Meie nägu jõulud

Igal perel on omad jõulud ja nendega kaasnevad traditsioonid. Meie oleme loonud enda näoga jõulud ja ma ei tea küll, mida saaks veel paremini teha, et kõigil oleks hea olla. Arvol on alati ennem jõule kohutavalt palju tööd, sest soomlastel on vist tunne, et homset päeva enam ei tulegi. Sellel aastal ei erinenud tema töökoormus eelnevatest aastatest, kuid oli siiski üks positivne asi: ta sai jõulupuhkusele juba 17. detsember. Nii varakult polegi seda varem juhtunud. Ma ootasin Arvo koju tulekut ja väikest puhkust nii väga. Tunnen end tunduvalt kindlamini, kui Arvo on kodus ja alati, kui ta tuleb pikemaks ajaks koju, siis mu hing hõiskab sees selle koosolemise aja eest. Isegi, kui me vahepeal natuke pahutseme... Ikkagi olen rõõmus, et Arvo on kodus. 

Meie jõulud algavad juba varakult. Ma teen alati detsembri alguses piparkoogitaigna ja inglise jõulukeeksi. Oh seda vaest mõmmit, kes pea iga päev käib küsimas, kas saaks keeksi küljest ühe tüki :), aga ma olin halastamatu ja mingisugust tükki Robin ei saanud. Ma ju tean, et kui ma annan talle sõrme, siis ta võtab terve käe. Eks vaaritada sai kolm päeva ennem jõululaupäeva veelgi, sest olid mingisugused kindlad asjad, mida pere saada soovis (pasteet, sibulamoos, kook, leib, veel hunnik piparkoogitaigent).

Arvo ja Sebastian tõid meile kuuse mõni päev ennem jõule. See on esimene kord meie kooselu ajal, kui ma ei käinud kuusejahil, sest tervis lihtsalt ei lubanud. Ja Robin oli tööl - seega käisidki Arvo ja Sebastian. Tõid ilusa, väikese, põdra poolt näritud kuuse. Kui nad seda ehtima hakkasid, siis nad pidid peaaegu maadlema hakkama (Sebastian küll ütles, et ootame Robini ära, viimane maadleb tema eest), sest mitte ükski aasta nad ei jõua kokkuleppele, millised ehted kuusele lähevad. Ma omas peas mõtlesin välja, et järgmine aasta ostame uued ehted :) Siis on rahu maa peal. Ehk. Kui nad koos saavad uued jõulumunad valida. Lõpuks lahenes asi kompromissiga: Sebastian sai oma punased ja valged ning Arvo oma edevad roosad ja tuttidega ehted. Ma targu sinna protsessi ei laskunud, sest neil oli endalgi asi nugade peale. Ma alustasin sellel ajal piparkookide tegemist. 

Meie jõuluettevalmistuste hulka kuulus ka isa kodu ära koristamine. Nühkisime Arvoga kõik nii puhtaks, et seal ei ole juba väga ammu nii puhas kõik olnud. See oli hädavajalik vanaisa kodus oleva kodurahu huvides. Ja no vaatame tõele näkku - tegu on vana mehega, kes praktiliselt ei näe - tal on täiesti kama kaks saiapurust põrandal.  Poisid tõid vanaisale metsast kuusepuu ka. Meie oma metsast. Arvo ja Sebastian ehtisid selle ära ja nii sai ka vanaisale jõul koju tulla. Mul on südamest hea meel, et meie pere on vanaisaga nii lähedane. Oleme arutanud, et me olemegi vanaisa kõige lähedasemad inimesed. Ta on meile väga, väga kallis :)

Päev ennem jõululaupäeva küpsetasime jälle piparkooke, kolmas kord sel hooajal. Mina kasutan piparkoogitaigna tegemiseks Nami-Nami retsepti, mis on minu meelest väga heade piparkookide retsept. Liiga heade, sest meie Sebastiani suu ainult käib terve küpsetamise aja :) Ma natukene piparkooke kaunistasin ära ka, kuigi tunnistan ausalt, et ma ei teinud seda väga suure entusiasmiga :) Õnneks tegin vähe glasuuri ja sain kõik kiiresti tehtud. Ma loodan, et selle aastanumbri sees ei pea enam piparkooke tegema, kuigi pead ei julge päris anda. Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et kõik võtsid piparkookide tegemisest osa  - isegi Robin, kuigi ta ütles, et ta võib meid aidata sellega, et ta sööb neid ärjavalminud kooke :) 

Jõululaupäeva hommikul ärkasin 6.30 üles ja plaanisin minna Märjamaa alevi peale tuledesärades kuusepuid pildistama. Istusin natukeseks voodisoojalt tulnult arvutis, kui kuulsin, et Arvo ärkas üles. Tundsin natukene süümekaid, et olin tema und häirinud.... Õues oli väga pime ja ma hakkasin talvepükse jalga panema, et sinna pimedusse minna, kuigi mul tuli natukene hirm peale, sest õues oli nii pime... Minule suureks üllatuseks ütles Arvo, et joome natukene kohvi ja lähme koos. Mul oli nii hea meel! Ma ei osanud seda isegi mitte natukene loota, sest Arvo ei ole hommikul jalutaja inimene. Kell seitse läksime õue. Me jalutasime mööda Märjamaad ja ma tegin fotosid kõikidest kuuskedest, mis meie marsuudile jäid. Mõni foto tuli ilusam, mõni viletsam, sest puu oli kaugel. Mulle nii meeldib ööpimeduses ehitud puid, põõsaid ja kodusid vaadata. Ma seekord maju ei pildistanud, võtsin sihiks ainult kuused. 

Koju jõudes jõime päriselt hommikukohvi ja ootasime, kuniks poisid ärkavad. Mina panin saiataigna kerkima ja Arvo tegi tule kaminasse. Kui poisid oma tubadest välja voolasid, jagasime kingitusi. Kõik jäid oma kingitustega väga rahule. Poisid oleksid tahtnud kohe metsa põrutada oma uute asjadega :) Mulle väga meeldis, et poisid ei teadnud see aasta, mida neile kingitakse - minu meelest on siis palju põnevam kingitusi avada. Me ei teainud kummalegi mingeid kalleid kingitusi, kuid me olime väga valinud nende hetkehuvisid arvesse võttes nende kingitused. Mina olen sel aastal vist eriti tubli olnud - jõuluvana oli olnud väga helde käega :) Arvoga ei saa kohe üldse mingeid kokkuleppeid teha, sest ta ikka kipub minu kingitustega üle pingutama. Mis mulle väga südamesse läks, oli see, et mõlemad poisid olid ka teinud mulle kingituse. Ma ei osanud seda oodata ja mu rõõm oli suur, et nad mind meeles pidasid. 

Samal ajal, kui me kingitusi avasime, kees pliidi peal pudruriisist päkapikkude lemmikpuder mandliga. See on ka meie peres juba aastaid traditsioon ja alati on põnev, kes õnnemandli saab. Kui lauda istusime, siis Robin vahetas enda ja Sebastiani pudrukausid ära, sest väidetavalt oli Sebastiani kausis putru rohkem kui tema kausis. See aga oli vale tegu, sest Sebastian sai jälle õnnemandli. Minu meelest ainult Sebastian saabki seda alati. Minul pole veel kordagi õnnestunud saada. Pudru tegin Nami-Nami retsepti järgi ja sõime seda maasikatoormoosiga. Meie perele väga maisteb see pudruriisist tehtud puder, kõik sõid ja kiitsid. Robin ütles isegi, et see on parem kui kartulipuder :) Ja see juba tähendab midagi! 

Kihnu sai

Ülejäänud päev möödus erinevaid sööke valmistades. Sai tehtud igasuguseid asju. Kui mina kartulisalati valmis sain, siis ma ütlesin, et nüüd on kõik - minu panus on antud.  Võtsin valuvaigisti ja läksin lõunat magama. Meespere tegeles igasuguste toitudega. Mulle väga meeldib, et meespere tegeleb igasuguste lihatoitudega. Ja mulle meeldib see ka, et me oleme aastatega õppinud tegema nii palju süüa, mis jaksame ise ära süüa. Jah, meesinimesed pidid peale õhtusööki ägisema, kuid tegelikult läks kõik väga hästi ja söögid õnnestusid sada protsenti. 

Peale õhtusööki läksime Arvoga Märjamaa kirikusse. Kirik oli oi kui külm! Ja kõne oli ... Ma kohe ei teagi, mida kosta. Õpetaja rääkis sellest, kuidas inimkond on elanud üle hullemaid aegu, kui meil praegu on ja me ei tohiks alluda türanniale. Ma tõesti ei tea, kas see peaks olema jõulujutluse sõnum, kuid ma ei ole ka väga kodus sellega, mida ta muidu jumalateenistusel räägib. Meeldis väga, et ta kutsus inimesi, kes ei ole peale leeritamist armulaual käinud, seda julgelt tegema. Kurb oli, et kirikus oli vaid kümmekond inimest, nii vähe pole seal ükski aasta jõulude ajal olnud... Inimesed on nii ära hirmutatud, mina isiklikult arvan, et alusetult. Aga minu arvamus ei ole mingi püha. Mina ei karda ja kui ma alguses püüdsin kirikus maskiga olla, siis mingi hetk ma tõmbasin selle lõua alla. Mul sai nendest udustest prillidest kõrini. Kirikuõpetaja võiks ühel aastal teha üdini positiivse jõulukõne, sest seda jama on meie eludes koguaeg.... Aga seni ta pole veel positiivse kõneni jõudnud. Kaalun tõsiselt järgmine aasta mõnda teist kirikut külastada. Kahel põhjusel: et ehk saab positiivse kõne ja teiseks, et saada uusi elamusi.

Poole kaheksast läksime kõikide Luhtarudega (Arvo õed peredega ja vend) surnuaeda. Me käisime läbi kõik lähedased. Enamus oli muidugi Arvo sugulased, kuid me käisime Arvo ja Robiniga ka minu isa, vanavanemate ja memme haual. Surnuaed oli nii nii ilus! Oli tõeliselt palju küünlaid. Meie omadest osadel haudadel oli rohkem kui viis küünalt. See on nii armas, et inimesed oma lähedasi ikka meeles peavad ja nende kalmudele küünalid panevad. Minu suguvõsal sellist kommet ei ole, kuid Arvo sugulastega oleme küll igal aastal jõuluõhtul surnuaias käinud. 

Kui me olime surnuaias ära käinud, sõitsime kõik koos Sippa, kuhu Arvo, poisid, Aivar ja Keio olid möödunud päevadel ehitanud suure koja, kus me saime lõkke ümber istuda ja kooke süüa. Ma olin väga murelik enda tervise pärast, sest ma ei tohiks praegu mitte mingil juhul külma saada. Koda oli ehitatud valgetest koormakatetest, et oleks pühalikum, valgem ja helgem. Et oleks ilus vaadata. Olid paigaldatud erinevad jõulutuled, küünlad põlesid ja Robin hoidis lõkke koguaeg suurena, et kellelgi ei oleks külm. Mina tegin sidrunikoogi . Muidu oli täitsa hea kook, aga mul vist olid liiga suured sidrunid. Igatahes panen järgmine kord kahe sidruni asemel ühe, sest minu jaoks see oli ikka liiga hapu. Kuigi ma olen aru saanud, et vahet ei ole, mida ma küpsetan - kõik saab alati otsa. Tore oli olla seal kojas, soojas ja sõbralikkuses. Jõuluselt. 

Minu lemmikpoisid :) 

Ma tõesti ei tea, kas midagi oleks saanud teha veel paremini. Tõesti ei tea. Oli tore, ilus, pühalik, maitsev, sõbralik ja teistsugune. Mulle tõesti väga meeldis, vaatmata sellele, et ma olen ikka veel haige. 

Mul on hea meel, et mu pere oskab teha selleks kõik, et jõulud oleksid just sellise näoga, mis meile kõigile meeldib. Meie Robin on natukene Grinch, aga jõululaupäeva naudib ka tema. Ma olen siiralt tänulik, et mul on võimalus olla koos oma perega ja et see koosolemise aeg on nii siiras, headust täis ja armastusest täidetud. Ma tean jah, et mul pole vahet, mida ja kus me teeme - kui ma saan olla koos oma perega, siis rohkemat mul pole vajagi. 

Väga ilus jõululaupäev oli :) Tõesti! Ja nüüd, mu armsad sõbrad, algab päeva pikemaks minemine kukesammu haaval :) Kaunist jõuluaega teile kõigile!

Teie Ennike

Teeme TeistMoodi Käsitöösalongis

Ruth kutsus mind meisterdama :) Kuna ma polnud ammu teda näinud ja temaga koos midagi teinud, siis ma olin kohe nõus minema. Kuigi ma pean ausalt tunnistama, et paberitööd ei ole mu lemmik käsitööliik, sest kõik need kuumaliimi niidid ja värvid ja templid ja pulbrid ja sätendused...uh, need jäävad käte külge, kleidi sisse, kõik kohad on seda jama täis :) Aga kuna mulle on ALATI lõpptulemus meeldinud,  siis ma elan selle üle, et kõik kohad on jama täis. 

Seekord läksime Maria Lillepruuni töötuppa, kus valmistati ruumilisi jõulukaarte. Koha peal tegime kaks kaarti. Kuna ma pole varem selliseid kaarte teinud, siis ega mul meelde küll ei jäänud, mida ja kuhu me parasjagu panime. Õigemini, ma tean küll, kuhu ja mis järjekorras, aga ma ei tea, misasjad need olid :D Igatahes kulus kolm pikka tundi kahe kardi tegemiseks, mis on üksjagu hämmastav, sest märkmikud valmivad sama ajaga. No ma sealt lõpust oleks muidugi igasugused peened lumematerjalid üldse ära jätnud, aga kuna juhendaja nii kindlalt peale käis ja lausa ise minu pintsliga minu kaardi kallale asus, siis polnud nagu väga võimalik. 

Ikka maskiga.... Õudne...

Nagu näete, on üks kaart kuldne. Mina oma tagasihoidlikusega oleks kindlasti mõnda muud värvi eelistanud, kuigi ma pean tõdema, et ka kuldne on väga ilus. Alguses ma olin ikka väga skeptiline, sest minu meelest on kuldne liiga peenutsev, kuid tegelikult niimoodi kaardi peal koos valgega mõjub ta siiski kaunilt. Ma ei saa öelda, et oleks väga tohtinud oma pead kasutada, isegi säravad täpid tahtis juhendaja oma silmanägemise järgi ümber tõsta, aga ma ei lasknud :D Lõppeks olid need ikkagi minu kaardid. Mõtlen, et sellises töötoas peavad küll olema teatud asjad, mida kõik teevad ühtemoodi, sest ajaliselt ei mahu, et kõik teevad seda, mis pähe tuleb, aga mingisugused nüansid võiks jääda ikkagi õppija enda otsustada. Eriti, kui inimene on loomult loominguline. 

Käed said mustaks, kleit sädeles, aga lõpptulemus oli seda väärt :) Ühe kaardi omanikku teadsin kohe - seda, kus värvi sai ise valida. Aga teise kaardi omanik selgus ajas. Selles mõttes on hea, et Ruth täiendab mind. Mina olen pigem selline heegeldaja/kuduja/tikkija/õmbleja, tema aga mässaks parema meelega paberiga. Ma olen täiesti vabalt valmis mõned korrad aastas midagi paberist nikerdama, aga Ruthile lubasin teha kudumise töötoa - ikka selleks, et kõik oleks tasakaalus :D 

Tänud, Ruth! Oli tore! Ja ilus! Ja käed sai ka lõpuks puhtaks pestud :) Maria oli väga põhjalik juhendaja... Ainult et...kuna ta vist on venelanna, kes räägib ilusat eesti keelt, siis minu kõnest oli tal raske aru saada.... Aga pole hullu, Ruth aitas :) Need on siis ametlikult minu esimesed ruumilised jõulukaardid. Loodan, et saajad hindavad seda tööd kõrgelt :) 

Teie Ennike

Liivanõmme õpperada

Ei osanud justkui oodatagi, aga Robin kutsus meid matkama :) Ja no kaks korda me seda endale öelda ei lase. Oragniseerisin nii, et Sebastianil kolmapäeval kontakttunde polnud, zoomitunnid olid kella üheks läbi ja siis ei jäänud muud üle, kui pakkida matkakotid ja asuda teel. Mina ei armasta tegelikult kuskile võõrastesse kohtadesse ise sõita. Meil ikka on nii, et Arvo on roolis ja mina koon kõrvalistmel, aga kui Arvot ei ole kodus ja matkamise soov on suur, siis ei jää muud üle, kui tuleb oma mugavustsoonist välja astuda ja GPS järgi panna. Ma ei oska seda isegi lahti seletada, miks ma ei usalda GPSi ja miks ma nii väga kardan võõraid teid. Tegelikult mul ei ole liikluses halvasti läinud, GPS on mu alati õigetesse kohtadesse juhatanud ning kui kaks plekimõlkimist ja üks tarhv kiiruse ületamise ja psühhotroopsete ravimite tarvitamise eest välja jätta, olen liikluses ikkagi suhteliselt viieline. Aga ometigi on võõrad kohad minu jaoks hirmsad. 

Igatahes võtsime suuna Liivanõmme õpperajale, sest tahtsime sinna juba kevadel koroonapaanika ajal minna, aga toona olid sellised reeglid, et kui parklas on rohkem kui kuus autot, siis sinna rajale minna ei tohi ja nii me nördinult sealt koju tagasi sõitsimegi. Praegu on koroonajama teine laine, aga meil mingisugust paanikat küll pole ja õnneks on riiki juhtivad inimesed aru saanud, et värskes õhus võivad kõik inimesed ringi käia ilma keeldude ja käskudeta. Kui me sihtkohta jõudsime, siis polnud seal ühtegi autot ja kell oli peaaegu pool kolm. Ma natukene muretasin, et äkki jääme pimeda peale, aga Robin ja Sebastian ennast sellest küll heidutada ei lasknud. Vaatasime kaarti ja asusime teele. 

Kas me oleme ikka õigel teel?

Rada oli natukene segane. Eriti segane ole see lõkkeplatsi juures, kus mitte essugi ei saanud aru, kuhu minema peab. Kaart näitas justkui roostiku juurest, aga teid oli kolm, kuhu minna. Selles paigas oli küllaltki keeruline aru saada, milline tee valida. Me valisime teise, mis osutus valeks. Kaotasime oma 15-20 minutit väärtuslikku valget aega. Minu jaoks oli see küllaltki suur kaotus. Samas ei takistanud see mind põikamast kõrvale ja käia ära väikese torni tipus. See olekski meil jäänud nägemata/märkamata, kui me ei oleks valele teele sattunud. 

Peale hoolikat ümbruse jälgimist ja veelkord kaardi vaatamist leidis Robin õige teeotsa üles ja me jätkasime oma matka. Küllaltki varsti olime uues lõkkekohas, kus Robin keetis kettliga vett ja me jõime ühest tassist (sest geeniused lootsid matkajuhi peale, et viimane ka neile kortlid kaasa võttis :) ) sooja teed. Ma olen praegu väga vaimustuses ühest jõuluteest, mis on nii aromaatne ja hea maitsega, et ma ainult seda jooksingi päevad läbi. Poiste jaoks olin kaasa ostnud salatit ja pirukaid ehk siis oli väikene piknikulaadne asi ka. 

Kell oli juba pool neli ja ma tundsin, kuidas mul hakkas järjest kiirem ja kiirem, et ei peaks seal männimetsas pimedas teeviitasid otsima. Poisid ei saa sugugi aru, miks ma nii väga pimedat kardan ja neile pakub see isegi kohati nalja. Pakkisime oma asjad jälle kokku ning asusime uuesti rajale. Edasi viis rada mereranda, kus me nägime ühte kalameest ja palju suure koera jalajälgi. Omamoodi hämminu tekitas liiv, mis oli jäätunud. Polnud varem sellist asja kohanud. Oli küllaltki mõnus sellise liiva peal kõnida. Meri oli rahulik, kuna mingisugust tuult ei olnud. Sebastian oleks tahtnud seal kohe kauem peatuda, aga minul oli kuklas hirm. 

No kes paneb metsa sellise asja üles?!

Edasi viis metsatee autoni. Kõndisme läbi väga hämara metsa üle kahe kilomeetri, ennem, kui autoni jõudsime. Mul oli ikka juba väga hea tempo peal, poisid nägid kurja vaeva, et mulle järgi jõuda. Hirmul on ju nii suured silmad....

Küll mul oli hea meel, kui Robin ütles, et auto paistab! Ja me ei olnudki täiesti pimedas. Mulle tegelikult väga meeldis see rada ja mets ja meri ja torn ja seltskond ja see, et meie ISE läksime matkama ja meie ISE saime hakkama. Ma loodan, et me hakkame poistega rohkem ringi käima ka siis, kui Arvot pole, sest Robin on juba ise mehemõõtu ja ma tegelikult ju tean, et ma ei pea midagi kartma, kui Robin on ka olemas. Sebastian peab veel natukene kosuma :) Kuigi...Kui te vaid teaksite, kui palju Sebastian naerab, kui me oleme Robiniga koos - see on tõeline naeruteraapia kõigile :)

Aitäh poisid! Aitäh kutsumast, Robin, ja aitäh kiiresti õppimise eest, Sebastian :) Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! 

Teie Ennike