Traditsiooniline Hobulaiu

Kolmeteistkümnendat suve järjest pakkisime oma kodinad kokku ja sõitsime Hobulaiule :) 13!!!!  aastat - seda on väga palju ja kui palju on muutunud.... Seltskond on osaliselt muutunud, lapsed on suureks kasvanud, ise oleme vanemaks saanud, ka Hobulaiu mõte on muutunud. On arenenud edasi sobivas suunas, leidmaks igaühe südames oma koha.

Esimene paaditäis saarele minejaid

Olen juba varem maininud, et Arvo on organisaator, navigaator, terminaator :) Kui kõik kaasatulijad olid oma osalust kinnitanud, panime Arvoga paika menüü ja toiduainete kogused. Kuna inimesi oli kokku 21, siis see oli tegelikult üsna suur mõtlemine. Tagantjärgi võib öelda, et mõned veidrused siiski olid (mõnda asja oleks võinud vähem olla), kuid üldjoontes läks toitlustamine väga hästi. Kui menüü oli paigas, siis tabas meid suuremat sorti ahastus, sest meie armas Liivi ütles, et ta ei tule see aasta Hobulaiule. Ma ei oska isegi öelda, kui õõnsaks see seest kõik tegi, sest Liivi käib Hobulaiu juurde. See lihtsalt on nii ja nii peabki olema ja õnneks läkski kõik nii, et ta tuli :) Sinna saarele. Meiega koos. Nagu peab. Kuid Arvo sai aru, et ma olin tõsiselt häiritud mõttest, et Liivi pere ei tule ja nii ta mõtles jooksujalu välja, et peaksime sel aastal saarel olles tegema mingi 10-võistluse. No et on osavusmängud ja mõtlemismängud ja muidu mängud, sest rannailma naguniigi pole (tegelikult meil vedas ilmaga sajaga, sest saime ainult ühe hommikuse hoovihma) ja kes seda jalgpalligi jaksab terve päeva mängida. Nii me mõtlesimegi välja rea erinevaid mänge, mis sobisid igale vanusele. Ja kui Liivi oli lõpuks päev ennem minekut öelnud, et ta siiski tuleb (HURRAAAAAA!!!!), saime teada, et ka tema mõtles välja erinevaid tegevusi saarel, mis hõlmasid meeskonnatööd. 

Ja nii juhtuski, et kui mõlemad paaditäied olid saarele saabunud, end sisse seadnud, toimus rivistus ja loosi tahtel moodustusid neljaliikmelised neli võistkonda, kes terve saareloleku aja pidid tegema ja täitma erinevaid meie ja Liivi ülelsandeid.

Liivi oli korraldanud fotojahi ja kunstitunnid. Fotojaht oli täielikult üles ehitatud varasemate aastate Hobulaiu külastuste najale ja põhiülesanne oligi vanade fotode taasesitlemine. Ehk siis tuli püüda leida sama koht, samad inimesed (või asendada inimene olemasolevaga), luua sama emotsioon. Nalja ning naeru jagus kogu ülesannete täitmise lõpuni. Panen siia mõned üksikud fotod ülesannete täitmisest ja ma ütlen ausalt, et ma pole varem midagi nii ägedat teinudki. Samas oli see paras väljakutse, sest mis alguses tundus, et on jumalast lihtne, vajas lõpuks ikkagi parajat nutikust. 

Algsel fotol olid Robin ja Mart vastavalt 5- ja 6aastased

Pall ja jalg pidid õhus olema

Inimeste arv ja poosid pidid samad olema, mis algsel fotol

Oli antud koht, kus pidi tegema naljafoto. Meie foto nimi "Vihased kääbikud suvitamas"

Teiseks oli Liivil välja mõeldud kunstitunnid rühmas. Ehk siis needsamad meeskonnad, kes kokku said, pidid maalima ühe mustvalge töö (süsi või grafiitpliiats), mis kujutas mingit konkreetset asja Hobulaiuga seoses ja ühe värvilise maali (akvarellil märg märga või õlipastellid), mis kujutas emotsiooni Hobulaiu saarel. Maalimine on selline keeuline asi, et täiskasvanud ütlevad kohe, et nad ei oska. Kuidagi kohe on krampis seda pintslit haarama, kuid meie Liiviga saame küll ainult rõõmustada, sest vaatamata esialgsele krambile töötasid kõik rühmad lõpuks koos ja kõik koos saadi maalid valmis ka. Igaüks andis end panuse, kuigi ta arvas, et ei oska. 

Selle pildi tegi meeskond "Osav nelik" ja nimeks sai "Pagulased öösel pimedas keldris sütt varastamas" - ise mõelge juurde, kuidas see Hobulaiuga seostub :)

Meie Arvoga olime välja mõelnud võistlusi, kus läks vaja osavust, kiirust, kannatlikust, koordinatsiooni, grammatikaoskust, tasakaalu, keskendumist, meeskonnatööd. Kõik võistkonnad olid tasavägiselt tublid ja said oma ülesannetega suurepäeraselt hakkama. Mõned punktid siia-sinna ja kõik olid võrdselt viigis :) Sest kõige olulisem oli siiski osavõtt ja osa võeti nii kenasti, et ei jää muud üle, kui imestada, miks me seda juba varem pole teinud :)

Aitäh kõikidele teile, kes te olite varmalt valmis kõikides väljapakutud ülesannetes osalema. Juba ainuüksi selle pärast võib öelda, et kõik olid võitjad ja oma auhinnad 100% välja teeninud. Mul on nii hea meel, et te saite uusi kogemusi ja tundeid, uusi väljakutseid. Et teil on, mida meenutada. 

Nüüd tuleb see osa, et kui parasjagu polnud peal mingit ülesannet, oli vaja teha neid tavalisi asju, mida me vajame selleks, et kõikidel oleks hea ja turvaline olla. Söögid, saunad ja vihad, laulud ja hetked. Ütleme nii, et niisama olemise aega nappis, sest koguaeg oli vaja midagi teha, kuid samas olid kõik tegevused sellised, mis rõõmuga said tehtud ja nii ei olnudki midagi imestada, et koguaeg oli hea olla. Isegi siis, kui oli vaja nõud puhtaks pesta ja seda ikka jätkuvalt kausi sees.  Kuid ka hetkeid sai kinni püütud. Kes rohkem, kes vähem. Hobulaiu vääramatu osa on mereäärsed õhtusöögid, sportmängud (põhiliselt jalgpall), saun koos vihaga, laul Bassu ja Liivi kitarrisaatel, päikeseloojang merre, põhjamajaka otsa ronimine... See kõik teeb Hobulaiust Hobulaiu. 

Köögitoimkond

Mere ääres tuule eest kaitsevormis :)

Jalgpalli ikka ka :)

Paadid omas elemendis

Järgmise aasta väljakutse - kõik samad inimesed peavad uuesti samasuguse foto tegema :)

Absoluutselt täiesti vahva oli. Hoopis teistmoodi, kuid ainult ja ainult positiivses võtmes. Aitäh kõikidele, kes kohale tulid ja oma panuse õnnestumisesse andsid. 

Robin ütles eile, et vaadake, et te seda Hobulaiu traditsiooni ei riku ja ma ei oskagi muud öelda, kui et - loomulikult mitte! Nii kaua, kui vald seda võimaldab. Ma ei tea, mis seal Hobulaiul on, aga see miski, mis seal on, on nii suur ja võimas, et ilma enam ei saa. Ei saa suured ega väikesed, ei saa need, kes on vahepeal suureks kasvanud ega need, kes on vahepeal vanemaks saanud. Aitäh Liisu pere ja Bassu, aitäh Liivi pere ja Aiku, aitäh ema, paps ja äiapapa, aitäh Agnes ja Luhtu-Carmen, aitäh teile kõigile :)

Ja ärge unustage järgmise aasta väljakutset! 

Moosiriiul

Kõik sai alguse tegelikult sellest, et Liisu on kaabakas :)

Ma ostsin kirsse, tervelt 11 kilo, millest 5 otsustasin suure kurvastusega siiski Riinale maha müüa (vaheltkasu ei teeninud, ausõna), sest kui ma olin umbes 3,5 tundi kirsse puhtaks ludrinud (no mingi 4 kilo äkki), et saaks moosi keeta, siis ma sain aru, et arutu inimene ostab endale 11 kilo kirsse :) Riina päästis mind õnneks hullemast õnnetusest ja ma olen juba peaaegu ära unustaud, mis tunne on kirsi seest kive välja nokkida. Või siiski päris vist ei ole, sest ükski kirsimüüja mulle küll praegu grammigi kirsse pähe määrida ei suudaks. 

Et siis kogu algus saigi lühidalt kokku võetud - Liisu on kaabakas, sest ta sebis mulle 11 kilo kirsse.

Meil on kodu juures kelder, aga ma olen ainult 14 aastat siin majas elanud ja pole ikka veel oma jalga sellesse keldrisse tõstnud. Mul on keldritega oma seis, suhteliselt harkis. Olen siiani oma asju ladestanud ema keldris, mis kindlasti mitte pole parim valik, kuna emal on endal hoidiseid piisavalt palju ja mees oskab tal ka moosiriiuleid kenasti igasugu träniga täita. No ja siis eelmisel sügisel, kui eestlased olid seenehulluses, millest ka mina puutumata ei jäänud, marineerisin ma nii palju seeni sisse, et ei osanudki mõelda, kuhu ma need purgid siis nüüd panen? 

Kuhu, kuhu - Sippa muidugi. Seal suur kelder, ruumi palju, vanaisa hoidiseid ei tee ja nii me oma Säästumarketi kotitäie seeni maale viisimegi. Sinna need jäidki - põrandale, koti sisse ja rohkem ma sellele mõelnud pole. Kui siis ainult nii palju, et aegajalt keldrist seeni kaasa võtta.

Ja siis tulid need 11 kilo kirsse...

Ja moos. 

Ja väikene, armetu arvamus, et äkki peaks Sipa keldrisse ühe moosiriiuli tegema?... Sest no kuidas me paneme moosid põrandale. Vilets nagu või nii. Ja ilus oleks vaadata ka, kui asjad kenasti riiulis. Selline tagasihoidlik arvamusavaldus eelmisel nädalavahetusel.

Täna, kui me parasjagu sõime lõunat, ja Arvol oli oma tööde/tegemistega järg käes, ütles ta sugugi mitte armetul häälel, et poisid hakkavad peale sööki moosiriiulit tegema. Robin ja Sebastian vaatasid üksteisele üsna hämmingus nägudega otsa ja teatasid, et nad ju ei oska. Muidugi ei oska, kuidas saakski teisiti? Kuigi siinkohal ma tahaksin märkida, et milleks poistele tehnoloogiaõpetus, kui nad ei oska neljast lauast riiulitki kokku panna? Terve kuradima eelmine poolaasta nad viilisid mingeid sõlgi, mida kasutada ei saa ja nüüd, kui on vaja üks riiul kokku panna, ta ei oska. Aga selles peres pole vahet, kui ei oska, sest järelikult tuleb hakata oskama.

Isa siis õpetas, kuidas nurgikut kasutada ja kuidas mõõta ja kuidas akutrelli kasutada ja kuidas kruvi ennem haamriga paika toksida, kui kogemust alles vähe. Noh, ta õpetas kõiki neid väikeseid asju, mida on vaja teada, et neljast lauast riiul kokku panna. Sebastiani panus oli ilmselgelt väiksem, kuid igatahes said nad kahepeale ühe korraliku, täiesti loodis riiuli tehtud küll. Kirsimoosile.

Nüüd on jälle häda... Riiul on liiga tühi, tuleb hakata moosi keetma. 

Inimene ikka suudab oma elu koguaeg keerilisemaks elada, kui see olema peaks. No mis häda on minna poodi ja osta moosi. Üks purgike moosi mahub ju igasse külmkappi või kuidas? Mahub ikka ja osta ju võib, aga no pole sellel poemoosil seda õiget mekki. On lihtsalt üks magus džemm, nii magus, et võtab peaaegu hambad lahti. Või olen ma lihtsalt hellitatud. See viimane muidugi ka, sest ma küll ei tea, et mu ema oleks kunagi poest moosi ostnud.

Ja jumal auta küll - 4aastat tehnoloogiaõpetust ja ei oska neljast lauast riiulitki teha!

Nüüd oskab ja oskab kenasti. Mina olen rahul ja moosid ka. Nii kaua, kuni moosivaras pole keldris käinud :)

Kokkola CUP ja Raplamaa Jalkafest 2015

Saku Sporting 2000 võttis Raplamaa Jalgpallikoolist neli tublimat appi ja sõitis 14. juulil Soome Kokkola CUPile. Meie Robin oli ka üks tublidest, keda Raplamaa Jalgpallikool Sakule pakkus ja ega me ei jätnud võimalust kasutamata ka. 

Nädal ennem väljasõitu toimusid Sakus treeningud, kuhu omadel kuludel tuli poisid toimetada kuuel korral, et nad harjutaksid kokkumängu ja treener näeks, mis sorti poistega tegu on. Robin oli juba siis väga vaimustunud treener Janist ja kogu Saku Sportingu meeskonnast, kes pidid olema nii lahedad ja sõbralikud.

Soomes läks kõik hästi. Poisid tegid väga head mängu võites kuuest mängust viis ja mängides ühe mängu viiki. Finaalmängu võitsid SAKU SPOTING 2000 poisid tulemusega 4:0 VIFK VAASA meeskonna vastu ja olidki kuldsed medalid kaelas :)

RJK poisid - Ralf Elfenbein, Robin Stef Luhtaru, Tarvi Tüvist ja Dan Marten Esko

23.-26. juuli toimus Raplamaa Jalgpallikooli korraldatud Jalkafest. 2006 mängud toimusid 25. juulil ehk eile. Me ei teadnud veel kaks päeva ennemgi, kas Sebastian saab osaleda või mitte oma borrelioosi tõttu, kuid armastus jalgpalli vastu võitis mingi näkase puugi :)

Turniir ei olnud kerge, sest trenni pole ju ka tehtud juba pea kuu aega. Jalkalaager küll oli, aga näiteks meie ei saanud seal osaleda. Poisid võitsid alagrupis kolm mängu ja pidid Tartu Tammeka paremust tunnistama ning poolfinaalis kaotasid Kiviõlile. Seega - jäi veel mäng III-IV koha peale ja seda peeti tuliselt FC Tiigritega, kust väljuti võitjatena. Ja saidki pronksised medalid kaela :)

Sellised medalijutud. Nii tore, kui lapsed vahepeal medaleid saavad. See toob jälle meelde, et jalgpall on tore :) Mul on jube hea meel, et nad on leidnud tee jalgpalli juurde. Mitte ainult medalite pärast muidugi. Ikka selle liikumise, koordinatsiooni, meeskonnatöö, pingetaluvuse ja muude tähtsate asjade pärast. See annab nii palju juurde nende kasvamisele ja arenemisele. Mitte ainult Seebule. Ikka Robinile ka. Ja nad on tänu jalgpallile veel lähedasemad, sest neil on alati, millest rääkida ja mida koos teha - JALGPALL!!!!

Järgmiste medaliteni! :) 

Puukborrelioos

Meie Sebastian on puugimagnet. Või on asi lihtsalt selles, et ta on väravaht ja peab alalõpmata võsastikku löödud palli välja koukimas käima. Igatahes on tal õnnestunud puugihooajal ikka iga aasta 5-6 puuki saada ja see aasta ei ole oluliselt erinenud eelnevatest, sest kahe kuu jooksul on tal neli puuki peas kinni olnud. 

Aga ma ei ole eriline paanitseja. Puuk on alati lihtsalt välja tõmmatud, puugihammustuse koht desinfitseeritud ja kalendrisse kirjutatud "SEEBUL PUUK". Ilma igasuguse traagikata. Küllap meie lastele emaks olemine on mulle õpetanud, et lastega ei olegi kunagi kerge :D Vähemasti minu lastega, sest nad korjavad üles kõikvõimalikud haigused, mida korjata saab ja siis jagavad vennalikult ka veel. Ma ei tea, kui palju haiglapäevi ja haigepäevi me veetnud oleme.... 

Mõned nädalad tagasi tundus mulle, et Sebastiani kõrva taga on laik. Selline punane ja tulitav. Püüdsin seda pildile saada ja Arvole näidata, kuid amatöörlikud fotograafioskused lõid välja. Laik oli kaks päeva ja kadus sama järsku kui tuli. Läks päev mööda ja ma märkasin Sebastiani kõrva ees laiku. Sellist punast ja tulitavat nagu oli kõrva taga. Sebastian ütles, et ta jooksis peaga vastu seina ja ma ei muretsenud, sest kui Sa ikka jooksu pealt vastu seina põrkad, siis pole midagi imestada, kui Su pool nägu on punane. Järgmine päev oli kõik korras. No selles mõttes, et laiku polnud. 

Aga mul oli hinges kuidagi kahtlane tunne. Kraadisin last ja vaatasin puugikohti ja mõtlesin, et noh, kokkusattumus lihtsalt. Ja tuli tagasi laik. Tuli põsele. Punane ja tulitav. Mu sisetunne ütles, et peab perearsti külastama ja igaksjuhuks puugihaiguste proovi tegema. Entsefaliidi vastu on mu lapsed vaktsineeritud (just nimelt selle pärast, et nad kõik haigused külge võtavad), kuid puukborrelioosi vastu ju vaktsineerida ei saa. Arvo arvas, et küllap poiss on palliga saanud ja pole põhjust muretseda, liiati, kui laik ju juba läinud ka on. Läks ära jah, aga tuli kahe päeva pärast silma alla tagasi. Ma rääkisin jälle, et peaks perearsti külastama, aga laik läks ära, tegemist oli palju ja mingeid kaebusi Sebastianil ei olnud - nii jäi arstikülastus ära. Pole ju mõtet minna, kui midagi pole ja arsti väärtuslikku aega raisata mingi "rändlaigu" jutuga.

Ja siis see juhtus. Ajasime Sebastianiga juttu ja järsku mulle tundus, et ta räägib kuidagi imelikult. Justkui ühe näopoolega. Hurjutasime veel teda, et ta ei lollitaks ja räägiks korralikult, aga mida rohkem tunde edasi läks, seda imelikum Sebastiani nägu oli. Suu vasak pool ei liikunud, silm pilkus teise silmaga erineval ajal ja oli kuidagi uimane, vasakut silma ta kinni panna ei saanud, suunurk oli alla vajunud ja kõne kuidagi "pehme". Ja kui mul tavaliselt paanikat pole, siis nüüd tekkis küll. Mulle tundus nagu oleks Sebastiani pool nägu halvatud... 

Paranemisfaasis

... ja mul oli õigus. Perearsti juures diagnoositi Sebastianil analüüside tulemusena puukborrelioos ja kahjustada olid saanud vasaku näopoole närvid. 

Ma ei oska isegi kirjutada, mida me tundsime, kui see kõik juhtus. Paanikat? Küllap vist. Muret? Kindlasti. Sellel on ikka vaks vahet, kas  Su lapsel on köha või nägu halvatud.... 

Täna on Sebastian juba tervenemas. Antibiootikumikuur on muidugi julm ja kestab veel kaua-kaua ning annab talle iga päev kõhuvaluna tunda, kuid seekord on antibiootikumid paratamatus. Toetavalt on peal ka homoöpaatiline ravi. Sebastian saab silma kinni panna ja see pole enam põletikuline ning kui hästi vaadata, siis näeb juba ka vasaku suupoole pisikest naerukurru. 

Kohutav kogemus. On hirmus olla olukorras, kus Sa ei tea, mis toimub Sinu lapsega ja Sa ei saa mitte midagi teha, et olukorda muuta. Sa näed, et kõik on vale, aga pead usaldama arsti, kes ütleb, et lastel taastuvad närvid hästi :) Täna me teame, et taastuvad jah, aga nädal tagasi oli mul maailma ahastus oma väiksema armsa lapse pärast ja hirm, et äkki jääbki nii?

Ei jää :) Kõik on juba parem kui varem ja kui sellest midagi õppida on, siis ikka seda, et usalda oma sisetunnet emana. See ei vea kunagi alt....

Öömatk Sippa

Selles pole mingit küsimustki enam, et kas me oleme nats hullud või mitte? Vastus on ju ilmselge ja üheselt mõistetav. Kuidas muidu seletada seda, et me pakkisime mõned asjad kokku ja asusime teele.  Õhtul, 22.00, oma armsatel jalgadel sihtkohaks valitud Sipa. 

Meie matk kulges mööda kõrvalisi teid, kuna suure maantee ääres on äärmiselt jäle kõndida või rattaga sõita, sest autojuhid ei ole kuigi viisakad. Endomondo andis meile igal kilomeetril teada, mitu kilmomeetrit me oleme läbinud ja mis on olnud keskmine liikumiskiirus. Umbes 23.45 olime jõudnud Maavahe teele, läbitud oli peaaegu 8 kilomeetrit. Kuna tegu oli öömatkaga, siis meil ei jäänud muud üle, kui teha ka ööpiknik. Kiire ja lihtne. 

Kohtasime oma teel rebasekutsikaid (mul polnud kahjuks pikka objektiivi kaasas), metsseakarja viljapõllus, jooksikut ja konnasid. Kohtasime lahket pererahvast, kes tahtis matkalistele (00.15 nende majast möödudes) öömaja pakkuda. Kohtasime vaikust ja valgusemänge taevas nii päikeseloojangul kui ka kuu tõusul. Rääkisime nii paljudest asjadest, et enam ei mäletagi, millest me rääkisime. Jõudsime ka järeldusele, et see, mida me teeme, on miljon korda etem, kui olla kenal suveõhtul kodus ja vaadata televiisorit. Olgu siis pealegi natuke hullumaigune :)

Meie vapper matkasell ei virisenud kordagi, mille üle me ei imesta sugugi. Metsateel oli ainult natuke kõhe ja käsi puges ema pihku. Kokku kõndisime 13 kilomeetrit 3.08 tunniga, kalorite kulu 630. Viimases lõpus tuli paljajalu jõgi ka ületada ja oi, kui hea oli jõuda Seljamaale, omale maale. Arvo ütles meie matka alguses, et 01.17 oleme põhus ja 01.16 olime me tõesõna oma suvepesades :) 

Öös on asju, tuleb osata vaid näha ja tunda ning tahta ja viitsida.