Jõulukaardid

Ma mõtlesin see aasta, et ma ei tee jõulukaarte. Mitte ühtegi. Ei saada kellelegi pühadesoove. Mul ei olnud mingisugust inspiratsiooni ega motivatsiooni. Mõtlesin, et jätan ühe aasta vahele. Ja siis oktoobri alguses küsis Piret mu käest, et kas ma juba olen hakanud jõulukaarte tegema? Ma vastasin, et ma vist see aasta ei teegi... Ja Piret küsis, kuidas nii? No ja see küsimus jäi mulle kuskile hinge kripeldama... Kripeldas kohe suuresti, et kuidas siis ikkagi nii...Ja siis ma mõtlesin,et ma ei viitsi joonistada, aga kuidas siis teha need jõulukaardid ja mul tekkis pähe mingisugune visoon sellest, millised jõulukaardid ma võiksin sel aasta teha, kui ma otsustan need teha. 

Heegeldades... Jah, loete täitsa õigesti. Mul tekkis tunne, et ma tahan heegeldada ingleid.Vähemasti kümme tükki. Sobrasin siis oma facebooke lehel ja märkmikus ja sain oluliselt rohkem inimesi, kui kümme ning tundsin natukene stressi. Aga õige pisut, sest mul oli ikkagi natukene hea meel ka, et neid inimesi on nii palju, kellele ma tahaksin jõulukaardi saata. Kirjutasin kõik inimesed üles ja hakkasin mõtlema, et kidas inglit heegeldada. No sellist ilusat ja ingli moodi ikka. Ei osanud. Vaatsin Dropsi lehel ringi, seal olid sellised...viletsad inglid. Läksin Pinteresti lehele ja lõpuks leidsin mingi ingli õpetuse, aga see oli natuke liiga suur minu kaartide jaoks. Võtsin selle ingli ikkagi aluseks ja hakkasin tegema. Jube tüütu, jäi neli lõngaotsa, mis oli vaja ära peita. Aga mulle see ingel meeldis. Ja siis ma mõtlesin, et appikene, mul on neid vaja 15 teha :D Oli oktoobri keskpaik. Mõtlesin, et kui ma need detembriks valmis saan, siis on hästi küll. Ja siis hakkas pihta... Ei, ühe pean veel tegema, sest no talle ma tahan ka kaardi saata. Paar päeva läks mööda ja mina muudkui leidisn, et ikkagi ühe peab veel tegema ja siis veel ühe ja kui number oli juba 20, siis ma mõtlesin, et ei, nüüd küll aitab! Keegi ei saa rohkem minu käest jõulukaarti... Teiste käsitööprojektide vahele heegeldasin ingleid. 20 tükki. Ja siis mõtlesin, et see nüüd oli kergem osa. Raskem osa on nendest inglitest veel jõulukaardid teha... Kuidas teha? Ja siis mul tuli meelde, et mul on kuskil põhjatutest sahtlitest üks helesinine rull, mida ma saaksin kasutada. Otsisin selle välja ja peas juba tekkis mingisugune pilt, milline see jõulukaart ikkagi olla võiks. 

Ma mõtlesin, et teen iga päev kolm kaarti, siis saab nädalaga valmis. Aga palju raskem ülesanne oli leida sobiv luuletus. Selline, mis oleks kuidagi inglitega seotud ja mida ma pole varem kaardi sisse kirjutanud. No vot... AI igatahes luuletust teha ei oska :D Ja netiavarustes ei leidnud ka midagi. Mõtlesin siis, et mis see ära ei ole, ma luletan ise. Istusin paberi ja pliiatsiga diivaninurgas ja kirjutasin ridu paberile. No ei tule... Lihtsalt ei tule. Õues ka selge sügis, aega jõuludeni veel pea kaks kuud, mis jõululuuletus see sündida saab... Aga ma ei andnud alla ja sain lõpuks kolm salmi paberile. Lugesin seda enda jaoks kõval häälel ette ja mõtlesin, etriimub küll ja sobib minu kaardiga kokku ka. 

Igatahes olid mul novembri keskpaiku kõik kaardid valmis. Kolme kaardi lõplikuks valmimiseks kulus 1,5 tundi. Iga päev võtsin selleks oma aja. Inglid kinnitasin kahepoolse teibiga ja sisse kirjutasin nii ilusa käekirjaga, kui vähegi võimalik (kui te vaid näkesite, milline mu käekiri muidu on :D)

Läbi tuule, üle lume

vaikselt, vaikselt ingel tuleb.

Kuigi ööpäev tundub tume,

süütab ingel küünlatule.

Jõuluaeg täis rahu, valgust,

kannab endas armastust.

Võta vastu peotäis helgust,

kanna endas lähedust.

Kuigi ilm on külm ja karge, 

südames on tunne helge.

Rõõmupisar helgib palgel - 

käes on jõulud, säravvalged.

Sellised need sel aastal said... Ise olen rahul, sest joonistamise "vaev" jäi ära. Aga see, milline see kaart on, polegi kõige olulisem. Kõige olulisem on mõte ja tunne. Kui Sa said minult jõulukaardi, siis selleks on mingi põhjus. Niisama ei saa keegi :) Ma ise ei saa väga palju jõulukaarte, aga sellest pole midagi, sest inimesed ei viitsi tegelikult kaarte saata. Kõik soovivad kõigile kauneid jõule facebookes. Aga mina nii ei saa... Ja kuigi ma mõtlesin, et see aasta ma ei tee jõulukaarte, on mul ikkagi hea meel, et Piret mind natuke tagant nügis :) Nüüd mul on süda rahul. Palju tunde ja palju nikerdamist, kuid ma olen kasvõi väikesel moel andnud osadele oma inimestele märku, et ma olen nende peale mõelnud. 

Kaunist jõuluaega! 

Teie Ennike

Masaani jõulupidu

Ma mõtlesin ennem kolm korda, kui otsustasin Masaani jõulupeost osa võtta. Mitte selle pärast, et ma poleks tahtnud, vaid selle pärast, kas ma saan hakkama. Teadsin, et seal on palju inimesi ja mulle väga ei meeldi, kui on palju inimesi, aga ma käisin ka Masaani suvepäeval ning see oli tore. Miks ei oleks pidanud jõulupidu sama tore olema? Igatahes ma panin ennast kirja ja eile see jõulupidu toimuski. 

Mulle väga meeldib, et kõik on alati nii hästi organiseeritud. On käelisi tegevusi, on laulu, on sööki, on jooki ja loomulikult ei puudnud jõulupeolt ka Jõulumemm. Muuseas, see oli küll kõige kõhnem jõulumemm, keda minu silmad on kunagi juhtunud nägema :D Pidu toimus Raplas Hollivuudis ja kohal olid nii kliendid kui tegevusjuhendajad ja kõik muud asjapulgad, keda ma ei oska nimetada. Kõige pealt oli Valgre saalis meisterdamine. Igaüks sai teha endale nimesildi, mis ta siis teises saalis omale valitud istekoha juurde pani. Ja siis sai voltida endale salvrätiku. Kuna ma tahtsin pilti teha, siis ma väga ei panustanud nendesse tegevustesse, aga tegin kiiruga siiski mõlemad asjad ära. Nende nimesiltide jaoks oli väga palju vahendeid: kleepekaid, pabereid, šabloone. Ma väga ei süvenenud, sest mul oli natuke keeruline olla. Mul on alati keeruline olla, kui inimesi on palju ja lärm on suurem. Siis tahaks kõrvad kinni katta (võibolla mind aitaksid mürasummutavad kõrvaklapid?). 

Valisime Piretiga endale istekohad ja siis algas bingo. See oli samasugune nagu Masaani suvepäevadel, aga lihtsalt jõuluküsimustega. Ma ise ei mänginud, sest ma ei tahtnud võõraste inimestega rääkida, aga ma olin Piretiga koos ja justkui tegin kaasa. Tegelikult ikkagi otsisin võimalust pildistamiseks. See mäng toob inimesi üksteisele lähemale ja nõuab ikkagi suhtlemist. Ma sain ka mõnele inimesel oma panuse anda, sest mulle maitseb kakao ja ma olen see aasta teinud juba piparkooke. Ma ei tea, kes esimesena bingo täis sai, aga Piret igatahes sai ka mingi hetk.  Mulle meeldib inimesi vaadata, kui nad on entsuiasmi täis ja see bingo kuidagi muudab inimesed avatumaks. 

Peale bingot oli söömine. Pakuti seapraadi, verivorsti, hapukapsast, kartulit ja kastet. Hiljem oli õunakook vaniljejäätisega ka, aga sellest ma unustasin pilti teha. Toit oli väga hea. Kolmel inimesel oli erimenüü - kaks taimetoitlast ja üks kaseiinivaba praad. 

Ja siis tuli selle jõulupeo üks armsamaid hetki. Masaani koor oli Veronika abil valmistunud esinemiseks ja õppinud ära mitu jõululaulu. See on lihtsalt nii armas, kuidas nad hingestatult laulavad. Jah, see ei ole Rello, aga see on nii südamlik. Eriti üks meesterahvas, kes muidu väga ei räägi, aga laulab nagu lõoke. Hingestatult, kõvasti ja südamest. Kõik laulsid neid laule kaasa, sest need olid kõigile tuttavad laulud. Mule meeldibki, kui on tuttavad jõululaulud, need ladinakeelsed väga peened laulud on justkui teisest muusikalist. Mina ei laulnud, aga ma elasin neile täiega kaasa :) Viimane laul oli sellest, kuidas kohe tuleb jõulumees...

Ja siis tuligi Jõulumemm Elli. Ja nüüd tuli kõige õudsam osa minu jaoks. Igaüks pidi midagi etendama Ellile, aga mina ju ei suuda.... Sebastian ütles küll, et ma olekisn võinud ju oma selle aastase jõululuuletuse ette lugeda, aga mina kardan selliseid asju... Kõikide ees ja kõikide kuuldes... Ja siis nad tegid midagi kõige armsamat - nad kõik hakkasid laulma minu eest! Mitte keegi mitte kunagi pole niimoodi kambakesi minu eest välja astunud... Ma olin südamepõhjani liigutatud ja tänulik, et ma sellest hirmsast olukorrast nii armsalt pääsesin. Hiljem nad laulsid veel osade inimeste eest, aga minu jaoks oli kõige liigutavam see hetk, kui Veronika võttis laulu üles. Kingipakis oli palju kommi :D Mis ei ole Pireti puhul imekspandav ja ausõna sõin neid mõnuga :) 

Masaani töökas kollektiiv 

Peale kingituste saamist pakuti veel õunakooki ja jäätist ning siis ma sõitsin koju. 

Olin liigutatud ja tänulik. Tänulik endale, et ikkagi läksin ja tänulik Piretile, kes oli "tööl". Ma ei ole kunagi sellistest jõulupidudest osa võtnud, sest ma ju ei käi tööl ja mul muudmoodi nagu polegi sellist sotsiaalset elu, aga minu meelest oli tore. Palju oli selliseid südantsoojendavaid hetki ja kõik sujus nii hästi. Jah, mul oli natuke keeruline, aga Piret oli minuga ja võibolla, kui ma rohkem sellistest ühistest asjadest osa saan, muutub ka keerukus vähe lihtsamaks. Kuigi jah - ma peaksin muretsema endale mürasummutavad kõrvaklapid. 

Aitäh kõigile, kes organiseerisid ja läbi viisid ning aitäh kõikidele Masaani klientidele, et nad on nii vahetud ja lahedad. Natuke jõulutunnet puges põue :) 

Teie Ennike

Jõulukink Piretile

September. Ilus päikeseline päev. Ja minul hakkab kuklas tiksuma mõte, et varsti on jõulud... No kolme kuu pärast kindlasti :) Ja siis mul ketrab mitu päeva peas, et mis ma Piretile jõuludeks kingin? Kommid oleks iga kell kindla peale minek, aga siis ma kordaksin ennast. Ja neid ma ei tee ise, kuigi võiks teha :) Mis see trühvlite tegemine nii väga ära on. Aga kohe probleem - kust ma saan sobiva karbi nende jaoks?  Mõttena jääb see kuklasse ikka, aga käin justkui udus ringi ja muudkui mõtlen, et mis ma siis ikkagi Piretile kingin? Mul on kalduvus nendele inimestele, kes on mu elus olulisel kohal, teha ise kingitusi. No ikka väga olulisel kohal ja Piret seda on. Ta on minu jaoks ikka väga olemas olnud ja minu tänutunne on ülisuur. 

Ja siis ma mõtlesin...et ma pean ikka midagi ise tegema. Aga mida? Villaseid sokke ju ei koo...või koon? No ei koo... Ma ei tea ta jalanubritki. Ja küsida on ka imelik. Ja no sokid... Ilmselt ta ei paneks neid mitte kunagi jalgagi. Tegelikult ma pole tema juures kunagi ühtegi käsitöö asja näinud... Pole käsitöö inimene vist. Aga mina midagi muud peale käsitöö ei oska... Andetu noh... Ja siis ma mõtlesin, et ta ju vahel kannab ometigi mantlit, mis ei ole vetthülgav ja suletäidisega :D No igal naisel on kapis üks või paar mantlit. Ja mantli juurde sobib väga hästi õlasall. Minu meelest. Ja siis ma otsisin Dropsi lehel õlasallide seast sobivat. Kaks tükki jäid sõelale ja siis ma mõtlesin, et ühte ma olen varem teinud, et ma võtan ikkagi selle, mida ma pole kunagi teinud ja tellisin lõnga ära. Imepeenike mohäär lõng. Aga see ei olnud ka lihtne, sest mis värvi see õlasall siis ikkagi teha? Anne puhul oli lihtne- ta on helesinine, üleni. Nii seest kui väljast. Piret ei ole helesinine. Ta on kirju. Ja siis ma olin segaduses... Istusin seal lõngalehel ja vaatasin neid värve, kuni lõpuks otsustasin helehalli kasuks. Ma ei teagi, miks... Oli selline tunne. 

Arvo printis mulle õpetuse välja ja olin lõnga ootel. Ja siis see jõudis kohale. Issakene, see oli ju nii peenike lõng, et ma arvasin, et ma koon seda salli pool aastat! Ja mul oli nii hea meel, et ma juba septembris tundsin kuklas soovi Piretile midagi teha, sest naiivselt lootsin, et ehk ma kolme kuuga ikka valmis saan. Ja just naiivselt, sest ma ei olnud mustrit üldse vaadanud. Ilmselge viga, mida ma ei soovita järgi teha. Hakkasin siis otsast kuduma, kõik läks untsu... Alustasin uuesti ja no ei saanud silmuseid õigeks. Võtsin siis ühe jämedama lõnga ja pusisin seal seda mustrit teha ja sain lõpuks hakkama. Võtsin siis uuesti Pireti lõnga kätte ja no ei saa... Kuus korda alustasin ja viskasin tehtu minema, sest mustrit jooksma ei saanud. Mul ausalt öeldes tuli natukene ahastus peale, aga ma olen seda varem ka maininud, et mis käsitööd puudutab, siis ma olen väga jonnakas. Alustasin uuesti ja ajasin näpuga mustris järge ning sain mustri jooksma. Ma ei tea, kuidas... Istusin oma kudumisega väikses toas katuseakna all ja muudkui ajasin näpuga järge. Kuna tegu oli nii peenikese lõngaga, siis ma ei saanud aru ka, kus ma täpselt omadega olen. Igat rida ajasin näpuga taga ja kes on pitsi kudunud, siis see teab, et harutada on võimatu. Ja nii ma pusisin. Tunde järjest. Kui sain esimese mustrikorduse tehtud, olin jube õnnelik. Mis sest, et kaks silma oli üle :D Mustrikordusi tuli teha 14 tükki. 14!!!! Ma mõtlesin siiralt, et ma lähen hulluks, sest kui ma olin jõudnud kaheksanda mustrikorduseni läbi häda ja viletsuse ja näpuga järge ajades, siis ma tundsin, kuidas mu aju ei tee minuga koostööd. Kuidas saab olla, et kaheksa mustrikordusega ei ole ka veel muster pähe jäänud? No ei jäänud... Alles 12 mustrikorduse ajal sain vabamalt võtta ja ei pidanud mustrit näpuga taga ajama. 12!!! See on peaaegu terve sall. Ja aega oli mul selleks kulunud terve igavik. Minu arvates. Sest ma olen harjunud, et mul valmivad kõik asjad siuhlipsti. 

Ma olin üksjagu õnnelik, kui ma silmuseid maha kuduma hakkasin ja jõuludeni oli veel kaks kuud! Ma olin iga päev meeleheitlikult kudunud ja silmuseid lugenud ning ma sain aru, et ma ikkagi saan talle selle salli kinkida jõuludeks, mitte sünnipäevaks :D Sain salli valmis, aga pits on ju käkk, kui ta valmis saab. Siis tuleb teda pesta ja venitada. Mõtlesin, et ootan Arvo koju ja venitame koos, aga ma olin kannatamatu ja võtsin selle töö ikkagi üksi ette. Mis oli viga. Ma nägin kurja vaeva, et see sall voodile kinnitada, sest kui ühest otsast panin nõela sisse, siis teisest otsast tuli nõel välja. Aga minu jonnakus viis mu sihile ja umbes poole tunniga oli sall venituses. 

Olin hirmus õnnelik! Kohe varba otsani välja. Kui sall oli kuivanud, võtsin nõeldad välja, asetasin ta toolileenile ja vaatasin salli ühest küljest ja teisest küljest ning mõtlesin, et äkki Piret seda päris prügikasti ei viska. Kell oli 22.30 ja ma mõtlesin, et nüüd ma lähen südamerahus magama. Ja siis ma nägin midagi... Nägin jooksvat silma. Hingasin viis korda sügavalt sisse ja välja ning mõtlesin, et hommik on õhtust targem. Mis oli viga, sest ma ei maganud öö otsa. Mu silme ees oli see jooksev silm ja ma püüdsin välja mõelda, kuidas ma seda asja parandan? No ütle, kuidas Sa parandad pitsilisel õlasallil jooksvat silma? 

Mul oli ahastus! Suur ja must ahastus. Lõpuks kell viis hommikul otsustasin, et kuna magamisest ei tule naguniigi midagi välja, siis ma tõusen üles ja vaatan, mis ma teha saan. Mõtlesin juba isegi sellele, et tellin uue lõnga ja hakkan otsast peale. Nüüd oli muster juba peas ka ja enam ei oleks tohtinud nii raske olla. Aga hommik ongi õhtust targem ja ma võtsin oma heegelnõela ja väiksed käärid ning pusisin pool tundi salli kallal ja korda ma ta sain. Niimoodi, et keegi ei tea, et sellel sallil on kunagi jooksnud üks silm. 

Olgu, mina tean, et selles sallis on umbes 100 viga, aga ma arvan, et Piret ei hakka kunagi näpuga järge ajama ja mu vigu üles otsima. Või no ma loodan, et ta seda ei tee... Mul kulus selle salli tegemiseks umbes kuu aega ja miljon närvirakku :D Aga ma nii väga tahtsin seda teha. Tahtsin oma kätega Piretile jõulukingi teha. Ma oleks võinud ju osta talle õlasalli, aga siis ei oleks selles olnud mind... Ja no ausalt öeldes on väheke veider ka osta käsitöö asju, kui ma olen ju täitsa võimeline ise neid tegema. Lihtsalt... Valisin liiga raske mustri, mis ei jäänud kuidagi pähe ja olen enda suhtes väga kriitiline, mis sunnib mind rohkem pingutama. 

Iga rida on pingutamist väärt! Viimane kui üks. Sest... Ma olen väga tänulik. Ma olen nii tänulik, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Arvo kunagi küsis mu käest, et olgu, Piret hakkab Sinu elus sellist rolli mängima, aga mis Sa vastu annad? Ja ma olen mõelnud, et mul ei olegi midagi vastu anda... Mida? Kuidas? Millal? Meie rollid on just sellised nagu nad on. Nüüd ma võin rahuliku südamega mõelda, et ma olen midagi vastu andnud... Oma aega ja pühendumist. Selle õlasalli näol. Võibolla Piret ei kanna seda mitte kunagi (ma ikka loodan, et päris prügikasti ei lähe) ja võibolla on seda liiga vähe, mida vastu anda, aga ma olen endast kõik andnud.... Rohkemat ma ei oska, sest mul pole erilisi andeid, millega hiilata. Käsitöö on ainus, mis mul hästi või halvasti välja tuleb. 

Aga siis ei andnud mu süda rahu  nende trühvlite asjus :D No ma mõtlesin, et maailma suurim maiasmokk rõõmustaks ilmselt kommide üle rohkem, kui mingi õlasalli pärast ja siis ma googeldasin. Tahtsin ikkagi ise teha talle kommi ka ja siis ma vaatasin neid retsepte ja valisin ühe õpetuse välja. Jalutasin eile Rimisse asjade järgi ning kojujõudes asusin trühvleid tegema. See, kes on ise käsitöökomme teinud, teab, et see on ikka paras ettevõtmine. Kõik kohad oli vahvlipuru ja šokolaadi täis, mul oli ninaotsas ka šokolaad :D Aga valmis ma nad sain! Nüüd on mu süda rahul, sest ma ikkagi saan ise tehtud kommid ka Piretile kinkida :)

Piret, see olen mina - kogu oma heade ja halbade külgedega ning Sa oled jäänud. Ma olen Sulle südamest tänulik kõige eest, mis Sa minu heaks oled teinud. Kõikide väikeste ja suurte asjade eest. Ma tean jah, et minuga ei ole alati kerge, aga see olen mina... Ja kes ütles, et töö peab olema kerge? Mina olen Sinu töö... aga ma olen ka midagi enamat, ma arvan. Või vähemasti ma tunnen nii. Ma tänan Sind kogu südamest, et Sina oled Sina ja et Sa oled öelnud, et Sa ei jäta mind :) Mul on Sinuga hea ja turvaline olla, kas siis toredaid asju tehes või rasketel teemadel rääkides. Ma olen varba otsani tänulik, et Sa mu elus oled :)

Sinu Ennike

Nerata Ometi jõulurõõm

Olen juba rohkem kui kümme aastat MTÜ Naerata Ometi hea haldjas, kes organiseerib isetehtud mänguasjade jõudmist jõulude ajal haiglates olevatele lastele. See aasta ärkasin kohe eriti vara ja Kristi tegi mulle kuulutuse, mille ma panin juba oktoobri keskel Facebookes erinevatesse käsitöögruppidesse üles ja jagasin ka Instagrammis ülekutset. Huvi oli väga leige... November oli juba poole peal ja mulle oli tulnud kolm pakki + minu enda tehtud kassid. Teadsin, et Piret teeb ka midagi, aga rohkem nagu huvi ei olnud. Olin ausalt öeldes pisut murelik, sest kartsin, et olen ikkagi kuidagi liiga vähe aktiivne olnud ja kuulutus ei ole jõudnud õigetele inimestele. 

Aga siis hakkas möll pihta! Pakke muudkui tuli - suuremaid ja väiksemaid. Meile, telefonikõnesid, sõnumeid messengeris. Iga päev oli pakk või paar pakiautomaatides. Detsembris lausa neli-viis pakki päevas. Pakikuhi muudkui kasvas ja ma olin hirmus õnnelik. 17.detsember tõi Sebastian viimase paki DPD-pakiautomaadist ära. Hakkasin pakke lahti tegema. Inimesed on ilusad ja head! Minuni jõudis 201 mänguasja! Ulmelised 201! Ja eile õhtul käis armas Heiki nendel mänguasjadel järgi, et viia need pakkimisosakonda :) Tore on Heikit korra aastas näha, ta on väga suure ja sooja südamega inimene... Ma ei tea, kust ta võtab selle energia, et neid Naerata Ometi prohjekte ellu viia. Istusime minu magamistoas ja ajasime juttu. Ma olen talle nii tänulik, et ta teeb seda, mida ta teeb ja viib lastele jõulurõõmu. Peale jõulurõõmu projekti on ju veel koguaeg jooksvalt ka midagi teoksil, sest tema moto on, et lapsed pole süüdi.... et elu on vahel raskem, kui me harjunud nägema oleme..

Ma olen südamest tänulik absoluutselt igaleühele, kes panustas enda tehtud mänguasjadega. Teid oli uskumatult palju ja see soojus, mis minu kodus eile oli, on kirjeldamatu. Mul ei ole kunagi jõuluvana käinud ja eile õhtul ta koputas vaikselt mu uksele :) Me ei saa võtta ära lastelet valu ja haiguseid, kuid me kõik saame anda neile pisikest jõulurõõmu. Mitte ükski jõulude ajal haiglas olev laps ei jää kingituseta. Aitäh kõigile! 

Heiki, Sa oled suur ja karune mees, aga Sinu sees on ääretult palju headust ja armastust! Jagugu Sul seda veel paljudeks aastateks, sest Sa teed Eestimaad paremaks! Sa teed inimeste elu paremaks :) Ja ma olen Sulle selle eest ääretult tänulik... Ma ei oska muudmoodi Sind toetada, aga olgu see mänguasjade kogumine väike panus sellel heategevuslikul teel. Kaunist jõuluaega kõigile! Kõigile teile, kes te olite valmis oma panuse andma! 

Teie Ennike

Kalakesed

Need, kes öösiti ei maga, nendel käed käivad :) Ja märkamatult leidsin end jälle Pinterestist. No niisama, vaatamas. Ega ma midagi teha ei plaaninud. Mõtlesin, et niisama vaatan, mida ilusat inimesed teinud on... Ja sama märkamatult olin peadpidi garderoobis lõngakastis ja otsisin välja pastellseid puuvillaseid lõngadokke, sest mul oli selline tunne, et mul pole midagi teha. No selles mõttes, et käsitöö projekti polnud pooleli ja ma pole päris veel välja mõelnud, mida teha järgmiseks ja siis ma mõtlesin, et teen vahepeal ühe sellise väiksema asja beebile. Hea käes hoida. 

Sattusin ühe kalakese peale ja olin müüdud. Hea kerge teha, õpetus arusaadav ja lõnga ostma ei pidanud. Ja siis niimoodi hommikutundidel oli see kalake valmis. Mulle meeldib :) Ja siis ma mõtlesin sama päeva õhtul, et kuna mul jätkuvalt ei ole peale tulnud inspiratsiooni, mida suuremat teha, siis teen ühele beebile veel kala. No ikka selleks, et oleks midagi teha, kui ma olin end ära venitanud, minitrenni ära teinud, joonistanud ja siis nagu ei osanudki midagi rohkem ennem teha, kuni Miraga oli aeg õue minna. Heegeldasin veel ühe kala valmis. Kehaosa olin juba eile õhtul valmis heegeldanud, hommikuks jäid saba, uimed ja silmad. 

Täna tuleb Arvo koju. Siis on ilmselt käsitööga jokk, sest tal on koguaeg sügelised ja ma oleme lennus. Mul jätkuvalt pole inspiratsiooni ka. Kõik oleks nagu tehtud, aga midagi tuleks välja mõelda. Midagi sellist, mis ei eelda lõnga ostmist, sest ma olen see aasta väääääääga palju lõnga ostnud :D Ma isegi ei taha mõelda, mitmete sadade eest. 

Kalad lähevad beebidele ja minu diivaninurk on korras ja puhas. Ei ole ühtegi pooleliolevat tööd ega ära joonitud õpetust. Tühi tunne on... Midagi nagu tahaks teha, aga küsimus on selles, et mida? Mul ikka peab koguaeg midagi teha olema, et täita neid tunde, kui midagi muud pole vaja teha. Võibolla peaks Drops Desing lehel ringi vaatama....aga tegelikult oleks vaja villaseid sokke.... Kes see neid veel viitsib kududa? Neid muidugi oleks hea kududa...silmad kinni peaaegu. Nagu amigurumi kalakesi. Kas teil ei ole mõnda mõtet, mida ma võiksin teha?

Teie Ennike

Pole kunagi varem teinud

Ma ei tea, kus mu mõistus oli, kui ma mõtlesin, et peaks ühe beebikombeka kuduma. Ma ei ole kunagi varem sellist asja teinud ja ausalt öeldes, ma pole kindel, kas ma kunagi veel teen :D Ma sattusin puht juhuslikult Katsy Desing kodulehele ja mulle nii väga meeldis sealne kombekas, et mõtlesin,et mis see ikka ära ei ole. No naiivsuse tipp!

Tellisin lõnga ja ostsin õpetuse ning sinna see jäi. Mitmeks kuuks. Kuni kõik beebikomplektid ja öökullid said valmis. Ja siis ma mõtlesin, et mis ma nüüd teen? Ma ei saa ju Allu beebile virnade viisi kampsuneid teha... Ja siis tuli meelde, et ma ükskord ostsin selle õpetuse ja lõng on ka olemas ja tahet justkui ka jagub ning lõin silmused üles. Jah, alguses mõtlesin, et asi see palmikuid teha, aga selles õpetuses olid kiiksuga palmikud. Kaks korda tagant tõstega ja kaks korda eesttõstega ja siis ma muudkui kirjutasin õpetuse peale, kus kohas ma omadega parasjagu olen. See oligi selle kombeka tegemise juures kõige raskem osa. Eriti õudne oli, kui varrukad ja kehaosa mõlemad olid ühel ringvardal ja tegin reglaani ning muster jooksis erinevalt. Varrukal oli eesttõstega ja kehaosal taganttõstega rida. Jummel neid märkmeid! Ise ka päris hästi aru ei saanud, kus ma omadega olen. 

Ja no lõnga värvi valik. Kus mu ajunatuke omadega parasjagu oli, kui ostsin helelilla lõnga? Miks lilla? Oleksin võinud ju ükskõik, mis värvi osta, aga olin valinud lilla. Ei, ega see kole ei ole, aga ma ikkagi imestan, et miks just lilla? 

Kombekas tuli just nii armas nagu foto peal näha oli. Tükk pusimist ja õpetuse mitu korda kõva häälega läbi lugemist, aga kes teeb, see saab. Mina teen ja mina saan - eduelamuse :) Ma ei tea, kas ma olen kunagi midagi nii keerulist kudunud, kus ma tõesti kuni lõpuni välja pidin märkima mustri peal, kus kohas ma omadega olen. Aga see oli väga huvitav kudumine ja tõeline kohaloleku harjutus. Ärkasin hommikul vara, et saaks kududa, sest ei näinud päevas sellist hetke, kus saaks vardad kätte võtta. Ma muidugi ärkangi vara...keegi on mu unesaba kaasa võtnud... 

Ma olen enda üle hirmus uhke! See oli suur töö ja ma olen endale nii tänulik, et võtan aegajalt ette keerulisemaid ülesandeid, sest mis neid öökulle teha oli... Täiesti lihtne. Aga proovi sa lõngast terve kombekas valmis kududa! Allu beebil on hea, soe ja pehme olla :) Selles vanatädi kootud kombekas. Olen Allu beebile nii palju asju teinud, et Allu ütles, et ma ei jamaks - ta ei tea, millega beebi haiglast koju tuua :D 

Allu, see on minu viis Sulle kaasa elada :) Mul on beebidega praegu raske, Sa tead, miks.. Aga ma ikka ootan juba pisikese sündi ja tahan öelda, et ma olen olemas, kui Sul vaja on. Nii praegu, kui ka siis, kui beebi ilmavalgust näeb. Varsti ongi juba märts (kuigi ma olen enam kui kindel, et beebi sünnib veebruaris) ja saad oma pisikest ilmaimet käes hoida. Mina saan ka Sinu pisikest ilmaimet käes hoida  ja see annab mulle jõudu. 

Ma luban, ma praegu ei koo midagi talle juurde :D Kuigi jah... Nad kasvavad nii imekiiresti, et märkamatult on vaja suuremat kampsunit. Mul on hirmus hea meel, et just mina olen see õdest, kes on saanud käsitöö pisiku, sest mulle nii väga meeldib luua oma kätega neid imearmsaid asju, mida ma loon. Aitäh kõigile, kes on andnud mulle vabaduse käsitööd teha (õpetaja Palmeos, tädi Eerika, kes õpetas mind viieaastaselt heegeldama, õpetaja Heinaru). Ma olen üdini tänulik, et mul see oskus on. Loodan, et beebil on hea ja soe olla minu tehtud kudumites. 

Teie Ennike

Mesilane

Mina ärkasin ühel öösel üles ja mõtlesin, et... Mõtlesin, et ma pole amigurumis üldse midagi uut õppinud viimasel ajal ja siis mul tuli pähe mõte, et ma tahan teha torni. No seda, kus pulga otsa pannakse rõngaid. Mingi loomakujulise. Trükkisin Pinteresti "amigurumi tower" ja sain palju vasteid. Piret ütleb, et Pinterest on saatanast. Kui sinna satud, siis lõksu jääd. Ja nii ma seal öösel lõksus olingi. Igasugu ägedaid oli, aga tasuta mustrit kuidagi ei leinud, kuni sattusin ühe mesilase peale. Mõtlesin, et see oleks harjutamiseks hea küll, sest mul oli isegi sobivates toonides lõngad olemas. Tõusin üles ja salvestasin selle õpetuse ära. Mõtlesin, et magan veel, aga siis ketras peas, et kuidas ikkagi neid "sõõrikuid" tehakse? Mu ajunatuke ei suutnud välja mõelda, kuidas saab mingisugusest kinnissilmuste ringist "sõõriku" teha. Ja siis ma otsustasin, et rohkem ma siiski ei maga ja asusin heegeldama. Ja avastasin end rõõmuks, et see on lihtsam, kui ma oleksin osanud arvata. Ja siis ma heegeldasin terve päeva vahelduva eduga ja edu ei olnud palju, sest igasuguseid asju oli vaja teha. Igatahes sain rõngad eile valmis ja ennem ööunne minekut heegeldasin pea ka ära. 

Täna hommikul ärasin koos kuke ja kodiduga (tegelikult oli pilkane pimedus ja kass Bosse) ja heegeldasin tiivad, tundlad ja pulga. Kell seitse hommikul oli mul kõik valmis. Ise olin hirmus õnnelik, et nüüd ma tean, kuidas neid rõngad heegeldatakse. Ma küsisin tegelikult LilleLiisi käest ka, kuidas neid tehakse, aga ta kirjutas, et ei ole kunagi teinud ja saatis mulle ühe konnaga torni õpetuse. Tegelikult selles tõesti midagi rasket pole. 

Nüüd tahaks midagi keerulisemat teha. Midagi suuremat ja toekamat, aga pole veel leidnud sobivat õpetust. Mina ei tea, kas väikese inimese käed saavad need rõngad pulga otsa, aga ma hoole ja armastusega heegeldasin selle mesilase. Aga Pinteresti ei tasu minna, kui Sul just hirmus palju vaba aega pole, sest see, mis seal kõik on, see on kolossaalne! Ma võiksingi diivani nurgas ainult konksutada... Aga kõik teised asjad vajavad ka tegemist. Ja neid asju on palju... Olen ilmselt krahmanud endale rohkem tegevusi, kui päeva normaalselt mahutab, aga vähemalt ei saa ma päeva jooksul kordagi mõelda, et mul on igav...

See mesilane oli päris minu esimene amigurumi torn, aga ma arvan, et see ei jää viimaseks. Kui Sa tahad ka teha, siis kirjuta ja joonista, ma võin saata Sulle õpetuse :), mille ma enda jaoks ära salvestasin. Nüüd aga läheb päev edasi ja Mira ootab õue saamist. Ei lasta rahus konksutada... Ikka on kellelgi midagi olulisemat vaja... 

Teie Ennike

Öökullid diabeedilastele

Mul tuleks facebooke ära keelata :D Või vähemasti kõik need lehed, kus kutsutakse üles laste jaoks head tegema Ma nimelt nägin postitust Diabeedikooli lehel, kus inimesi kutsuti üles lastele, kes satuvad haiglasse ja saavad 1.tüübi diabeedi diagnoosi, öökulle tegema. Kuna mul on praegu käsil "Jõulud haiglas 2025" projekt, siis ma mõtlesin, et ei-ei, mina ei tee ühtegi öökulli! Ja siis jäi kripeldama... Kohe niimoodi jäi kripeldama, et ma leidsin end äkki lõngapoes ostukorvi panemas puuvillaseid lõngasid. Ma teen ühe! Ei, kolm. Jah, kolm on juba väga hästi. Ei, ma ikka teen neli. Paarisarv ikkagi. Panin lõngad ostukorvi, tellisin ära ja siis jäin mõtlema, et kas mul üldse on mõni adekvaatne öökulli õpetus. Mari-Liis Lille raamatus oli üks õpetus täitsa olemas ja mõtlesin, et selle järgi teengi, aga ma ei tea, see õpetus justkui ei kõnetanud mind. Toksisin google otsingusse amigurumi öökull ja Sattusin Mari-Liis Lille kodulehele, kus oli eriti vinge öökulli õpetus.  Ostsin endale selle õpetuse ja olin hirmus kannatamatu. Leidsin oma põhjatust lõngakastist piisavalt palju puuvillasid lõngasid ja hakkasin heegeldama. Hea kerge tegemine, nagu amigurumi mänguasjad ikka on. Siis jõudsin jalgadeni ja no nii tüütud! Kuid kuna ma olin öökulli usku, siis pusisin need jalad valmis ja edasi läks kõik juba lepase reega. 

Lõngad polnud ikka veel kohale jõudnud.... Ja siis ma mõtlesin, et miks ma ainult neli teen? Ma teen parem viis! Ja kui ma lõngad kätte sain, siis läkski päev ja öökull, päev ja öökull. Kõikide teiste tegemiste sisse. Heegeldasin viienda öökulli valmis ja lõnga oli üle. Ei, ma ei pannud seda oma põhjatusse lõngakasti. Ma tegin veel ühe öökulli :D ja siis panin tõesti kõik öökulli jaoks vajaminevad asjad kappi ära, sest muster oli peas ja polnud enam põnev. Ja pealegi on kuus öökulli ikka väga tubli tulemus. 

Mul ei ole 1.diabeediga rohkem suhet, kui et Merikesel see on, aga tema pole laps. Kuid haigestus ta lapsena. Ma näen, kui palju ta peab iga päev tegelema selle haigusega. Kuna tema on diabeedi tüsistusena pime, siis seda rohkem peab ta selle haigusega tegelema. Meie suguvõsas õnneks seda haigust pole. Arvo pool on üks 1.diabeediga naine, kes samuti haigestus lapsena. Mäletan seda, kui ta haiglasse 12aastaselt sattus. Olin siis just oma esiklapsega magediabeedi pärast haiglas. See oli suur šokk lapsele ja kõigile lähedastele. 

Ma ei saa kuidagi neid lapsi, kes haiglasse satuvad, aidata, aga ma sain teha kuuele lapsele öökulli, kes äkki saab selle lapse suureks sõbraks. Need lapsed on erilised :) Mitte, et kõik lapsed ei oleks erilised, aga nemad on kohe väga erilised, sest peavad õppima selle haigusega elama. See on neile terveks eluks. Ja ma usun, et lapsed on tublid. Nad kohanevad, kuigi tegu on ikkagi raske haigusega. 

Minu panus siis kuus ööekulli. Homme panen posti, täna ei jõudnud. Kutsun  üles Sindki diabeedilapsele öökulli tegema! Mari-Liisi õpetus on keskmise raskusega ja kes vähegi amigurumiga on kokku puutunud, see saab ka selle öökulli tehtud. Igatahes on minu süda rahul... Sain jälle head teha. Ma tean jah, et puhas kulu, aga see tunne, et Sa sad kellegi päeva ilusamaks muuta, kaalub selle kulu üle. Loodan, et minu öökullid leivad endale uue sõbra :)

Teie Ennike

Raplas bowlingut mängimas

See minu mees... Astus teisipäeva õhtul koduuksest sisse, vist ütles tere ka ja siis teatas, et tal on üks mõte. Selline hea mõte. Et mis oleks, kui me ajaksime pundi kokku ja läheksime bowlingut mängima? No ei saa salata - mõttel oli jumet. Arvo helistas Liisule ja Margusele ning nad olid kohe käpad ja Arvol ei olnud vaja teha muud, kui broneerida reede õhtuks meile kaks tundi aega. Otsustasime kaheksast minna, sest arvasime, et siis on Sebastian ka koju jõudnud ja ühineb meiega, aga nii kahjuks ei läinud.. Sebastianil oli peale õppepäeva ülikoolis kamraadidega väike istumine esimese poolaasta eduka läbimise puhul. Aga eks Sebastian ühineb meiega siis mõni teine kord. 

Mina olen elus vist paar korda bowlingut mänginud ja seda ainult nii, et need lastele mõeldud seinad on ees. Et kuul ei läheks renni. See on kogu minu kogemus. Õnneks polnud ka Liisul väga suuremat kogemust ja ma mõtlesin, et ega me mõisa peale ei mängi :) Tuleb, mis tuleb - tore ikkagi. 

Sõitsime Raplasse ja leidsime kerge vaevaga endale sobivad jalanõud, kuid õige kuuli leidmisega oli palju keerulisem. Mis tundus kaalult sobiv, ei mahtunud sõrmed sisse. Mis oli üsna raske kuul, sellel olid jällegi liiga suured sõrme augud. Mäng juba käis ja mina ikka otsisin omale sobivat kuuli. Leidsin ka (heleroheline, suurus 9 ja sobivad sõrmeaugud - see on siin nüüd selleks, et järgmine kord mäletaks, mis number kuul mul oli). Liisu viskas esimene mäng suva kuuliga, võttis selle, mis parasjagu sümpatiseeris :D Hiljem hakkas ikkagi ka suurus 11 ja tumedama rohelisega viskama. 

Esimene mäng oli ikka väga vaevaline. Mina sian 85 punkti ja Liisu 86 punkti, mehed muidugi näitasid taset ja alla saja nad ei saanudki. Ühe mängu Arvo ja Margus mängisid viiki, kaks mängu Margus võitis. Meil Liisuga ikka läks mitu korda kuul renni ka, aga me saime mõned täistabamused isegi. Ma ei tea kuidas - algaja õnn vist. Arvo ütles, et see, et meil üldse nii hästi läheb, on imekspandav, sest nii ei visata seda kuuli :D Liisu siis proovis nii visata, kuidas Margus ja Arvo viskavad ja see oli kindel renn. Jäime oma daamiliku viskamise jurde :D Nagu Liisu ütles. 

Oli väga mõnus õhtu, kuigi parem käsi on nüüd 10cm pikem... Mina seekord pilte ei teinud, sest unustasin fotoka koju. Arvo siis tegi telefoniga mõned. Mõtlesime peale mängude lõppu, et võiks korra kuus käia bowlingut mängimas. Et saaks osavamaks. Aga Marguse jätame koju :D Nali. Ei jäta. Margusel on kalduvus kõiki mänge võita (noolemäng, Mölkky, bowling), aga sellest pole midagi - ega tore oli ikkagi. 

Jama lugu oli ainult see, et mina olin kainekas :D No ei meeldi mulle pimedas sõita, aga koju ma meid tõin ja ütlesin, et järgmine kord joon mina õlut... Aga see ei ole nii, sest mul ei ole mingit isu alkoholi järele.  Igatahes oli väga tore reede õhtu. Ma ei tea ainult, mis see koer siin kodus tegi.... Võibolla haukus ja ulgus terve see aeg, kuni Sebastian üheksa paiku koju jõudis. Eks see natuke vaevas mind, aga siis mõtlesin Sebastiani sõnade peale, et koera pärast ei saa elu seisma jääda ja püüdsin neid muremõtteid oma peas vaigistada. Ma loodan, et naabrid väga pahased ei ole, kui ta tõesti lärmas siin. 

Pikad ja pimedad talveõhtud... Arvo ikka tuleb vahel selliste heade mõtete peale. See on hea! Sest sellised tegemised on nii vajalikud. Selleks, et ikka jaksaks selles pimeduses ja külmas olla. Ma ei tea ainult, mis selle Margusega ette võtta :D Peab talle isikliku kuuli ostma, milles on ainult kaks auku...

Teie Ennike

Advendiaja algus

Me pidime Merikesega minema pühapäeval Rahvamajja advendiontserdile... No pidime koos minema. Aga Merike hüppas viimasel hetkel alt ära ja ma otsustasin, et lähen üksi. Mitte selle pärast, et ma nii õudsalt tahtsin minna, vaid selle pärast, et ma olin selle juba enda jaoks heaks mõelnud. Natuke põdesin, et pidin üksi minema, aga ühtegi kaaslast ma ka ei näinud endaga tulemas. 

Kontsert oli ilus! Laulsid naiskoorid Astra ja Paula, segakoorid Ceres ja Rello ning kolm laulu laulsid nad kõik koos. Mul natuke tuli kurbusetunne ka hinge, et olin see aasta kuulaja rollis, aga seda oli õige vähekene. Tegelikult oli soe tunne Cerest ja teisi koore kuulata. Oli näha, et jõuludeks oli hoolega pingutatud. Ajasin natukene Kaili ja Janikaga juttu, oli hea meel, et nad on sellised nagu nad on. 

Peaaegu kõik laulud olid võõrad. Aga ilusad. Kõige rohkem meeldis mulle Rello viimane laul, aga ma kahjuks ei mäleta, mis selle laulu nimi oli. See oli selline särtsakas ja hoogne, inimesed palksutasid või nipsutasid kaasa. Cerese viimane laul oli ka väga äge, samuti natuke hoogsam ja helgem. Ma ei tea, miks jõululaulud nii nukrad peavad olema... Kõik see meloodia ja sõnad. Jõulud on ju ikkagi ilus aeg... Mitte kõigile muidugi. Aga jah, mulle meeldivad vähe särtsakamad jõululaulud. Need, mis panevad puusad nõksuma. 

Ja seda ka, et mulle ikkagi meeldivad segakoorid rohkem kui naiskoorid. Need meeste hääled annavad nii palju juurde. 

Ma olen endale tänulik, et ma ikkagi konsertile läksin :) Jube hea meel on, et ma ikka saan üksi ka mingite asjadega hakkama :) Arvo küsis küll, kas mul ei ole kedagi kaasa kutsuda, aga ma ei tea jah kedagi oma lähedastest, kellele meeldiks koorilaul. Ja nii ma üksi läksingi. Tore on see, et ma ikkagi otsustasin ilma Merikeseta minna. 

Pärast kontserti küpsetasime Sebastianiga piparkooke ka. Mul oli ikka jõulutunne hinges. Piparkoogid on muidugi ammu unustatud. Panin Merikese jaoks ka kuus tükki kõrvale, aga need on nüüd ikkagi Sebastiani kõhus :D

Ilusat advendiaega, armsad lugejad :) Võtke rahulikumalt ja rõõmsamalt, sest käes on aasta kõige maagilisem kuu. Tuleks nüüd ainult natuke külma ja lund...

Teie Ennike