Metsakodu

Kevad! Minu kõige, kõige lemmikum aastaaeg. Ma armastan seda, kuidas elu ärkab! Kuidas soojus tuleb, kuidas värvid tulevad, kuidas linnud laulavad, kuidas päike muutub iga päevaga soojemaks ja soojemaks. Mul on hea meel, et mul on Mira, kellega ma saan seda kevadet nautida. Me käime pikkadel jalutusringidel ja  minu nina on juba pruun :)

Minu armsad meesinimesed armastavad kevadet sama palju kui mina ja me püüame ikka igal kevadel korra ka "metsakoju" minna. Metsakodu on meie püstkoda, kuhu me kaome ööpäevaks. Panime seekord ka oma asjad kokku ja läksime metsa ilma nautima ja oma perega koos olema. Mulle endale meeldib see kevadine metsaskäik kõige rohkem, sest ma armastan seda hommikust linnulaulu ja et ei ole pori, märgasid kindaid, tohutuid riidekihte, pimedust on vähem. Olete te ärganud metsas onnis selle peale, et sookured laulavad? Mina olen. See on imeline tunne! 

Me läksime seekord nagu mehed muiste. Ei mingeid mootorsaage ega muid hüvesid. Meil oli kaasas "sulle-mulle-saag" ja kirved. Robin ja Sebastian langetasid mitu kuivanud puud ja siis Robin ja Arvo saagisid need sulle-mulle-saega juppideks ning Robin ja Sebastian raiusid kirvega osad jupid halgudeks. Me oleme viimasel ajal harrastanud natukene suuremate puudega tuletegemist, sest Aivar teeb alati väga väikesed puud ja siis peab öösel koguaeg puid peale panema. Natukene suuremate puudega ei pea nii tihti öösel ülesse ärkama ja lõket suurendama. Seekord oli meie lõke suuremalt jaolt palgijuppidest ja pilbastest. Palgijupid üksi ei põle, ainult tossvad - seetõttu peabki pilpaid ka vahele panema. 

Sellel pildil on eriti selgelt näha, kui suur meie metsakodu on

Jõudu sel mehel on....

Meie Mira oli ka meiega metsas. Niimoodi vabalt, ilma rihmata. Issand, kuidas ma muretsesin koguaeg! Mul oli paanika, et ta kaob ära, sest ta nina on nii tundlik ja ta ajab niimoodi jälge, et ta ei teadnud, kuhu minna. Kaks korda mul oli ikka nii suur paanika juba, et ma mõtlesingi, et nüüd ongi läinud. Arvo muudkui vilistas ja hüüdis, aga mitte midagi. Arvo ütles koguaeg, et ära muretse, ta ei kao kuskile, ta on nii memmekas. Ja Arvol oli, nagu ikka, õigus - ei kao see koer kuskile. Ta jooksis küll ringi ja nuusutas kõiksugu lõhnasid, aga kui hüüdsid, oli kohe tagasi. Kui pimedaks läks, siis ei läinudki enam kojast välja üksinda. Pimedat ta pelgab. Püüdsin teda ka pildile püüda, aga täiesti võimatu! Ta lihtsalt jookseb ja jookseb ja jookseb - väsimatult. Ja no muidugi ta närib kõike - oksi, junne, käbisid, mullakamakaid. Ja siis krõbinaid ei söö...Täiesti arusaamatu. Mul on nii hea meel, et kogu pere on Mira nii omaks võtnud - kõik armastavad ja hellitavad teda, kiidavad teda ja tegelevad temaga. 

Me tegime sööke. Alguses me grillisime vorste - mulle ei maitsenud eriti, aga mina ei lähe arvesse, sest mina ei armstagi vorste. Üldse. Ja siis Arvo tegi lapi"lõhe", mis osutus lapi"forelliks", sest mina ei vaadanud poes, mis kala ostsin. Mulle forell ei meeldi üldse, mõned ampsud võtsin, aga no ikka ei olnud minu jaoks. Koerale andsime ka igasuguseid asju, mida me igapäevaselt talle küll ei anna, aga kuna ta keeldus enda toitu söömast, kuid energiakulu oli meeletu, siis lahked meesinimesed andsid Mirale igalt poolt ampsu. Ja nii see koer ära hellitataksegi :)

Tegime endale korralikud asemed ka. Mira jaoks oli seanahk kaasas, aga magas ta tegelikult minu kaisus magamiskoti sees. Õhtu veetis küll Robini kõrval seanaha peal olles. Tal oli kampsun ka kaasas, aga mingi kella kuue ajal hommikul ta käis õues pissil, siis ta värises tükk aega mu magamiskoti sees. Mul on nüüd suuremat magamiskotti vaja :) Talvel, kui kaks magamiskotti on, siis me küll Miraga kahekesi sinna sisse ei mahu. Kui ma just veel 10 kg alla ei võta :) 

Sulle-mulle-saag

SPP-d

Minu kaisukas

Robin tegi 2 sekundiga lõkke

Väga hoitud ja armastatud koer

Nikerdab

Käisime peale suuremat puudetegu ja kuuseokste toomist jalutamas. Siis ma arvasingi, et Mira on põgenenud lõpmatusse.... Nägime väga värsket põdrakakat ja sõrajälgi. Ületasime kraavi ja otsisime kevadet. Nägime ka veekogu, mis on kevadel seal metsa sees. Suvel see kuivab ära. 

Ma alguses natukene põdesin, et lähme ainult neljakesi (no Mira ka muidugi), et äkki hakkab igav või midagi, aga tegelikult on väga mõnus vahel ka lihtsalt oma perega olla ja teha. Meil ei olnud sugugi igav, jututeemasid oli koroonast lampjalgadeni :) Mul on maailma kõige ägedamad meesinimesed. Poistest on kasvanud nii asjalikud ja tublid noormehed, Arvo oma eeskujuga on õpetanud neile nii paljut ka sellises olukorras, kus vesi ei voola kraanist ja magada tuleb kuusekste ja lebomattide peal. Eriti meeldib mulle, et kõik koguaeg tegutsevad, midagi ei jäeta juhuse hooleks. Ja kõik löövad asjadele käed külge. Mina panen natuke lohet - keegi peab pilti ka tegema :D Tegelikult lasen end hellitada, sest olen karjuvas vähemuses ja seetõttu võin ju endale lubada meesinimeste hoolt. 

Magasime hommikul poole üheksani, jõime kohvi ja läksime oma saja kodinaga koju tagasi. Nii mõnus oli! Koos. Oma kallite inimestega oma mõnusas püstkojas. Karantiin saab homsest läbi, kui Arvo nüüd täna positiivset testi ei andnud....See selgub hommikul. Ma loodan, et ei andnud ja et see jama on selleks korraks meie perele lõppenud. Homme lähevad Arvo ja Robin tööle (kui nüüd test on negatiivne), see teeb mind murelikuks. Ma olenn nüüd saanud tükk aega olla niimoodi, et kõik on kodus. Kuidagi turvaline ja rahulikum on olla olnud. Samas oleks vaja meestel tööle minna, sest muidu võib vaesus tulla.... 

Selle kevadine metsaskäik sai tehtud. Tore oli, andis jälle jõudu juurde. Aitäh mu kullakallid meesinimesed! Mis oleksin mina, kui poleks teid.... 

Teie Ennike

Tartu kirivöö

Aeg muudkui läheb omasoodu. Alles olin ärevuses Anne jõulukingiga, et kas saan ikka õigeks ajaks valmis, kui juba oli vaja mõelda sünnipäevakingi peale :) Mul läks selles mõttes kergesti, et ma teadsin, mida ma tahan talle teha ja ma teadsin ka seda, kes saab mind selle tegemisel abistada. 

Ma otsisin Peedu, Elva kandi rahvariideid ja kirivöösid, kuid mida ei olnud seda ei olnud. Monika ütles ükskord mulle, et Anne on elupõline tartlane, mina ei tea, kas on või ei ole ja siis ma mõtlesin, et kuna ta on Tartuga igaljuhul tihedalt seotud, siis ma koon talle Tartu vöö. Minu viimasest vöökudumisest oli juba kaks aastat möödas ja ega ma ikka ei mäletanud küll väga hästi, kuidas see käis. Siin ruttas appi Maret, kes aitas mul vöö raamile panna. See on kirivöö tegemisel kõige tüütum osa ja aega võtab ka oi, kui palju, kui oled algaja. Neljavärviline vöö, lai ja pikk. Originaalis oleks vöö pidanud tulema 185cm pikk, kuid meie Maretiga arvasime, et see on liiga lühike - seetõttu sai rallirada pikendatud. 

Kui vöö oli raamil, siis leppisime kokku, et ma koon labase ära ja järgmine päev ta tuletab mulle meelde, kuidas mustri kudumine käib. 

Olin õhinas ja hakkasin kohe kduma, kui Maret oli ära saadetud, kuid valge lõim läks katki. Ülemine. Masendus oli suur ja pill tahtis peale tulla, sest ise parandada ei osanud. Aga ma ei hakanud pillima, sest Maret ütles, et ta homme tuleb ja teeb kõik korda. Ma jätsin vöö seisma ja rohkem sellega oma pead ei vaevanud. 

Maret tuli kohale, pusis siit ja sealt natukene ja parandas mu lõime ära. Mina kudusin labase ära ja siis Maret tuletas mulle meelde, kuidas mustri kudumine käib. Ikka alt punane, kaks valget, sinine, punase lasen maha, kaks valget, punane, valge, alt punane jne. Köki-möki. Ja et kõik oleks ikka võimalikult keeruline, siis ääremustrid ei jooksnud põhimustriga kokku ehk siis ääremuster jooksis kolm rida kiiremini, mis tähendas seda, et ma pidin jälgima kolme mustrit korraga. 

Vöö edenes jõudsasti, sest teadsin, et palju on teha ja pean nobe olema, et mitte jälle ajajänni jääda. Minule teadaolevalt ühtegi apsu sisse ei tulnud. Pead ei julge muidugi anda - kuskil võib midagi ikka olla. Mulle väga meeldis seda vööd kududa, sest see oli paras väljakutse. Ma aega ei võtnud, kui palju toda kulus, aga üksjagu tunde sinna vöösse sai pandud, kui järsku avastasin, et niie on lahti. Siis tuli küll pill peale. Lõime lapid ära (nüüd ma oskaks ise ka seda teha), aga kui Sul on niie lahti, siis kust kurat mina tean, kust ta lahti on ja kuidas ma ta uuesti õige koha peale saan. Pillisin ja kirjutasin Maretile. Maret ütles, et kullakene, ära muretse, homme teeme kõik korda. Ma siis seda vööd sel päeval enam ei puudutanud. Käisin ainult aegajalt seda lahtist niiet vaatamas ja haletsesin ennast ja oma vööd.

Maret lendas kohale ja pusis mu lahti tulnud niie õige koha peale korda. Proovisin igaksjuhuks ühe rea mustrit ka teha ja saingi jälle vöö jooksma. Suured tänud Maretile kannatlikkuse ja tarkuse eest - tema on juba auga välja teeninud vöömeistri nimetuse. Mina kudusin oma vöö lõpuni ja olin ise hirmus uhke, kui sain käärid sisse lüüa. Nii, et mõlemale poole jäi 7cm narmaid. 

Siin ma harutasin algusest mõned read labast maha, sest lõpulabane oli natukene lühem

Valmis sain ja uhke olen. Ilusa vöö tegin. Järgmine vöösoov on juba soolas. Minu meelest ei pea kirivööd kandma ainult rahvariietega. Mul endal on näiteks kaks linast kleiti, millele kirivöö on ilusaks aksessuaariks. Anne nägi, kui mul vöö raamil oli, kui ta mul külas käis. Ja ma tean, et Anne oskab tehtud tööd väärtustada. Vöö tuli 2m 45cm pikk, laius 5,6cm umbes. Raamile olid tehtud harilikuga vöö laiuse märkmed, et ei juhtuks nii nagu juhtus mu laia Märjamaa vööga, kus vöö oli alguses kitsam ja lõpus laiem. See viga on küll parandatav, aga tüütu teha, seega - ennetus on kergem variant. Ja ma ei usaldanud neid jooni ka, ikka mõõtsin joonlauaga koguaeg, kas vöö laius on õige. 

Palju õnne, armas Anne! Õnne on Sul kuhjaga....neli paari särasilmi koguaeg Sind vaatamas. Sa oled mulle väga, väga kallis! ja ma ikka tahan teha Sulle midagi ilusat. Ma loodan, et Sulle meeldib Sinu uus kirivöö ja Sa leiad sellele rakendust. Kui mitte ennem, siis järgmisel laulupeol :)

Kallid!

Sinu Ennike