Ma saan hakkama!

Suvi on täies hoos (ära aknast välja vaata) ja toimub igasugu asju, mis kosutavad hinge ja keha. MTÜ Masaan korraldas esimest korda Rapla Partnerluskogu toel Raplamaa erivajadustega inimestele suvepäevad Kallaste turismitalus. Ma ikka mõtlesin tükk aega, kas ma osalen või mitte, aga siis otsustasin, et osalen ühel päeval. Põhiliselt selle pärast, et ma ei tahtnud ööbida võõraste inimestega ühes toas, aga natuke ka seetõttu, et mul oli 10.juulil koolipäev. 

Mõte ju hea, aga mul oli probleem, kuidas ma sinna Kallaste turismitalusse saan, sest Sebastian oli sel päeval Tallinnas katsetel ja ega mu ümber ikka liiga palju inimesi pole. Hõikasin facebookis välja, kas keegi saab mind viia ja minu armas sõber Ruth reageeris :) Temaga koos me 9.juuli hommikul Kallaste poole teele asusimegi. Kohale jõudes oli Piret mul vastas ja me kõndisime seal talukompleksis ringi. Ta näitas, mis seal on ja kus miski asi on ja kus mingid asjad toimuva hakkavad ja tutvustas mulle tegevusjuhendajaid. Ma ei tea täpselt, kui palju osalejaid oli, aga vanim oli 84aastane ja noorim osaleja oli 7aastane (tegelikult olid need suvepäevad täiskasvanutele, aga Kristil (üks korraldajatest) oli tütreke kaasas). 

See Kallaste turismitalu on küllaltki mitmekülgne. Seal on erinevad hooned ürituste läbiviimiseks ja majutuseks, on taluloomi, on mänguväljak, on vanade asjade muuseum, on saun ja tünn, on suitsemaisala, igalpool on pinke ja kiike istumiseks. Mulle väga meeldis seal. 

Aga asjast! Suvepäevad algasid omavahel tutvumisega, milleks oli erievaid mänge välja mõeldud. Pidi tähestikulises järjekorras rivvi võtma, pidi vanuse järgi rivvi võtma, mängiti bingot. Ja kõik need tegevused eeldasid omavahel suhtlemist. Mina ei ole väga hea suhtleja, eriti võõras seltskonnas, aga rivvi ma sain ja kuna ma liikusin koos Piretiga, siis sain ka bingost osa. See käis nii, et igaüks sai bingo lehe, kus olid erinevad väited, nt ta ei joo piima, ta õpib koolis, ta sõidab sinise autoga, ta suitsetab jne. Ja siis kõik pidid leidma need inimesed, kes küsimusele jaatavalt vastavad. See eeldas tõesti väga palju suhtlemist! Piret mängis bingot, ma käisin kaasa ja tegin pilte. Piret tegelikult ütleski, et ma võtaksin fotode tegemise enda peale, sest nii on mul kergem fookust hoida ja kui mul on kindel tegevus, siis see aitab mul paremini kohaneda võõras seltskonnas. Mulle kõrvatseisjana tundus, et osalejatele meeldis see bingo, kuigi ma panin ka seda tähele, et oli ujedamaid, kes polnud väga valmis võõrastega kontakti otsima, aga enamust saatis ikkagi hasart.

Edasi tuli osalejate gruppidesse loosimine. Oli viis tegevusjuhendajat, igaüks mingi loomamärgiga ja siis kliendid võtsid silmad kinni endale kausist märgi ning läksid vastava juhendaja juurde. Sellistes väikestes gruppides (7-8 inimest grupis) hakati käima ühest töötoast teise ja see tegevusjuhendaja oli siis koguaeg oma grupiliikmetele olemas. Iga probleemi või küsimusega võis oma juhendaja poole pöörduda. Töötubasid viisid läbi Eesti Politsei, Eesti Töötukassa, Tallinna Munitsipaalpolitsei, Rapla naiskodukaitsjad ja Paldiski Päästekomando. Tehti igasugu harivaid, praktilisi ja kaulikke asju. Ma ei osalenud töötubades, ma pildistasin. Piret käis minuga mööda tegevusalasid ringi ja ma siis püüdsin neid tegevusi pildile. Aga ma nägin, mida tehti. Politseipunktis sai isegi sõrmejälgi anda. Pääste lasi voolikust vett lasta. Naiskodukaitsjad ja MUPO viis läbi praktilisi harjutusi, kuidas kriisis hakkama saada. Töötukassa pani inimesi mõtlema nende tugevuste peale. Mulle ei tundunud, et kellelgi oleks igav olnud, kõik olid nii hakkajad. Nagu väiksed lapsed. Igaks töötoaks oli aega umbes tund, aga tegelikult nii kaua ei läinud, jäi ikka molutamise aega ka. Kõik töötubade läbiviiad olid lahked, jutukad ja asjalikud. Ma usun, et kõik tundsid end turvaliselt ja hästi neid ülesandeid läbi viies. 

Vahepeal anti ikka süüa ka :) Lõunaks oli supp, risotto, kohupiim kisselliga, vahepalaks oli pirukaring ja õhtusöögiks oli kotletid, kartul, aedviljad, värske salat ja puuviljad. Kommi sai ka :), sest ma olin ju koos Piretiga :D ja siis on ikka kommi ka. Pirukaringiga läks nii, et kes hiljaks jäi, see ilma jäi, aga sellest polnud midagi, sest kommi oli. Ma jäin lausa nii palju hiljaks, et ei saanud pirukapiltigi ja sellest mul on paganama kahju. Mulle meeldis see, et kõik töötubade läbiviijad said ka süüa. Et selle peale oli mõeldud. 

Peale õhtusööki oli saun ja tünn ja disko, aga sellest ma ei tea midagi, sest Piret tõi mu peale õhtusööki koju. Päev oli pikk, palju jalgadel ja palju emotsioone. Ilm oli justkui tellitud! Päike paistis ja oli soe, vihma me ei saanudki ja see on sel suvel ikkagi pigem haruldane nähtus, et terve päeva jooksul ühtegi vihmahoogu pole. 

Mulle meeldis :) Ja mul on hea meel, et ma ikkagi sain käia. Ilmselt oleks palju keerulisem olnud, kui ma oleksin pidanud töötubades osalema, aga kuna ma seda ei pidnud ja sain hoopis pilte teha, siis oli ka olemine rahulikum. Pilte tegin päris palju, aga ma ei saa siia blogisse peaaegu midagi üles panna, sest mul pole nende inimeste luba, kes fotodel olid. Pireti panin üles, aga ma loodan, et ta ei pahanda...ma olen temast varem ka pilte blogisse pannud :) 

Mul on natuke kahju, et ma teisel päeval ei saanud osaleda, aga mul on ikkagi nii hea meel, et ma sain osaleda. Hoopis teistsugused inimesed, teistsugused tegevused, teistsugused märkamised. Jah, ma põdesin, et lähen üksi võõraste inimeste keskele, aga mul oli Piret :) Kõik läks ikkagi hästi. Aitäh kõigile, kes nende suvepäevade kordaminekusse panustasid ja aitäh Masaanile, et nad võtsid vaevaks sellist üritust korraldada. Nii palju, kui palju mina nägin ja kogesin, oli kõik väga hästi organiseeritud. Ja ma siiralt imestan, kui rahulikud ja toetavad on kõik Masaani tegevusjuhendajad. Ma mõtlesin, et minu Piret on mingi eriti rahulik ja kannatlik inimene oma töös, aga tegelikult on nad kõik lihtsalt nii ägedad!  Nad on siiralt südamega asja juures ja kõik kliendid võivad end tunda hoitult. Aitäh Piret, et lubasid mul suvepäevast osa võtta ja aitäh, et olid koguaeg olemas :)

Teie Ennike

Piretiga rabas

Jajah, see Jalase raba käib siit nii palju läbi, et sellest tegelikult pole mõtet kirjutadagi, aga ma ikka kirjutan, sest ma tahan, et mulle jääks märk maha, et ma olen seal käinud. Seekorde kaaslane oli Piret ja... Keegi veel. 

Piret tuli mulle järgi ja sõitsime Jalasele. See on päris naljakas, et ta paneb Waze järgi, et Jalasele minna :D aga ta ei käi ka seal kaks korda kuus... Ja kui aus olla, siis tal on Waze koguaeg järgi, ta ütleb, et ta on geograafiline idioot, ma ei tea, kas see vastab tõele. Ilm oli suhteliselt ilus, kuid pusa pidi ikka seljas olema. Plaan, et võtame päikest ja ujume jäigi plaaniks, sest ma tõesti ei tea, mis mind peaks praegu ajama looduslikku veekokku. Piret katsus vett ka ja pidi tõdema, et mul oli õigus - vesi on külm. 

Tegelikult oli meil kokku lepitud minu pereterapeudiga kohtumine veebiteel ja seda me sinna rappa tegema läksimegi, aga seal oli üks suur aga - seal ei olnud levi. Nägime korra küll Karini ära, tema meid mitte ja kohtumine toimus telefoniteel valjuhääldiga. See oli üks vajalik kohtumine, sest sealt sai palju häid mõtteid, mida ja kellele kirjutada seoses erinevate probleemidega mu elus. Kahju, et Karinit ei näinud, aga see ei takistanud meil tund aega suhtluses olla. Pean asjaolude täpseks mainimiseks lisama, et Piret ja Karin rääkisid :D Ma kuulasin. Ja õige pisut rääkisin ka. 

Pole kunagi varem läpakaga rabas käinud ja ilmselt rohkem enam ei lähe ka, sest kuigi Eestis on väidetavalt levi igal pool, siis rabas ikkagi ei ole. Aga tore oli ikkagi. Me polnud Kariniga juba mitu kuud rääkinud, ainult kirjutanud, aga kirjutades jäävad ikkagi paljud asjad jagamata, suhtlus ei ole nii vahetu. Igatahes on mul hea meel, et me kohtusime. Küll ilma pildita, aga siiski kohtusime. 

Meil oli pealtkuulaja ka :) Terve selle vestluse aja oli üks sisalik meie juures. Väga julge tegelane, üldse ei olnud seda nägu, et ära läheb. Vahetas ainult asukohta. Ma vedasin oma kobakat fotokat kaasas ja püüdsin ta vähemalt pildile, sest ega ma rohkem pilte ei teinudki. Piretist ja sisalikust - seekord niimoodi. Miks? Sest ma nädal varem alles käisin ja pildistasin seda imeilusat raba ja mulle hakkas tunduma, et ma kordan ennast :D

Jalutasime 4,15km. Ja rääkisime tund aega Kariniga. Istusime seal platvormil ja Piret küsis küsimusi... See ei ole hea, kui ta küsimusi küsib, siis on midagi täitsa unstsus, kui ta nii teeb. Ja siis ta küsis, kas ma tahan nutta? Ma ütlesin, et ei taha. Aga kas ma tahan, et ta kallistab mind, ma ei vastanud. Ta kallistas mind... Vahel on seda väga vaja...

Mõnus oli ilma koerata rabas käia. Mitte, et mul midagi Mira vastu oleks, aga vahel on nii hea olla iseendaga, ilma igasuguste kohustuste ja vastutusteta. Ja ausõna  - Miral on väga raske laudteede peal käia. Mu haletsus läheb väga suureks, kui ma seda näen ja see nii teravalt silma torkab, et ta pime on. 

Meil vedas - vihma me ei saanud, hiljem ikka hakkas sadama. Peaks mianima, et üsna nutune suvi on olnud... Suvesooja on vähe olnud ja vihma palju. Ja kõige rohkem on olnud tuult - kõva ja külma tuult. Ma nii loodan, et suve ikka tuleb, seda kuuma ja päikeselist - nagu täna on. 

Aitäh Piret, et aitasin Kariniga rääkida ja arvestasid minuga. See on väga oluline!

Teie Ennike

Kodurabas

Liisu hõikas Lamemaalastes välja, et mis oleks, kui teeks ühe väikese matka ja ma pole veel täheldanud, et mu mees hakkaks vabandusi otsima, miks seda teha ei saaks :D Kuigi tal on tõesti vaja puukuuride vundamenti teha. Igatahes olime Arvoga käpad ja suure üllatusena oli ka Triin valmis matkama tulema. Papsile avaldasin ka survet ja ta ikka tuli ka :) Otsustasime, et lähme Jalasele, sest see on meie koduraba ja selle raja pikkus sobis ka Triinu jaoks. Korra kaalusime ka Marimetsa rada, aga see oleks jäänud natukene pikaks, sest Triinul tõesti on põlvega probleeme. Igatahes võtsime Aileni plikad ühes ja sõitsime Jalasele. Ma oleks tahtnud selle koera poole tee peal koju tagasi viia, sest see oli ikka täiesti ulme, mis häält ta seal pagasnikus tegi... Ma muutun siis ikka üsna marutõbiseks, aga Arvo muudkui rääkis "väike kutsu, ära nuta" ja mina ei saanud aru, kuidas ta nii rahulik sai olla. Ma tundsin tohutut kergendust, kui me kohale jõudsime ja ma pidin talle ikka korra sisisema ka, et see on Su viimane matk! No ma tean küll, et ei olnud see Mira viimane matk, aga vähemasti ma sain ära sisiseda :)

Rada oli korda tehtud. Kõik tee peale kukkunud puud olid ära koristatud. Mõnes mõttes natuke kahju ka, sest need maha langenud puud tegid selle raja natukene huvitavamaks. Lastele oleks kindlasti meeldinud puude alt ja ülevalt läbi ronida. Ilm oli ka nii hea! Ja see ei ole sel kevad-suvel üldse väike asi, sest ausõna - seda suvesooja on ikka nii minimaalselt olnud, et teeb meele kohe mõruks. Mira jooksis vabalt selle osa, mis metsas tuleb kõndida. Põllul ja rabarajal laudtee peal oli ta rihma otsas, sest ta lihtsalt ei saanud seal kõndimisega hakkama. Ma pidin teda juhtima ja ka see ei aidanud eriti - laudteed olid ikka väga rasked tema jaoks. Ilmselt ma siiski teda tulevikus sellistele radadele kaasa ei võta, kus on ette teada, et enamus osa rajast on laudtee. Pimedal koeral ei ole seal midagi nauditavat. Kui me järve juurde jõudsime, siis Mira mängis oma veemängu, st kraapis vett, haukas seda ja haukus/urises seda kõike tehes. Ta mängis nii hoolega, et isegi juust ei huvitanud. Terve selle aja, kui me piknikut pidasime, ta mängis. 

Arvo käis vees ka. Ma isegi ei katsunud seda vett, sest minu jaoks ei ole sellist ilma olnud, et ma looduslikku veekogusse läheksin. Jah, ma tean, ma olen märtsis ka Jalase rabajärves käinud, aga ma ei tea, kas ealised iseärasused, aga ma küll külma vette ei roni :D Posid meil käivad juba ammu ujumas ja seda üsna regulaarselt. Ma jään kuuma dušši juurde :D

Selline väike matkakene Jalasel. Nii tore, et Triin ka kaasa tuli! Mul on hea meel, et tema keha oli seekord koostööaldis ja me saime koos midagi toredat teha. Aga üht ma ütlen, et see Allu Adeele on ikka üks igavene laiskvorst! Pool kilomeerit käis ja siis lunis end juba kukile :D No ma muidugi ei tea, kui Allu oleks ise kaasas olnud, võibolla oleks olukord teine olnud. Allu ikka ei lase endale niimoodi pähe astuda kui Arvo. Aga ei, plikad olid tublid. Ei mingit vingumist ega ohkimist, aga no mis Sa seal vingudki, kui saad kukil olla :D

Aitäh kõigile, kes kaasas käisid! Eriline tänu Triinule, sest ma vahel ikka tunnen sellest väga puudust, et me eriti midagi toredat koos ei tee. Ja suured tänud selle loodusliku sääsetõrjevahendi eest, see läheb täna käiku ja me kõik lõhname sidrunheina järgi :) 

Teie Ennike 

Sebastian lõpetas Rapla Riigigümnaasiumi

Mina ei tea, kui paljud minu lugejatest teavad, milline on olnud Sebastiani haridustee ja ma lubasin Sebastianile, et ma ei hakka mingit heietust tegema sellest, milline see olnud on. Aga ma tahaksin ikkagi öelda, et see ei ole kerge olnud ja kui viiemeeste vanemad saavad kiituse lapse hea õppeedukuse eest, siis mõnikord näevad need teised vanemad, kelle lapsed ei saa ainult viisi, rohkem vaeva, kui keegi eales arvata oskab.

Sebastiani teekond Riigigümnaasiumis oli mulle kui emale ikka paras närvesööv katumus, sest oi neid lõputuid puudumisi.... Aga Sebastiani enda arvates ei olnud probleemi mingisugustki, sest tal oli kõik lubatud aknas. Ja no neid matemaatika kontrolltöid sai ka ikka peaaegu alati kaks korda teha :D Aga see ei ole täna enam oluline, sest gümnaasium on lõpetatud ja ausalt öeldes - ega see tunnistus nii halb polegi :) 

Ma tahaksin siinkohal ikkagi ühte inimest südamest tänada ja see on meie armas tädi Liivi, sest ma jään endale kindlaks, kui ei oleks teda olnud, poleks Sebastian täna seal, kus ta on. Ma jään igavesti tänulikuks Tallinna Vabale Waldorfkoolile ja Liivile :), sest see tee, mis nemad koos ära käisid, andis Sebastianile kindlust ja eneseusku, et ta saab kõigega hakkama, mis ette võtab. Aitäh, Liivi! 

See tee on käidud ja ees ootavad hoopis teised teed ja rajad :) Mina olen ikka olemas - ükskõik, mis elu Sebastianile toob. Ma loodan, et ta teab seda...

Tiivad kannavad ja see on kõige olulisem. Kõik ülejäänud tuleb varem või hiljem ikka tema ellu :)

Tugevatel tiibadel tulevikku, armas Sebastian! 

Teie Ennike

Käisime Piretiga kinos

Me Piretiga oleme nüüdseks kohtunud rohkem kui poolteist aasta ja vahepeal kõikidele tõsistele teemade vahele me teeme toredaid asju ka :) No igatahes ma sõitsin neljapäebal bussiga Tallinnasse ja me pidime minema loomaaeda, aga kuna vihma sadas, siis Piretil oli plaan B. Ta arvas, et me võiskime minna kinno ja mul ei ole kino vastu midagi, aga siis ta ütles, et lähme multifilimi vaatama ja ma oma peas jõudsin korra mõelda, et ei saa olla :D Ma ei teagi, miks see mõte mulle nii veider tundus, elus on ikka üksjagu multikaid ära vaadatud, osasid oksendama ajavalt mitmeid kordi. Ma teadsin küll, et lätlased said oma multika eest Oscari, aga ma polnud üldse süvenenud, et mis ja kuidas ja millal. Mina ei oleks kindlasti läinud kinno seda vaatama, sest...see on ju multikas :D Piret ütles, et seal ei räägita ühtegi sõna ja näitas mulle peategelast ja ma peaaegu armusin kohe nendesse suurtesse silmadesse... 

Ja siis me vaatsime selle Oscari võitnud multika (Flow. Vooluga kaasa) ära ja ma peaks ütlema, et see oli üks väga armas multikas, mis rääkis ebatavalisest sõprusest. Mulle väga meeldisid need tõetruud loomahääled ja see, kuidas neid loomi oli kujutatud just sellistena, nagu nad päriselus on. Ma tõdesin taaskord, et koerad on tobedad :D Päriselt ka! Kõik see nende ülevoolav rõõm ja mängulust, lipitsemine ja armastamine - kõike 110%. Ja kassi erinevad tunded: hirm, ehmatus, viha, mõnu - kuidas need kõrvad liikusid ja ta tegi koguaeg "näu". Mulle tundus, et sama malbe häälega, nagu Liisu Hugo teeb. Meie Bossel on palju jõulisem hääl. Aga igatahes ma tundsin, et mulle meeldivad kassid ja ma püüan enda kassisse ka vähe rahulikumalt suhtuda, kuigi see Bosse on üks eriliselt eriline tüüp. Aga ma näen tema emotsioone! See, kuidas ta kardab või rõõmustab, kuidas ta magab nii armsalt ja kuidas ta ei mõista selle koera ülevoolavat emotsionaalsust. Multika lõpp oli natukene kurb, sest keegi pidi surema, et teised saaksid elada...

Sõprus on ilus asi... Olgu see siis ebatavaline...

Teie Ennike

26 aastat

Täna on minu ja Arvo tutvumise ja pulma-aastapäev, seekord siis vastavalt kahekümne kuues ja kaheksas. On olnud väga raske aasta ja see suhe on tõsiselt proovile pandud, kuid koos me oleme ja kui ma küsisin Arvo käest, kas me tähistame oma aastapäeva ka, siis ta ütles, et ikka tähistame, sest lahku me pole ju läinud... Arvol on koguaeg kohutavalt palju tööd ja meil on üsna keeruline leida aega kahekesi olemiseks, kuid kui on keeruline, siis tuleb ikkagi leida see võimalus, sest mis seal salata - oleme üle poole oma elust koos olnud, koos teinud, koos näinud ja see on tähistamist väärt. 

Leidsin meile teatrietenduse Ohtu mõisas ja broneerisin laua Laulasmaal Wicca restoranis. Oleme juba mitu aastat just nii oma aastapeva tähistanud. Järgmine aasta ehk peaks midagi muud välja mõtlema... Laupäeval sõitsime kodust ära ja seadsime autonina Laulasmaa poole. Me oleme kunagi varem ühe korra Wiccas käinud ka koos perega ja saime sealt ainult positiivseid kogemusi ning seetõttu tundus Wicca hea ja turvaline valik. Sõitsime vaikuses... Arvol oli pea mõtteid ja probleeme täis, mina ei julgenud sekkuda. Mõtlesin omas mõttes, et võibolla me poleks pidanud minema, aga kui jõudsime Laulasmaale ja jalutades hotelli poole Arvo mul käest kinni võttis, siis mõtlesin, et kõik saab korda. Restorani jõudes oli Arvo juba jutukam ja ma sain aru, et peab kõik pinge seljatama ning nautima seda, mis meil on. 

Meid juhatati lauda. Kõik oli nii valge ja ilus! Meie teenindajaks oli üks "R" põristav neiu ja kui me olime menüüdega tutvunud, siis tegime oma valikud. Mina tellisin lamba ja Arvo veise. Ma olin väga julge! Lammas saab olla hea või halb, rohkem võimalusi pole. Ja siis ma otsustasin, et Wicca on nii tasemel restoran küll, et kui ma seal ka ei saa head lammast, siis ma ei saa seda kusagilt.

Kõige alustuseks toodi meile leiba ja koka tervitus, milleks oli veise tartar rabareberimoosiga. See oli...huvitav. Ma pole toore liha fänn, aga ma sõin selle tervituse ära. Maitses täitsa hea. Leibade kõrvale pakuti vahustatud võid ja umbrohu pestot. Ma pole siiani aru saanud, mis fenomen see pesto on :D Soolane ja maitseb nagu muru. Maitsesin nende pestot ka ja mu arvamus ei muutunud. Vahustatud või musta soolaga oli hea. Leiva kohta ütleks nii palju, et karask oli hea, näkileib väga hea ja juuretisega seemneleib mehh... Minu leib on parem :D Nii harva, kui ma kiidan ennast. 

Ma peaks mainima, et kuigi rahvast ikka jagus, oli toitude ooteaeg ikkagi suhteliselt lühike. Kui pearoad lauda toodi, siis see oli ilus :) Tõesti! Need road nägid suurepärased välja ja maitsesid sama suurepäraselt. Mul oli hea meel, et ma olin julge ja tellisin lamba. Maitsesin Arvo veist ka, see oli pehme ja mahlane ning maitses ülihästi. Aga üks asi,  mis mind natuke mõtlema pani, oli värske puudumine taldrikul. Minu taldrikul. Arvol oli seda rohkem. Mul oli 20 hernest :D ja kogu lugu. Ma saan aru jah, et selleks, et teha ilusat taldrikut, ei saa peoga rukkolat panna, aga natuke rohkem oleks võinud salatit ikka olla. Aga muidu jäime oma roogadega väga rahule ja lammas oli tõesti nii hea, kui ma lootsin seda olevat. 

Desserdiks tellisin mina hapukoore panna cotta ja Arvo valis rabarberijäätise. Mina Arvo magustoitu ei proovinud, kuid Arvo minu oma proovis ja ütles, et minul oli parem. Oli hea küll - mitte üleliia magus ja mitte liiga suur. Kõik maitsed sobisid nii hästi kokku ja tekstuur oli väga hea. Kõht ainult oli liiga täis... Me jäime restoranikülastusega väga rahule. Kõik oli nii hea, nagu nad lubavad ja mitte milleski ei pidanud pettuma. Me satume oma elus sinna kindlasti veel :)

Lahkusime Wiccast ja jalutasime korra mereni. Sellel päeval oli hirmus tuul õues, aga külm ei olnud. Merel oli lammas peal. Me ei ole ammu jalutanud kahekesi, alati on Mira meiega kaasas... Kaua me mere ääres polnud, sest tõesti oli hirmus tuul ja meil oli aeg seada oma tee Ohtu mõisa poole. 

Me ei ole varem Ohtu mõista suvelavastustel käinud ja ei teadnud, mida oodata. Piletilevis oli kirjas, et vaatamata suveajale pange soojalt riidesse, sest etendus toimub tallis ja paksud kiviseinad pole hoonet veel soojaks lasknud minna. Mina pabistasin. Mõtlesin, et ma ei tahaks küll 2,5 tundi külmetada, aga asi polnud sugugi nii traagiline. Ei saa öelda, et seal tallis just soe oleks olnud, aga külm ka mitte. Jalutasime ennem etenduse algust mõisahoovis ringi, oli ilus ja hooldatud hoov koos hunniku kanadega ja kukega, kes muudkui kires. Etenduse vaheajaks panime endale laua kinni koos pokaali prosecco ja kirju koeraga ja etteruttavalt ma ütlen ära, et see oli mu esimene ja viimane kord kirjut koera maitsta, sest see maitseb jubedalt :D Ma ei saa aru, mis inimesed selles leiavad. Õudne rasvane ja läägelt magus käkk :D

Käisime vaatamas etendust "Suudlused", kus oli ainult kaks näitlejat: Anne-Mai Tevahi ja Karl Edgar Tammi. Kui ma tutvustust lugesin, siis ma ei osanud midagi arvata. Mõtlesin, et eks see ongi nagu loterii - vahel joppab ja vahel mitte, kuid lootsin südamest, et me ei pea pettuma. Ja me ei pettunud! Tegu oli väga hea lavatükiga ja ma soovitan seda soojalt vaatama minna. See rääkis ühest pikast ja suurest armuloost ja ausõna - ma ei ole mingite läägete armuromaanide ja armuseriaalide fänn, aga see tükk oli lihtsalt nii hea. Algas sellega, kui Mary ja John olid 11-aastased ja lõppes sellega, kui tegelased olid vanurid. Ja kõik, mis jäi sinna vahele. Kuidas nad kasvasid kokku ja kuidas erinevates eluetappides oli erinevaid väljakutseid, kuid armastus püsis. See oli tõeliselt romantiline armastuslugu ja ma samastusin nii paljudes eluetappides. Kõik see, kuidas tulid lapsed, kuidas suhtes oli probleeme, kahtlusi ja kõhklusi, kuidas vanavanemaks saadi, kuidas kardame vananeda jne. Näitlejad olid noored ja mitte nii tuntud veel, kuid nad said oma rollidega suurepäraselt hakkama. Ja vaatamata sellele, et tegu oli romantilisele armastusloole, sai palju naerda. Isegi mina naersin ja see on juba omaette näitaja. Niiet, kui teil on võimalust, minge seda tükki vaatama! Veel saab. 

Selline väljasõit sellel aastal. Oli tore ja elmusterohke. Koju sõites rääkisime etendusest ja kõik oli kuidagi kergem ja helgem. Ma tahaksin ka 75-aastaselt tagasi vaadata ja öelda, et elu oli ilus :) Alati ei ole, aga kui oleks koguaeg ilus, siis ei saakski aru, millal see on ilus, sest koguaeg oleks kõik ühtemoodi. Võibolla ma panen ka 75-aastselt pea Arvo õlale ja ütlen talle, et kui mina peaksin ennem Sind minema, siis abiellu uuesti, et oleks keegi, kes Sinu eest hoolitseks... Aga võibolla me istume Sipas terrassil, tõmbame kanepit ja tunneme, kuidas päike soojendab meie varbaid... Ja lihtsalt hea on olla :)

Teie Ennike