Jooga- ja meditatsioonilaager "Rõõm ja selgus enesest"

Ma millalgi siin kirjutasin, et me Arvo ja Liisuga käime joogas, mida juhendab Andri (Bode) ja kui Andri hõikas välja, et suvel tuleb joogalaager, siis me teadsime kohe, et me lähme laagrisse. Andri tegi koostööd meditatsiooniõpetaja Vivikaga (Volar) ja nii sündiski jooga- ja meditatsioonilaager "Rõõm ja selgus enesest", mis toimus 18.07-20.07 Pusku Turismitalus Läänemaal. Ma natuke pelgasin, sest ma ei tea meditatsioonist midagi. Kohe mitte midagi. Ainult nii palju, kui palju Andri joogatundide lõpus teeb lõpulõdvestust, milles ma olen väga halb, sest ma ei suuda silmi kinni hoida ja mu mõtted lähevad kõik omasoodu. Aga! Ma olin siiski põnevil, mis juhtuma hakkab.

Sõitsime reedel lõunapaik Pusku tallu ja ma ei teadnud absoluutselt, mis mind ees ootab. Jah, ma olin kava pealt lugenud kõiki neid võõras keeles meditatsioone ja sain aru, et neid saab neil päevil palju olema, aga ma ei teadnud, mida üks või teine meditatsioon tähendab ja olin valmis avastama. Pusku Turimistalus ootasid meid ees Andri ja Vivika ja rikkalikult kaetud vahepalalaud. Ma tundsin end ebakindlalt, sest inimesed, peale Andri, olid kõik võõrad ja ma sain aru, et ma pean kuidagi kohanema. Laager algas tutvumisega. Meid oli kokku tulnud koos kahe juhendajaga 14 inimest ja mul oli hirmus hea meel, et meid just nii vähe või palju oli. Kolmeteist inimest on ikka palju kergem hoomata, kui viitekümmet inimest. 

Laager algaski vahepala söömisega, millele järgnes tutvumisring õues. Igaüks pidi kuuele küsimusele vastama. Ma arvan, et see oli üks raskemaid osasid minu jaoks, sest ma ei ole mingi eriline lobiseja, eriti veel võõras seltskonnas. Kartsin nii väga, mida lähemale tuli minu kord. Saime teada, et laagri noorim osaleja oli 30aastane ja vanim 69aastane, enamus olid viiekümnendates. Kolm meest ja üksteist naist. Kas mulle nimed meelde jäid - võid kaks korda arvata. Ah jaa...üks koer oli ka, Vivika väike valge tõeliselt flegmaatiline nunnu. 

Tutvusmisringile järgnes joogafilosoofia loeng Andriga, millest ma ei mäleta peaaegu midagi, sest võitlesime sääskedega. Andri rääkis füüsilisest või toidukehast, mentaalsest kehast, energia kehast, erakordse tarkuse või teadmise kehast ja õndsuse kehast. Ja sellest, et maailmas on ainult üks probleem - inimese teadmatus. Kõik halvad asjad, mis juhtuvad, juhtuvadki selle pärast, et nimesed on teadmatud. Samuti rääkis ta sellest, et me peaksime püüdlema selle poole, et meie keha ja meel oleks täielikus lõõgastuses. Minul on seda lõõgastust väga raske saavutada, sest minu sees on nii palju ärevust ja pinget ja mul on väga keeruline sulgeda praktikate ajaks silmi ja kogeda täielikku lõõgastust. Andri on hull rääkija! Ta võiks tunde oma mõtteid jagada, aga kahjuks pole selleks tavaliselt aega. Kogu laagri kava oli kellaajaliselt paika pandud ja kui filosoofia läbi sai, algas Hahta Jooga praktika Andriga. Selleks me kolisime juba tuppa. 

Joogapraktika oli just täpselt nii mõnus nagu Andri joogatunnid on. Valmistasime enda keha ette Palmipuu asanaks ja mulle isiklikult tundus, et see tunniajane praktika möödus ülihelikiirusel. Ruum, milles olime, oli hämar ja küllaltki pisike, olime ikka üsna üksteise küljes kinni, aga me siiski mahtusime ära. Peale joogapraktikat oli Jooga Nidra praktika Vivikaga, mil me pidime ette panema silmaklapid. Ma ei suutnudki end lõdvaks lasta, sest nende silmaklappide taga pimeduses olla oli üsna hirmutav. Ma tunnen pimeduses, et miski ei ole minu kontrolli all ja ma tunnen end väga haavatavana. Nidra praktika on sügava lõõgastuse ja teadliku puhkamise praktika. See oli nii sügava lõõgastuse praktika, et osad jäid magama. Mina püüdsin koguaeg klappide alt servast valgust piiluda. Lõõgastusest polnud juttugi, aga ma väga ei paanitsenud, sest see oli alles esimene meditatsioonipraktika ja ma mõtlesin, et eeseseisev võib mind veel üllatada. 

Kogu laagri toitlustus tehti kohapeal ja oli taimetoit, kuigi mina ei saa aru, kui menüüs on kala, siis kuidas on tegu taimetoiduga. Igatahes pakuti esimesel õhtul söögiks Rotatouillet krõbeda ciabattaga ja kohupiimakooki. Minule see aedviljahautis väga ei meeldinud, sest seal sees oli baklašaan ja mul on tõsiseid probleeme selle söömisega. Aga kook oli küll väga hea! Mahlane ja mitte üleliia magus. Samuti sai ciabatta otsa. Ma pean pererahva kiituseks ütlema, et söögiga nad ei koonerdanud. Koguaeg oli nii palju süüa, et kõik said juurde võtta, kui isu oli ja jäi ülegi veel. Kahjuks mul see aedviljahautise foto välja ei tulnud, oli uduseks jäänud, aga kujutaga endale ette punast ühepajatoitu ja olete peaaegu õigel teel :)

Peale õhtusööki algas OSHO Nataraj meditatsioon Vivikaga, mis oli tantsimine. Naistel oli soovituslik kaasa võtta seelikud, millega saab keerutada ja ma tubli tüdrukuna olin loomulikult seeliku kaasa võtnud ja selga ma selle panin ka, aga ühtegi keerutust ma küll ei teinud. See tants kestis 40 minutit, siis olid pikali liikumatult 20 minutit ja siis tantsisid veel 5 minutit. Tantsida tuli silmad kinni ennastunustavalt ja no kujutage mind ette ennastunustavalt ja silmad kinni :D Liisu ütles korduvalt selle laagri jooksul, et ta tunneb end nagu lasteaias, kus peab päevaund tegema ja liigutada ei tohi :D Mul sellist tunnet ei olnud, ma hea meelega peale 40 minutit tantsimist olin 20 minutit pikali. 

Peale tantsumeditatsiooni oli saun ja bassein. Käisin ka saunas, aga olin seal ülivähe aega, sest minu jaoks oli see saun liiga kuum. Basseinis ma ei käinud, sest vesi oli liiga külm. Peale sauna käisime veel jalutamas, tahtsime näha, kus on meri ja meri oligi poole kilomeetri kaugusel. See vesi oli ka liiga külm :D, aga taevas oli imeline! Ja jalad said kohutavalt mustaks, sest rada, mis viis mereni, oli väga mudane. Hea, et me läksime plätudega, sest tossudega me poleks saanud mereni minna. Peale jalutuskäiku läksime magama. Magamisega meil ka vedas. Me saime sellise toa, kus oli WC ja duššinurk ka. Ülejäänud inimesed pidid kasutama ühistualetti ja ühisdušši. Mulle see väga sobis, et meil oli toas kõik olemas. Öö oli rahutu ja sääsene, aga sellest polnud midagi. 

Hommik tuli vara ja kohvi joomisega voodis. Üks, millest me kõik puudust tundsime, oli enda kohvimasin, et teha head kohvi. Arvo küll kodus olles mõtles, et äkki peaks kohvimasina kaasa võtma, aga mõtteks see jäigi. 8.30 algas Bhuta Shuddhi praktika Andriga ja see oli minu vaieldamatu lemmik praktika kogu laagri jooksul. Kogu loodu - kaasaarvatud füüsiline keha baseerub viie elemendi grupile: Maa, Vesi, Õhk, Tuli ja Ruum. Andri õpetas meid õigesti vett jooma, käisime paljajalu õues, tegime sügavat hingamist, lasime lõkketulel end soojendada nii eest kui tagantpoolt ja vaatasime taevasse ja kummardasime tühjale ruumile, kui päike oli 30-kraadise nurga ületanud. See oli nii mõnus kogemus! See kastemärg muru ja elav tuli. Kui meil neid viite elementi poleks, poleks ka meid. See oli täiuslik praktika ärkamiseks ja märkamiseks. 

Peale Bhuta Shuddhi praktikat oli hommikusöök. Söögiks oli puder maasikatoormoosiga, muna ja võileivamaterjalid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati putru sõin... Eelmine aasta Hobulaiul vist. Maitses ülihästi, aga peas keerles koguaeg mõte, et jube palju süsivesikuid. Olgu, need olid küll aeglaselt imenduvad süsivesikuid, kui fakt on fakt, et nende päevade jooksul sai ilmatumas koguses süsivesikuid sisse söödud. Nii äge oli see, et me kõik mahtusime ühe laua taha sööma, oligi tekitatud 14 kohta. Hästi hea leib oli, mingist kohalikust pagariärist ehk käsitööleib. Saia ma ei maitsenud, aga olevat ka väga hea olnud. 

Peale hommikusööki oli natuke vaba aega ja meie kasutasime seda aega mere ääres käimiseks. Arvo käis ujumas ka, meie Liisuga olime lihtsalt jalgupidi vees. Reget ühines meiega ja näitas täiuslikku kehakontrolli olles SUP-laua peal peapeal. Mina peapeal olla ei oska, seda imetlusväärsem tundus Regeti tasakaal ja kehakontroll. Meri oli jätkuvalt külm, isegi Arvo ei olnud vees kuigi kaua, kuigi ta on külma veega üsna harjunud, sest võtab külma dušši. Ma õige natukene kahetsesin, et ei pannud bikiine selga, sest oleks tahtnud ikkagi seda magusvalusat külma vett proovida. 

Peale jalutuskäiku võtsime saalis kohad sisse ja algas loeng meditatsioonist Vivikaga ja seda ma pean ütlema, et see oli ikka väga huvitav. Ma sain nii palju taipamisi! Mis kõige olulisem mulle oli, oli teadmine, et mediatsioon algab sealt, kus tekib mõttepaus. Ja ma sain aru, miks mul on nii raske meditatiivsesse seisundisse saada - mul ei ole mõttepause, mu aju koguaeg genereerib midagi. Meditatsioon on absoluutne kohalolu. Kui meie aju lõõgastub, saame ligi infole, mis on hea või halb. Vivika ütles ka seda, et meil ei ole vaja väljaspoolt mitte midagi selleks, et olla õnnelik ja ma sain aru, et ainult mina ise saan end õnnelikuks teha. Peale loengut oli Nadabhrama meditatsioon Vivikaga. See on ümisemise mediatsioon koos käte liikumisega. Esimesed 30 minutit lihtsalt istud, silmad kinni ja ümised nii kuuldavalt, et teised ka seda kuulevad. Teine staadium kestab 15 minutit, mis on jagatud pooleks. Esimesed 7,5 minutit annad energiat universiumisse ja teised 7,5 minutit võtad energiat endasse. Viimased 15 minutit istud lihtsalt lõdvestunult, ilma liigutamata. Kõik käte liigutamised on nii aeglased, et vahepeal tekib tunne, et ei liigutagi ennast. See meditatsioon oleks pidanud tooma rahu, vaikuse ja õndsuse. Minul oli jällegi probleem silmad kinni olemisega, aga ma andsin endast parima. Peale meditatsiooni tundsin end rahulikult ja väsinult. 

Peale Nadabhrama meditatsiooni oli lõunasöök, kus pakuti kala-hakklihakastet, kartlit, peedisalatit kapsalatit ja õunakooki. Vot siin ongi minu hämming. Paljud taimetoitlased ja veganid väidavad, et nad ei söö liha selle pärast, et nad ei taha, et nende pärast loomi tapetakse, aga! Kala on ju ka loom, kes on selle pärast pidanud surema, et Sina saaksid teda süüa. Parandage minu loogikat. Aga söök oli hea, eriti meeldis mulle see peedisalat. Ja ausõna - pererahvas oli ikka väga helde, sööki oli külluses! Ausalt öeldes oli mul nendel päevadel tunne, et me muud ei teegi, kui sööme :D vahelduvalt praktikatega. Ma tõesti ei ole harjunud nii tihti sööma, aga kuna söögid olid maitsvad, siis ikkagi sõin. Mitte vähem oluline oli ka see, et kui ma oleksin mitte söönud, siis oleks see küsimusi tekitanud ja neid ma ei tahtnud. Ja selline koossöömine on kuidagi nii tore. Hoopis teised jutud ja hoopis teised maitsed. 

Peale lõunasööki oli paus ja päikesevann. Meie Arvo ja Liisuga võtsime päikest, ma ei mäleta, kas Arvo käis bassenis ka. Vist käis. Peale pausi oli Hatha Jooga praktika Andriga, mis kestis 1,5 tundi. Sai kogu keha läbi võetud, aga ma kahjuks ei suuda absoluutselt meenutada, mis oli põhiasend, mida me tegime. Ja ausõna, ma ei valeta, kui ma kirjutan, et peale joogapraktikat oli jälle söömine :D Nende joogapraktikate tegemise ajal ma tabasin end korduvalt mõttelt, et mul on nii kahju, et jooga on Märjamaal suvepuhkusel. Niimoodi praktiseerides tuletab keha Sulle meelde, millest Sul puudust on ja minul igatahes on Hatha Joogast puudus. Ma teen küll Somafiti joogat, aga see ikka ei ole päris see. Mulle väga meeldib Andri rahulik ja lõõgastav praktika. Tunned reaalselt, kuidas Su lihased venivad ja lõõgastuvad. Ma ei oota sügist, aga ootan, et saaks jälle kaks korda nädalas joogas käia. 

Peale vahepala söömist algas JAH-EI teraapiline meditatsioon Vivikaga ja see oli minu jaoks kõige raskem praktika üldse. Ma ei mäleta, kui kaua see kestis ja ma ei mäleta ka seda, kas me istusime või seisime või lamasime . Ei mäleta ka seda, kui kaua me ütlesime ei ja kui kaua jah, kas muusika mängis või oli vaikus. Ma mäletan ainult seda, et selle EI ütlemise ajal tekkis mul kohutav hirm. Nii suur, et ma otsisin silmadega kedagi, kes annaks turvatunnet. EI-JAH meditatsioon peaks olema võimas vahend puhastamaks keha negatiivsetest emotsioonidest, luues rahu ja rõõmu Sinu olemuses. Mina ahjuks seda tunnet ei saanud. Põhimõtteliselt EI korrutades Sa ütled asjadele, mida oled pidanud jaatama "ei" ja vastupidi. Minu elus on palju olukordi olnud, kus ma olen pidanud enda soovile vastuspidiselt ütlema "ja" ja ka vastupidi. Mina sellesse seisundisse minna ei suutnud. Arvo seevastu oli täielikult selle sees. Liisu ütles, et tema ka ei suutnud sellesse seisundisse minna, sest ta on nii emotsionaalne inimene, et tal ei olnudki midagi vabastada. Mina lõpuks ei teinudki seda kaasa, istusin lihtsalt vaikselt ja püüdsin hirmust üle saada. 

Peale EI-JAH meditatsiooni oli taaskord söömine, selle päeva viimane õnneks. Söögiks olid suvikõrvitsalootsikud kinoaga, värske salat ja mangomaius. Nüüd võib kõlada juba natukene nagu ma oleksin toidu osas pirtsakas, aga ma ei söö kinoad ja minust jäi see lootsik söömata. Proovisin küll, aga tõstsin siis selle Arvo taldrikusse ja sõin ära ainult värske salati. Mangomaius oli väga hea ja mulle tundus, et ilma lisatud suhkruta. Ja mul oli jube hea meel, et selleks päevaks olid kõik söögid söödud :)

Peale õhtusööki oli saun ja bassein. Mina saunas ei käinud, käisin lihtsalt dušši all. Arvo, vapper inimene, püüdis unustada, et ta ei ole see keha ja ta ei ole see mõistus ning karastas end seal basseinis mõnuga. Peale sauna käisime mere ääres jalutamas. Läksime seekord teist teedpidi, saime kuiva ja puhta jalaga käidud. Ma sain aru, et me käisime Pusku sadamas, aga ma päris kindel ka ei ole. Fotokat kaasa ei võtnud, sest ausalt öeldes olin ma sellest kobakast juba tõsiselt tüdinenud :D 

Kell 22.30 algas Gibberish meditatsioon Vivikaga. Gibberish tähendab lobisemist, aga selles keeles, mida Sa ei tea. Me pidime 30 minutit ringi kõndima ja rääkima keeles, mida pole olemas. Alguses, kui Vivika rääkis, mida me tegema hakkame, siis ma mõtlesin, et ma hiilin vaikselt ära, sest ma kartsin, et me peame leidma endale paarilise, kellega siis nö rääkida. Õnneks ei tohtinud selle meditatsiooni ajal kellelegi otsa vaadata ja Sa pidid omaette rääkima. Märkasin ühel hetkel, et Liisu lihtsalt kõnnib, ei räägi midagi :D Hiljem ütles, et ta väsis nii ära. Arvo kasutas kujutletavat telefoni ja muudkui rääkis :D, sest tema elu suuresti ongi telefon ja auto. See meditatsioon oleks pidanud tekitama sügava lõõgastuse, mis tuleneb mõttevabadusest. Mina ei tea, kas mul tekitas, väsinud olin küll hirmsasti. Ja mingi kaheteist ajal me magama läksimegi. 

Hommik algas OSHO Tšakra Hingamise meditatsiooniga kell 8.00. Kõige alustuseks rääkis Vivika meile tšakratest ja me õppisime ära, mis värvi mingi tšakra on. Algas juurtšakrast, mis on punane, järgmiseks oranž sakraaltšakra, edasi kollane päikesepõimik, siis roheline südametšakra, siis helesinine kõritšakra, tumesinine kolmas silm ja lõpuks lilla kroontšakra. Selles OSHO aktiivses meditatsioonis kasutatakse sügavat, kiiret hingamist ja keha liikumist, et avada ja tuua teadlikkust, elujõudu ja vaikust seitsmesse tšakrasse ja seega meie ellu. Kaasnev muusika ja kellad toetavad protsessi energeetiliselt ja näitavad iga etapi algust. Meditatsiooni saab kõige paremini teha tühja kõhuga ja seda tuleb teha spetsiaalse OSHO tšakra hingamise meditatsiooni muusikaga. Meditatsioon kestab üks tund ja sellel on kaks etappi. Esimene etapp kestis 45 minutit, kus tuli peatuda kõige alumisel tšakral hingates rahulikult ja mida kõrgemale tšakrale liikusid, seda kiireks läks hingamine. Lõpuks tuli hingeldada ülikiiresti. Mul tuli natukene hirm peale niimoodi hingeldades, sest dr. Päro ütleb, et kui liiga kiiresti hingata võib teadvuse kaotada. Keegi teadvust ei kaotanud. Sellisel moel alt üles liikudes tuli teha kolm kordust. Teine etapp kestis 15 minutit, kus olime silmad kinni ja liikumatult pikali. Pidime olema tunnistajaks kõigele, mis meie sees toimub hinnanguid andmata. Püüdsin leida seda, mis mu sees on hinnanguid andmata, aga see osutus minu jaoks üsna keeruliseks. Peale meditatsiooni olin jälle väsinud. 

Siis oli käes aeg süüa hommikusööki, milleks olid pannkoogid moosiga, võileivamaterjal ja piim. Jällegi - ei mäleta, millal viimati pannkooke sõin :) Olid head! Aga no miks ei oleks pidanudki olema, kui neid sai süüa maasikatoormoosiga. Arvo ütles, et need pannkoogid olid tehtud mitte kõige kvaliteetsema õliga, mina ei saanud midagi aru, aga äkki ta pani liiga vähe moosi :D Ausalt öeldes on tühi kõht kõige parem kokk ja peale seda Tšakra Hingamise meditatsiooni ma tundsin küll, et kõht on täitsa tühi. 

Peale hommikusööki oli Hatha Jooga praktika Andriga ja Jooga Nidra praktika Vivikaga. Jooga põhiasend oli päikesetervitus ja siis juhtus midagi imelikku - ma jäin Nidra ajal magama. Nende päevade jooksul ainuke kord, kus ma tundsin end nii lõõgastunult, et viimane sõna, mida ma kuulsin, oli pea ja rohkem ma ei tea midagi. Võibolla aitas kaasa see, et ma lõpuks ometigi olin valmis oma silmad silmaklappidega kinni katma. Ma ei tea. Igatahes magama ma jäin. Mis jooga praktikat puudutab, siis päikesetervitus on üks minu lemmik praktika. Ma ei mäleta, mitu korda me seda tegime, aga vist neli korda. Andri oli nagu ikka rahulik ja tasakaalukas, kuigi saime hiljem teada, et ta ei tundnud end kõige paremini. 

Olidki selleks laagriks kõik praktikad tehtud. Neid oli neil päevil ikka palju! Edasi pakuti süüa ja seekord haugikotlette, kartulit, ahjuköögivilju ja marjakooki. Ma mõtlesin, et üks, mis oli kindel, siis järgmine söömine juhtub 24 tunni pärast! Ma pole ammu tundnud end nii ülesöönuna, kui selle laagri jooksul. Kotletid olid muidu väga maitsvad ja no ahjuköögivilju võib alati süüa. Kook oli... meh. Peale söömist oli laagri lõpetamine, kus me kõik saime tunnistused. 

Ma ei ole eladeski teinud selliseid asju, mida ma nende laagripäevade jooksul tegin... Ma olin tegelikult natukene hirmunud ennem laagrit, sest kõik võõras on ikka hirmutav, aga tegelikult polnud hullu midagi. Seltskond, kes sinna Pusku Turimistallu oli kokku tulnud, oli lihtsalt super ja kõik need praktikad, eriti meditatsioonid, olid põnevad ja ma tundisn siiralt, et ma sain väga palju uusi kogemusi. Jah, mul ei tule mediteerimine kuigi hästi välja tõenäoliselt seetõttu, et ma ei suuda silmi kinni panna ja ma pole võimeline sellisel moel lõõgastuma, kuid mulle on väga oluline, et ma vähemalt püüdsin. Ma andsin endale võimaluse, isegi, kui kartsin, see tähendab, et ma ei hiilinud ära, vaid vähemalt proovisin. Andri ja Vivika olid väga toetavad ja põhjalikud. Kõik, mis nad olid ette valmistanud ja planeerinud, sai teoks. Samas oli piisavalt vaba aega, et lihtsalt olla ja arutada. Muuseas - kõige huvitavamad jagamised olid suitsunurgas :D 

Olid väga intensiivsed kolm päeva ja väga söögirohked kolm päeva. Kas ma väsisin ära? Jah. Väsisin. Aga ma olen rõõmus, et ma sain selle kogemuse võrra rikkamaks. Eks mul on omad jebinad ja ma pean seesmiselt ikka kurja vaeva nägema, et sulanduda, aga mul on minu fotokas... Minu meelest oli väga hästi korraldatud laager ja tundub lausa uskumatu, et Andri ja Vivika tegid seda esimest korda. Kõik toimus nagu kellavärk! Mulle väga meeldis ka see ühtehoidmisetunne. Kõik tegid kõike kaasa ja peale igat praktikat oli nii hea omavahel arutada, mis tunne praktikast jäi, millise kogemuse keegi sai. Toanaabritele ütlen aitäh hommikukohvi eest :) See oli meie esimene kogemus sellises laagris käia ja kui Andri küsis, kas järgmine kord liitume jälle, siis vastus oli muidugi jah. Aitäh Andri ja Vivika! Ilma teieta ei oleks seda kunagi juhtunud! Aitäh Andri, et hakkasid Märjamaal joogatunde andma ja aitäh Vivika, et Andriga punti lõid! Aitäh kõikidele osalejatele!

Teie Ennike

Söök ja etendus

Miski juuni alguses arvas Arvo, et me võiksime minna mõnda suveetendust vaatama Liisu ja Raivoga. Andis mulle ülesande leida midagi. Ma olin mitu tundi googles, sest see pidi olema laupäevasel päeval, aga väga raske oli midagi sobivat leida, kuhu ei oleks miljon kilomeetrit. Veel pidi see sobituma Liisu ellu ja nii ma otsisingi. Kes otsib, see leiab! Leidsin Noarootsis etenduva "Grace ja Glorie". Lugesin tutvustust ka, sest Arvo ei ole pigem draamade fänn. Ta eelistab iga kell komöödiaid. Mulle seevastu meeldivad draamad, aga ega ma neid liiga palju näinud ei ole. Tutvustuses oli sõna "huumor" ja ma mõtlesin, et sobib küll :) Ostsin piletid ära, jagasin Arvo ja Liisuga, kuhu ja millal me läheme ning hakkasin otsima söögikohta. See oli veel raskem..., sest ausõna  - Noarootsis ei olnud eriti palju, mida valida. Lõpuks maandusin Österby sadamaresto kodulehele ja menüüd vaadates tundus, et peaks sobima. Broneerisin laua ja olin endaga väga rahul.

Eile asusimegi teele mööda tunne oma kodumaad teid. Jumal auta, see üks teelõik oli küll selline, et ma mõtlesin, kuidas meie auto tükkideks laguneb. No nii auklik ja künklik ja kõver, et ma pidin koguaeg kõrvalistmel pidurdama. Arvo ütles, et tagasi sõidame igaljuhul Risti kaudu, mitte Waze juhatud külateid. Kell viis oli meil broneeritud laud sadamarestos. Jõudsime õigeks ajaks kohale ja istusime lauda. Ja siis hakkas üks kadalipp pihta. Kõigepealt ei toodud meile menüüsid. Oleme harjunud, et restoranides teenindajad toovad kohe menüüd, aga seal seda ei juhtunud. Arvo siis läks ja võttis ise menüüd. Natukese ootamise järel tuli teenindaja ja võttis tellimused. Kirjutas ilusasti kõik üles ja me jäime jagamiseks mõeldud rooga ootama. 

Kõik lauad olid täis ja ma sain aru, et ilmselt läheb aega ja mul kannatust on, aga Liisu hakkas protesteerima. Asjatasid seal kaks noort tüdrukut ja ma mõtlesin, et meil ei ole nii kiire, et peaks paanika olema, aga ooteaeg oli tõesti pikk. Harjumatult pikk. Vahepeal teenindaja käis küsimas, kas saab meile veel midagi joodavat pakkuda ja ütles, et varsti saabuvad meie road. 45 minutit saabumisest tuli lõpuks see jagatav eelroog ja minu silmis nad tõusid mitu pulka ülespoole, sest see oli tõesti maitsev. Unustasin ära, et ootasime seda rooga 40 minutit ja võtsin lihtsalt paar ampsu seda krevettidega ciabattat :) Mulle väga maitses ja see oli just parajasti nii suur, et jagus meile neljale ampsamiseks ennem põhiroogasid. Liisu muutus ka vähe leebemaks :D

Pearoad saabusid ennem, kui me olime suutnud selle eelroa ära süüa. Mina tellisin värske kala ahjukartulite ja mädarõika-hapukoorekastemega ja ülejäänud kolm võtsid veise friikartulitega. Mina ei tahtnud friikartuleid, seetõttu jäin kala juurde, aga kui ma oleksin teadnud, et see on räim, siis ma ilmselt oleks midagi muud võtnud, sest vaatamata sellele, et need olid väga head räimed, olid need tüütud süüa restoranis noa ja kahvliga. Raivo kommentaar oli, et tegu oli nagu pubitoiduga, Liisu ütles, et maitse oli hea, aga midagi nagu ikka oli puudu. Arvo arvates oli ta elus ikka paremat veist söönud. Mina sain igatahes kõhu täis ja maitsemeeled said liigutatud ning vaatamata sellele, et ma pididn noa ja kahvliga räime sööma, oli igati korda läinud roog. Nad seal arutasid, mida selle veisega tehtud oli, sest see oli ühtlaselt hall, nii seest kui väljast. Keedetud ja siis pruunistatud? Ei tea. Ma ei maitsenud ka, nii et, ma ei tea, kas see hall veis oli vähemasti hea. Friikad olid tavalised poest ostetud friikad, mitte käsitöö värk ja siis mul oli hirmus hea meel, et mul olid ahjukartulid. 

Desserdid olid erinevad. Mina ja Raivo võtsime sidrunimousse ning Liisu ja Arvo võtsid chiapudingu. Minule maites minu magustoit väga, aga ma maitsesin Arvo oma ka ja ma olin väga rõõmus, et ma seda ei võtnud. Mulle need üleöö kookospiimas laagerdunud chiaseemned ikka ei meeldi. Minu meelest need on kuidagi kleepuvad ja venivad. Väljanägemine sellel dessedil oli ka selline nagu oleks keegi selle juba ennem ära söönud ühe korra... See sidrunimousse oli väga intensiivse sidruni maitsega ja mulle meeldis - mõnus hapu. Liisu ütles, et tema jaoks oli see liiga intensiivne, aga tema enda magustoit jällegi täiesti lage. No minul igatahes sai kõht väga täis ja Arvo ütles hiljem, et ma tegin toitudega hea valiku. Parema, kui ülejäänud. Ma ise tundsin samamoodi. Mul on hea meel, et ma usaldasin enda sisetunnet ning jäin kala ja sidruni juurde. 

Kõhud täis söönud, hakkasime arveid ootama ja ilmselt oleksime ootama jäänudki. Mehed läksid kassa juurde ja siis selgus, et teenindaja polnud meie tellimusi arvutisse pannud ja Arvo pidi üksipulgi ütlema, mis me tellisime. Aga mina annan kõik need asjad neile andeks, sest tegu oli tõesti kahe noore neiuga ja rahvast oli hirmus palju. Põhiline on ju see, et me õigeks ajaks kõhud täis saime ja etendusele ei hilinenud. Mingit väga vaimustavat söögielamust ei saanud, aga midagi hullu ka polnud. Kas ma soovitan seda restot...ma ei teagi... Ilmselt me sinna mitte kunagi enam ei satu ja ekstra sinna sõita pole ka mõtet. Haapsalu on nii ligidal, et saab palju vägevama maisteelamuse osaliseks. 

Peale õhtusööki sõitsime Noarootsi teatrigaraaži vaatama etendust "Grace ja Glorie", kus oli ainult kaks näiteljat: Ülle Kaljuste ja Hilje Murel, lavastaja Vilja Nyholm-Palm. Toimus see siis garaažis, mis oli täielikult väljamüüdud. Seal oligi päriselt garaaž - igasugu vanu autosid oli kokku korjatud ja üles seatud. Baari osakonnas oli erinevatest autoosadest tehtud lauad ja toolid. Igalpool põlesid autode esituled. Lava asus omaette osas ja istumiskohad olid tõusvas joones ehk et igalt poolt oli väga hea ülevaade lavale. Meie olime kuuendas reas ja tõesti, väga hästi oli kõik näha. Aga etendusest...

See oli üks väga raske teemaga tükk. See rääkis ühest 90aastasest naisest, kellel oli vähk ja tal oli elada veel paar nädalat. Teda sellel teel tuli toetama hospiits Glorie. Oli väga kurb, kuidas see vanamemm oli jäänud oma elu lõpul üksi. Ta oli matnud kõik oma lapsed, oma mehe ja ainus, kes talle abiks käis, oli üks lapselaps, kes võttis iga tehtud liigutuse eest raha. Oli nii kurb kogeda, kuidas me vanana ei lähe enam kellelegi korda, meist tüdinetakse ja me muutume üleliigseks. Kui sul juhtub olema veel mingisugsut vara, siis oodatakse, millal selle kätte saab. Glorie püüdis Grace elu viimaseid nädalaid nii mugavaks teha, kui võimalik. Toetas, toitis, pissitas seda vana naist. Kuigi teema oli sünge, siis musta huumorit ja muidu huumorit jagus küllaga. On suur kunst nii süngele teemale huumor taha panna ja see maha mängida. Mõlemad näiteljad said sellega suurepäraselt hakkama, eriti hea oli Ülle Kaljuste. 

Mulle väga meeldis see etendus, aga see pani mind ka mõtlema oma ema peale. Kui tal ei oleks Margust... Milline tema elu siis oleks? Tal ei ole vara, mille kättesaamist me peaksime ootama, aga ta on vanaks ja väetiks jäänud... On kodune ja istuv, tal on omad valud ja vaevused... Mul on nii hea meel, et ta elus on Margus, kes teeb kõik selleks, et meie emal oleks hea olla. Võibolla peaksin emal rohkem külas käima... et ta ikka tunneks, et ma armastan teda... Võibolla need pikad telefonikõned pole päris see, mida minu emal vaja on? Võibolla ma peaksin käima ta juures ja küsima rohkem, kuidas tal PÄRISELT läheb... Elu on nii habras, eriti, kui Sa oled juba eakas. 

Minule meie õhtu meeldis :) Söögikohas oli küll mõningaid erroreid, aga mina ei lase end sellest üldse heidutada. Ja mul on hea meel, et Arvo sai puukuuridest eemale :D Kasvõi üheks õhtukski. Rohkem meil pole praegu ette näha, et me teatrisse satuksime. Ja mis mulle eriti meeldis - me ei käinud komöödiat vaatamas, kuigi see draama oli osavalt huumorit täis piktud. Arvo ütles, et oli raske etendus ja ma olen temaga nõus. Teema oli tõesti väga raske, mida täitis hea huumor. Aga üht ma tean küll - ma ei taha elada 90aastaseks ja jääda täitsa üksi... Ma loodan väga, et mu pojad on mulle olemas minu elupäevade lõpuni, mis eeldatavasti kestab veel vähemasti 30 aastat :)

Teie Ennike

Ma saan hakkama!

Suvi on täies hoos (ära aknast välja vaata) ja toimub igasugu asju, mis kosutavad hinge ja keha. MTÜ Masaan korraldas esimest korda Rapla Partnerluskogu toel Raplamaa erivajadustega inimestele suvepäevad Kallaste turismitalus. Ma ikka mõtlesin tükk aega, kas ma osalen või mitte, aga siis otsustasin, et osalen ühel päeval. Põhiliselt selle pärast, et ma ei tahtnud ööbida võõraste inimestega ühes toas, aga natuke ka seetõttu, et mul oli 10.juulil koolipäev. 

Mõte ju hea, aga mul oli probleem, kuidas ma sinna Kallaste turismitalusse saan, sest Sebastian oli sel päeval Tallinnas katsetel ja ega mu ümber ikka liiga palju inimesi pole. Hõikasin facebookis välja, kas keegi saab mind viia ja minu armas sõber Ruth reageeris :) Temaga koos me 9.juuli hommikul Kallaste poole teele asusimegi. Kohale jõudes oli Piret mul vastas ja me kõndisime seal talukompleksis ringi. Ta näitas, mis seal on ja kus miski asi on ja kus mingid asjad toimuva hakkavad ja tutvustas mulle tegevusjuhendajaid. Ma ei tea täpselt, kui palju osalejaid oli, aga vanim oli 84aastane ja noorim osaleja oli 7aastane (tegelikult olid need suvepäevad täiskasvanutele, aga Kristil (üks korraldajatest) oli tütreke kaasas). 

See Kallaste turismitalu on küllaltki mitmekülgne. Seal on erinevad hooned ürituste läbiviimiseks ja majutuseks, on taluloomi, on mänguväljak, on vanade asjade muuseum, on saun ja tünn, on suitsemaisala, igalpool on pinke ja kiike istumiseks. Mulle väga meeldis seal. 

Aga asjast! Suvepäevad algasid omavahel tutvumisega, milleks oli erievaid mänge välja mõeldud. Pidi tähestikulises järjekorras rivvi võtma, pidi vanuse järgi rivvi võtma, mängiti bingot. Ja kõik need tegevused eeldasid omavahel suhtlemist. Mina ei ole väga hea suhtleja, eriti võõras seltskonnas, aga rivvi ma sain ja kuna ma liikusin koos Piretiga, siis sain ka bingost osa. See käis nii, et igaüks sai bingo lehe, kus olid erinevad väited, nt ta ei joo piima, ta õpib koolis, ta sõidab sinise autoga, ta suitsetab jne. Ja siis kõik pidid leidma need inimesed, kes küsimusele jaatavalt vastavad. See eeldas tõesti väga palju suhtlemist! Piret mängis bingot, ma käisin kaasa ja tegin pilte. Piret tegelikult ütleski, et ma võtaksin fotode tegemise enda peale, sest nii on mul kergem fookust hoida ja kui mul on kindel tegevus, siis see aitab mul paremini kohaneda võõras seltskonnas. Mulle kõrvatseisjana tundus, et osalejatele meeldis see bingo, kuigi ma panin ka seda tähele, et oli ujedamaid, kes polnud väga valmis võõrastega kontakti otsima, aga enamust saatis ikkagi hasart.

Edasi tuli osalejate gruppidesse loosimine. Oli viis tegevusjuhendajat, igaüks mingi loomamärgiga ja siis kliendid võtsid silmad kinni endale kausist märgi ning läksid vastava juhendaja juurde. Sellistes väikestes gruppides (7-8 inimest grupis) hakati käima ühest töötoast teise ja see tegevusjuhendaja oli siis koguaeg oma grupiliikmetele olemas. Iga probleemi või küsimusega võis oma juhendaja poole pöörduda. Töötubasid viisid läbi Eesti Politsei, Eesti Töötukassa, Tallinna Munitsipaalpolitsei, Rapla naiskodukaitsjad ja Paldiski Päästekomando. Tehti igasugu harivaid, praktilisi ja kaulikke asju. Ma ei osalenud töötubades, ma pildistasin. Piret käis minuga mööda tegevusalasid ringi ja ma siis püüdsin neid tegevusi pildile. Aga ma nägin, mida tehti. Politseipunktis sai isegi sõrmejälgi anda. Pääste lasi voolikust vett lasta. Naiskodukaitsjad ja MUPO viis läbi praktilisi harjutusi, kuidas kriisis hakkama saada. Töötukassa pani inimesi mõtlema nende tugevuste peale. Mulle ei tundunud, et kellelgi oleks igav olnud, kõik olid nii hakkajad. Nagu väiksed lapsed. Igaks töötoaks oli aega umbes tund, aga tegelikult nii kaua ei läinud, jäi ikka molutamise aega ka. Kõik töötubade läbiviiad olid lahked, jutukad ja asjalikud. Ma usun, et kõik tundsid end turvaliselt ja hästi neid ülesandeid läbi viies. 

Vahepeal anti ikka süüa ka :) Lõunaks oli supp, risotto, kohupiim kisselliga, vahepalaks oli pirukaring ja õhtusöögiks oli kotletid, kartul, aedviljad, värske salat ja puuviljad. Kommi sai ka :), sest ma olin ju koos Piretiga :D ja siis on ikka kommi ka. Pirukaringiga läks nii, et kes hiljaks jäi, see ilma jäi, aga sellest polnud midagi, sest kommi oli. Ma jäin lausa nii palju hiljaks, et ei saanud pirukapiltigi ja sellest mul on paganama kahju. Mulle meeldis see, et kõik töötubade läbiviijad said ka süüa. Et selle peale oli mõeldud. 

Peale õhtusööki oli saun ja tünn ja disko, aga sellest ma ei tea midagi, sest Piret tõi mu peale õhtusööki koju. Päev oli pikk, palju jalgadel ja palju emotsioone. Ilm oli justkui tellitud! Päike paistis ja oli soe, vihma me ei saanudki ja see on sel suvel ikkagi pigem haruldane nähtus, et terve päeva jooksul ühtegi vihmahoogu pole. 

Mulle meeldis :) Ja mul on hea meel, et ma ikkagi sain käia. Ilmselt oleks palju keerulisem olnud, kui ma oleksin pidanud töötubades osalema, aga kuna ma seda ei pidnud ja sain hoopis pilte teha, siis oli ka olemine rahulikum. Pilte tegin päris palju, aga ma ei saa siia blogisse peaaegu midagi üles panna, sest mul pole nende inimeste luba, kes fotodel olid. Pireti panin üles, aga ma loodan, et ta ei pahanda...ma olen temast varem ka pilte blogisse pannud :) 

Mul on natuke kahju, et ma teisel päeval ei saanud osaleda, aga mul on ikkagi nii hea meel, et ma sain osaleda. Hoopis teistsugused inimesed, teistsugused tegevused, teistsugused märkamised. Jah, ma põdesin, et lähen üksi võõraste inimeste keskele, aga mul oli Piret :) Kõik läks ikkagi hästi. Aitäh kõigile, kes nende suvepäevade kordaminekusse panustasid ja aitäh Masaanile, et nad võtsid vaevaks sellist üritust korraldada. Nii palju, kui palju mina nägin ja kogesin, oli kõik väga hästi organiseeritud. Ja ma siiralt imestan, kui rahulikud ja toetavad on kõik Masaani tegevusjuhendajad. Ma mõtlesin, et minu Piret on mingi eriti rahulik ja kannatlik inimene oma töös, aga tegelikult on nad kõik lihtsalt nii ägedad!  Nad on siiralt südamega asja juures ja kõik kliendid võivad end tunda hoitult. Aitäh Piret, et lubasid mul suvepäevast osa võtta ja aitäh, et olid koguaeg olemas :)

Teie Ennike

Piretiga rabas

Jajah, see Jalase raba käib siit nii palju läbi, et sellest tegelikult pole mõtet kirjutadagi, aga ma ikka kirjutan, sest ma tahan, et mulle jääks märk maha, et ma olen seal käinud. Seekorde kaaslane oli Piret ja... Keegi veel. 

Piret tuli mulle järgi ja sõitsime Jalasele. See on päris naljakas, et ta paneb Waze järgi, et Jalasele minna :D aga ta ei käi ka seal kaks korda kuus... Ja kui aus olla, siis tal on Waze koguaeg järgi, ta ütleb, et ta on geograafiline idioot, ma ei tea, kas see vastab tõele. Ilm oli suhteliselt ilus, kuid pusa pidi ikka seljas olema. Plaan, et võtame päikest ja ujume jäigi plaaniks, sest ma tõesti ei tea, mis mind peaks praegu ajama looduslikku veekokku. Piret katsus vett ka ja pidi tõdema, et mul oli õigus - vesi on külm. 

Tegelikult oli meil kokku lepitud minu pereterapeudiga kohtumine veebiteel ja seda me sinna rappa tegema läksimegi, aga seal oli üks suur aga - seal ei olnud levi. Nägime korra küll Karini ära, tema meid mitte ja kohtumine toimus telefoniteel valjuhääldiga. See oli üks vajalik kohtumine, sest sealt sai palju häid mõtteid, mida ja kellele kirjutada seoses erinevate probleemidega mu elus. Kahju, et Karinit ei näinud, aga see ei takistanud meil tund aega suhtluses olla. Pean asjaolude täpseks mainimiseks lisama, et Piret ja Karin rääkisid :D Ma kuulasin. Ja õige pisut rääkisin ka. 

Pole kunagi varem läpakaga rabas käinud ja ilmselt rohkem enam ei lähe ka, sest kuigi Eestis on väidetavalt levi igal pool, siis rabas ikkagi ei ole. Aga tore oli ikkagi. Me polnud Kariniga juba mitu kuud rääkinud, ainult kirjutanud, aga kirjutades jäävad ikkagi paljud asjad jagamata, suhtlus ei ole nii vahetu. Igatahes on mul hea meel, et me kohtusime. Küll ilma pildita, aga siiski kohtusime. 

Meil oli pealtkuulaja ka :) Terve selle vestluse aja oli üks sisalik meie juures. Väga julge tegelane, üldse ei olnud seda nägu, et ära läheb. Vahetas ainult asukohta. Ma vedasin oma kobakat fotokat kaasas ja püüdsin ta vähemalt pildile, sest ega ma rohkem pilte ei teinudki. Piretist ja sisalikust - seekord niimoodi. Miks? Sest ma nädal varem alles käisin ja pildistasin seda imeilusat raba ja mulle hakkas tunduma, et ma kordan ennast :D

Jalutasime 4,15km. Ja rääkisime tund aega Kariniga. Istusime seal platvormil ja Piret küsis küsimusi... See ei ole hea, kui ta küsimusi küsib, siis on midagi täitsa unstsus, kui ta nii teeb. Ja siis ta küsis, kas ma tahan nutta? Ma ütlesin, et ei taha. Aga kas ma tahan, et ta kallistab mind, ma ei vastanud. Ta kallistas mind... Vahel on seda väga vaja...

Mõnus oli ilma koerata rabas käia. Mitte, et mul midagi Mira vastu oleks, aga vahel on nii hea olla iseendaga, ilma igasuguste kohustuste ja vastutusteta. Ja ausõna  - Miral on väga raske laudteede peal käia. Mu haletsus läheb väga suureks, kui ma seda näen ja see nii teravalt silma torkab, et ta pime on. 

Meil vedas - vihma me ei saanud, hiljem ikka hakkas sadama. Peaks mianima, et üsna nutune suvi on olnud... Suvesooja on vähe olnud ja vihma palju. Ja kõige rohkem on olnud tuult - kõva ja külma tuult. Ma nii loodan, et suve ikka tuleb, seda kuuma ja päikeselist - nagu täna on. 

Aitäh Piret, et aitasin Kariniga rääkida ja arvestasid minuga. See on väga oluline!

Teie Ennike