Matk Trepiojale

Ilus sügis püsib. Ei olegi hall ja sombune, on hoopis kirju ja päikesepaisteline. Patt oleks seda mitte ära kasutada. Võrumaa ilu ja olu sai nauditud, jalad terveks tohterdatud ja juba olimegi jälle seljakotid seljas uues kohas valmis matkama.

Seekord olime ligidal, kohe väga ligidal, näitamaks, et ka siin on ja saab, kui tahtmist on. Arvo idee ja Arvo organiseerimine. Läksime oma isiklikku metsa Trepiojale ja kui ma Piusa jõe Ürgoru matkaraja kohta ütlesin, et raske oli, siis nüüd on see hetk, kui ma peaksin sõnad tagasi võtma, sest metsas matkamine oli veel raskem :) Või olen mina nõrk, aga seda ma küll omaks ei taha võtta. Matk oli justkui tõkkerada, sest iga natukese aja tagant tuli mõnest langenud puust üle ronida. Ja kui ei olnud tõkkeid, olid mättad ja mätaste vahel sai kenasti jalgu ära väänata. Ja kui mättaid ka polnud, siis olid kraavid, mis olid vett täis ja mille ületamiseks pidi purdeid ehitama. Ja kui kraave ka polnud, oli vaablane, kes tahtis meie piknikust osa saada. Nii et - kõike oli. Matkakaaslaseks oli meil seekord poiste suur sõber ja iidol onu Aivar. 

Mina jäin koguaeg teistest maha ja Seebu koos minuga, sest meievaheline side ei lase tal minust eriti palju kaugemale minna. Või on see vastastikune valvamine...

Miks ma maha jäin?

Sest mul oli vaja pildistada seent....

.... ja oli vaja pildistada taime...

...ja ega ma ei saanud jätta jäädvustamata kobraste langetatud puid...

... mõni puuseen oli ka lihtsalt nii ilus, et no mismoodi ma saan temast mööda kõndida, ilma teda märkamata ja jäädvustamata :)

Istusime hiljem saunatrepil ja arutlesime, et tänapäeva inimene satub ikka liiga vähe metsa. Meie tutvusringkonnas on ainult mõni pere, kes leiab, et metsas on tore. Isegi siis, kui sealt parasjagu pole midagi korjata. Metsa ilu jääb tegelikult inimestel nägemata. Ja mitte ainult ilu. Kogemata jäävad ka need raskused, mis metsas mütates ette jäävad. See on sama oluline, kui ilu märkamine. Metsas müttamine arendab niivõrd palju kordinatsiooni, orienteerumist, lahenduste otsimist, mõtlemist, märkamist, koostööd. Metsas müttamine kasvatab enesekindlust ja positiivset maailmavaadet.

Küll oleks vahva, kui vanemad viitsiks oma võsukesi sellest nutimaailmast välja kiskuda ja metsa viia. Aga kas nad isegi enam oskavad... 

...metsas olla...

Vällamäe metsamaja ja Piusa jõe Ürgoru matkarada

Ma eelmine nädal ütlesin Arvole skypes, et peaks poistega minema nädalavahetusel kuskile matkarajale, sest ilmad on nii ilusad ja loodus on praegu eriti kaunis ja no pole ammu käinud ka. Arvo ütles, et ta on seda isegi mõelnud ja ühtetist piilunud ka. Võrumaal. Ma arvan, et ma olin hetke tasa, üsna tasa ja ütlesin lõpuks lihtsalt: "Ahah!". Omas peas jõudsin läbi mõelda, et mingisugune kolm tundi autosõitu... Vabatahtlikult, lihtsalt matkamise pärast. Aga Arvo oli juba täiesti hoos ja mul ei jäänud muud üle, kui öelda, et tegelikult ju hea plaan.

Broneerisime Vällämäe metsamaja, põhiliselt selle pärast, et seal oli saun ja ligiduses Kütioru matkarada, mis tundus oma pikkuses (9,5km) ja raskuses meile parasjagu mõnus ettevõtmine.  Edasi mõtlesime, et kas läheme oma perega või kutsume kedagi kaasa, sest maja tegelikult mahutas kaheksat inimest. Otsustasime, et teeme ettepaneku Liivile ja tema perele, sest nemad on ka vahvad matkasellid :) Noh, sellised, kellele meeldib loodus, matkamine, seened ja pihlakad, Tätte ja Matvere ja kitarr ja... Nagu sobime kokku, sest kui ikka minna Eesti teise otsa, siis peab mõtlema, kellega koos Sa seda teha saad. Liivi pere oligi valmis tulema ja selle üle oli meil ainult hea meel. 

Meie pere jõudis metsamajja umbes poole kuue ajal õhtul. Sellest jagus parasjagu, et kanda jõest vesi sauna, panna ahi küdema, teha söögitegemiseks lõke, vaadata üle ümbrus ja valmistada toit. 

Robinist on kasvanud tõsine abimees. Talle ei valmista mingisuguseid raskusi erinevatesse kolletesse tulede tegemine, vee kandmine, viha tegemine. Ta putitab igal pool, palumata ja sonimata. Töötab mehe eest ja ilma, et keegi midagi ütlema peaks. Arvestades, et meil olid napid kolm  tundi päevavalgust, oli tema abist ikka tohutu kasu.  

Õhtuhaku veetsime saunatades (kes soovis) ja lauldes (kes soovis). Liivi mängis kitarri ja repertuaar on suht Tättelik ja meremehelaulud. Seebu lemmikud. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, Seebu ootas terve päeva Liivit, et saaks temaga koos laulda ja ta lauliski. Kohe südamest... Liiviga koos. Küünlavalgel. 

Hommikul ärkasime üheksa ajal, korjasime oma kodinad kokku, sõime, koristasime enda järelt sauna ja maja ning läksime Kütioru matkarajale. Vaatasime autoparklas läbi autoklaasi, kuidas autosid oli viis miljon tükki ja terve ümbrus oli täis jooksuriietes ja numbritega inimesi - vanu ja noori, mehi ja naisi, lisaks terve posu lapsi. Arvo läks uurima, mis seal toimub ja selgus, et meie väljavalitud matkarajal hakkab kohe-kohe rahvajooks. No ei lähe ju sellisele matkarajale ja nii tuligi hakata Atlast uurima. Plaanimuutus ajas Sebastiani närvi ja tal võttis tükk aega aega, et sellest üle saada. 

Ligiduses oli Piusa jõe Ürgoru matkarada - see tundus pikk ja seiklusrohke. Tagantjärgi võib isegi öelda, et äkki oli liiga seiklusrohke? :)  Kaitseala huvitavamateks vaatamisväärsusteks oli jõe paremal kaldal asuvad kõrged devoni liivakivipaljandid, nendest kõige kõrgem on Härma Mäemine (üldkõrgus 43 m) müür. Meie ei teadnudki, et Eestis on nii kõrgeid kohti. Ma võin öelda, et matkarajal ja matkarajal on ikka suuuuuuuuuuur vahe. Minu ema küsis, et kas teil kuskile ligemale ei olnud matkama minna, milleks nii kaugele? Ma võin öelda, et see oli Arvol täiesti ainuõige otsus minna Võrumaale, sest sellist rajakogemust siit Lääne-Eestist, kus on tasane maapind, küll ei saa. Rada oli raske, tõesti. Ma ei ole mingi papist poiss, kuid need künkad olid küll sellised, et süda tahtis välja puperdada. Poistel oli muidugi lõbu ja elamust laialt ja kui rada lõppes meie jaoks paljajalu jõe ületusega, siis see oligi punkt ekstreemsele matkarajale.  

Iga kell läheks uuesti. See oli ikka hoopis teistmoodi. Nii palju tõuse ja laskumisi, et püksipepu tahtis ära kuluda :D Eestimaa sügis on ikka nii ilus, kui on päikesepaistelised päevad. Need värvid, marjad, seened, kiired, liblikad, putukad, samblikud... Nii palju on vaadata, nii palju on kogeda. 

Ja no need meie poisid... Ei mingisugust virinat ega hala, ei hirmu ega armu. Ühe palju astusid 186cm pikk ja 126cm lühike mees.

Selle seltskonnaga ma läheks iga kell uuesti orgu ja künka otsa :) Ja vastus küsimusele, et kas teil kuskile lähemale polnud matkama minna - minge ise ka kogema! Siis saate aru, et mõnikord tulebki kaugemale minna.

Heegeldatud pardid vähihaigetele lastele

Ma sattusin täiesti kogemata Triinu blogisse ja juba olingi märkamatult Liann Lõngad netipoes :) Täiesti loogiline asjade käik. Minu puhul. 

Heegeldatud pardid on lastele, kellel on vähk. Ma ei kujuta ette, kas üks väikene pardike võiks teha lapsele, kellel tuleb nii rasket võitlust pidada, natukenegi rõõmu, kuid nende partide sees on nii palju armastust ja häid mõtteid, et küllap nad ikka rõõmu teevad :) 

Ma pole veel mõelnud, kui mitu parti minu käe alt tulevad, kuid igasugune abi on teretulnud.

Kui Sa oskad ja tahad aidata, siis kirjutades Triinule (meiliaadressi leiab tema kodulehelt, mis on ülevalpool juba viidatud) saab pdf - faili õpetusega. 

Teeme head üheskoos!

Sebastiani kooliminemise saaga

Meie Sebastian käib ka nüüd koolis :) Tore eks? Mitte tema arvates ja küllap mitte ka kooli arvates....

Eelmise õppeaasta veetis Sebastian rohkemal või vähemal määral koolieelses lasteasutuses, kus teda püüti nii, kuidas osati, sotsialiseerida ja õpetada. Õpetamise asi tuli justkui natuke paremini välja kui sotsialiseerimise asi, kuid käidud see tee sai ja kuigi ma kuulen absoluutselt iga õhtu päeva ainsa kalli ajal lauset: "Head ööd, armastan ka Sind, hea, et lasteaeda ei pea minema!", jääb kehtima lause, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. 

Kuid kas kõik peab ikka olema sellise porri kukkumise maiguga? Peab vist küll. Või noh - siis peab küll, kui Sa oled natuke või natuke rohkem normist kõrvale kalduv. 

3. aprillil käesoleval aastal teatasin ma meie kohalikku gümnaasiumisse, et Sebastian on sinna kooli sügisest tulemas ja vaja on luua väikeklass, sest Sebastian ei ole võimeline tavaklassis töötama. Osalt oma sotsiaalse puude pärast, osalt ka seetõttu, et ta pole jõudnud oma keelelises arengus nii kaugele, kui "norm" nõuab. Loomulikult sain ma esimese hooga kohe vastuseks, et äkki ikkagi koduõpe, kuid ma ei jätnud oma jonni. Ma muretsesin kõik vajalikud paberid erinevatelt spetsialistidelt (psühhiaater, perearst, psühholoog, logopeed Tallinnas ja meie enda logopeed Anu + lisaks lasteaiast koolivalmiduse kaart) ning saatsin need Rapla õppenõustamiskomisjoni, kust tuli lõplik otsus, et väikeklass või isegi üksühele õpe koos tugiisikuga. 

Sellisest otsusest ei saa kool mööda vaadata. Nii korraldatigi gümnaasiumis juunis koosolek, kus osalesid logopeed Anu, direktor, lastekaitsespetsialist, õppelajuhataja, kooli eripedagoog ja mina. Kool lootis viimase hetkeni, et ma lepin koduõppega või vähemasti Valgu kooliga, kuid mina olin ikkagi endas kindel, et kooliks saab kohalik kodulähedane kool ja koduõpe on välistatud. Miks? Osalt selle pärast, et KODU peab jääma KODUKS, teisalt selle pärast, et Sebastian lollitab minuga, kolmandaks selle pärast, et absoluutselt väär on jätta autismiga inimesed nelja seina vahele, sest neid tuleb püüda sotsialiseerida. 

Nii leppisimegi kokku, et uus kohtumine on 22. august, kus me tutvume õpetajaga, klassiruumiga, paneme paika õppetöö eripärad jne. Kohtumine jäi ära, lükati edasi 28. augustile.

28. august läksime kooli, laps kästi ka saasa võtta. Läksime tutvuma ruumiga ja õpetajaga. Kool pakkus meile 2x3 ruutmeetrist halli ja pimedat söökla taga asuvat ruumi, millel puudus aken ja sisustuseks oli viimase vaba pinnani täis soditud laud ja kaks tooli. Täna, kui ma sellele mõtlen, ei saa ma aru, kuidas ma neile seal koolis kohe ei öelnud, et kas see on mingi nali?! Kahjuks ei olnud nali. Kool väitis, et muud ruumi neil ei ole, õppelajuhataja ütles, et ega nad ei saa ühele lapsele anda tervet klassiruumi. Õpetajaks sai tudeng, noor ja roheline - tunnistas ausalt, et vajab mõtlemisaega ja ei tea, kas ikka soovib seda tööd vastu võtta. Kolm päeva ennem õppetöö algust...

 Järgmisel päeval läksime koos Arvoga uuesti kooli ja me andsime teada, et me ei ole nõus selle ruumiga, mida nad pakuvad, sest see on vastuolus seadusega. Ja inimlikkusega... Laps, kes on nii ülitundlik ümbritseva suhtes, ei saa õppida sellises "luuakapis". Tegelikult ei saa ükski laps. Õppelajuhataja ütles, et minge siis Tartu Masingusse.... Kaks päeva ennem kooli... Kas oskate ette kujutada seda ahastust, mis mind oli tabanud - hetkega. Kool peab peale hakkama ja mul ei ole midagi, millega seda olukorda muuta....

Oli küll. Arvo läks sotsiaalmajja (kus Sebastian oli keldrikorrusel kolm aastat logopeed Anuga töötanud) Tiina juurde ja Tiina eraldas meile pikemalt mõtlemata ruumi. Ilusa, rohelise, suure aknaga ruumi. Aga meil polnud ikkagi mitte midagi. Ei lauda, ei toole, ei tahvlit - mitte midagi, millega sisustada ruumi, mis on õppimiseks mõeldud. Finantsi ka polnud, et niimoodi ruttu kõik vajalik soetada. 

Panin facebookesse abipalve, sest ma olin nurka surutud ja ma ei teadnud, mida ette võtta. Ja siis ma nägin, kui palju on Seebul toetajaid :)

Kõik asjad said tehtud 1. septembril ja natuke peale ka. 

1. septembri öö

Abistajate nimed Seebu klassiruumis :)

Ingel valvamas

Igal vahetunnil....

Seebul on nüüd ilus klassiruum, kus meile tundub, et ta tunneb end hästi ja turvaliselt. Tal on loomulik valgus, tal on korralik tehisvalgusti, tal on tahvel, tal on lauad ja toolid (toolid küll hetkel laenatud, kuid siiski toolid), tal on tähestik ja oma ingelpoiss, tal on kell (eluliselt vajalik)... Ja ilusad soojad rohelised seinad.

Seda kõike tänu järgmistele inimestele ja ühendustele: 

MUREL SALUSTE, ANNIKA TAMMSALU JA KALLE UUSMAA, LILIANA VALL, MAREK VALL, JANE VALL JA ARGO DUDER, KELLY ARULA, ANNE-LY ÕUNAPUU, MALLE KOBIN, KUIDO JA GERLI PETTAI, KÄROLIN KIVISTE, KADRI SALEP, BÄRBEL LAASNER, VALDUR KÜBARSEPP, KRISTINE LIIVA, IRMA CASTRO, KAIDO MÄGI, KERTU ELFENBEIN, MARI PEETS, LAURI OOLMA JA JAANIKA KORKA, KIRSTI JA STEN-MARTIN MAU, KRISTEL KRIISA, MARGE JÄRVI, MÄRJAMAA VALLA PUUETEGA INIMESTE ÜHING, HELI PEDOSK, PIRET BERLIN, MERLI MAINA, TEET TOMSON, ANNELI REIN, LEMMI TUI, MERLIN PEEVER, ANDRUS KAPSI JA KÄTLIN MURRE, RIINA LUHTARU, LIIVI LUHTARU JA PRIIT PAABO, ASTRID JA RAIN POST.

Me täname teid südamest! 

Kui me olime 1. septembril kõik korda teinud ja asjad ostnud, siis 2. septembri hommikul pakkus kool tahvlit ja vald toetust... Meil ei olnud neilt enam midagi vaja. Neil oli aega 4 kuud, et luua lapsele, kellel on ametlikult diagnoositud autism, inimlik klassiruum, kuid nad ei vaevunud seda tegema. 

Ma ei tea, milleks meie teele seda kogemust vaja oli, kuid nagu öeldakse - kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Seebu ei taha koolis käia, kuid ta on mulle öelnud, et talle meeldib tema klassiruum ja õpetaja on hea. See on kõva sõna! Ma loodan, et õpetaja Merilinil ja Sebastianil on ees vahva kooliaasta, mil mõlemad saavad targemaks ja tublimaks. Me oleme neile 100% toeks.

PS. Lisan veel, et antud ruumi kasutab pealelõunasel ajal meie logopeed Anu nende koduste lastega, kellel on logopeedilised probleemid ehk siis - sellest ruumist on kasu rohkematele lastele, kui ainult Sebastianile :)