Liisu kirjutas ükspäev messingeris suguvõsa chatis, et Raivol hakkab puhkus läbi saama ja ta tahaks Hiiumaale minna - kas on veel tulijaid? Ma ei julgenud kohe midagi kosta, sest pidin Arvoga seda asja arutama, kuna minek oleks olnud laupäeval, aga pühapäeva varahommikul pidi Arvo juba Soome sõitma. Arvo tuli koju ja ma kohe lendasin talle selle Hiiumaaga selga ja tundes minu meest, siis ega talle kaks korda pole vaja ütleda. Loomulikult olime me käpad.
Tõusime laupäeva hommikul 5.45 üles ning pakkisime mõned asjad ning oma koera kokku. Kiriku all kohtusime Liis, Raivo, Alissa, Triinu, Mareki , Chris Danieli ja Margusega ning meie seiklus võiski alata. Koerale panime pagasnikusse pesa ka, et tal oleks mugavam ja mõnusam olla. 7.10 alustasime sõitu Rohukülla. Ilm oli suurepärane ja Hiiumaa kohale vihma ei lubanud. Kuna Hiiumaale kestab praamisõit 1h ja 15 minutit, siis sõime kõik hommikusööki. Valikut oli igasugust: pudrust omletini. Mina sõin muidugi putru, mis kahjuks oli veega keedetud, aga kõhu sai täis ja päev võis alata. Märkamatult oli Arvost saanud jälle eessõitja ja organiseerija. Kui ta enam Soomes raha teenida ei viitsi, siis ta võiks oma matkaklubi luua ja hakata korraldama retkesid kodumaal ja kaugemal. Tal tuleb see hästi välja.
Esimese hooga sõitsime Kärdla kraatri mudelväljakut ja Paluküla paemurdu vaatama. Mehed olid hirmsas hoos rääkides sellest kraatrist ja paemurrust, naised olid kõik põõsas maasikaid söömas 😋Polnudki see aasta veel metsmaasikaid saanud ja seal oli neid ikka üsna palju. Aga paemurrust rääkida, siis see oli selline väikene murd, mida ilmselt poleks vaatama läinud, kui see poleks tee peale ette jäänud.
Edasi sõitsime Ristimäele. Ristimägi on ristidega kaetud ala maantee ääres, mille kujunemise kohta on seos Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse. 20. augustil 1781 kogunesid väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. Ausalt öeldes oli see koht ikka üsna sünge ja isegi metsa alla paistvad päikesekiired ei teinud seda kohta helgemaks. Triin tegi meie seltskonna poolt ka risti olemasolevatele lisaks. No ja sellel ajal, kui teised riste vaatasid, sõime meie Liisuga metsa all mustikaid 😋 Me oleme ikka paras kaader - nii, kui kuskil marju on, oleme meie põõsas. Ei, ega me nägime riste ka ja neid oli seal igasuguseid alustades puuokstest ja lõpetades plekkpurgist tehtud ristiga.
Peale Ristimäge läksime Militaarmuuseumisse. See oli selline meeste värk rohkem, aga õnneks sai igasuguste masinate peale ronida ja tanki sees käia ning isegi Alissal oli lõbu laialt. Minu meelest oli Alissal igal pool tore ja tema ainuke mure koguaeg oli, et ega me veel koju ei hakka minema 😂 Raivol oli seal muuseumis palju äratundmishetki. Kasvõi näiteks nari, millisel ta ise vene sõjaväes olles oli maganud. Samuti jagus poistel, meestel juttu kauemaks erinevate sõiduriistade juures, kuhu tõesti igale poole võis otsa ronida ja sisse minna. Tavaliselt muusemites ju nii ei ole. Kõvemad mehed tõmbasid lõuga ka vastava väljapaneku otsas ja need kõvemad mehed olid muidugi Arvo ja Sebastian. Ma kohe uhkusega vaatasin neid. Arvo aitas Alissal ka ühe lõuatõmbe teha...
Siis jõudsime me esimese tuletornini: Tahkuna tuletorn. Tahkuna tuletorn asub Hiiumaa põhjatipus. Malmist tuletorni ehitust alustati 1873.a. Tuletorn on monteeritud nn Gordoni süsteemi malmosadest. Süsteem põhineb tehases valmistatud detailidel, mida on kerge transportida, mistõttu ka selle kõrge torni monteerimine osutus võrdlemisi lihtsalt. Eesti randade kõige kõrgem malmist tehtud torn – merepinnalt 42,7 m. Kõrge, väga kõrge. Kõik peale Triinu käisid üleval ära ja nautisid vaadet, aga see oli köki-möki, sest sel päeval juhtumisi oli võimalik sellest tuletornist köiega alla laskuda. Ja te võite kaks korda arvata, kas minu mees ja minu poeg polnud mitte sellest kõigest väga huvitatud. Ma seisin ainult kõrval ja vaatasin suure silmadega, kuidas neile rakmed külge pandi ja kuidas nad lausa eufoorilised olid. Alt üles vaadates oli ikka päris hirmus mõelda, et mu kallid ei kasuta alla tulekuks treppi, vaid ronivad seal kõrgel üle piirde ja laskuvad köiega alla. Nende endi emotsioon oli muidugi ülevoolav, sest see oli ikka korralik adrenaliinilaks. Mul oli päris kõhe vaadata, kuidas nad seal üleval käed lahti lasksid ja lihtsalt rippusid. Aga alla nad said ja emotsioon oli vägev! Hiljem, kui koju sõitsime, siis loomulikult oli see laskumine nende kõige suurem elamus Hiiumaal.
Tahkuna tuletorni juures on mälestusmärk Estonia laeval hukkunud laste mälestuseks. Sealt käisime ka läbi. Pronkskell - laeva – või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks justkui sõnumi merelt - mingil moel kellatorn... ehkki sümboolne. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki. Pronkskellal on lisatud õrnad detailid - 4 lapsenägu igas põhiilmakaares.
Siis oli kell juba seal maal, et pidi hakkama söögipeatuse peale mõtlema, aga otsustasime ikkagi käia veel ära seikluspargis, kus asub ka Hiiumaa puidust Eiffeli torn. Sebastian oli seal varem käinud ja ka torni tippu saanud, kuid täna enam kedagi torni ei lubata, sest see ei ole turvaline. See torn on ehitatud külamehe poolt ja pole välja arvutatud ühtegi turvariski ega kandevõimet. Aga vägev on küll! Iseenesest see seikluspark jättis soovida, sest ega täiskasvanutel seal eriti midagi teha ei olnud. Või no oleks ka, kui oleks ujumisriietes olnud, sest igalt poolt oli oht vette kukkuda 😉 Kõige naljakam ja huvitavam atraktsioon oli labürendimaja, kus siis küsimustele vastates pidi minema õige numbriga uksest sisse. Lõppes see nii, et kui kõikidele küsimustele vastata ei osanud, väljusid uksest, kuhu oli kirjutatud "Siit uksest väljuvad idioodid". Kui vastasid küsimustele õigesti, väljusid uksest, kuhu oli kirjutatud "Siit uksest väljuvad geeniused". Suur oli naerupahvakas nende seas, kes labürenti ei tulnud ja võtsid meid vastu uksest, kust väljusid idioodid 😂
Ja oligi aeg sööma minna. Asusime saarel sellises kohas, et lähim söögikoht oli Meite möte trahter. Ja nüüd on see koht, kus ma ütlen, et söök oli hea küll, aga ei tekitanud vau efekti. Elamus jäi puudu. Mina sõin ulukikotletti ja Arvo-Sebastian sõid praetud lesta. Ma oleksin oodanud midagi enamat... ilusasti taldrikule sätitud sööki... Mulle väga meeldib väljas söömas käia ja ma tõesõna naudin kohalikke ja ka kaugemaid maitseid, aga siin jäi elamus täiesti ära. Sebastian ütles, et talle maitses ja kõik oli hästi, aga Arvo oli minuga sama meelt, et oleks tahtnud midagi enamat. Ma jagasin enda praadi Miraga ja kahju ka ei olnud. Üllatuseks oli lausa kolm lesta prae kohta - kõht küll tühjaks jääda ei saanud. Ma oleksin väga tahtnud minna Lest ja Lammas restosse, aga see ei jäänud meile teele. Ma usun, et sealt ma oleksin saanud selle elamuse, mida ma söögiga oleksin soovinud saada. Aga hea osa on see, et laud oli pikk, mahtusime kõik ühe laua taha ja kellelgi kõht tühjaks ei jäänud.
 |
| Praekartulit ja kotletti ma võin tegelikult kodus ka teha :) |
Kõhud täis, läksime Rebasemäe õpperajale. See oli üks pisike õpperada (1,75km), aga OIOIOIOI kui raske. Eriti täis kõhuga. Ma ei tea, kui palju seal treppe oli, aga no neid ikka jagus. Täna on sääremarjad kõikidest nendest treppidest täitsa haiged. Tahaks siinkohal natukene haliseda ka... Meil on Arvoga koera osas väga erinev arusaamine tema vabadusest. Arvo laseb teda igal pool lahti, kuigi sellel koeral on erakordne nina ja see võib teda vedada jumal teab kuhu. Paar korda on juhtunud, et me oleme liiga kaua pidanud ootama tema tagasitulekut jumal teab kust. Arvo usaldab koera rohkem kui mina. Jah, päris jube on Mirat võõras kohas jalutada, sest ta sikutab nii kõvasti, aga minul on nii suur hirm, et ta kaob ära ja ma olen pigem ennemini nõus seda sikutamist taluma. Aga Arvo laseb ikkagi ta koguaeg lahti. Ja siis on Miral pidu laialt, ainult kõrvad lehvivad üles alla ringi tuuseldades. Ka Rebasemäe õpperajal oli Mira lahti, sest Arvo ütleb, et ega koer idioot pole ja miks ta peaks tahtma meie juurest ära minna, aga minul on terve see aeg, kui Mira vabadust naudib, süda koguaeg hirmu täis. Õnneks seekord taas midagi ei juhtunud, Mira lidus kõik need trepid ära ja ei näidanud ikka veel tohutut väsimuse märki. Kuigi selle peale juba oleks võinud....
Edasi viis tee meid Kõpu tuletorni juurde. Olen selles tornis kaks korda käinud ja mina ei tea, mis minuga juhtus, ma tahtsin seal trepil otsa ringi keerata ja ära minna, aga Liisu ei lasknud. See kõik tundus nii õudne ja pime ja kõle. Kui üles jõudsin, siis muidugi oli hea meel, et Liisu mind ära ei lasknud ja alla tulek polnud üldse nii õudne, kui ma kartsin, aga seda ma ütlen, et igasugused pimedad keerdtrepid on minu jaoks hirmuäratavad. Ja no treppe selleks päevaks oli ikka juba üksjagu jagunud 😅 Tultorni kohvikus sõime toorjuusturabarberi kooki, mis oli lihtsalt I M E L I N E! See natukene korvas minu söögielamuse pettumust ....
Ja nüüd läksid arvamused lahku. Aega oli veel nii palju, et külastada ühte kohta. Ühed tahtsid Ristna tuletorni minna ja teised Hiiumaa Elamuskeskusesse. Mina oleksin eelistanud Ristnat, aga Marek ütles mingi kolmkümmend korda, et kuidas Sa niimoodi Hiiumaal ära käid, et Elamuskeskusesse ei lähegi ja et seal saab mööda seina ronida jne. Läksime siis sinna keskusesse. Booring.... Meil ei olnud enam nii palju aega, et soovijad oleks saanud seina mööda ronida ja kõik ülejäänud oli ikka suhteliselt igav. Ainuke atraktsioon, mis tõesti lapsi köitis (Arvot muidugi ka), oli mingi platvormidega võrk, kus sai ronida. Minu meelest see keskus oli selline, et seal võiks talve käia, kui õues midagi teha pole. Põhiline selle kõige juures oli see, et Marek ei roninud, ei turninud, ei mänginud magnetklotsidega - ta ei teinud selles keskuses mitte midagi.... Maalinäitusel käisime ka ainult mina, Arvo ja Liisu. Minu meelest oli 25 eurone perepilet täiesti ülemakstud üritus ja ma jään endale kindlaks, et Ristnas oleks olnud huvitavam. Margus nt ei ostnud endale üldse pääset ja jäi õue meid ootama.
.jpg)
Marek ütles, et üheksa tundi pole sellel saarel midagi teha, kuid minu meelest oleks saanud veel käia erinevates kohtades. Hiiumaal on teha küll! Kui me praamiga tagasiteel olime, olid kõik üsna vaiksed ja mõtlikud. Eks päev oli pikk olnud ja tegemisi palju. Samme kogunes 14000, neist väga palju treppidel. Mu ema ütles, et Arvo tuleb ainult kaheks päevaks koju ja siis ka peab terve päeva ära raiskama.... Sellise üteluse peale tuleb muidugi ainult minu ema, aga üht ma ütlen - ei olnud raisatud päev. Oli väga tore päev koos armsate inimestega. Koju jõudsime umbes poole kümne paiku õhtul. Täna on sääremarjad ikka väga haiged, aga sellest pole hullu midagi! Lõunauinak oli ka kaks tundi pikk 😁Arvo läks juba varahommikul Soome poole. Ma usun, et ka Arvo ei arva, et see oli raisatud päev. Jah, koguaeg on midagi, mida PEAB tegema, aga kuidagi peab ju oma tassi ka täitma ja kui nüüd päris tõele näkku vaadata, siis suvi on niiiiiii lühike - millal siis veel käia ja näha, kui mitte praegu. Seda pimedat koopaaega on naguniigi talumatult palju....
Aitäh Liisule ja Raivole ettepaneku eest ning eriline tänu minu mehele, kes alati organiseerib ja hästi organiseerib. Aitäh ka kõigile teistele, kes kambas olid. Sebastian - ülikõva vend oled, et julgesid tornist laskuda! Oli tore päev meie oma armsal Hiiumaa saarel ja nagu praami peal kodu poole minnes selgus, siis tasub uuesti minna, sest oli veel palju kohti ja asju, mis nägemata ja kogemata. Mul on ühest asjast ka veel hea meel - me oleme viimasel ajal päris palju minupoolse suguvõsaga asju teinud.... Mul on jälle tekkinud tunne, et ma kuulun perekonda....
Teie Ennike
