Hip-hip-Hurrrraaaaaa!

Täna on Sebastianil sünnipäev :) ja kevade alguse päev. Mis saaks veel toredam olla? Jälle üks pime, külm ja pikk talv üle elatud. Aga et keegi ei arvaks, nagu meil oleks igav elu, siis mul on postitamata minu ja Sebastiani sünnipäevapidu. Minul nimelt oli 14.märts sünnipäev ja ma sain 45aastaseks. Selline "pooljuubel". Kuna kõik armsad inimesed küsisid juba ammu meie käest, et kas pidu saab ja kus pidu saab ja millist pidu saab, siis tundis minu armas abikaasa teatavat survet. Mina ei tundnud midagi :D Pole just eriline pidutseja... Aga selge oli see, et ega me niisama lihtsalt ei pääse ja midagi me peame ikka tegema minu ja Sebastiani sünnipäeva puhul. Mida lähemale jõudis sünnipäev, seda enam ma hakkasin Arvo käest küsima, et mis siis saab, aga Arvo oli salatsev ja ütles ainult, et vaatame seda asja, kuni lõpuks tal ei jäänud midagi muud üle, kui ikka ära rääkida, mida me siis teha võiksime. Ja mõtted olid tal head!

15.märts pakkisime kõik vajaminevad asjad kokku, mahutasime end viide autosse ja hakkasime sõitma Lõuna-Eestisse. Ilm oli ilus, päike paistis, midagi ei sadanud, aga tuul oli päris kõva. Kui me tegime Tikupoisis ja Tartu Lõunakeskuse juures pissipeatuse, siis oli nii külm tuul, et ma mõtlesin, mismoodi see päev küll üle elatakse? 

Esimene sihtkoht oli Tilleoru matkarada. See asub Põlva maakonnas looduskaunis kohas. Tee sinna orgu oli käänuline ja mägine. Selline tunne oli, et tee saab otsa, aga me läksime rahulikult, sest mida lähemale me jõudsime Tilleorule, seda lumisemaks ja jäisemaks kõik läks. Tänasin iseennast, et olin ikkagi naelikud ka pagasnikusse pannud. Kohale jõudes päike ikka paistis ja nii uskumatu, kui see ka pole - tuult ei olnud üldse. 

Asusime teele. Kaarti vaadates saime aru, et rada ei ole enam endine ringikujuline, vaid edasi-tagasi matk. Olime natukene pettunud, sest ei saanud päris täpselt aru, mis nägemata jääb. Arvo arvas, et küllap sealt on metsa välja viidud ja seetõttu on kõik mudane ja läbipääsmatu. Rada kulges tõusude ja languste saatel, oli hästi põnev. Adeele ei jaksanud juba peale poolt kilomeetrit kõndida ja Ailen pidi teda süles tassima. Arvo valis just selle raja seetõttu, et see oli lühike - ainult 4,5km. Arvasime, et Adeele kõnnib selle vabalt ära, aga olime liiga optimistlikud. 

Umbes kilomeeter peale algust jõudsime lagendikule, kuhu paistis päike peale ja lumi oli peaaegu ära sulanud. Leidsime mahalangenud puu ja seadsime end sinna sisse, et piknikut pidada. Olime kaasa teinud praemuna ja kaerahelbeküpsiseid. Teistel oli ka igasugu asju kaasas. Meil oli seekord kaasas kaks koera - Liisu võttis oma Mia ka ühes, sest Märjamaale ei jäänud kedagi, kes oleks teda pissitanud. Oi, nendel koertel oli häda majas! Kõik sõid ja nad ju tahtsid ka. Arvo ja Raivo siis kordamööda jagasid koertele palakesi ja polnud ohtugi, et viimased kuhugi kolama lähevad, sest koguaeg sai midagi süüa. Adeele sõi juustupulki ja nagu hiljem selgus, oli see väga hea kütus, sest ta kõndis jupi maad oma jalgadega. 

See vahepeatus oli väga mõnus seal päikese käes. Kui keha oli kosutatud, kulges tee edasi muudkui üles- ja allapidi. Naelikud oli väga hea valik, sest ikka libe oli ka. Koerad jooksid vabalt. Meie Mira jooksis küll kõige ees, aga tuli iga natukese aja tagant nuusutama, kas mina ja Arvo ikka tuleme ka. Ma ei tea, mul oli kuidagi nii stressivaba. Mõtlesin, et kus ta ikka kaob või läheb, jookseb siinsamas meie juures. Tavaliselt ma ikka nii põen, kui ta lahtiselt jookseb. Jõudsime Merioone allika juurde. Julgemad maitsesid ka allikavett. Ma pidin koguaeg vaatama, et Mira vette ei läheks, sest ikkagi külm oli ju. Aga ta on hull veehaige, andis teist ikka eemale hoida. Allikavesi oli puhas ja pehme, enamus maitses. 

Peale allikat pidime minema trepist üles. Selline tunne oli, et ei ole eluseeski trenni teinud - nii võttis hingeldama. Üles jõudes seisime silmitsi eesti kõige jämedama männiga. Adeele oli selleks ajaks juba nii väsinud, et Arvo kandis teda kukil. Ikka paras raskus matkajuhile! Peale seda mändi hakkas rada kulgema pigem languses. Arvo pani korra ikka põlve maha ka, aga kõik jäid püsti ja midagi hullu ei juhtunud. Adeele avastas, et saab pepu peal mäest alla lasta ja oli jälle energiat täis. Koerad elasid oma õnnelikku koeraelu :)

Matk kulges ilma igasuguste probleemideta. Kõik olid heas tujus ja jaksu oli. See ei olnud mingi kerge matkarada, aga seda huvitavam oligi. Meie kandis siin on matkarajad sellise dlauged ja igavad - ilusad küll, aga igavad. Lõuna-Eestis on ikkagi mägine ja peab rohkem pingutama, et rada läbida.  

Peale matkamist võtsime suuna Pilkuse puhkemaja poole, mis asus mõni kilomeeter ennem Otepääd. Oleme seal majas kaks korda ennem ka käinud, aga seekord oli kõik teisiti. Maja oli nii ümber ehitatud ja korda tehtud, et ei tundnud seda kohe äragi. Kodulehel on kirjas, et maja mahutab 12 inimest, aga tegelikult on voodikohti 14le inimesele. Meid oli 15 ja kaasavõetud madratsiga tulime kenasti toime. Suur muudatus oli see, et üleval korrusel on nüüd WC, mille üle mul oli väga hea meel, sest ma kardan neid pikki treppe. Muuseas, meie Mira ei olnud sellest trepist nõus ei üles ega alla minema. Kui magama läksin, tõi Arvo ta süles minu juurde ja kui hommikul ärkasin, siis tõi  Rainer ta süles alla tagasi. See trepikartus on tal tulnud pimedusega. 

Tegime kambakesi kõik söögid valmis ja lasime hea maitsta. Arvol oli suitsuahi kaasas ja ta tegi suitsulõhe. Margus ja Bassu grillisid šašlõkki, Ailen oli teinud 5kg kartulisalatit, mina olin teinud küpsisetordi. Kõike oli külluses ja selleks ajaks, kui sauna pidi minema, olid kõigil kõhud liiga täis. Aga saun oli mõnus! Vaprad käisid jääaugus ka - tiik oli kohe maja juures. Mina ei käinud, ei suutnud. Raivo tegi sangartele (Sebastian, Rainer ja Luhtu) sellist sauna, et nad ei jõudnud ära ohkida, mis nad kogenud olid :D Äkki oli 105 kraadi kuuma? Midagi sellist. 

Bassu mängis südaööni kitarri ja me laulsime. Vapramad tantsisid kella kaheni öösel. Oli nii mõnusa energiaga õhtu. Kõik tegid kõike kaasa ja keegi end laua alla ei joonud. Hommikul oli piisavalt aega, et kambakesi kõik ära koristada ja algaski kolmetunnine kodutee. 

Me Sebastiani ja Arvoga täname kõiki, kes võtsid vaevaks selle pika ja elamusi täis teekonna meiega ette. Aitäh Liisu, Raivo, Ailen, Adeele, Alissa, Bassu, Margus, Luhtu, Essa, Getter, Katariina ja Rainer. Aitäh ka Mirale ja Miale, kes olid väga head kutsad ja mingeid probleeme ei valmistanud. Oli eriline ja teistsugune sünnipäevapidu ja just selline, mis võiks mulle ja Sebastianile meeldida. Aitäh, Arvo, Sulle selle organiseerimise ja teostamise eest - ma nägin ju kõrvalt, mida selline sünnipäev tähendab. Ma ise ei oleks eluseeski midagi sellist korraldada suutnud. Suur aitäh! 

Täna tunneme rõõmu Sebastiani sünnipäevast - kaneelirullid on kindel valik :) Ilusat kevade algust kõigile!

Teie Ennike

Kevadkuud tervitamas

Tihti hommikuti tunnen suurt soovi Liisule midagi ilusat öelda. Liisu on alati messengeris saadav ka ja ta ütles mulle, et tahaks rappa minna, sest õues on nii mõnus. Vaatasin arglikult oma abikaasat ja ei julgenud mõtet välja käia, sest ta saabus üle kahe nädala koju ja jõudis siia alles kell kaks öösel. Hommikul kell kaheksa juristasime juba kohvimasinaga. Aga ikka kripeldas. Lõpuks ütlesin, et Liisu siin kirjutab, et tahaks rappa... Rõõm oli minupoolne, kui Arvo ütles, et aga lähme siis! Küsisin Liisult, kas see raba on soov? Ja ütlesin, et meie oleme valmis minema :) Leppisime kokku, et kell 12.00 korjame Liisu auto peale. Hõikasin perechatis ka välja, et on minek, ühinege, kes soovib, aga ei soovinud keegi. Kuna Sebastian käis kaks nädalat tagasi rabas (rabajärves ka muuseas), siis ta ei viitsinud ka meiega ühineda. Nii juhtuski, et me läksime Liisu ja Arvoga Jalasele. Sellist asja juhtub ikka väga harva, et keegi ei haaku, aga me ei lasknud end sellest häirida ja otsustasime ikkagi kevadkuud tervitama minna. 

Saatsin Arvo poodi, sest mul oli tunne, et ma tahan küpsetada meile õunamuffineid. Retsepti võtsin Nami-Namist. Panime soojad muffinid karpi, tegime kohvi ja läksime Liisut auto peale võtma. Ilm oli ilus - päikest küll ei olnud, aga täiesti tuulevaikne ja sademeteta, sooja 2 kraadi. Oma armsa Mira võtsime ka kaasa. 

Jalase matkarada kulgeb mööda metsa, põldu ja laukaid. Metsa all oli maapind kõva, mis oli väga hea, sest muidu oleks ainult üks suur muda olnud. Metsaalune on peaaegu lumevaba. Läksime reipal sammul ja lasime Miral nuusutada neid võõraid postitusi. Ma ei julgenud algul Mirat vabalt jooksma lasta, aga Arvo julgeb alati mitme eest ja nii saigi Mira vabalt ringi joosta. Ainult laudtee peal oli rihma otsas. Oi, ta oli õnnelik! Nagu kevadine vasikas :)

Raja lõppu jõudes sõime õunamuffineid ja korjasime pajuoksi. Nii mõnus oli olla. Ütlesin vist lausa kaks korda, kui hea meel mul on saabuva kevade üle. Päriselt on ka  - jälle üks talv üle elatud. Rääkisime Liisuga, et seekordne talv ei olnudki nii pikk ja õudne, sest meil on nii palju igasuguseid joogasid, pilateseid, jõusaali trenne, saunaõhtuid, väljasõite olnud, et sellist diivani peal lebotamist on ikka väga vähe olnud. Koguaeg on midagi toimunud. Võib isegi öelda, et väga aktiivne talv oli. Aga ikkagi on nii hea meel, et see hakkab läbi saama. Uuel nädalal lubab juba kümme ja enam kraadi sooja!

Sõime muffinid ära, ajasime juttu ja hakkasime tagasi kõndima (üks Jalase miinuseid - rada on edasi-tagasi, mitte ring). 

Igatahes jälle käidud ja nähtud. Rada on väga hästi läbitav ja kui ilm on ilus, siis minge ka :) Õue! Sest kui hästi kuulatada, kuuleb linnulaulu ja hästi nuusutada, tunneb kevadelõhna. Mira võib teile rääkida, mis lõhnu tema kõik tundis, kui sai vabalt ringi joosta :D 

Aitäh Liisu selle vahva hommikumõtte eest! Eriline tänu ka Arvole, kes peale hullumeelseid töönädalaid oli valmis kohe rappa minema, kui mõte õhku visati. Tore oli teiega jalutamas käia :)

Teie Ennike

Naistega Laulasmaa SPAs

Mul vahel tuleb häid mõtteid ja ma olin juba varemalt mõelnud, et ma tahaks Liisuga SPAsse minna. Ma olen muidu ainult oma meesteväega käinud, aga mul oli selline tunne, et tahaks just Liisuga minna. Käisin üsna aralt selle mõtte välja ja minu rõõmuks ütles Liisu, et muidugi võime minna. Ja siis me mõtlesime, et kutsuks Allu ka ja Allu oligi sobivasti saanud oma töötajate käest Laulasmaa SPA kinkekaardi ning asi oli otsustatud - Allu tuleb ka. Ja siis me mõtlesime, et Triin pole ka üldse kodust välja saanud ja oleks tore, kui ta tuleks ka meiega. Liisu käis selle mõtte Triinule välja, aga Triin oli väga kõhklev. Lasime tal paar päeva seedida seda mõtet ja uskumatul kombel ja meie rõõmuks ta ütles, et teeme jah ühe mõnusa naisteka ja et tema on käpp. Neli naist ja Laulasmaa - kas ei kõla hästi? Ma broneerisin kõik ära (majutuse, hoolitsused) ja 21.veebruar korjas Liisu kõik peale ja me sõitsime Laulasmaale. 

Laulasmaa SPA on minu vaieldamatu lemmik. Seal on kõik asjad paigas - hubased toad, head söögid, mõnusad hoolitsused ja väga vinge sauna- ja veekeskus. Meil olid kõrvuti toad teisel korrusel ja mina olin Alluga ühes toas ning Liisu ja Triin jagasid oma tuba. Ega me Alluga rohkem seal enda toas ei olnud, kui magasime. Olime ikka kõik koos Liisu ja Triinu toas. Kui neli naist saavad kokku, siis on jutustamist kui palju. 

Isegi šampoon ja palsam olid olemas

Toad olid väiksed ja külmad - keerasime kohe sooja juurde. Eriti külm oli Allul, kes on harjunud, et läbi terve maja on põrandasoojustus ja toatemperatuur on 25 kraadi. Minul külm ei olnud, ma olen harjunud pigem jahedama koduga (eriti hommikuti). Panime oma asjad ära ja suundusime Liisu ja Triinu tuppa, kus nöpsisime kohe ühe veini lahti :D No see vein oli küll ikka rohkem nagu morss. Ei saanud arugi, et alkoholi jood, aga sellest polnud hullu midagi. Kellelgi ei olnudki ju plaanis end täis juua. Lasime ajal libiseda ja kell viis olid meil kõigil klassikalised massaažid. Ma tegelikult natukene pelgan massaaži, sest ega mulle väga ei meeldi, kui võõras inimene mind puudutab ja kui ma hoolitsusi broneerisin, siis ma kirjutasin sinna, et ma soovin naismassööri. Selle ma ka sain. Kõigil olid naised, üks umbkeelsem kui teine :D Õnneks Liisul oli eestlane, küllap Liisu teab, miks see õnneks oli. 

Snäkilaud :D Ei, me ei joonud kõike kolme veini ära

Massaaži minek

Massaaži ootel

Oi, mina jäin oma massaažiga väga rahule. Tund aega mudimist võttis ikka nii läbi, et oleks tahtnud magama minna :D Ainult väga üksikud kohad olid natuke valusad (kael ja õlad), aga see oli tõenäoliselt seetõttu nii, et nendes kohtades oli kõige suurem pinge. Liisu ja Allu jäid ka väga rahule, aga Triin tuli oma massaažitoast välja olekus, kus meil oli tunne, et ta on peksa saanud :D Ta ütles, et elusees enam massaaži ei lähe. Kuna tal on miljon kaasuvat haigust, siis ta ütles, et tal niimoodi liigesed nüüd valutavad, et see on lausa õudne. Mina täpselt ei tea, kuidas massaaž liigestele mõjub, aga ta oli omadega ikka täitsa läbi. Me siis noomisime teda, et ta ei öelnud oma massöörile, et ta tahab eriti hella mudimist saada, sest massaaži mõte pole ju valu tunda, vaid lõõgastust ja lõdvestust. No igatahes lobisesime natuke hoolitusejärgses lebolas ja muljetasime ning siis oligi aeg tubadesse minna, riietuda, pea ära kammida (jummel, kui sassi võivad juuksed minna massaažis!) ja restorani suunduda. 

Laulasmaa SPAs on kaks restorani: Wicca ja Liiv. Meie valisime Liivi, sest Wiccas olid natukene liiga peened maitsed ja meie Triin oleks nälga jäänud. Broneerisin juba päeval meile sinna laua ja minu imestus oli suur, kui kõndisme kõik lauad läbi ja minu nimel lauda polnud. Mõtlesin juba, et kas ma olen midagi valesti teinud. Küsisime siis letist, et mis värk on ja siis nad midagi seal puterdasid ning ütlesid, et teie laud on seal nurgas. Keegi lauani ei juhatanud, kuigi neid oli seal leti taga viis inimest. Läksime siis oma lauda ja kelner tõi meile menüüd. Mina teadsin juba eelnevalt eeltööd tehes, et mina söön klaarsäga kartulitambiga ja Liisu valis sama, ainult söekartuliga. Allu valis muidugi menüü kõige kallima roa, sest tema ikka alla veisesteigi üldse ei mõtle :D Triin valis ahjupasta. Kuna Liisu oli Laulasmaa mojito nii üles haipinud, siis võtsime mojitod ka. 

No teate, mina olen igatahes paremat mojitot saanud. See oli nii kange ja vähe magus, aga me lahendasime probleemi sedamoodi, et meie kohvidega tulid kaasa igalühel üks suhkur ja me poetasime need oma kokteilide sisse. Läks igatahes paremaks küll, kuigi Arvo ilmselt saab infarkti, kui seda loeb :D, sest ükski normaalne inimene ei pane oma joogi sisse veel lisaks suhkrut, aga ma lohutan Sind, armas abikaasa - meil läks kõik lappama naguniigi, sest meil oli ju puhkus :D 

Ja siis me hakkasime ootama ja mina ei tea, kas ootaja aeg on pikk või milles asi, aga selline tunne oli, et me mitte kunagi süüa ei saa... Aeg muudkui läks ja mida polnud, oli söök. Liisu muidugi arvas, et see on hea märk - kui läheb kaua aega, järelikult on head söögid. Ja söögid, mis lõpuks ikkagi meieni jõudsid, olid tõesti väga head. Kuulda oli ainult mõminat ja kõik sõid oma roogasid mõnuga. See säga oli hoopis teistmoodi kala kui muidu kala. Hästi mahlane ja hästi maitsestatud. Allu steik nägi välja nagu päris ja Triinu pasta oli eriti koorene ja rammus. Meie kolm sõime oma söögid kõik ära, aga Triin oma pastast jagu ei saanud. Kahjuks mul Allu steigist fotot pole, sest see tuli udune vällja, aga ausõna, see oli ilus roosa. 

Kõhud said väga täis, aga ega ilma desserdita ikka restoranist ära ei lähe. Nii valisime endale koogid ja lasime hea maitsta. Liisu valis kausimagustoidu beseega, mina beseerulli ning Allu ja Triin valisid šokolaadi-toorjuustukoogi. Minu beseerull oli küll väga maitsev - ei olnud liiga magus ja oli tõesti suussulav nagu üks beseerull olema peab. Liisul oli põhimõtteliselt ju sama, lihtsalt kihiti kaussi pandud. Maitsesin seda toorjuustukooki ka, aga minu jaoks oli see kuidagi liiga vänge, aga võibolla see tuleb lihtsalt sellest, et minu magusoit oli kuidagi eriliselt mahe. Triin ja Allu oma kooke ära ei söönudki, kõhud olid liiga täis. Mina ja Liisu sõime enda omad ära ja siis oli küll selline tunne, nagu oleks kivi alla neelanud. Maksime oma arved, võtsime mojitod kaasa ja läksime tubadesse. 

Ja siis oligi aeg minna vee- ja saunakeskusesse. Oi, mulle meeldib seal! Käisime kõik saunad läbi, ligunesime vees ja vaatasime inimesi :D Allu oli vapper ja käis õuesaunas ka kaks korda, kust hüppas 20ne kraadisesse basseni. Ma oleks ka tahtnud, aga ei julgenud õue paljalt minna, sest vaevlesin põiepõletiku käes. Muidu ma olen ikka alati seal õuesaunas ka käinud, sest see on eriti vinge kogemus. Triin väga saunades ei käinud, kuid lasi veel end paitada. Meie nautisime küll kõik saunad läbi. Peaegu. Vist. Kui me lõpuks oma tuuri Jaapani vannis lõpetasime, siis oli keha nii läbi, et oleks võinud kohe magama minna, aga magama me ei läinud. Läksime hoopis Liisu ja Triinu tuppa ning jõime oma mojitod ära. Natuke veini ka peale :D Pool kaksteist läksime magama. 

Hommikuks olime kokku leppinud, et üheksast lähme sööma. Öö oli pikk ja vaevaline. Ootasin nii väga hommikut, et saaks üles tõusta. Voodi oli liiga pehme ja tuba liiga pime. Aga ükskord see hommik tuli ja siis me läksime sööma. Valik oli rikkalik - mida iganes võis süüa. Komplekteerisime siis oma taldrikud ja lasime hea maitsta. Kohvi jõime ka rohkem kui tassitäie. Pilte pole, sest ma ei viitsinud seda kobakat enam kaasas tassida :D Peale hommikusööki lobisesime veel poole kaheteistkümneni ja siis läksime koju ära. 

No mina ei tea - igavesti mõnus puhkus oli. Ma jäin absoluutselt kõigega rahule. Mitte ühtegi halba sõna pole öelda. Naistega SPAs on ikka natuke teistmoodi, kui perega. Jututeemad on teised ja olemine on ka teine. Mitte,e t perega oleks halb - iga kell läheks oma armsatega SPAsse. Triin oli meile kõigile ühesugused erivärvi öösärgid ka ostnud - no tõeline naistekas. Ma olen nii tänulik, et Liisu mu mõtte heaks võttis ja et Allu ja Triin kampa lõid. Minu meelest meil oli küll väga tore. Ei ühtegi kohustust, ei koeri ega lapsi, ei mingit söögi tegemist ega koristamist, ei mingit tööd. Allu lausa ütles, et kahju on kohe ära minna :D Mina arvan, et peaksime seda kindlasti kordama ja ma tean, et teised arvavad ka nii. Nii tore, et Allu sai oma miljoni kohustuse juurest ööpäevaks eemale ja nii tore oli ka see, et Triin ikka otsustas kaasa tulla. Aitäh, aitäh, aitäh teile armsad inimesed! 

Teie Ennike