Koolipikendus

Mõnikord võib juhtuda, et seitsmeaastane pole veel valmis kooli minema. Meie Sebastian igatahes pole valmis, tal on vaja veel teatud oskusi ja asju lihvida. Tegelikult tuleks poistele ka üldises plaanis kasuks, kui nad saaksid tüdrukutest ühe aasta kauem mängimisele mõelda, sest tavaliselt pole poiste aju 7aastase tüdrukuga võrreldes samale tasemele jõudnud.

Mis on põhilised asjad, miks Seebule oli vaja koolipikendust? Sotsiaalne pool kindlasti. Ta on suhtlemises väga nõrk ja ta ei talu müra. St igasugune suur heli, lärm, palju hääli ajab teda segadusse ja paneb kahe käega kõrvu kinni hoidma. Ta ei taha vastata küsimustele ja ei taha küsida. Ta vajab harjumiseks tavalisest lapsest natuke rohkem aeg, kuid õige inimesega harjub suhteliselt hästi ja saab sõbraks ka, kui see õige inimene tahab. 

Matemaatilised võimed on tal eakaaslastest ees, päris kindlasti. Ta arvutab (liidab, lahutab, korrutab ja seda ikka sajalistega mitte kümne piires), võrdleb, tunneb geomeetrilisi kujundeid, järjestab. Kõik on hästi. 

Probleemiks on pliiats. Ta ei taha kirjutada ega joonistada, ei värvida ega üldse midagi teha pliiatsiga. Tal on probleeme pliiatsi õigesti kätte võtmisega, kuid harjutamise tulemusena ja pideva kontrolliga ning Stabilo pliiatseid kasutades on olukord siiski paranenud pisut. Samas - kui  tal  on võimalus, siis ta mitte mingil juhul ei tee ühtegi harjutust pliiatsiga ja kui on võimalus, siis võtab ikkagi pliiatsi valesti kätte. 

Tähed on selged. Täna võib öelda, et on mõni üksik täht, mida ta kohe ära ei tunne, kuid üldiselt võib öelda, et tähed on selged. Häälib ka, kui käsitakse ja minu meelest tunneb väga hästi ära, kas on tegu pika või lühikese häälikuga. Logopeed Anu kirjutab Seebu kohta: "Segistab veel sulghäälikuid, täppidega täishäälikuid ja kaashäälikuid m - n. Tajub hääliku pikkuste erinevust häälimisel. Kõnearenduslik töö ei meeldi. Omaalgatuslikult on kogemustest ja tegemistest ei räägi."

Issiga teevad peaaegu iga päev sõnaharjutusi. Nii kirjalikke kui täheklotsidega ja on näha arengut. 

Anu kirjutab veel, et kooliminekuks ei ole Sebastian täna küps, ja seda just sotsiaalsete oskuste poolest. Huvi õppetegevuse vastu on tal valikuline ja piiratud. Ta leiab, et koolipikendus on tema arengu seisukohalt väga oluline ja seda nii sotsiaalsete kui vaimsete (lugemine, kirjutamine) oskuste arendamiseks. Ebaküpsena kooliminek oleks Sebastianile suur psühholoogiline trauma. Kooliks vajab ta esialgu kindlasti tugisiikut, kes oskaks tema eripäraga arvestada ja keda poiss ise ka aktsepteeriks.

Ja nüüd tuli otsus Rapla maakonna nõustamiskomisjonist, kus on kirjas, et lähtudes eeltoodust (umbes sama jutt, mis ma siia kirja olen pannud) soovitab nõustamiskomisjon lükata S.E. Luhtaru koolikohustuse täitmise aasta võrra edasi. Vajalik on alushariduse õppekava läbimine koolieelses lasteasutuses. 

Nüüd tahaks mina teada, millise ettekirjutuse ja mismoodi sõnastatult sai vald, sest ma täna ei näe küll võimalust, kuidas ma lähen Seebuga hommikul kell kaheksa Märjamaa lasteaeda, kus on umbes 20 last ja see, et see rühm seal asub, on kuulda juba 2 km kaugusele ning viin oma lapse sinna. Sebastianile on vajalik väikene rühm ja tugiisik, selleks, et komisjoni korraldust täita. Kas vald suudab need võimalused meile luua... Mina tean vastust ja sina tead ka. Aga mis saab siis edasi?