Vällamäe metsamaja ja Piusa jõe Ürgoru matkarada

Ma eelmine nädal ütlesin Arvole skypes, et peaks poistega minema nädalavahetusel kuskile matkarajale, sest ilmad on nii ilusad ja loodus on praegu eriti kaunis ja no pole ammu käinud ka. Arvo ütles, et ta on seda isegi mõelnud ja ühtetist piilunud ka. Võrumaal. Ma arvan, et ma olin hetke tasa, üsna tasa ja ütlesin lõpuks lihtsalt: "Ahah!". Omas peas jõudsin läbi mõelda, et mingisugune kolm tundi autosõitu... Vabatahtlikult, lihtsalt matkamise pärast. Aga Arvo oli juba täiesti hoos ja mul ei jäänud muud üle, kui öelda, et tegelikult ju hea plaan.

Broneerisime Vällämäe metsamaja, põhiliselt selle pärast, et seal oli saun ja ligiduses Kütioru matkarada, mis tundus oma pikkuses (9,5km) ja raskuses meile parasjagu mõnus ettevõtmine.  Edasi mõtlesime, et kas läheme oma perega või kutsume kedagi kaasa, sest maja tegelikult mahutas kaheksat inimest. Otsustasime, et teeme ettepaneku Liivile ja tema perele, sest nemad on ka vahvad matkasellid :) Noh, sellised, kellele meeldib loodus, matkamine, seened ja pihlakad, Tätte ja Matvere ja kitarr ja... Nagu sobime kokku, sest kui ikka minna Eesti teise otsa, siis peab mõtlema, kellega koos Sa seda teha saad. Liivi pere oligi valmis tulema ja selle üle oli meil ainult hea meel. 

Meie pere jõudis metsamajja umbes poole kuue ajal õhtul. Sellest jagus parasjagu, et kanda jõest vesi sauna, panna ahi küdema, teha söögitegemiseks lõke, vaadata üle ümbrus ja valmistada toit. 

Robinist on kasvanud tõsine abimees. Talle ei valmista mingisuguseid raskusi erinevatesse kolletesse tulede tegemine, vee kandmine, viha tegemine. Ta putitab igal pool, palumata ja sonimata. Töötab mehe eest ja ilma, et keegi midagi ütlema peaks. Arvestades, et meil olid napid kolm  tundi päevavalgust, oli tema abist ikka tohutu kasu.  

Õhtuhaku veetsime saunatades (kes soovis) ja lauldes (kes soovis). Liivi mängis kitarri ja repertuaar on suht Tättelik ja meremehelaulud. Seebu lemmikud. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, Seebu ootas terve päeva Liivit, et saaks temaga koos laulda ja ta lauliski. Kohe südamest... Liiviga koos. Küünlavalgel. 

Hommikul ärkasime üheksa ajal, korjasime oma kodinad kokku, sõime, koristasime enda järelt sauna ja maja ning läksime Kütioru matkarajale. Vaatasime autoparklas läbi autoklaasi, kuidas autosid oli viis miljon tükki ja terve ümbrus oli täis jooksuriietes ja numbritega inimesi - vanu ja noori, mehi ja naisi, lisaks terve posu lapsi. Arvo läks uurima, mis seal toimub ja selgus, et meie väljavalitud matkarajal hakkab kohe-kohe rahvajooks. No ei lähe ju sellisele matkarajale ja nii tuligi hakata Atlast uurima. Plaanimuutus ajas Sebastiani närvi ja tal võttis tükk aega aega, et sellest üle saada. 

Ligiduses oli Piusa jõe Ürgoru matkarada - see tundus pikk ja seiklusrohke. Tagantjärgi võib isegi öelda, et äkki oli liiga seiklusrohke? :)  Kaitseala huvitavamateks vaatamisväärsusteks oli jõe paremal kaldal asuvad kõrged devoni liivakivipaljandid, nendest kõige kõrgem on Härma Mäemine (üldkõrgus 43 m) müür. Meie ei teadnudki, et Eestis on nii kõrgeid kohti. Ma võin öelda, et matkarajal ja matkarajal on ikka suuuuuuuuuuur vahe. Minu ema küsis, et kas teil kuskile ligemale ei olnud matkama minna, milleks nii kaugele? Ma võin öelda, et see oli Arvol täiesti ainuõige otsus minna Võrumaale, sest sellist rajakogemust siit Lääne-Eestist, kus on tasane maapind, küll ei saa. Rada oli raske, tõesti. Ma ei ole mingi papist poiss, kuid need künkad olid küll sellised, et süda tahtis välja puperdada. Poistel oli muidugi lõbu ja elamust laialt ja kui rada lõppes meie jaoks paljajalu jõe ületusega, siis see oligi punkt ekstreemsele matkarajale.  

Iga kell läheks uuesti. See oli ikka hoopis teistmoodi. Nii palju tõuse ja laskumisi, et püksipepu tahtis ära kuluda :D Eestimaa sügis on ikka nii ilus, kui on päikesepaistelised päevad. Need värvid, marjad, seened, kiired, liblikad, putukad, samblikud... Nii palju on vaadata, nii palju on kogeda. 

Ja no need meie poisid... Ei mingisugust virinat ega hala, ei hirmu ega armu. Ühe palju astusid 186cm pikk ja 126cm lühike mees.

Selle seltskonnaga ma läheks iga kell uuesti orgu ja künka otsa :) Ja vastus küsimusele, et kas teil kuskile lähemale polnud matkama minna - minge ise ka kogema! Siis saate aru, et mõnikord tulebki kaugemale minna.