Head tegemas vol 3

"Heategu kõige pisematele" kutsub üles valmistama asju enneaegsetele beebidele. Kodulehel on kõik vajalik info olemas ja ma ei hakka seda siin kordama.

Mina valmistasin oma asjad erinevate juhendite järgi.

Mütsid on mu omalooming ja see on nii imelihtne, et sellega peaks iga natukenegi kududa oskav inimene hakkama saama. Võibolla kõige keerulisem on välja mõelda see silmustearv, mis üles tuleb luua just hetkel sõrmedevahel olevast lõngast, aga ka sellega saab hakkama, kui näiteks Dropsi kodulehel beebidele mõeldud kudumite/heegeldiste mustreid vaadata ja natukene süveneda. 

Hõlmikjakid on tehtud "Heategu kõige pisematele"  kodulehel oleva Nannipungi juhendi järgi. Väga lihtne ja hästi kirja pandud juhend ning kui kududa oskad, pole selles midagi keerulist. Mulle meeldib värvidega mängida, ühevärvilisi beebiasju teen harva. Peenikesed triibud on minu lemmikud, kuid kui triipe pole, siis panen kuidagi muudmoodi värvi juurde, näiteks südametega :)

Pükstele koostasin ise juhendi, sest närvid läksid läbi netist otsides. Kuna mul oli vaja, et hästi lihtsalt saaks teha sobivas mõõdus püksid ja kõik juhendid, mille otsa sattusin, kõigiga oleks pidanud näpuga järge ajama, pidin ise miskit välja mõtlema. Ei mina viitsi niimoodi, kui on plaanis rohkem kui üks kord seda asja kududa, näpuga järge ajada. Nii istusingi maha ja mõtlesin ja arvutasin ja võrdlesin ja kudusin kolm korda läbi ka ja juhend peaks justkui toimima. Kui ei toimi, andke teada, vaatame üle :) Pükste juhend on nüüd PDF-failina pisikeste kodulehel üleval ka - ikka selleks, et kõik saaks kududa :)

Kõik kolm komplekti on kootud väga kvaliteetsetest lõngadest, mõeldes eelkõige enneaegsete beebide õrnale nahale. Kasutasin Baby Merino, Winner, Meriseta ja Cotton Merino lõngasid - märksõnad on siinjuures pehmus, merinovill, siidisisaldus, mittetorkiv ja masinapestav. 

Kui olin komplektid valmis teinud ja ühele enneagsetes mõõtudes nukule selga ajanud (see nukk on umbes 20 aastat vana ja kuuluba Ailenile -tollel ajal oli sellise nuku omamine väga eriline ja minu meelest on see eriline ka täna, sest ta on nii tõetruu....)... No igatahes ajasin need asjad nukule selga ja sai naru, et varbad on ikka jube paljad. Liiga paljad, sest õues oli parasjagu tormine päev ka :) 

Dropsi lehelt võtsin juhendi ja kudusin papud ikka ka :)

Hetkel ma piirdun selle kolme komplektiga, sest kvaliteetne lõng on kallis ja ebakvaliteetne odav ei sobi :) Heategijad muidugi aitavad ise ka lõngaga, kui on huvilisi. St keegi sponsoreerib lõngaga, kellel endal pole aega/oskusi kududa/heegeldada. Kui sponsor minuni jõuab, teen kindlasti veel, sest mul aega/tahtmist/oskusi on. 

Ma ei tea, milleks mulle seda praegu vaja on. Seda head tegemist. Aga on. Kohe väga. Ja nagu ma juba varemgi olen öelnud, on kudumine terapeutilise toimega mulle endale. Järelikult ongi vaja...

Kui oskad ja aega on, aita Sinagi! Iga asi loeb :)

Püksid enneaegsele beebile

Selle aasta esimene heategevuslik projekt, milles ma osalen, on "Heategu kõige pisematele". Need kõige pisemad on enne õiget aega sündinud beebid, kes on nii imepisikesed, et hirm on neid katsuda. Selle projekti raames kutsutakse inimesi üles valmistama beebidele riideid ja tekke. Sel aastal abistatakse Ida-Tallinna Keskhaiglat. Oodatud on villased hõlmikjakid, püksid, fliistekke, kootud, heegeldatud, õmmeldud tekke, linad kuvöösidesse, emadele sooja fliis -või villatekki ümber õlgade, mütsid ja sokid. Heategu kõige pisematele kodulehelt leiab kampsuni ja nüüd ka pükste kudumise õpetuse. Pükste õpetus on minu käkerdis. 

Ma otsisin kaua sobivat juhendit enneaegsetele lastele pükste kudumiseks, kuid mida ei olnud, seda ei olnud. Ikka oli miski, mis mulle ei meeldinud või mis oleks võinud teistmoodi olla või oli liiga raske. Raske ses mõttes, et kui tahad rohkem kui ühe paari teha, ei tahaks ju näpuga juhendist järge hoida koguaeg.  Panin siis mitmest kokku ühe ja mulle sobib. 

Lisa siia ka õpetuse. Äkki keegi tahab veel titadele pükse kududa :) Ja muidugi, kui leiad õpetuses mingi apsu, siis anna julgelt teada, et saaks vea parandada. 

Vajaminevad vahendid:

3,5  sukavardad

Lõng Supremo 50g või mõni muu beebi õrna nahaga sobiv pehme masinaga pestav lõng

Pükste mõõdud:

Üldpikkus: ~24cm

Sisesäär:  ~ 12 cm

Vööümbermõõt venitamata: ~29 cm

Lühendid:

Pr – parempidine silmus

Ph – pahempidine silmus

Töökäik

Loo 3,5 varrastega 88 silma ja koo 1pr,1ph soonikut 5 cm.

Jätka parempidises koes ja kahanda esimesel parempidisel ringil ühtlaste vahedega 14 silma (jääb 74 silma).

Kui töö kõrgus on 8 cm, kasvata 1 silmus mõlemal pool esiosa keskmist silmust (teise varda lõpus oleva viimase silmuse ette ja kolmanda varda esimese silmuse ette). Kasvata järgmiselt: korja silmus eelmiselt realt, tõsta vasakpoolsele vardale ja koo parempidi läbi. Korda kasvatamist igal teisel ringil, kokku 9 korda. Peale kõiki kasvatamisi peab silmuseid olema 92 ja töö kõrgus on umbes 13 cm. See võib erineda lõnga jämedusest, sellisel juhul tuleks tööd kududa nii kaua, kuni kõrguseks saab umbes 13-15 cm. Järgmisel ringil koo maha 3 silmust esiosa keskel ja 3 silmust tagaosa keskel ning alusta säärte kudumist (silmuseid kokku 86).

Mõlemad sääred kootakse eraldi.

Tõsta ühe sääre 43 silma silmusehoidjale või abilõngale ja teise sääre 43 silma sukavarrastele.

Säär: koo parempidises koes 2 cm, kahanda 1 silmus mõlemal pool sääre sisekülge (jääb jalgevahele). Korda kahandust iga 1 cm järel kokku 4 korda (peale kahandusi alles 37 silma). Kui säär on 10 cm pikkune, koo 1 parempidi, 2 parempidi kokku ringi lõpuni (alles jääb 25 silma). Koo  2 cm 1ph, 1pr soonikut. Lõpeta säär ja koo teine samamoodi.

Peida lõngaotsad.

Kui oskad ja aega on, siis head kudumist! 

Ekstreemsusi täis sünnipäev

Kui eilne päev oli jõudnud õhtusse, ütles Liivi, et mitte miski ei läinud nii nagu ta oli plaaninud, kuid ta on varbaotsani õnnelik :) 

Kui kõik algusest peale ära rääkida, siis oli asi nii.

Liivil oli sünnipäev ja ta oli otsustanud, et ta tahab seda veeta koos meie perega Jussi matkarajal Aegviidu-Kõrvemaa puhkealal. Mis võiks veel mõnusam olla, kui viibida looduses kaunil talvepäeval koos toredate inimestega?

Alustuseks me keerasime liiga vara Piibe maanteelt ära ja ei jõudnudki matkaraja algusesse parklasse. Sõitsime mööda kellegi auto jälgi, kuid ühest tõusust Liivide auto enam edasi ei saanud ning meie autod jäidki täiesti veidrasse kohta seisma ja meie asusime oma jalgadega parklat otsima. Arvo ütles mulle, et ta on umbes 90% kindel, et Škoda end Piibe maanteele tagasi välja ei vea, kuid rohkem me sel teemal ei vestelnud, vaid hakkasime nautima loodust keskendudes parkla otsingule, et jõuda välja matkaraja algusesse. Sinna kõikide asjade algusesse.

Otsisime, mis me otsisime ja kõndisime, mis me kõndisime - parklat me ei leidnud. Isegi positsioneerimine ei õnnestunud. Olid vaid suusarajad (me nägime Ott Leplandi suusatamas:)), erinevad sildid hirmuäratavate kilomeetrinäitudega ja suur lumesadu. Ühel ristumisel suusatajatega otsustati, et loobume parkla otsimisest, sest kell muudkui läks ja kuna meil oli plaan natuke grillida ja mõnusalt aega veeta, ei saanud valget aega ära raisata parkla otsimisele. Jussi matkarajal oleks umbes poole peal olnud lõkketegemise koht ja varjualune, kuid nüüd pidime leidma niismama olemise koha, kus saaks natuke lõket teha. Sebastianil oli ses mõttes kõige keerulisem, et talle oli lumi mõnes kohas lausa üle põlve ehk siis liikumine oli raske - 8km matkarada olekski talle sellise ilmaga vist liig olnud. 

Koht leitud, hakkas Arvo tuld tegema. Ja kui kõik peab p......e minema, siis ega ikka sinna läheb ka. Lõket üles ei saanud, see põles vaid siis, kui keegi puhus või mati otsaga lehvitas. Arvo mõtles peale 1,5 tundi lõkke üles tegemist välja ka, miks kõik nii läks. Siit hoiatus teistele - mitte kunagi ärge püüdke teha tuld näiliselt kuivanud männist - see lihtsalt ei põle. Arvo otsis kuivanud kuuse, tõi sealt oksi ja poisid said oma viinerid grillitud (ps me tegelikult ei söö tavaliselt viinereid, kuid matkadel on see lihtne ja peaaegu kõigile pealeminev kraam) ehk kindlapeale välja minek, eriti, kui seltskonnas on vähemasti üks söömiprobleemidega laps.

Püüd positsioneerida

Liivi oli hommikul küpsetanud muffineid ja tal oli nendega oma plaan. Tal oli plaan rajaga ja lõkkega ja grillimisega ja kõigega, kuid mõnikord kohe asjad ei lähe nii nagu Sa plaanid ja selliseid ootamatusi saab lubada endale ainult tõeliste sõpradega, keda Sa usaldad ja tead, et keegi Sind viperuste pärast viltu ei vaata. Aga need muffinid... Muffinitega läks kõik täpselt nii nagu Liivi oli soovinud ja plaaninud. Sünnipäeval on nii, et tordile pannakse küünlaid vastavalt vanusele ning sünnipäevalaps saab need ära puhuda ja midagi soovida. Liivi aga pani igale muffinile küünla ja andis igale oma kaaslasele võimaluse soovida midagi iseendale. Minu soov on seotud tegelikult meie kõigiga, kuid ma ütlen seda alles aasta pärast, kas see täitus :)

Kellaaeg oli peale muffinite söömist pool neli ja tuli hakata autode juurde minema, sest peale nelja läheb metsavahel ikka täiesti pimedaks. Kokku kõndisime edasi-tagasi umbes 5 kilomeetrit. Seda on nii armetult vähe, kuid selles lumes tundus nii koletult palju. Ja lumi muudkui sadas ja sadas ja sadas ja sadas.... Meie väike sinine Volvo (2,5 diisel, automaat, naelkummidega) suutis end läbi raskuste täissadanud tõusust üles vedada, kuid Liivide auto oli kinni, mis kinni - nagu Arvo kartnud oligi. Ei aidanud lükkamine ega midagi, tuli hakata otsima abi. Õues oli märkamatult muutunud kott-pimedaks, kell oli pool viis ja auto oli jätkuvalt täiesti kinni. Liivi helistas maanteametisse, kust öeldi, et nad helistavad umbes tunni pärast tagasi ja vaatavad, kas saavad midagi teha. Olematu internetiga soovitasid meil proovida end vähemasti positsioneerida... Ei õnnestunud ja ma täna tegelikult ei tea, kas nad helistasid üldse tagasi... Polnud juttu sellest hiljem.

Mul tuli natuke hirm peale, tegelikult küll päris palju. Pime, mets, palju lund, poistel vesi otsakorral (see saab aru, kes on magediabeedik või mõne sellise lähedane), kõik mürakarud märjad, sest no kes see kuulas, et äge aelege seal lumes, ärge tehke end läbimärjaks, hoidke end kuivana jne... Maanteameti mitte just paljutõotav appitulek... Nõrgad nävid lisaks. Arvo oli rahulik, otsis üles väga nõrga internetiühendusega Eesti Off-Road Klubi kodulehekülje ja leidis sealt Oliveri Sultsi kontakti. Siin kohal on paras hetk öelda - OLIVER, SA OLED INIMENE! :)
Oliver organiseeris meile abi Kõrvemaalt. Tulid kaks vahvat selli oma suured-rattad-sõidavad-sust-üle- autoga ja vintsisid Liivide auto Piibe maanteele. See ei olnud isegi neile kerge, sest Škoda oli nii kinni kui kinni, kuid nad said hakkama (täiesti naeruväärse summa eest kusjuures) ja me pääsesime loodusest minema. Ma usun, et see on mul suht esimesi kordi, kui mul oli hea meel minna metsast ära :) Liivi oli palunud vahepeal oma sõpradel meile õhtusöök teha ja sinna me suundusimegi. Piibe maanteel olid kohutavad sõidu- ja ilmastikuolud ja ega me suurt üle 70km/h küll sõita ei saanud, kuid sellel kõigel polnud enam tähtsust - kõige olulisem oli tervetena koju saada :)

Liivi ütles meile vahepeal, et meie võime koju ära minna, sest ega meie kinni polnud ja me oleks ju vabalt võinud Liivi-Priidu ja kolm noort metsa lumehange jätta.... Küsisin vaid, et kas teie meid jätaksite? Ei jätnud ka meie...

Palju õnne, armas Liivi! See oli üks äärmiselt ekstreemne sünnipäev ja jääb kauaks ajaks meelde :) Ja tea, et me tuleme Sinuga alati matkama, ilm ei loe midagi - anna ainult teada:) Ju see kogemus oli millekski vajalik - õppimiseks, üle elamiseks, targemaks saamiseks (näiteks: vett peab alati kaasas olema pigem rohkem kui vähem). Millekski ikka :)

Supelsaksad ja "Armastuse õigekiri"

Uus aasta algas kultuurselt, kuna jõuluvana tõi meile Arvoga lausa kahe teatrietenduse piletid. Mõlemad Pärnu Endla teatris. Üks Arvolt meile ja Liisudele, teine etendus Robinilt ja Sebastianilt meile Arvoga. Tõeline rõõm, metsasmüttamisele vahelduseks :)

Alustasime oma kultuurset päeva toidunautimisega Supelsaksad kohvikus. Mul on kuidagi imelik seda kohta kohvikuks nimetada, sest nad eksisteerivad juba viimased 4 aastat Eesti TOP 50 restoranide nimekirjas ja kohvik on kuidagi nagu vähe öeldud. Samas - ise nad end nii nimetavad, ju siis neile sobib. Nimi nimeks.

Oleme seal mitmeid kordi söömas käinud ja ei ole veel pidanud pettuma. Söögis, teenindamises, miljöös, lõhnas, tundes.... See kõik sobib omavahel nii hästi kokku, et söök ei tundugi esmajärguline. Nägime/nautisime kolme erinevat rooga. Arvo ja Liisu võtsid "Pardikoib punase veini kastmes mustade ploomide ja “purjus pirniga”", Raivo jäi kindlaks veisele  - "Veise sisefilee kartuligratääniga"  ja mina olin kõige tagasihoidlikum, kuna tean, et ei jaksa neid praade ära süüa ja sõin "Risotto suitsulõhe ja sparglitega". Toidud on kõik äärmiselt maitsekalt serveeritud ja maitses pettuma ei pidanud. Taaskord pidime mõlgutama mõtteid, et ei tea, miks küll Märjamaa söögikohad ei suuda oma menüüsse lisada midagi muud, ikka ja ainult see naturaalne šnitsel friikartulitega... Kuna ruum oli väga hämar, ei saanud ühtegi head fotot peale koogi :), mille me Arvoga kahepeale ära maitsesime. Magus. Väga magus. Tükk aega vist kooki ei taha :)

Peale toidu nautimist läksime etendust nautima. "Armastuse õigekiri" on Gerda Kordemetsa lavastatud melodraama (oleksin arvanud, et Arvo valib pigem mõne komöödia vaatamiseks), mis jutustab omapärasest suhterägastikust, kus mitte keegi ei armasta seda, kes teda armastab. Nii ongi kogu selle armastuse kiuste tegelaste sees peidus palju üksildust ja südamevalu. Kuidas sellises olukorras edasi elada? Ja kas õnnelik armastus ja õnnelik lõpp on üldse olemas? "Imeline! Teie armastate mind, mina armastan teda, tema armastab Galiat ja Galia armastab Margat! See on nagu mingi ooper!" Osades mängivad Carmen Mikiver, Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Lii Tedre, Ago Anderson, Tambet Seling ja Priit Loog. Väga tundeline etendus ühe vaheajaga. Kaks tundi armastuse segasusest. Lõpp dramaatiline, ilma igasuguse õnnetundeta.

Julgen soovitada mõlemat - nii kohvikut kui etendust. Head toidud ja head näitlejad teevad teie päeva ilusamaks - see on küll kindlamast kindel. Kuna ma olen väga vilets televiisorivaataja, siis teatriskäigud on mulle eriti nauditavad. Isegi siis, kui ma mõnikord liig järsu heli peale ehmatan või tagumik istumisest kangeks jääb. 

Veebruarais realiseerime teise kingituse. Täna aga ootavad meid juba lumehanged :) Päris tõsiselt kohe. 

Pisikese Jako pisikesed asjad

Minust sai 3. jaanuari varahommikul vanatädi. Kõlab veidralt, kuid nii saab juhtuda siis, kui ühe ema lapsed sünnivad suure vanusevahega nagu näiteks mina ja minu õde, kes on minust 13 aastat vanem. Olin vaid 10aastane, kui õde sai emaks ja mina tädiks ning nüüd olen vaid 34aastane, kui minust sai vanatädi. 

Alustasin titale asjade tegemisega juba varakult. Tegelikult kohe, kui sain teada, et meile on oodata pisikest poissi ja seda sain ma teada 25. augustil kell 14.23 :) Kudusin talle terve komplekti, sest tegu ju talvebeebiga, kellel soojad riided kuluvad marjaks ära. Jane siiras rõõm minu tehtud asjade üle andis vaid innustust juurde. 

Hakkasin heegeldama väikeseid lappe. Erinevate tööde vahele, mõnda head saadet televiisorist kuulates/vaadates. Heegeldasin "vanaemaruutusid", neid kõige klassikalisemaid. 

Ja heegeldasin nendest kokku väikese tekikese, mida on hea turvahällis ja vankris kasutada. Kuna mulle teki tagumine pool ei meeldinud, panin sinna kanga - lastepärase - see muutis tekikese kohe soojemaks, silmale kaunimaks. Pealt teppisin kõik omavahel läbi, et kannataks pesu ja triikimist ja ei läheks vormist välja. 

See oli minu esimene tekike ja arenguruumi on, kuid omal moel on see tekk väga-väga eriline minu jaoks, sest see on kahes mõttes esimene: 1) tegemise mõttes ja 2) minu esimesele õetütre lapsele. Ja lõppeks - kui tita kasvab, teeme uue! Ikka mehele vastavas suuruses.

2. jaanuaril ütlesin ma oma meesperele, et mul on vaja õmmelda üks ingel. Meespere küsis kohe - kellele? Ma vastasin, et pisikesele poisile, kes kohe-kohe sünnib ja 3. jaanuari hommikul ärgates oli mu telefonis sõnum, et pisike poisike oligi sündinud :) Ma kohe justkui tundsin seda ette...

Iga väikseimgi detail on valmis õmmeldud mõeldes JAKOLE. See ei ole juhuslik, et nööbiks on jalgpall. Samamoodi ei juhuslik, et juuksed on tumedad. Ei ole juhuslik, et silmad on helesinised. Iga ingliga on tunne ja tunde vastu ei saa. Ei leidnud ma hommikul oma lõngakottidest kohe seda õiget juuksetooni ja istusin mossitades oma voodiäärel, kui märkasin, et üks lõng oli maha kukkunud. See oligi SEE lõng :)

Tegin pisikese poisi pisikeste asjade jaoks kinkekarbi ka. Sinna saab panna esimese mütsikese, esimese särgikese, jalapaela jne. Need pisikesed asjad, mille sees on mäletusi.

Ja nii ta tuligi siia ilma, tuli oma vanemaid õpetama :) Tuli armastuse ja ootusega :)

Sa tulid kui pisike maailmaime,

mina naeratasin ja sina naeratasid vastu.
Kes ütles, et väike on sündides pime,
mina vaatasin ja sina vaatasid vastu.
Neis pisikestes kätes ja jalgades peitus jõud,
soov elada, naerda, nutta ja õnnelik olla.
Sinu emme ja issi ühisel jõul,
said sa lõpuks siia maailma tulla.
See tunne nii ülev - rõõm, valu ja pisarad,
sina tulid ja vajasid soojust.
Soovis olla vaid teie pisike,
andes teada, mis on tõeline armastus!

Palju õnne ja armastust teile, kallid Jane ja Argo :)