Rahvusooper Estonia ja Sahver

Kui ma ütlesin Sebastianile, et me läheme muusikali vaatama Estoniasse (koos Liivi klassiga), siis sealt hakkas tulema nagu kuulipildujast, kuidas ma olen peaaegu et hulluks läinud ja mis mul küll arus oli, kui ma otsustasin, et me läheme muusikali vaatama?! Ma siis küsisin, et mis see muusikal on? Ta jäi korra vakka ja ütles, et ju see on midagi sellist nagu ballett. Ta nimelt on korra elus käinud Estonias  balletti vaatamas ja sellest "vaimse" saanud ning nüüd ta arvas, et ma viin teda jälle sukkpükstes mehi vaatama, kes ei räägi ühtegi sõna. Ma siis seletasin, et mis vahe on balletil ja muusikalil ja et targem oleks ikkagi kõige pealt üks muusikal ära vaadata ja siis otsustada, kas Sulle meeldib või ei meeldi. 

Eile oli siis see päev. Tegime ennast Sebastiani ja Arvoga ilusaks (Robin ausõna polnud huvitatud) ning sõitsime rahvusooper Estoniasse. Võimas maja võimsa kunstiga! Arvo küll ütles, et kui sellest pealühtrist üks riba tilka peaks alla kukkuma, siis see läheb inimese peast otse läbi, aga Seebu arvas siis, et hea, et me rõdul oleme :) Ma ikka natukene põdesin ka, sest orkester ja laulud ja... No ma ju tunnen enda last - talle küll väga meeldib teatris käia, aga talle eriti ei meeldi, kui seal lauldakse. Käisime vaatamas Olav Ehala muusikali "Buratino", mille oli lavastanud Andres Dvinjaninov. Peaosatäitja juhtus olema sel päeval Märten männiste, kes on minu tädi poegade vend. Etendus algas kohe lauluga, kus papa Carlo laulis "Vana mehe laulu". Õnneks oli see laul tänu Sepo Seemanile (Su nägu kõlab tuttavalt) Sebastianile tuttav ja kui laul on talle tuttav, siis see ei häiri teda. Kui päris aus olla, siis tegelikult olidki selles muusikalis kuulda põhiliselt kolm laulu: vana mehe laul, Buratino laul ja Malvina lukuga päeviku laul. Need olid kolm põhilist laulu, mis etendust saatsid ja siis olid lisaks mõned teised laulud ka, mida Sebasian kuulnud ei olnud, aga need ei häirinud teda. Etendus oli väga hoogne ja Buratino tegi ikka üksjagu lärmi, kuid see on teatris suhteliselt tavaline ja Sebastian on sellega arvestanud. Eriti äge oli see, et klassikut oli kaasajastatud ehk siis läbi käisid fraasid püramiidskeem, mittetulundusühing jne. Kunstiline kujundus oli väga ilus, kuigi kogu etendus oli ühele keerlevale lavale ära paigutatud, oli see väga hästi tehtud. Ja millised kostüümid! Väga, väga ilusad ja värvikirevad, minule isiklikult meeldis kõige enam Malvina kostüüm. Natuke segaseks jäi loomade väljanägemise juures puuduvad sabad ja kõrvad, aga see on ainult minu kiiks tõenäoliselt. Väga äge oli Buratino puukostüüm - see oligi nagu päriselt puuhalg. 

Ja kui see Malvina laulma hakkas! Mul tulid külmavärinad peale - see lihtsalt oli nii puhas ja õrn! Muidugi olid kõigi hääled ilusad ja võimsad, aga minu jaoks oli Malvina hääl kõige kaunim. 

Sebastianile väga meeldis! Siit loo moraal - ära ole eelarvamusega! Jah, laulu oli palju, kuid nagu ma juba ütlesin, siis tegelikult lauldi enamuse osa ajast kolme laulu ja nendest kaks olid Sebastianile tuttavad. Igatahes sai ta kinnitust, et muusikal ei ole midagi halba ja tema ema siiski ei ole täielikult hulluks läinud :) Kui teil võimalust on, minge kindlasti oma lastega "Buratinot" vaatama - saab nalja ja hirmukõdi, ilusaid laule ja tuleb meelde jälle, et hea võidab kurja :)

Peale etendust läksime Sahvrisse lõunat sööma. Oleme Sahvris varem söömas käinud paar korda, mida erakordset just pole olnud. Selline keskmise tasemega  restoran. Mulle meeldis, et Sahver oli jõulurüüs, nii mõnus soe tunne puges kohe uksest sisse minnes põue. 

Viimatise ja eilse käigu vahel on toimunud tohutu  areng! Kindlasti oli toiduelamus suurem, kui keskmises restoranis. Mina sõin "Praetud veisemaks kartulipüree, praesibula ja veinikastmega" ja ma pole kindel, kas ma olengi varem nii head maksa saanud. See oli õrn, pehme, mahlane, väga hästi maitsestatud ja sobis ideaalselt kokku veinikastemega. Arvo sõi "Mahlane seakael röstitud  shimej seente ja kartulipüree peekoniga", Sebastian sai oma eriroa ehk "Mahlase seakaela friikartulitega". Meesinimesed ütlesid, et liha oli väga pehme ja mahlane, maitses mõlemale väga. Mul on hea meel, et polnud mingisugust probleemi kahest praest kokku kompunnida Seebule sobiv söök (kõige igavam söök, mida restoranis süüa :) ). Magustoiduks sõin mina "Manhattani toorjuustukooki" ja Sebastianile sai tellida 5.- eest vaniljejäätist. Väga hea toorjuustukook oli! See karamellikaste ja hapud marjad andsid nii palju juurde - tõeline maitseelamus ja just parasjagu suurusega koogitükk. Sebastian sööb vaniljejäätist alati hea meelega ja portsuga polnud koonerdatud. Arvo magusat ei söönud, ta ütles, et tal tuleb uni peale ja kes siis koju sõidab :) Ta jõi kohvi hoopis. Väga hea toiduelamuse saime! 

Arvo praad

Sebastiani praad

Minu praad

Väga elamusterohke pühapäev oli. Kultuurielamus ja toiduelamus -  kohe hea ja tugev tunne tuli sisse :) Et sai justkui jõudu juurde.... 

Koju jõudes oli Robin kodu ära koristanud, nõud ära pesnud, kodu soojaks kütnud... Kas saaks veel paremat pühapäeva olla? Käid linnas end turgutamas ja jõuad koju, kus kõik minu päevased toimetused on tehtud. Tundub, et midagi oleme kasvatuses ikka õigesti teinud :) Aitäh Robin! 

Ma ei julge väita, et saame vabalt edaspidi käia muusikale vaatamas, sest võib ju juhtuda, et mõni teine muusikal ei sobi Sebastiani kõrvadele üldse. Aga me oleme talle nüüd ära näidanud, mis ja kuidas need asjad on ja mul on väga hea meel, et Sebastiani esimene muusikali kogemus oli positiivne. See annab talle ehk edaspidi julgust veel proovida. Ja Sahvrile teen eraldi kniksu - tõesti olid head söögid ja soovitan soojal!

Teie Ennike

Ilunikerduse töötuba Teeme TeistMoodi käsitöösalongis

Mõni asi kõnetab Sind kohe, kui Sa seda näed. Sa lihtsalt tead, et nüüd ja kohe on Sul tarvis seda asja saada, omada, teha, muretseda, rõõmustada jne. Ma olen see sügis heegledanud oioi kui palju mänguasju.... Enam ei teagi, kui palju - lugemine on täitsa sasssi läinud. Aga mul juba pikemat aega kripeldas kuklas, et mul ei ole ühele olulisele inimesele jõulukinki olnud aega teha. Mul on olnud küll mõned ideed, kuid ma lihtsalt ajaliselt ei ole jõudnud nende ideede teostamiseni, sest nii palju mänguasja tellimusi on koguaeg kuklas tiksunud. 

Aga oluline inimene ei saa jääda kingita ja kui ma nägin Teeme TeistMoodi käsitöösalongi tulevates töötubades nukumeisterdamise töötuba, siis sinna ma end kohe registreerisin ka. Ruth registreeris ka ja mul oli hea meel, et saame koos minna. Saatus aga tahtis teistmoodi ja pidin selle osaluse tühistama, sest seoses Sebastiani koolivahetusega oli vaja end harida hoopis Tallinna Vabas Waldorfkoolis lastevanematekoolis erinevatel waldorfpedagoogika teemadel. Hing jäi kripeldama.... Eriti kui nägin Ruthi ilunikerdust facebookes. 

 See ikka on nii, et kui see tulema peab, siis tuleb. Nägin uut nukumeisterdamise töötuba tulemas ja registreerisin end sinna :) Ja pidin osaluse tühistama, sest seoses venna suure juubeliga ei sobinud see kuupäev mu ajakavva. No nüüd kripeldas ikka juba täiesti suuresti! Nägin uut tulevast õpituba ja registreerisin ennast sinna ja mõtlesin, et sadagu või pussnuge taevast alla - sinna ma lihtsalt pean saama minna, sest mul lihtsalt on nii üliväga seda nukku vaja! 

Nukumeister Olga Vilmas saatis meilile erinevate nukkude näidised ja palus teada anda, millist nukku teha soovin. Ja nii kui ma teda nägin, siis ma teadsin, et just TEDA ma teha tahangi, sest just see nukk oligi nii MINULIK. 

Sõitsin täna hommikul linna. Nukku meisterdama. Ruth juba ootas linnas ees, ka nukku meisterdama. Tal jäi ühest väheks, oli vaja perekonna loomiseks poissnukk ka teha (tüdruknuku lõi eelmine kord). Ilm oli üsna sant, sadas mingisugust lörtsitaolist asja, ma olin omajagu "ära" - nii võib juhtuda, kui ma üksi sõidan, seepärast ma tegelikult väga väldin üksi pikemate sõitude tegemist, aga kahjuks oli Ruthil vaja juba neljapäeval linna minna ja ma pidin ikka ise kuidagimoodi hakkama saama. Linnas sees sõitsin oma Volvoga ühele teisele Volvole tagant sisse foori all. Arvo küsis, kas oli libe.... no ei olnud libe... olin "ära".... Mõtlesin siis, et siia mu nukutöötuba jääbki... Autost välja tulle selgus, et suurel Volvol (jeep) polnud õnneks kriimugi, minu omal oli numbrimärk pisut viga saanud.... Surusime vanema meesterahvaga kätt, ta soovitas mul ikka ettevaatlikum olla ja ma jõudsin kenasti käsitöösalongi. Seda nukku tegema. 

Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Või no ma arvasin, et mis seal ikka on. Lõikad jupid välja, topid täis, sätid riided selga, annad näo ja valmis ongi. Jajah... nagu ma poleks varem nukku teinud. Näiteks waldorfnukku. Juba oli meelest läinud, milline suur töö see ühe nuku valmistegemine ikkagi on. 

Saime kõik vajalikud jupid (pea, keha, käed ja jalad ning kotikese kõikide just Sinu nuku jaoks vajaminevate riiete ja aksessuaaridega) ja tööks vajalikud abimaterjalid: käärid, niidi, nööpnõelad, pika nõela, väiksed nõelad, toppimis pulga, grillvarda (lugesid täiesti õigesti)  ja täitematerjali (kerakiud). Ise sai juuksed ka valida. 

Kõige alustuseks tuli valmisõmmeldud detailid välja lõigata ja õiget pidi keerata. Pea ja keha keeramisega polnud hullu midagi, aga oo need käed ja jalad! Kangas oli väga tugev (ainult pea oli trikotaažist) ja seega väga raskesti käsitletav. Esimese käe keerasin iseenesetarkusest ja mõtlesin, et kui see nii raskelt käibki, siis ma istun ja keeran siin homse päeva lõunani neid ihuliikmeid, kuni on vaja Estoniasse minna. Aga nukumeistril oli nipp ja see nipp aitas asjad palju paremini, kiiremini ja kergemini õiget pidi saada. Kui kõik oli välja lõigatud ja ümber keeratud, tuli detaile hakata täitma. Mitte kunagi varem elus ei ole ma pidanud midagi nii tihkelt ja kõvasti täis toppima! Ma siiralt imestasin, et õmblused järgi ei andnud. Nukumeister Olga vaatas aga jälle üle ja ütles muudkui, et lisa veel täidist. Ma mõtlesin, et kuhu küll ma seda lisan, see juba niigi täis, aga mahtus veel. Nagu oleks kummist olnud. Kõige raskem oli käte ja jalgadega, sest sellel ajal, kui lisasid lõputäidist, pidid juba õmblusava kinni ka õmblema. Võin julgelt väita, et kogu see väljalõikamine, ümberkeeramine ja täistoppimine võttis kaks tundi kindlasti aega, kui mitte rohkem. 

Siis tuli valmis teha pea. Selleks pidi vahtplastpallile ümber õmblema vatiini ja selle siis peadetaili sisse panema. Avaus tuli ettenäidatud viisil kinni õmmleda, et nuku näole ei jääks kortse. Seal on kõik oma väiksed nipid ja trikid, ega ma neid peensusteni ei mäleta ja kes ikka väga ise sellist nukku tahab teha, peab nukumeistri üles otsima, aga meie saime oma nukkudele pead tehtud ja need grillvardaga kehaga ühendatud. See oli minu jaoks midagi enneolematut. Grillvarras tuli keha altotsast lükata tervenisti läbi (kui hästi ei läinud, pidi varrast keerutama ja suruma, kõik ragises ja krudises...) ja siis tuli kinnitada pea sinna varda otsa. Pea ja keha tulid veel omavahel kinni ka õmmelda. Ehk siis põhimõtteliselt topeltkinnitus. 

Jalad. Kõigepealt tuli pika nõela ja kahekordse niidiga tekitada nukule puusad (tekkisid jalgade jaoks vajaminevad augud) ja siis jalad õigesse kohta õmmelda. Õmmeldigi niimoodi, et nõel läks ühe jala küljest läbi, läbi terve keha ja siis teise jala. Niimoodi kolm-neli õmblust. Sellisel moel kinnitatud jalad on jube ägedad, sest nukk saab täiesti vabalt ka istuda - tema ihuliikmed on liigutatavad. Samas seisab nukk täiesti kindlalt ja korralikult püsti. 

Sukkpüksid ja kingad juba jalas, kuigi nukku ennast pole veel ollagi

Naabrid

Kui jalad olid kinnitatud, tuli jalga õmmelda sukkpüksid (Ruthi poisil teksapüksid). Mõtlesin tükk aega, kas ma õmblen need sukkpüksid kinni või ei õmble ja jäin seekord nukumeistri õpetust järgima, sest mul on ju see õudne perfektsionisti kiiks - kõik peab olema õigesti ja täiuslikult tehtud! 

Keha alaosaga ühel pool, tuli selga õmmelda kleit. Natukene on kahju, et nukul ei saa riideid ära võtta (ainult jalanõusid saab), aga nuku üldmulje kaalub selle kahju üle. Võibolla tõesti oleks lapsel, kes nukuga mängib, soov nukku aegajalt paljaks võtta, aga no siis tuleb lihtsalt teine nukk mängimiseks valida. Kleidi õmblemisel olid ka nipid ja trikid, kuidas kõik kergema vaevaga ja kiiremini valmis saab teha. Samas kuidas üldmulje ikkagi väga ilus ka jääb. Mu süda oli juba siis sulanud, kui ma jalgadega ühele poole sain. Ja mida kaugemale ma jõudsin, seda härdamaks läks meel :)

Hakkab looma, eksole?

Nüüd tuli pakist välja võtta meeter juukseid. Just nimelt, terve meeter juukseid ja need pea külge kinni õmmelda. Juuste valik oli tohutu: heledad, tumedad, punased, lokkis, sirged, pikad, lühikesed, keskmise pikkusega jne. Mina teadsin koguaeg, et minu nukk tuleb heledate pikkade juustega, sest nii lihtsalt pidi olema. Olga aitas esimese ringi juukseid nööpnõeltega paika sättida, ülejäänud ringid sain juba ise hakkama. Kui juuksed olid peas, tuli müts pähe tõmmata ja see mõne pistega kinni õmmelda (nuku pealagi ei ole atraktiivne, seetõttu on minu nukul müts kinni õmmeldud - kellel nukk lihtsalt kapi peal seisab/istub, võib jätta mütsi ka õmblemata). Kui mängimiseks mõeldud nukk, siis peab kahjuks mütsi kinni õmblema.  Nukk oli juba täitsa enda nägu.... Tekstiilivärviga sai ta mulle meelepärasele kohale silmad, kuumaliimiga liimiti lill salli külge ja valmis ta oligi! 

 

Minu IMEILUS nukk! mida ma käisin kaks korda mõtetes tegemas ja kolmas kord päriselt kohale jõudsin :) Ruth ütles, et tema poiss on ikkagi kuidagi plika näoga, aga minu meelest on poiss mis poiss - tal tegelikult poisil pikad hallid juuksed ka seljataga punupatsis, aga sellest ma unustasin pilti teha. Minu nukutüdruk sai üleni õrn ja üleni .... MINULIK. Olen kahtleval seisukohal, kas peaksin talle tikkima väikese suu? Aga üldiselt on nii, et kui see suu tunne  peale tuleb, siis ma saan ise õigel hetkel aru, kas see on vajalik. Mul on aega natukene selle asjaga mõelda, seedida ja kohandada. 

Ma jäin ise väga, väga rahule! Olga on väga abivalmis juhendaja ja kuigi ta tegi kõrvallauas koguaeg oma tööd, jagus teda kõigile appi. Heegeldamisele vahelduseks oli väga hea õmblustööd nikerdada, kuigi ega minust ikka õiget õmblejat ei saa.... Liiga keeruline tundub see kõik olevat. Mul õnneks oli naabriks Ruth, kes ka ikka hea nõuga abiks oli, sest ta ju polnud enam päris algaja - tal üks nukk seisis juba kodus öökapil. 

Auto on katki..... Ikka korralikult ja kokkuvõttes tuli väga kallis nukk :) Mina üksi liikluses...ei ole hea kooslus. Aga ikkagi on mul hirmus hea meel, et ma oma õigesti tuntud nuku valmis sain! Ma loodan, et inimene, kellele nuku tehes mõtlesin, mõistab, miks. Miks just selline kingitus....

Kingisaaja oli loomulikult Anne :)

Teie Ennike

Käsitöö emaga ja abilistega

Ega siin ei ole pikalt laagerdada midagi, tuleb see käsitööasi ikka ausalt kõik ära rääkida. Kui ma sain sügisel teada, et ma pean hakkama Sebastianiga käsitööd tegema, siis ma mõtlesin küll, et jumal hoidku selle eest! Ma ju tean, mida Sebastian arvab kunstist ja käsitööst! St ma tean, mida ta nendest asjadest kohe üldse ei arva ja kuidas ta teeks absoluutselt mida iganes muud, kui tikiks, õmbleks, punuks, vildiks, heegeldaks, kooks jne. Aga nagu eelmises postituses mainitud, siis waldorflased teevad soost olenemata nii puutööd kui käsitööd. 

Sebastian sellest muidugi aru ei saa, et misjaoks ta peab oskama ristpistes tikkida, sest peale selle kohustusliku lapi tegemist ei kavatse ta eluilmaski ühtegi ristpistet teha, kui teda just ei sunnita selleks. Ja nii ongi talle täiesti mõistetamatu, miks ta peab tegema midagi, mida ta naguniigi terve ülejäänud elu enam ei kasuta. Anne seletas talle üsna selgesti lahti, milleks näiteks ristpistes tikkimine vajalik on: ristpiste pole mitte mingi süsteemi kiiks, vaid igasugune ristine liikumine vormijoonistuses, eurütmilises liikumises ja ka ristpistes on aju mõlemat poolkera ühendav tegevus, mis neuroloogiliselt aitab arengule kaasa. Kõigil. See on pigem toetav tegevus kui koolinõude kiiks! On ju hästi seletatud, eksole? 

Nii me siis siin olemegi õppinud eelpistes tikkimist ja üleääre kokkuõmblemist. Esimene töö, mille tegime, oli tema vahakriitidele kott. Vahakriidid on waldorfkoolis väga olulisel kohal ja neid kasutatakse igapäevaselt, seega oli igati loogiline, et tema kriitidele on vaja kotti. Tegime selle vildist. Alustuseks tikkisime natukene eelpistes kaunistuseks triipe, sest see oli Sebastiani esimene ülesanne elus nõelaga midagi teha, siis ei saanud ju mingeid eerulisi kujundeid tikkima hakata. Porises ja virises, aga loomulikult sai hakkama. Kui kaunistused olid tehtud, oli vaja kriidivahed ära mõõta ja siis need vahed eelpistes kotile õmmelda ning muidugi ülepistega koti servad kinni õmmleda. Kinnituseks punusime koos paela (tema roll oli suuresti lõngade hoidmine, aga keegi pidi ka seda tegema) ja mina õmblesin koti külge paela õigele kohale. Nööp ka õigele kohale ja oligi kriidikott valmis - päris kõige esimene käsitöö asi, mille Sebastian ise valmis tegi! Minu arvates tuli täitsa vahva välja - loodetavasti see ei ole lihtsalt emaarmastus :)

Teise tööna tegime ristpistet. Oi juudas! Vot see oli raske. Ma mõtlesin erinevaid mooduseid välja, kuidas seda talle kergemaks teha, aga raskeks jäi see lõpuni välja. Igal uuel real pidin talle ette näitama, millisest august ta peab nõela sisse viima ja millisest välja. Me ikka ristpistsime seda väikest lapikest mitu nädalat, sest ega ta ei olnud muul ajal seda tööd nõus kätte võtma, kui ainult selleks ette nähtud käsitöö tundide ajal 2x45 minutit ühel nädalal. Ma arvan, et me hingasime peaaegu ühtmoodi sarnaselt, kui meil see ristpistes lapp valmis sai. kergendatult. Liivi ütles, et me võiksime sellega kaunistada käsitöö koti, mille me koos valmis õmbleme. Me mõõtsime ja lõikasime ja traageldasime ning mina siis õmblesin kõik õmblused masinaga kokku. Tuli selline lihte ja armas kotike Sebastiani käsitöötarvikute hoidmiseks. 

Kolmanda tööna tegime endale nõelapadjad. Ühesugused öökullidega. Vildist. Pidi igasugu erinevaid pisteid tegema: eelpistet ja ülepistet ja mulle mitte teadaoleva nimega pistet :D Ütleme nii, et õmblemine tuli juba palju kiiremini ja paremini välja, kuigi mina ei ole suutnud talle veel selgeks teha, kuidas niidi otsa sõlme teha. Ta lihtsalt ei saa sellest aru. Ma siis aitan igasuguseid õmblusi alustada ja lõpetada. Sebastianil on üllatavalt hea taju, kui ta peab nõela tooma töö tagant ette poole. Arvasin alguses, et see valmistab kindlasti talle hirmsat peavalu, aga ta ikka üllatab mind - mõnikord ma olen juba ette hirmunud, et kuidas ta hakkama saab ja siis juhtub nii, et lihtsalt tal tulebki hästi välja. Nõelaraamatud said igavesti kihvtid - mul endal oligi ka nõeltega igavane jama - olid kinnitatud paberitüki külge. Nüüd on meil päris oma ilusad nõelaraamatud. 

Ja siis arvas Liivi, et me võiksime Sebastianiga midagi nõelviltida.... Ups! Pole isiklikult kunagi midagi nõelviltinud ja ei ole õrna aimugi, kuidas seda teha. Panin siis facebookesse üleskutse, et kas keegi minu Märjamaa sõpradest saaks ja tahaks meid aidata ning Laura ja Maret olid valmis seda tegema. Kuna Maret pakkus kohe päeva ja kellaaja välja, siis võtsime Mareti pakkumise vastu: viltida piparkoogimehike. Liivi muretses meile kõik vajalikud asjad (porolon, nõelad, heie) ja Maret oli täna hommikul nagu viis kopikat kohal ning täiesti mängleva kergusega õpetas Sebastianile ja mulle, kuidas käib nõelviltimine :) Sebastian ütles mulle pärast, et see on käsitöö asjadest siiani kõige etem olnud, sest vähemasti ei pidanud tikkima. Mina aga sain nakatatud.... Niiet....kui Sul vedeleb kodus heiet ja tükk poroloni, mida Sa ei kasuta - ma võtan lahkesti vastu! Sest ma ei jaksa kõiki neid käsitöötarbeid endale osta, mida kõike ma teha tahaksin :) Sõrmed sügelevad viltima. 

Ps oluline osa on ka see, et Sebastian ei torganud endale kordagi sõrme, aga mina torkasin näiteks neli korda (Maret kaks korda). Ma olen nakatatud.... Aitäh, armas Maret, meile appi tulemast!

Niimoodi me siin nikerdame. Õpime koguaeg uusi asju, torkame nõelaga sõrme ja natukene poriseme ja piriseme ja ohkame ja ohime :) Aga kõik, mis vaja, saame tehtud, sest Sebastian on kange, aga mina olen veel kangem ja ega ma midagi ette ära ei tee. No jah, tegin nõelaraamatule nööpaugu õmblusmasinaga, aga see ei lähe arvesse, sest Sebastian ei peagi oskama veel õmblusmasinat kasutada. Kogu see protsess on õppimine, kuid samas ma olen enam kui veendunud, et see on ka väga oluline aeg meile Sebastianiga koosolemiseks ja koostegemiseks. Võibolla tõesti see koostegemine võiks tema arvates midagi muud olla, aga mul on tegelikult hea meel, et ma saan oma pojale uusi ja vajalikke oskusi õpetada, sest no iga mees suutma ju nööbi pluusile ette õmmelda, eksole? 

Sebastiani arvates on see kõik muidugi täielik ajaraiskamine, aga äkki ta aastate möödudes saab aru, et tegelikult oli vahva neid asju koos teha ja tegelikult on tore, et ta oskab erinevaid asju teha. Et ta teab, mis on eelpiste ja mis on ristpiste. Et ta teab, kuidas ülepistet teha, et midagi omavahel kokku õmmelda. Et ta teab, kuidas heie hunnikust saab vormi abil midagi ilusat viltida. 

Toimetame muudkui edasi! Sest valikuvõimalusi ju muid ei olegi :) Sebastian on käeliselt palju osavamaks ja kindlamaks muutunud, töö saab kiiremini valmis ja visuaalselt muutuvad asjad iga korraga aina ilusamaks. Naistetööd? Aga tüdrukud teevad puutööd ka. Kõik on võrdne! Mul on hea meel, et ma olen saanud võimaluse oma lapsele kõiki neid asju õpetada :)

Teie Ennike

Puutöö isaga

Waldorfkoolis õpivad kõik lapsed, olenemata soost, nii puutööd kui käsitööd. Ma võtan täna ette Sebastianile meeldiva osa - puutöö. Las see käsitöö veel laagerdub päeva kaks, kuigi näidata oleks juba päris palju :) 

Kogu Sebastiani tunniplaan on igatepidi ära jaotatud nelja erineva inimese peale. Liivi annab põhitunnid, inglise keele, kunsti, muusika. Mina annan käsitööd, harjutustundi ja ühel päeval ka põhitundi. Ja et kõik oleks aus ja võrdne, siis Arvo annab sellest sügisest Sebastianile vajalikke teadmisi puutöö vallas. 

Nad ei saanud algul vedama. Arvol oli koguaeg kole kiire ja päevad lendasid niimoodi mööda nädalavahetustel, et lihtsalt ei leidnud seda 2x45 minutit vaba aega vanaisa töötoas tohkendamiseks ja mingisugust head ideed justkui ka ei tulnud peale. Kuklas ainult koputas, et on vaja teha, vaja teha, vaja teha.... Ja siis oligi sobiv hetk käes, ma söötsin neile idee ette ja töö läks käima, sest vajadus kasvas juba väga suureks. 

Mul on koguaeg olnud selline seesmine tunne, et iga inimene peaks mõistma natukene kabet mängida (võibolla mul oleks malega sama tunne, kui ma seda oskaksin). Meil oli kodus mingi sada aastat vana kabelaud, aga nupud olid kõik kadunud ja siis ma ütlesingi neile, et tehke uued kabenupud, siis saame Sebastianile ka selle mängu selgeks õpetada. 

Oi, nad saagisid ja lihvisid! 28 nuppu! Ühesuurust! Arvo meisterdas Sebastinile abivahendi, et Sebastianil oleks kergem ühejämedusi nuppe välja saagida ja siis meisterdas talle abivahendi, millega oli kergem nuppe lihvida. Ja siis arvas Arvo, et kui neil juba on oma nupud, siis peaks ikkagi oma laua ka tegema. Algas jälle hullumeelne saagimine - 64 ruudu välja saagimine! Heledamast ja tumedamast puidust. Heledad nupud sarapuu, tumedad nupud tamm, heledad ruudud kuusk ja tumedad ruudud tamm. 

 Kui nupud ja ruudud olid külmas töötoas valmis tehtud, sai vanaisa soojas köögis hakata kabelauda kokku liimima. Ikka törts liimi ja ruut paika, törts liimi ja ruut paika. Andis ikka liimida, ennem, kui valmis sai. Kabelaud läks vanaisa "kolituppa" kuivama. Järgmisel nädalavahetusel avastasid Arvo ja Sebastian, et laud oli banaaniks kuivanud. Liimisid selle siis veel ühe aluse peale ja lootsid, et kuivab sirgeks.... Ei kuivanud, sest Arvo oli teinud saatusliku vea : ruudud valepidi kiudu välja saaginud. Tuli uued ruudud saagida ja uus laud kokku liimida. Õnneks sai nüüd kõik õige ja enam mingisugust banaani ei tekkinud. Arvo lubas Sebastianil lihvijaga laua ära lihvida ja töö saigi valmis. 

Töö tuli aus ja ilus. Nupud libisevad piisavalt palju, nii et saab nipsukabet ka mängida :) See meeldibki Sebastianile rohkem. Kuigi ka esimesed kabemängud on peetud ja põhilised reeglid hakkavad selgeks saama. Aega võtti, aga asja sai! Minu hingerahu on olemas - Sebastian oskab ka natukene juba kabet mängida. 

Eks on keeruline kõigi tööde ja toimetuste kõrval leida aega puutöötoas nikerdamiseks, kuigi peab tunnistama, et Sebastianile meeldib väga isaga puutööd teha. See pidavat olema tema lemmiktund. 

Igatahes saab meie kodus nüüd isetehtud kabelaua ja isetehtud nuppudega kabet mängida! Olete oodatud! 

Teie Ennike