kolmapäev, 23. mai 2012

Sebastiani lilled ja muud aiajuttu

Nüüd on see päev käes, kui ma saan näidata Sebastiani peenart. Ma pean siinkohal ikka rääkima sellest ka, kuidas ta peaaegu igal hommikul peale hommikusööki on jooksnud kummikutega aiamaale, et vaadata, kuidas tema lilled elavad. Ja milline eneseületus see on, sest ega ta ju tegelikult kardab üksi minna ja ta käib ära ahvikiirusel otsauksest, sest siis saab kiiremini. 


Need on siis Sebastiani valitud tulbid. Eks ta oli ikka nats pettunud ka alguses, et sellised roosad tulbid tulid, aga me leidsime kompromissi, et tegu on helelillade tulpidega, sest no roosa on ilmselgelt liiga naiselik värv. Igatahes leidis ta, et sügisel tuleb kindlasti panna kasvama ka punaseid tulpe. Ma ei hakka tänitama, et ma ju ütlesin Sulle, kui me sibulaid valisime:D Sel aastal siis sedasi.
Ülejäänud aiamajandus on ka sujuvalt kõik minu õlgadele jäänud. No stress ikkagi:D Mul on sellest jamast nats sõltekas ka. Iga päev käin ikka tiiru aiamaal ja tõmban umbrohujupi välja või imetlen niisama. Mulle kohe meeldib see värk.  Aedmaasikad ja metsmaasikad on nüüdseks juba aeda istutatud, samuti salat. Basiilik ja tomat ootavad aknalaual oma järge. 


Salatile tegid teod 1:0 kohe, kui need õue said viidud, kuid nüüd on kõik kontrolli all. Lehed on kasvanud suureks ja ma loodan, et mu armas mees valmistab mulle varsti sellest salatist midagi head:D 
Ettekasvatatud taimedena tõime Hortesest koju piparmündi, oregano ja rosmariini. Kuna rosmariin on püsik, kes kardab külma, siis selle istutasime ilusasse (Sebastiani valitud) potti. 

Mulle endale on olnud väga huvitav jälgida metsmaasikate kasvamist. Alguses tundus küll, et nendest miskit asja ei saa, sest lehed polnud isegi mitte seda nägu, et need võiks maasikalehti meenutada, aga selle kohta öeldaksegi, et anna aega atra seada. Nüüd võib öelda, et on ikka maasikad küll. Iseasi, kas mõne marja ka saab, aga ehk ikka saab. 

Metsmaasikataim väga noorena

Metsmaasikataim juba natuke vanemana

Nüüd on maasikad ka kõik õues ja selle tarbeks panin täna poisid kive värvima. Meie eluslooduse ja välipraktikumi õppejõud Elvisto rääkis meile, et maasikataimede juurde tuleb panna väikesed punaseks värvitud kivid, sest siis tulevad linnud kive nokkima ja saavad noka pihta "kolks". Kui maasikad valmis on, ei huvitu nendest ükski lind, sest nokakolks on alles meeles. 


Tasapisi. Nii palju on veel teha - igasugu tillid ja petersellid, kolme sorti porgandid ja redised ootavad oma järge. Minul aga on III kursuse viimane sess tulemas ja kooliaasta lõpp Varbolas. Kooliaasta on lõppemas ka Robinil ja nagu ikka tähendab see suuremat sorti kodus õppimist ja ema poolt abistamist. Maalimises on vaja kokku panna ilmatu mapp (kes tahab aidata?!). Teha on nii palju ja mind on ainult üks. 
No stress...

8 kommentaari:

  1. Puhka vahepeal ja siis jõuad rohkem! ;)

    VastaKustuta
  2. Lõpuks siis see kauaoodatud postitus:D Ma tean, mida sa tunned... Mul on nüüd kasvuhoone ja ausaltöeldes tunnen ma ennast aeg-ajalt nagu pervert - ikka mitu korda päevas käin vaatamas, kas on juba till üles tõusnud või ega kurk juua taha:D Ja hoidku selle eest, kui mõni umbrohi peaks kuskil kasvama:D Ja ikka jälle taban ennast mõttelt, kuidas mina maalapsena sellest kõigest siiani NII kaugel olen olnud.
    Sebastiani tulbid on ilusad. Tulbid on minu vaieldamatud lemmikud. Äsja valmis mul uus peenar, kuhu tulevad roosid. Aga kuna neid veel kevadel ei ole, siis plaanin sügisel peenra ka tulbisibulaid täis toppida;)

    Aga Ennike, pea vastu. Veel pisut-pisut pingutamist ja siis on kiire unustatud ja tuleb suvi ja puhkus...

    Kristine

    VastaKustuta
  3. See punaste kivide mõte on üks vahva mõte! Peab ka värvimise ette võtma :P Aga vastupidamist sulle! Minu puhkus on veel kaugel... :(

    VastaKustuta
  4. Ahjaa, nendest punastest kividest. Ma ei taha teie indu küll vähendada, aga meil maal see paraku ei töötanud. Võib muidugi olla, et seal on rohkem linde ja õigete maasikate järele tulid need, kes kividest midagi ei teadnud;)

    Kristine

    VastaKustuta
  5. Puhkuseni on jäänud loetud nädalad. Suvepuhkus tähendab muidugi tohutut õmblemist, kudumist ja taimede herbareerimist erinevate ülikooli ainete raames, kuid mis mind kõige rohkem lohutab, on see, et hommikul ei pea kella peale ärkama:)
    Ja kui need linnud otsustavad vaatamata kõigele meie vähesed maasikad nahka pista, siis ei jää mul muud üle, kui teibiga uued panna, sest Sebastian käib nüüd iga hommik vaatamas, kas õied on juba marjadeks muutunud ja äkki saab juba punaseid maasikaid:D Teine võimalus on muidugi aeda elama minna:D

    VastaKustuta
  6. ma tean kuhu ma raksu tulen ja mina kive ei karda!:D:D

    VastaKustuta
  7. jap ja ilmselgelt ei mõju ka see vanemaks saamise värk!:D

    VastaKustuta