Päevavargad

Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et "päevavaras" on looder, logard, laiskleja. 

Kes on meie eluga natuke kursis, see teab, et taotlesime kevadel Sebastianile koolipikendust, mille me ka saime. Nõustamiskomisjoni otsusel muutus koolipikenduse saamisel alushariduse omandamine koolieelses lasteasutuses Sebastiani jaoks kohustuseks. Sealsed tähtsad tädid arvasid, et see on vajalik sotsiaalsete oskuste omandamiseks ja kõne hilistumise tõttu. Lubege naerda selle kõne hilistumise peale, naerda kohe kõva häälega. Ega R-hääliku puudumine pole kõne hilistumine. Või on? Aga see polegi praegu oluline. Igatahes oli vald kohustatud meile leidma lasteaiakoha ja mitte lihtsalt tavalises rühmas, vaid arvestades Sebastiani eripäradega siiski väiksemas rühmas kui tavalasteaias tavarühmas. Leitigi siis see vajalik koht ühes lasteaias sobitusrühmas ja seal me nüüd käinud olemegi. Teinud kõige tavalisemaid lasteaias tehtavaid asju, tavalise programmi alusel, tavalisi lapsi arvesse võttes - vahe on lihtsalt selles, et 20 lapse asemel on 12, mida pervassiivse arenguhäirega lapse jaoks on ikkagi liiga palju. 

Sebastian on muutunud närvilisemaks, ta laksutab keelega, paneb keelt nina otsa, paneb sõrmi üksteise vastu, ei suuda valitseda oma emotsioone. Ta ei saa aru, miks ta peab seal nõmedas kohas käima, iga käik on tema jaoks tõeline pingutus ja eneseületus. Ja iga "popipäev" tõeline rõõm. Ma pean tunnistama ausalt, et nagu on Sebastianil raske, on ka minul väga keeruliseks muutunud lasteaias käimine. Mul puudub igasugune usaldus (kui see natukenegi olemas oli, siis peale koosolekut, kuhu kuulus juhataja, lastekaitsespetsialist, õpetaja ja meie, on see natukenegi ära kadunud) ja ma tunnen trotsi. Miks? Sest seda, mida meile lubati sobitusrühma avades, ei ole tehtud. Ei mingeid individuaalseid tunde, ei logopeedilist ravi, ei individuaalset lähenemist, ei varajase ande märkamist ja toetamist. Me elame tavalist lasteaia elu, täidame tavalisi töölehti, teeme ringe ümber vajalikele hulkadele jne. Ainult selle vahega, et kui teised lapsed hakkavad lõunat sööma ja lähevad magama, siis meie tuleme koju, sest Sebastian ei söö sealpakutavatest toitudest ühtegi asja, aga sellest ma ei viitsi täna kirjutada. Sebastian ei ole sulandunud rühma, ta ei suhtle ühegi lapsega, õpetajate küsimustele vastab ühesõnaliselt, kui teab kindlalt vastust. 

Aga ka sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, kui kolepaha on lasteaias, sest tegelikkus on see, et Seebu saab hakkama. Tema jaoks on põhiline, et mina olen olemas. Kas mina saan hakkama? Klaasi sisse on tulnud mõrad...

Nüüd juhtus nii, et me tegime endale terve nädala vabaks. Tegelikult oli lasteaias meie rühm naguniigi suletud alates kolmapäevast, sest seal olid remonttööd  ja mina otsustasin, et me ei lähe see nädal üldse, vaid oleme kodus. Puhkame ja seedime. Seedime teadaolevaid asju ja püüame end natuke paremasse hingelisse tasakaalu viia, et oleks jõudu ja jaksu uuele nädalale vastu minna. Kumb meist vajas seda rohkem, kas Sebastian või mina - küllap mina. 

Sõrmed koos, koguaeg, kui võimalik

Väga ägedad pliiatsid

Päevavargad. Ma tegelikult arvan, et Arvo ei mõelnud sellega seda, et me oleks loodrid või laiskvorstid :) Muidugi me pole. Me lugesime läbi kõik kodusleiduvad loomaraamatud ja lisaks veel  Jujja Wieslander ja Tomas Wieslander kirjutatud "Mamma Muu ja Vares". Me meisterdasime jalgpalli kaartidele karbi, et need ei vedeleks küll kirjutuslaual, küll aknalaula, küll elutoas laual. Me joonistasime suurte pliiatsitega (Anne tõi need meile Šveitsist) ringe, ainult ringe ja veelkord ringe, sest Sebastiani käsi on nii kinni kui kinni. Me täitsime kohustuslikus korras töövihikut, saime tehtud kuni L-täheni, L kaasaarvatud. 

Loomulikult käisime jalpallitrennis, mida see nädal oli lausa kolm korda. Kaks trenni koos 2003-2006 aasta poistega piirkonna trenni ja üks trenn 2006 aasta poistega koondvõistkonnas. Lisaks loomulikult ohtralt tubast jalgpalli pehme sinise palliga, mis ei lõhu asju (vähemasti ei ole siiani peale ühe keraamilise päkapiku katki läinud). Mängisime kordi ja kordi täringumängu, kus peab oskama arvutada vähemasti neljasaja piires, vahel ka rohkem. Kookisime sahtlist välja Lote memori ja treenisime mälu. Mitmeid kordi, kuigi ma eriti seda mängu ei seedi, sest mu mälu on jätnud mu maha, aga loodetavasti oli ka mulle endale sellest treeningust kasu. 

Me rääkisime juttu, palju ja kõigest.

Oleme me päevavargad? Ma ei tea. Sebastian on muutunud palju rahulikumaks, ta ei laksuta keelega ega topi seda nina otsa. Muidugi ei saa ma üle astuda meile pandud kohustusest ja uuel nädalal me läheme jälle lasteaeda, seda küll alles teisipäevast, sest esmaspäeval me oleme Tartus professor Tillmanni juures ja Lõunakeskuses jalgpallikaarte ostmas :) Kuid ühe nädala me saime puhata. Puhata meile pandud kohustusest, mida mul on raske täita. Sebastian saab paremini hakkama, sest tal olen mina. Minus kasvav trots aga paneb mind tõsiselt proovile ja seda näitab vaid aeg, kas võidab trots või kohustus. 

Näpunukud

Oli ükskord koosolek. Seal Sebastiani lasteaias ja eeskujuliku lapsevanemana ma võtsin sellest osa. Vaikselt, aga olin kohal. Oleks võinud muidugi ka mitte olla, sest ma ju käin seal peaaegu iga päev ja eks ma tegelikult teadsin, et ega ma sealt midagi uut ei kuule. Kuid see koosolek polegi kõige tähtsam. Sellest koosolekust kasvas välja hoopis midagi muud.

Üks meie rühma õpetajatest palus neid väheseid emasid, kes kohale olid tulnud, et äkki kellelgi on aega, tahtmist, võimalust teha näpunukke. Kui ma kodus selle lause ütlesin, siis Robin ütles mulle nii: "Ja Sina ütlesid muidugi kohe, et Sinul on vaba aega laialt käes ja Sa meeleldi teeksid mõned näpunukud. See oleks nii Sinu moodi." Annab tunda, et olen temaga 13,5 aastat koos elanud :) Sest umbes nii ma ütlesingi. 

Kui oled midagi sellist välja öelnud, siis pole enam võimalust taganeda. Mul aga tekkis kodus paanika, sest lubadus oli, materjale justkui jagus ka, aga polnud ideed. Sellist korralikku ja kandvat. Ja nii see paanika mu sees kääris mõned päevad. Mida rohkem päevi edasi, seda rohkem kääris. 

Ja siis ma nägin unes, kuidas ma kudusin sõrme, rohelise. Sõrme külge kudusin koonu. Heegeldasin seljale sikk-sakid ja tikkisin silmad. Nägin unes, kuidas ma tegin krokodilli. Tõusin hommikul üles ja hakkasin kuduma. Rohelisega ja nii, kuidas unes nägin. Tuligi krokodill. Ja seda krokodilli tehes tulid juba uued ideed. Värvid, triibud, koonud, sabad, silmad, kõrvad. Midagi kudusin, midagi heegeldasin, silmad kindlasti kahe värviga, vurrud, käppadele küünised. Iga uus loom oli omanäoline ja minulik. 

Mõtled küll, et mis see ühe näpunuku tegemine siis ära ei ole? Ema ütles mulle, et see ju lihtsalt edasi-tagasi kudumine (pole mainimist väärtki, et tegelikult ei tea ta kudumisest mitte midagi). Tegelikkus on aga see, et mul võtab ühe nuku tegemine paar tundi, sest kõik on nii peen nokitsemine. Ja ühtegi asja ei saa jätta tegemata, iga detail on oluline. Sama oluline on looma saba kui nina. Jääkaru ninaots käib suur ja lai, rebasel kitsas. Kas kass peaks olema triibuline? Või hoopis must? 

Igal looma sisse läks natuke mind, sest ma ei oska muudmoodi. Ma oskan ainult hingega. 

Kui ma olin teinud mingi osa loomi lasteaia jaoks ja viinud need lasteaeda ning näinud laste reaktsiooni, siis mul tekkis tunne, et on veel üks inimene, kelle juures käivad lapsed, kellele võiks need näpunukud meeldida. Anne. Ja tema katkised lapsed. Mõnikord on läbi mängu ja läbi mänguasjade hoopis kergem jõuda lapse hinge, saada aru tema murest. Võibolla on kurja hundiga kergem läbi mängida mõni pahadik lapse elus? Ei tea ja kui päris aus olla, siis ega ma väga tahagi teada, sest iga katkine laps on justkui haav hinge ja mina ei oska nende haavadega toime tulla. Minu arvates ei ole midagi kurvemat, kui haiget saanud lapsed. Ja pole midagi paremat, kui teha nende jaoks midagi. Ma ei tea, kas nendest nukkudest on nendele lastele mingit kasu, kuid loodan, et rõõmu ikka. 

Lasteaia lapsed rõõmustasid :) Kahjuks pole ma veel näinud, et nad nendega peale viimise päeva mängida oleks saanud. Need on tagatoas kapi ülemisel riiulil karbis. Ma päris nii seda ei mõelnud, kuid ehk on sellele loogiline seletus. Küllap ongi. 

Natuke hinge läks sinna ja läks tänna. Mul on seda üle ka veel :) Ja nukkudesoovijagi olemas :) 

Metsas teed joomas

Kui küsida minu ja Seebu käest, kas te tahate minna metsa või kellelegi külla, siis vastus on üsna ühene. Olenemata ilmast, päevast, kellast. Robini käest peab kahjuks küsima, kas Sul on trenn, sest tema juba naljalt trenni vahele ei jäta ning seega juhtuski esimest korda läbi aastate, et me läksime metsa teed jooma kolmekesi - ilma Robinita. 

Tahtsime minna ühte metsa, aga seal toimus põdrajaht. Iga natukese aja tagant võis näha autosid ja kui lõpuks nägime oranžides vestides püssid õlal mehi, saime aru, et see mets ei ole kõige turvalisem mets, kuhu minna, sest me ei soovinud põdra pähe mahalastud saada. Sebastian hakkas juba muretsema, kas me üldse saame kuskile minna, aga Arvo rahustas ta maha. 

Läksime päris Märjamaa külje alla metsa. Sinna, kus me käisime suvel mitmeid kordi liblikajahil ja ka niisama jalutamas. 

Mets on sünge. Nii süge, et natuke kõhe hakkas, kuigi ilm oli ilus ja päike paistis. 

Metsas olid ilusad valged kased 

ja kaka.

Põdra?

Päevateemaks sai iseenesestmõistetavalt jaht. Sebastian tahtis teada, kuidas jahti peetakse. Arvo rääkis nii varitsemisest kui ajust. Rääkis sellest, miks ja kuidas. Rääkis loomade omavahelisest jahist ja varitsemisest. Rääkis karudest ja koobastest. Rääkis talveunest ja karvututest rebastest. Rääkis kevadest ja ärkamisest ja näljast. Sebastian oli nagu suur kõrv oma lõputute küsimustega. 

Tegime lõket, jõime kaasavõetud teed ja mehed küpsetasid endale vorste. Mina piirdusin küpse leivaga :) Nii meeldib mulle rohkem. Ja ega midagi rohkemat me seal metsas teinudki. Rääkisime ja jõime teed. 

Kui me nelja ajal metsast välja tulime, oli juba udu tekkinud ja ilmaelu muutunud veelgi süngemaks. Aga see süngus ei ole haiget tegev, see on elu loomulik osa. 

Varbad olid niisked ja ninaots külm, kuid enesetunne hea. Iga kell olen valmis minema metsa. Rohkem valmis, kui kellelegi külla. Praegu lihtsalt on nii. Pole välistatud, et varsti on teisiti :)

Anne nukk

Kui me eelmine kord Tartus Anne juures käisime, siis ta andis mulle sealt kaasa ühe riidest nuku. Mitte selle pärast, et ma saaksin mängida, vaid selle pärast, et ma saaksin nokitseda. Töö tegi ahvist inimese eks? Parim teraapia on tööteraapia? Nali. Tegelikult ma nii ei arva, aga nokitseda meeldib mulle küll. Niimoodi vaikselt, märkamatult, omaette. Ilma televiisorita ja Jaan Tätte seltsis. Anne ütles, et ma teeksin nukule riided.

Mina kakkusin Tite paljaks ja sain teada, et ta on määrdunud. Määrdunud ja auguga. Pesin Tite puhtaks ja nõelusin kinni augu tema rinnal. Oli selline paljas, puhas ja parandatud Titt.

Mulle ei meeldi õmmelda, sest ma ei oska seda, aga mõnikord ma ületan ennast ja teen asju, mida arvan, et ei oska ega suuda. Nii õmblesin ma Titele pluusi :) Loomulikult on need õmblused pisut kõverad ja üks asjatundja õmbleja ütleks, et tuletaevasappi, mida Sa oled teinud, aga ise vaatan, et tegelikult on täitsa kena. Ongi armas, et on kõver ja mitte eriti esinduslik, sest nii ongi minulik.

Pluus on natuke vähe ja nii oli vaja Titele pükse. Minu silmis oli see Titt kohe poiss, seega polnud mingisugust kahtlustki, et ta saab endale helesinisest ja helerohelisest  riided. Beebidele mõeldud lõngast. Ja kui ikka teha ühed püksid, siis need peavad olema traksidega, selja pealt risti ja korralike nööpidega. Sest nii meeldib mulle ja loodetavasti ka nendele väikestele katkistele tüdrukutele, kes Anne juurde satuvad. 

Püksid tulid ausad, aga seda oli ikkagi armetult vähe, sest mulle meeldib kududa. Kudusin Titele sokid ja kindad, mütsi ja jaki. Harutasin ja kudusin. Küll tegin suure, siis tegin väikese, aga valmis tegin. Sokid on kannaga nagu peab ja nii kindad kui sokid said endale kaunistuseks palmikurea. Müts on tutiga, sest just sellised mütsid mulle meeldivadki - triibulised ja tutiga. Jaki tegin viie nööbi ja nööpauguga. Miks nii palju? Et kampsun seisaks kindlalt koos. 

Mütsi külge õmblesin ingli. See, muuseas, ei ole juhuslik. Ma oleksin võinud osta Nobiinast ükskõik millise väikese kujukese või siis üldse ostmata jätta, aga kui müts oli valmis ja Titel peas, siis mulle tundus, et midagi olulist on puudu. Ingel... Anne ütleb, et mina olen klaasist jõulupuu ingel... Ja et mind peab hästi hoidma, et ma ei puruneks. Nüüd talle jääb meelde, et just mina need riided tegin :)

Kui ma emale ja õele neid valminud riideid näitasin, sain ainsaks kommentaariks, et ma pean sellele Titele nüüd silmad ja suu tikkima. Kummaline eksole? Alati me tahame muuta asju, mida muuta pole võimalik. Kellel on liiga pikk nina, kellel liiga suur pepu, kellel silmad väikesed või hoopis pilukil, kellel rinnad väikesed, kellel hoopis suured, kes on liiga kinnine, kes naerab liiga palju.... 

Minu meelest on see Titt just sellisena ilus. Oma väikeste heleisiniste silmadega ja minu nokitsetud riietega. Kaitsmas väikene ingel :) Täpselt nii nagu peab. 

Metsas müttamas

Arvo on meile korduvalt rääkinu Angasilla mäe juures metsas asuvast ojast, aga me pole veel jõudnud seda vaatama. Ikka on ju nii, et see, mis on kodu juures, on nägemata, mis sest Narva linnuses on käidud :) Ja siis juhtuski pühapäeval nii, et vaatamata hallile ja sombusele ilmale panime endale "mudariided" selga ja läksime metsa. Ei läinud seenele, marjule, ööbima. Läksime hoopis oja vaatama. 

Mida väiksem inimene, seda raskem on tal metsas kõndida, kuid see pole mingisuguseks takistuseks lastega metsas käia. Mööda tundmatuid radasid, mahalangenud puid, põõsarägastikke ja kraavikaldaid. Kes kukub, see tõuseb jälle püsti ning kõnnib edasi. Nii on alati olnud ja seetõttu polegi midagi imestada, et Sebastian kukkus 12 korda, kuid muud selle peale ei öelnudki, kui et "jälle panin mäsa" (pubekate keeles on kukkumine mäsa ja kuna meil on kodus üks puberteet, siis sõnavara jääb külge ka väiksemale inimesele). 

Mida hilissügiseses metsas vaadata, märgata, millele tähelepanu juhtida? Mets on tegelikult praegusel ajal suhteliselt sünge paik: värve ei ole, lehti eriti pole, kõik on ühtlaselt pruun ja mudane. Aga vaadata on siiski. Näiteks jälgi.

Või kobraste poolt näritud puid.

Või maitsta hapusid marju.

Või mõelda välja, kuidas ületada kraav, kus sees on vesi? Ja kui ise oled üle saanud, siis kuidas meelitada pere ainukest naisolevust kraavi ületama, kui kolmest mehest kaks on end peaaegu märjaks kukkunud libedatel puudel :) 

Ja kui kõikidel on jalad väsinud, tuleb teha natuke lõket, juua sooja teed, süüa küpsiseid ning ajada juttu. Nähtust ja muidu elust. Need on need hetked, mis jäävad poistele meelde. Mõnikord nad räägivad imeasju meie tegemistest, millele ise pole tähelepanu pööranudki. Eriti teeb seda Sebastian, sest talle jäävad igasugused pisiasjad meelde. 

Ka nii võib pühapäeva veeta. Erakud nagu me oleme. Ikka metsas ja omaette. Robin vahest ütleb, et mis siin imestada, vaata, millised napakad me oleme. Võibolla olemegi natuke rohkem kui enamus, kuid meil on koos hea. Metsas ja metsa taga. Ei loe meile ilm ega aastaaeg. Võibolla varsti tuleb aeg, kui Robin ütleb, et ei mina viitsi teiega metsa tulla. Kes teab... Aga nii kaua, kuni keegi vastu ei põtki, käime ikka. Käime niisama käimise mõttes, värske õhu mõttes. Käime vaatamas jälgi ja kraave. Käime hetki püüdmas...

Oja me ei näinud, sest vett polnud. Peame kevadel uuesti minema :)

Räägime lasteaiast

Hoiatus! - pikk postitus.

Kui Sebastian sündis, oli minu suurim hirm, et äkki tal on magediabeet. Ma kartsin neid unetuid öid ja karjuvat imikut, sest olin Robiniga oma õudused juba kätte saanud. Peale sündi magas Sebastian kolm tundi järjest ja ma juba tundsin hinges kergendust, et vist on siiski terve imik ja ma saan ka lõpuks tunda, mis tunne on olla õnnelik beebiemme. Need õndsad kolm tundi olid viimased kolm tundi, mis see laps järjest magas, sest kogu tema edasine magamine toimus 20 minutiliste uinakute kaupa nii päeval kui öösel. Enamuse ajast ta vigises, oli minu süles ja rinna otsas, vigises ja vigises. Ei huvitanud teda beebide mänguasjad ega ükski inimene, isegi vend mitte. Kulp oli tema kinnisidee, kaisukaru ja lohutaja. 

Magediabeet tundub täna mulle täiesti köömes selle kõrval, mis meie elus tegelikult on toimunud seoses sellega, et Sebastianil on ebatüüpiline autism. Kuigi tunnistan ausalt, et isegi, kui ma teaks, et kolmas laps tuleb AINULT magediabeediga, ma ikkagi ühtegi last rohkem ei soovi. Pooled Sebastiani imikuea veidrused ja iseärasused on siiski seletatavad autismiga, kuid ütlus, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured peab sajaga paika.

Nagu mõned inimesed teavad, sai Sebastian kevadel seitsmeaastaseks, mis meie riigis tähendab koolikohuslaseks saamist. Perearst, psühhiaater, psühholoog, logopeed ja mina olime veendunud, et Sebastian ei saa veel kooli minna, et talle on vaja koolipikendust. Koolipikenduse ta ka sai ilma igasuguste probleemideta. Ainus probleem oli, et nõustamiskomisjoni korraldusel tuli Sebastianil läbida alushariduse õppekava koolieelses lasteasutuses.

16. september oli meie esimene lasteaiapäev sobitusrühmas. Olen palju uurinud ja lugenud, mis see sobitusrühm siis ikkagi on. Selge on see, et rühmas käivad erivajadusega lapsed koos tavaliste lastega ja üks erivajadusega laps on kolme tavalapse eest. Meie rühmas on kolm erivajadusega last ja üheksa tavalist,  kokku kaksteist last vanuses 5-7aastased.  No käivad need lapsed siis koos ühes rühmas, mis selles nii erilist on? Hommikul lasteaeda ja õhtul koju, laulame, mängime, joonistame, kirjutame. Koos. Erilised ja tavalised. Mis siis ikkagi peaks olema teistmoodi, kui kasutada sõna "sobitusrühm"? Eesti elu kirjutab nii: 1999. a vastu võetud "Koolieelse lasteasutuse seadus" toob alusharidusse uue mõiste: sobitusrühm. Seaduses sätestatakse, et sobitusrühma kuuluvad erivajadustega lapsed koos teiste lastega. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava täpsustab, et erivajadusega laps on laps, kelle võimetest, terviseseisundist, keelelisest ja kultuurilisest taustast ning isiksuseomadustest tingitud arenguvajaduste toetamiseks on vaja teha muudatusi või kohandusi lapse kasvukeskkonnas (mängu- ja õppevahendid, ruumid, õppe- ja kasvatusmeetodid jm) või rühma tegevuskavas. Siinkohal on oluline rõhutada, et erivajadustega lapse, sealhulgas andeka lapse, arengu toetamine lasteaias on meeskonnatöö. 

Miks muutsin osad sõnad nö rasvaseks? Ikka selleks, et rõhutada olulist. Sobitusrühmas on vaja teha muudatusi õppetegevuses lähtudes erivajadustega lastest. 

Kui nüüd võtta algusest, siis Sebastian ei ole võimeline olema lasteaias üksi. Tema sotsiaalsed hirmud on nii suured, et kui võtta temalt tugi, siis järele jääks hüsteeria. Kõige lähem tugi olen mina, ema. Kas ma olen parim tugiisik, selle üle võibki vaidlema jääda, sest minu arvamus ei lähe kokku lastekaitsespetsialisti, perearsti, Arvo arvamusega, aga kuna ma olude sunnil see tugiisik olen, siis mul on tekkinud väga palju erinevaid emotsioone seoses lasteaiaga, eriliste ja tavaliste laste sobitamise suhtes jne. 

Sebastiani suurim probleem on, et talle ei meeldi eakaaslased. Ta ei taha nendega rääkida, mängida, jagada, koos olla, nende kõrval olla ega midagi, mis seoks teda teiste lastega. Talle ei meeldi ka täiskasvanud, kuid ta siiski aktsepteerib neid natuke paremini, usaldussuhte kujunemisel võib tekkida ka dialoog. Veel ei meeldi Sebastianile muusika, st igasugused lastelaulud, liisusalmid, tantsud, luuletused - kõik, millel tegelikult on rütm, kordus ja riim. Täiesti vastuvõetamatu on klaver. Kindlasti ei tohi keegi teda puudutada, ei õpetajad ega lapsed. Ta väldib igal võimalusel kellegagi kokku puutumist ja kui see ei õnnestu, siis ta hüppab kõrvale, nagu oleks põletada saanud. Sebastiani käsi on nõrk. Ta ei armasta joonistamist, kirjutamist, maalimist, plastiliini. Midagi, mida peab tegema kätega ja hull lugu on, kui käed veel mustaks ka lähevad. 

Õpetaja palus tegelikult värvida käed ära ja vajutada paberile jälg...

Lasteaeda minnes kasutab ta roppe sõnu asutuse kohta. Püüan talle positiivsust süstida, kuulame Jaan Tättet, räägime ilmast, jalgpallist, liblikatest. Mõnel päeval on tuju parem, mõnel halvem, aga kohal me käime. Miks? Sest nii peaks olema Sebastianile parem. Parem millest ja milleks? 

Sebastianil on vaja sotsialiseeruda (jube peen sõna eksole?) ja õppida taluma eakaaslasi. Eriti tore oleks muidugi, kui ta leiaks endale sõbra(d), aga nii sinisilmne ma ka pole. Nüüd me jõuame tegelikkuseni.

Sebastiani lasteaiahommikud on kõik üsna sarnased. Me läheme rühma, ta otsib riiulist Doomino (ainuüksi see sõna ajab mu ihukarvad püsti), istume rühma kõige tagumisse lauda ja hakkame mängima. Kui on hea hommik, siis mul õnnestub talle mõni Montessori mänguasjadest ette sööta, aga ka need on ta kõik enda jaoks juba võidu tegemiseks lahti mõelnud.  Igatahes - päris kindlasti oleme me seal tagumises nurgas kahekesi ja muudkui mängime. Pusled on ka kõik juba mitu korda läbi pusletatud ja on tema jaoks liiga lihtsad. Kuskil kapis ära pandult pidi olema ka raskemaid...

Päev juhatatakse sisse vaibal, millele Sebastian ei lähe. Tema istub põrandal. Kui on hea päev, siis ta teeb mõned liigutused kaasa. Viletsal päeval ei tee ta midagi või teeb kõik nii, kuidas ise tahab. Üks õpetajatest julgustab teda pidevalt, et ta ikka teeks kaasa, teine laseb olla. Tavaliselt ta seisab, käed on pandud kuklale risti ja vaatab. Vaatab lapsi, õpetajat, aknast välja, mind. Sebastian ise ütleb, et need tegevused on mõttetud, ta ei saa aru, mida need talle annavad, ta peab neid lapsikuteks ja tal on häbi. Kui lauldakse, paneb Sebastian kõrvad kinni ja istub või läheb teise ruumi ja hoiab kõrvu kinni. 

Päris muusikatundideks on tal lasteaia kapis kõrvaklapid ja MP3 Jaan Tättega, sest nagu öeldud - klaver on talle täiesti vastumeelne. 

Päeva sisse kuulub kindlasti ka mingisuguse töölehe täitmine, mis hõlmab värvimist, kirjutamist, ühendamist või midagi taolist. Kirjutada ta ei oska, tähed peab ette näitama. Üsna palju sellest tööst teeme ära siis, kui teised lapsed laulavad. Üks õpetajatest vaatab töölehe üle, teine tavaliselt mitte. Töölehti täidab vastmeelselt, aga täidab ja ühe kuuga oleme jõudnud sinnamaani, et välja hakkab lööma perfektsionism (ema pärandus?) - ta tahab teha kõik väga korralikult. Seetõttu kipub viimaseks jääma, isegi, kui on alustanud teistest varem. 

Mõnikord teeb mõne kunstitöö. Tavaliselt nii, et õpetaja räägib minule ära, kuidas ja mis ning mina siis teen Sebastianiga seda tööd. Üks õpetajatest on hakanud ka ise konkreetselt Sebastianile ette näitama, st on hakanud leidma aega, rääkimaks ära, mida ja kuidas teha. Sebastianile ei meeldi ükski asi, mis ta kunstis teinud on, peab neid tegevusi mõttetuks, esitab pidevalt mulle küsimuse, et mida see mulle annab? Isegi, kui seletan, mida see talle annab, küsib uuesti. 

Logopeedilist abi pole me 1,5 kuu jooksul saanud, samuti eripedagoogi juhendamist. Töö käib rühmas, kiiresti ja palju korraga. Sebastian ei jõua jälgida, ei saa aru, vajab pidevalt, et räägin üle. 

Küsimus suurele ringile - mis on muudetud rühma tegevuskavas seoses näiteks just Sebastiani erivajadusi silmas pidades? Tegelikkus on see, et rühm töötab täiesti tavalise rühma põhimõtete järgi, erandiks vaid see, et lapsi on tänu kolmele erivajadusega lapsele vähem. Kõik töölehed on ühesugused, jõudlus peaks olema ühesugune, on muusika ja klaver. On aeda minnes ootamatud külalised, millest autismiga inimene peaks olema eelnevalt informeeritud, aga pole. 

Sebastian ei ole sulandunud mitte grammivõrdki. Me oleme seal, kus 16. septembri hommikulgi. Üksi tagumises lauas või põrandal. Või õues palli mängimas. Mina ja tema. Kodus täidame kukeaabitsa töövihikut, sest lasteaias ei jõua, teeme ka töölehti, sest lasteaias ei jõua. Arvutame sadadega, sest ilmselgelt on lasteaia viiepiires arvutamine tema jaoks täiesti mõttetu tegevus. Nii mõttetu, et ta oiates vaatab mu poole neid viite täppi ritta seades (erilisus on ka andekus, millele tuleks vastavalt reageerida?).

Objektiivselt: tavarühm või sobitus? Vahe? Kas vahe tohib olla ainult nimetuses ja laste arvus?

Subjektiivselt: mis kasu saab Sebastian minuga tagumises lauas Doominod mängides? Ma mängin temaga kodus nii palju ja keerulisi lauamänge, et temaealised kukuksid pepuli, kui nad neid mänge näeksid. Mis on sotsialiseerumine? Teiste ligidal olemine, kuigi ei puutu kokku ei kõnes, kehas ega tegevuses? Kas saame me rääkida siinkohal sotsialiseerimisest? Kõrvaklappidega pärlite panemine üksi? Palli tagumine õues üksi või emaga? 

Ma ei taha kedagi süüdistada, aga mulle tundub, et see sobitusrühm ei ole päris hästi läbi mõeldud projekt, sest ausõna on kolmest erivajadusega lapsest kaks kindlasti sellised, kellele tuleks välja pakkuda lihtsamaid töölehti. See on näiteks kohe esimene asi, mis karjub minu õpetajahinges. Teiseks - parem vähem ja korralikult, kui palju ja ülejala. Panin ühel päeval kirja eeldatavad õpitulemused õppetegevuses, mis kestis 1,5 tundi järjest ja ainuüksi aineõpetuslikke tegevusi oli 13!!! Kõige tipuks töötati pliiatsiga järjest 50 minutit. Isegi koolis ei ole see nii....
Sebastiani individuaalses arenduskavas on kirjas, et eesmärgiks on huvi tekitamine ümbritseva ja eriti teiste inimeste vastu, kuid pole kirjas, kuidas eesmärk saavutatakse, milliste tegevuste kaudu/läbi. Üksi emaga nurgas olles, ma kardan, et eesmärk jääb saavutamata. 

Minu nähtamatu ja vaikne laps käib lasteaias minu kurja nägu vaatamas. Miks kurja? Sest kui ma talle kurje pilke ei saadaks, siis ta ei teeks seal vist midagi. Käime edasi. Kui terveks saame. Kevadeks ta tantsib, laulab, loeb, kirjutab, kallistab, räägib kõigiga vabalt ja rivitult, R-häälik kõlab taevalikult, oskab 5-piires arvutada ja mänguasjadega mängida. Kui teda muidugi nähtamatuna tulle ei unustata...