Toiduga pirtsutamine

Ma olen hetkel väga valiv, mida ma söön. St ma söön hambad ristis ebameeldiva asja ka ära (näiteks hakklihakaste ja kartul), kuid kui ma saan valida, siis ma söön ainult häid asju ja õnneks on mul armastav mees, kes oskab neid häid asju valmistada. Ma nägin facebookes ühe sõbra jagatud lehekülge parsapastast ja mingil põhjusel olin ma veendunud, et spargliga pastat ma süüa tahangi. Arvo tavaliselt päris retseptis kinni pole, talle meeldib ise teha ja katsetada ning ta muudab olenevalt olukorrast retsepti meie perele sobilikumaks.

Seekord ta pidi ainult minu ja enda maitsega arvestama, sest poisid ütlesid juba eos, et nad seda jama süüa ei kavatse. Spargel sobib pasta sisse. Kuna me pole taimetoitlased, siis me ikka lisasime lihataolist asja ka (suitsusinki) ja koore asemel tegi ta parmesani-muna-koore kastme. Küll oli hea! Poisid ütlesid muidugi, et meie söök näeb äärmiselt jäle välja, aga ma võin kinnitada, et tegelikult ei tasu nende arvamust eriti tõsiselt võtta. Eriti Sebastiani oma. Nemad sõid spagette hakklihaga ja ketšupiga - mage.

Soovitan proovida. Vähemasti nendel, kes söövad pastat enamasti enamaga kui hakkliha ja ketšupiga. Ja see on hea moodus rohelist süüa, võibolla õnnestub isegi lastele sisse sööta (kui pole just isevärki isendid).
Homme on mu pere muretu - nad võivad homme teha süüa, mis neile sobib. Mina söön parsapastat (soome keelest sparglipasta).

Nukud Miale ja Martale

Ma tean kahte tüdrukut, olen neid ainult pildi pealt näinud ja nende tüdrukute emast on saanud läbi imelike radade minu skype- ja blogisõber. Ja mõnikord inimene ärkab üles ning tal on tunne. Mul küll on nii. Ma tõusen üles ja mind on tabanud mingisugune seletamatu soov teha midagi kellelegi. 

Seekord tõusin üles ja mul oli tunne, et ma tahan teha Miale ja Martale nukud. Miks? Ei tea. Võibolla selle pärast, et nende ema on olnud juba kaks aastat mulle seletamatul moel läbi sotsiaalmeedia toeks. Võibolla selle pärast, et nende ema teab rohkem, kui peaks teadma. Võibolla ma loodan siiski saada kõrvitsat :D Ei tea. Oli tunne...

Sebastian küsis mu käes, et kellele ma nukke teen ja ma ütlesin, et Martale ja Miale. Ta muidugi ei tea, kes need tüdrukud on ja ma ei hakanud pikalt seletama ka. Ta oli tükk aega vakka ja siis ütles, et mis inimene paneb oma lapsele nimeks Mia? Nüüd ta peab ju lepatriinu olema...

Ma loodan, et Miale ja Martale nukud meeldivad või vähemasti nende emalegi :) Ja ärge te mõelge midagi, et ma olen peast soe. See oli tunne.... Ja tunnete vastu ei saa :) 

Aiandus meie moodi

Me eelmisel aastal tegime elus esimest korda täiskavanutena  tegemist mulla ja taimedega ehk siis meil oli oma väikene aiamaa, kust sai ürte, rediseid, porgandeid ja maasikaid. Tomateid pidi ka saama, aga selles asjas me ebaõnnestusime täielikult.

Sellel kevadel teeme me elus teist korda sama asja ja vähemasti mina olen sama põnevil nagu eelmiselgi aastal. Muudkui käin ja imetlen ja ei suuda ära uskuda, et kõik asjad kasvavad nii kiiresti. Minu meelest on see meeli ülendav kogemus näha näiteks basiilikut või tomatit tärkamas ja kasvamas. Kui väikene kõik on ja kui suureks kõik kasvab. 

Tomat päris väikesena

Tomat juba natuke suuremana

Sweet basiilik päris pisikesena

Sweet basiilik juba natukene suuremana

Sellel aastal jõuab kevad meie juurde umbes kuu ajase hilinemisega, millest on siiralt kahju, aga looduse vastu ei saa. Kuna meie ei teadnud, et kevad tuleb kuu aega hiljem, siis meie alustasime oma aiandusega ikka siis, kui õige aeg oli ehk veebruaris. Nüüd on köögiaknal džungel ja midagi teha ka ei saa. Kasvuhoonest on paberi peal projekt, aga ikka midagi teha ei saa, sest õues on alles suur lumi. Tegelikult ma arvan, et me alustasime oma aiamaa värgiga selle pärast juba veebruaris, et meil see tomatite asi eelmisel suvel ebaõnnestus ja veel rohkem arvan ma, et kogu esimene külvamine oli väikene terapeautiline pooltund armsa mehe poolt oma naisele.

Praegu kasvavad meil toas kolme sorti basiilik (lemon, vürts ja sweet), majoraan, tüümian ja tomat. Tomat on nii suur, et võiks vabalt kasvuhoonesse viia, aga mida pole on kasvuhoone ja mida on, on lumi :) Seetõttu istutasime eile veel tomatid ja basiilikud jälle ümber -  suurematesse anumatesse, sest eelmised jäid väikeseks. Peavad veel kitsastes tingimustes hakkama saama.

Tomatil on tomati lõhn ja bassilikutel basiiliku lõhn ja see kõik tuletab meelde, et kevad ei ole kaugel. Ta võib ju vastu punnida, kuid looduse vastu ei saa. Kured on kohal ja hea otsimise korral leiab sinililligi juba.

Ma usun, et ma pole ainuke, kes ootab, et saaks juba rohkem õue, saaks riisuda ja korrastada, oksi saagida või lõigata ja näpud mulda pista. Ma igal hommikul ärkan teadmisega, et on ära magatud üks öö lähemale tõelisele kevadele. Seni aga, kui õue ei saa, vaatan igal homikul oma taimi ja mõtlen, et mismoodi me küll sinna jõudsime, et meil oma taimed on?! Veel mõni aasta tagasi me mõtlesime, et milleks inimesed küll enda elu keeruliseks elavad, kui poest on kõike saada. Nüüd me mõtleme hoopis teistmoodi ja see pole keeruline. See ongi see, mis teeb elust elu ja tegemistele annab väärtuse. See on ka teataval määral vastutus, kuid suuremal osal on see siiski siiras rõõm. 

Robinil oli sünnipäev

Robin sai eile 13aastaseks. Vaatasin pilte ja mõtlesin, et suur poiss juba. Tegelikult ongi. 

Kui ta 13 aastat tagasi meie juurde tuli, polnud Arvo veel täisealinegi. Meil ei olnud mitte midagi ja mitte kedagi. Kolmeteist aastaga on olnud suur areng ja mitte ainult Robinit vaadates. Lapse areng on muidugi silmaga nähtav ja me saame tunda ainult siirast rõõmu oma suurest poisist, sest tõesti - tõesti, midagi pole ette heita - poiss nagu ponks.

13 aastaga olen mina omandanud kõrghariduse Mainori kõrgkoolis rakenduspsühholoogia erialal ja omandamas magistrikraadi Tallinna Ülikoolis klassiõpetaja erialal. Arvost on saanud vastutav töötaja, st ta juhatab töid valge kiiver peas. Sellest kevadest omandab ta haridust Helsingis Rateko koolis ja kui ta selle kooli kolme aasta pärast lõpetab, saab ta diplomi, et ta on töömaade juhataja. Meie kodu on läbinud täieliku uuenduskuuri, st meil ei ole nurka, mis ei oleks soojustatud ja korda tehtud. Meil on autod ja töökohad.
Meie lapsed on tublid ja tegusad. Eks nendega ole üksjagu muresid, kuid meie elu õied on nad siiski. Me oleme Arvoga õnnelikud inimesed, sest me püüdleme ühiste eesmärkide poole ja meid ümbritsevad ainult kõige paremad inimesed.
Aitäh kõigile, kes on aidanud meil jõuda meie elus sinna punkti, kus me täna oleme, sest kui me jätame kõrvale mõned pisisasjad, siis me võime oma punkti üle uhked olla:)

Koolipikendus

Mõnikord võib juhtuda, et seitsmeaastane pole veel valmis kooli minema. Meie Sebastian igatahes pole valmis, tal on vaja veel teatud oskusi ja asju lihvida. Tegelikult tuleks poistele ka üldises plaanis kasuks, kui nad saaksid tüdrukutest ühe aasta kauem mängimisele mõelda, sest tavaliselt pole poiste aju 7aastase tüdrukuga võrreldes samale tasemele jõudnud.

Mis on põhilised asjad, miks Seebule oli vaja koolipikendust? Sotsiaalne pool kindlasti. Ta on suhtlemises väga nõrk ja ta ei talu müra. St igasugune suur heli, lärm, palju hääli ajab teda segadusse ja paneb kahe käega kõrvu kinni hoidma. Ta ei taha vastata küsimustele ja ei taha küsida. Ta vajab harjumiseks tavalisest lapsest natuke rohkem aeg, kuid õige inimesega harjub suhteliselt hästi ja saab sõbraks ka, kui see õige inimene tahab. 

Matemaatilised võimed on tal eakaaslastest ees, päris kindlasti. Ta arvutab (liidab, lahutab, korrutab ja seda ikka sajalistega mitte kümne piires), võrdleb, tunneb geomeetrilisi kujundeid, järjestab. Kõik on hästi. 

Probleemiks on pliiats. Ta ei taha kirjutada ega joonistada, ei värvida ega üldse midagi teha pliiatsiga. Tal on probleeme pliiatsi õigesti kätte võtmisega, kuid harjutamise tulemusena ja pideva kontrolliga ning Stabilo pliiatseid kasutades on olukord siiski paranenud pisut. Samas - kui  tal  on võimalus, siis ta mitte mingil juhul ei tee ühtegi harjutust pliiatsiga ja kui on võimalus, siis võtab ikkagi pliiatsi valesti kätte. 

Tähed on selged. Täna võib öelda, et on mõni üksik täht, mida ta kohe ära ei tunne, kuid üldiselt võib öelda, et tähed on selged. Häälib ka, kui käsitakse ja minu meelest tunneb väga hästi ära, kas on tegu pika või lühikese häälikuga. Logopeed Anu kirjutab Seebu kohta: "Segistab veel sulghäälikuid, täppidega täishäälikuid ja kaashäälikuid m - n. Tajub hääliku pikkuste erinevust häälimisel. Kõnearenduslik töö ei meeldi. Omaalgatuslikult on kogemustest ja tegemistest ei räägi."

Issiga teevad peaaegu iga päev sõnaharjutusi. Nii kirjalikke kui täheklotsidega ja on näha arengut. 

Anu kirjutab veel, et kooliminekuks ei ole Sebastian täna küps, ja seda just sotsiaalsete oskuste poolest. Huvi õppetegevuse vastu on tal valikuline ja piiratud. Ta leiab, et koolipikendus on tema arengu seisukohalt väga oluline ja seda nii sotsiaalsete kui vaimsete (lugemine, kirjutamine) oskuste arendamiseks. Ebaküpsena kooliminek oleks Sebastianile suur psühholoogiline trauma. Kooliks vajab ta esialgu kindlasti tugisiikut, kes oskaks tema eripäraga arvestada ja keda poiss ise ka aktsepteeriks.

Ja nüüd tuli otsus Rapla maakonna nõustamiskomisjonist, kus on kirjas, et lähtudes eeltoodust (umbes sama jutt, mis ma siia kirja olen pannud) soovitab nõustamiskomisjon lükata S.E. Luhtaru koolikohustuse täitmise aasta võrra edasi. Vajalik on alushariduse õppekava läbimine koolieelses lasteasutuses. 

Nüüd tahaks mina teada, millise ettekirjutuse ja mismoodi sõnastatult sai vald, sest ma täna ei näe küll võimalust, kuidas ma lähen Seebuga hommikul kell kaheksa Märjamaa lasteaeda, kus on umbes 20 last ja see, et see rühm seal asub, on kuulda juba 2 km kaugusele ning viin oma lapse sinna. Sebastianile on vajalik väikene rühm ja tugiisik, selleks, et komisjoni korraldust täita. Kas vald suudab need võimalused meile luua... Mina tean vastust ja sina tead ka. Aga mis saab siis edasi?

LEGO Technic 4x4 Maastikuauto 9398

Sebastian kogus raha. Päris kaua aega. Usun, et üle poole aasta kindlasti, kuigi mulle praegu ei tule meelde, kui kaua ta täpselt endale LEGO jeepi tahtnud on. See, kui Sebastian kogub mingisuguse asja jaoks raha, on väga hea, sest see paneb teda hästi käituma ehk siis mitte Robinit lööma. Kui nädala jooksul kordagi venda ei löö ega hammusta, saab pühapäeva õhtul viis eurot. Jeep aga maksis palju - 223.- Kaua pidi olema hammustamata ja löömata :) Nii lihtne see asi muidugi ka pole, sellise tempoga võibki raha koguma jääda. Ta ikka pinnis vanaema ka ja õnneks tuli sünnipäev. See on selline hea päev, et sugulased toovad ka siis raha. Tal käis vähe külalisi, aga summa oli siiski muljetavaldav, mis ta sai, sest käijad teadsid ta soovi. 

See LEGO oli Seebule paras pähkel. Kolm päeva pani kokku ja vajas ikka natuke isa abi ka. Paaris kohas oli ehitanud valesti ja isa pidi siis õigele teele tagasi aitama. Mina muidugi ei jõua ära imestada selle lapse võimet lugeda neid õpetusi ja panna kokku neid tohutuid masinaid. Sellel masinal on diferentsiaalülekanne nagu päris autol, pidev nelivedu, nelja ratta keeramine ja tohutu vedrustus (selle lause aitas mul Arvo kirjutada :D). Igatahes ehitas ta suurest hunnikust pisikestest jubinatest kokku ilmatu auto, millel on pult ja millega on väga huvitav sõita. Kuigi.... Mul on vahest tunne, et talle meeldib ehitamine rohkem kui mängimine, sest ega me teda eriti palju selle autoga mängimas pole näinud. 

Raha jäi ülegi :) Natukese eest ostis ta Tartu Lõunakeskuse Sportlandist endale Messi treeningsärgi ja ikka on raha üle. Selle ta lubas A. Le Coq Arena Sportlandi viia, et igasugu jalkakola osta. Kuna motivatsiooni pole raha kogumiseks, siis on löömist ja hammustamist rohkem. Tuleb tunnistada, et tegelikult on tore, kui lapsel on kindel siht silme ees. Kas see peab just nii kallis olema? Ju siis peab...

Mina ja õmblen?

Ei õmble. Ma üldse ei oskagi õmmelda ja pealekauba on õmblemine täiesti ilge tegevus. Ilge selle pärast, et ma ei oska seda. Kuid mõnikord võib juhtuda, et Sa pead sööma oma sõnu ja natuke ikkagi õmblema. Liiatigi, kui Sulle on mehe poolt ostetud uhke Singeri õmblusmasin, mis kogub riiulis tolmu. 

Mul tekkis ühel imelikul hommikul tunne, et ma tahan endale uusi köögirätikuid. Selliseid vahvelkangast ja heegeldatud äärepitsiga. Kuna ma elan kolkas, siis tellisin Abakhanist vahvelkangast, mis jõudis minuni kahe ööpäevaga, rändas riiulisse ja sinna see kangas jäigi. Mingisuguseks neljaks kuuks, sest kõikide nende asjade kõrvalt, millesse ma olin end mässinud, polnud mul puhtalt selle pärast, et ööpäev kestab ainult 24 tundi, aega tegeleda jaburustega.

Mõnikord juhtub elus nii, et aeg tuleb ise Sinu juurde. Teate seda sõprade laulu nr 6? See, et sõber, Su silmad on väsinud ja sõnad on väsinud kah... Tule võta mu aega, sest aega mul on... Ma sain oma aja. Millise hinnaga, ma täna ei räägi, kuid aega mul on. 

Ma pesin kanga, triikisin kanga, pilutasin, et saada korralikud sirged rätikud. Traageldasin (kõige ilgem tegevus) ja õmblesin oma uhke Singeri masinaga ääred kenasti minumoodi kõverjoontega kinni. See kõik võttis tavatult kaua aega, sest mu käed ei taha minuga üldse koostööd teha. 

Kõik kohad olid niidijuppe täis ja mõned vandesõnad lasin ka kuuldavale, sest kui Sulle ikka üks asi ei meeldi, siis ei meeldi. Midagi ei ole teha. 

Valmis rätikutele tahtsin ilusaid valgeid pitse. Mitte uhkeid, selliseid 10 cm suuruseid fileeheegeldustehnikas tehtud pitse, mida A. Heinarule pidi VII või VIII klassis tegema ja mille mulle Lillepoe Tiina valmis tegi, vaid lihtsaid, väikeseid kaarekesi või midagi sellist. Valisin Cromptoni raamatust "200 heegeldatud lille, kaunistust ja pitsi" välja enda jaoks sobiva võlväärise ja mõtlesin, et köki-möki. 

Ära tegin! Aga ei olnud köki-möki. Mulle meeldib heegeldada, ausõna. Kui kellelegi on jäänud mulje, et mulle see tegevus ei istu, siis see on ekslik. Meeldib küll, väga, aga kui Su käed värisevad ja on tinarasked, siis vastiku jonnaka iseloomu tõttu pidin läbi pisarate heegeldama, sest ma ei suutnud mõista, miks kurat see kõik nii raske on ja mismoodi ei saa! Saab küll! Ja saingi... Neli, ilusat, võlvääristega köögirätikut - kaks naturaalvalget ja kaks pruuni. Milleks mul neid vaja oli?

Lihtsalt selle pärast, et ma ühel hommikul tõusin üles ja mul oli tunne, et ma nii väga tahaksin endale selliseid rätikuid... 

Sellest tundest, mis mind tabas täna, kui üks perepoegadest naturaalvalge köögirätikuga toorest munakollast kapi pealt ära pühkis, ei hakka ma pikalt rääkima. Seda suudab endale ette kujutada igaüks, kes on läbi raskuste mingisuguse asjaga hakkama saanud.