vanema õe sõna ja seetõttu ikka natuke pläkerdasime. Kõige suurem puhaste käte friik sai munakeeramismasinat kasutada. 

Minu panus on väike - üks täpiline muna ja mõned fotod. Arvo oli seekord tubli - viitsis ka pildistada ja nii sattusin minagi objektiivi ette. Kirjutada ka ei jaksa rohkem, kuigi tahaks. Õues on päike... Kevad tuleb iga päevaga lähemale :) Iga päevaga...

Selle aasta parim kolmapäev

Teisipäeva õhtul ütles Sebastian, et homme on selle aasta parim kolmapäev. Nii ütleb ju ikka laps, kellel juhtumisi on eesseisval kolmapäeval sünnipäev :) 

Tegelikult pole midagi muutunud ja kui me ei austaks tema soove, siis me võiksime teha tema sünnipäevast ühe õudsama päeva aastas. Siis, kui me veel ei teadnud, et ta ei talu inimesi korraga palju enda ümber, siis me tegimegi, aga nüüd me teame ja nüüd käivad tema sünnipäeval ainult need inimesed, kes temaga ka muul ajal suhtlevad ja keda ta ei karda: vanaema, Liisu, Kata ja Essa Erlendiga. Sel aastal oli Mart ka, sest  Mart on juba mitu päeva meie juures olnud. 

Leppisime Seebuga kokku, et ta teeskleb hommikul magajat seni, kuni ma olen ta pannkoogitordi valmis teinud, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest eks me kõik mäleta oma lapsepõlvest, et sünnipäev ongi see päev, kui su uni kaob koos kukega ja midagi pole teha.

Õnne ei tohtinud soovida, siis olid kohe rusikad püsti :)

Kinkisime Sebastianile, kes on tubli väravavaht väravahipluusi, millel on kätel pehmendused, puutsad, põlvikud, väravavahikindad, millel on sõrmekaitsmed ja Barca püksid. Jalkakaardid olid ka ja need valmistasid talle väga suurt rõõmu.
Kuna me oleme väga korralikud lapsevaemad, siis meil oli vaja torti ka, kuhu panna 7 küünalt põlema. Sebastian torti ei söö, seega oleme talle küünlaid varem pannud näiteks võileibade peale või jäätise peale. Sel aastal tegime talle hommikul vara pannkoogitordi - pannkook kihiti minu tehtud õunamoosiga. Noh, pannkooke õunamoosiga ta ju sööb. Tort jäi temast puutumata :D Mida oligi karta.

Sebastiani lemmiksöök on issi tehtud seapraad ja ainus küpsetis, mida ta sööb, on kaneelirullid ning just neid me talle tema sünnipäeva puhul tegimegi. Iss praadi ja mina rulle. Kurvem osa on nüüd see, et Seebu ei söönud kumbagi, sest kella nelja ajal selgus, et Seebul on kõrge palavik ning ülejäänud päeva veetis ta voodis vahelduva eduga magades. Need, kes käisid külas, sõid kõhud täis ja läksid koju. Ilusasti alanud päev sai ootamatu lõpu.

Kõige lohutamatum oli Sebastian, kes arvas, et käes oli selle aasta parim kolmapäev. Lohutasime teda, et sünnipäevi tuleb veel - kindlasti 100. Ja ikkagi oli hea kolmapäev, sest ta on nüüd väga paljude õnnesoovide, jalkakola ja raha võrra rikkam :) Selle raha eest ostab ta... Praegu ei ütle, küll näete :)

Me täname TEID KÕIKI erandlikult heade soovide eest! Meid ootab ees üks imelik ja keerukas aasta, kuid üks on täiesti kindel - sellise õnnekoormaga nagu meie perele on nädala jooksul kaasa antud, oleme me veel tugevamad ja tublimad :)

Mul oli ükspäev sünnipäev :)

Ma ei pea enda sünnipäeva mingisuguseks eriliseks sündmuseks. See on sündmise päev ja see, kas inimene seda tähistab igal aastal või mitte, võiks ja peaks olema vabatahtlikkuse alusel otsustatav. Sugulased ei anna pahatihti võimalust otsustada, st sünnipere. Sellel aastal tegi mu mees midagi, mida ma poleks iialgi temast uskunud. Ta saatis osadele inimestele sms-i, et seoses minu halva tervisliku seisundiga me ei oota külalisi. Tegelikult ei oodanud ka, sest ma väsin väga ära, kui on palju inimesi ja see muudab mind rahutuks, kuid mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. 

Olemas on sotsiaalmeedia, virtuaalne keskkond. Sain läbi erinevate kanalite 91 õnnesoovi. Neist üle pooled kindlasti otse südamest ja tõesti heade mõtetega mu poole teele saadetud. Üks armsamaid virtuaaltervitusi oli selline:

Ei ole rõõmusid, mida ei saaks jagada kellegagi,
küll on aga muresid, mida kellelegi rääkida ei saa.
Rõõmu suurust mõistab igaüks,
mure suurust harva keegi.
See näitab, et rõõmuks on inimene alati ette valmistatud,
mureks mitte kunagi.
Me ei taha, et meid läbi nähtaks,
aga soovime nii väga,
et meid mõistetaks
(Jaan Kruusvall)

 Palju, palju õnne, kallis Ennike ja ilusat karget sünnipäevahommikut! :) (Bäbilt)

Väga paljud õnnitlejad soovisid mulle tervist. See tähendab, et inimesed siiski märkavad ka siis, kui Sul ei ole jalaluu katki. Kuigi, ma tunnistan ausalt, et olen korduvalt pisarates öelnud, et ma nii sooviks, et mul oleks katki jalaluu, sest see oleks nähtav ja mõistetav ja oleks juba terve...

Ma sain 33 kaunist õit... oma perelt, kes on ülim. Ma tõesti ei tunne ühtegi meest, kes oleks valmis oma naise jaoks andma nii palju ja ma ei räägi siin 33-st lilleõiest... 

Mul käisid mõned külalised. Need inimesed, kes suhtlevad minuga igapäevaselt ja on teadlikud minu olukorrast. Ma muidugi vabandan südamest, ma ei mäleta suurt midagi, isegi seda ei teadnud, kes tõi selle ilusa lillekorvi, kuid mu tugimälu ehk Arvo teab ikka - see oli Liisu :)

Liisu kinkis mulle stressipalli ka, ilusa sinise ja vilkuva :) See oli nüüd selline naljaosa. Ja ema tegi mulle luuletuse, täitsa ise, hommikul aknalaua ääres istudes. Nii armas temast :)

Ja siis tegi üks inimene midagi, mida ma ei oleks iialgi uskunud või lootnud või oodanud. Ta tegi mulle koogi. Minu majas elav naabrinaine, kes ei ole isegi mu tädi või vanaema või õde või ema või ... Ilma palumata, lihtsalt selle pärast, et ta tahtis seda teha. Ma hommikul just kurvastasin, et ma olen nii väsinud ja nõrk ja otsas, et ma ei jaksanud endale kookigi teha, kuid Arvo ütles, et õnneks on olemas poed. Ja siis tuli tema, vana inimene, minu jaoks mõeldud koogiga ja käskis mul mitu tükki ära süüa, et ma natukene kosuks :)

Aitäh kõgile õnnitlejatele ja tervise soovijatele, kõigile, kes te ka seal FB seinal vaevusite rohkem kirja panema, kui õnne!!! Iga südamlik soov tuletas mulle meelde, et mul on nii palju tuttvaid ja sõpru, kes minust tõesti lugu pevad ja hoolivad. 

Vot sellest ma tahtsin rääkida - koogist ja hoolimisest ja Gena sünnipäevalaulust:)