Vai-vai vaene Vargamäe ja Harmoonia

Olen arvamusel, et peale jalgpalli peab ikka inimese elus natukene kultuuri ka olema ja seetõttu ikka hoolitsen selle eest, et Sebastian vahest teatrisse ka saaks. Kuna ta ju kooliga kuskil ei käi (mis on mulle täietsi arusaamatu, sest ühe õpilasega võiks ju igasugu vahvaid asju ette võtta), siis on see minu südameasjaks (Arvo südameasjaks muidugi ka), et ta ikka peale jalgpalliväljaku ja metsa kuskile mujale ka pääseks. 

Selle tõttu ostsin mingi aeg meile Viljandi Ugala teatrisse Urmas Lennuki lavastatud etendusele "Vai-vai vaene Vargamäe" piletid. Me ei olegi varem kunagi Viljandis teatris käinud, sest see jääb meist ikkagi suhteliselt kaugele, aga ma mõtlesin, et kui me saame korra-kaks kuus Tartus käia, siis miks peaks olema võimatu minna Viljandisse teatrisse? Seal oli riburadapidi häid etendusi ka mängukavas ja nii me Viljandisse sattusimegi.

Ugala on üks imeilus teatrihoone. Mulle väga meeldis sealne valguslahendus nii sees kui väljas. Meie etendus toimus väikeses saalis, mis oli väga hästi läbi mõeldud rida realt kõrgemaks mineva põrandaga ehk siis istudes eelviimases reas, nägi etendust ikkagi väga hästi. Kuna saal oli väike, siis tunduski kõik olema justkui peo peal. Minu suureks üllatuseks oli sellel etendusel väga palju täiskasvanuid ilma lasteta, kuigi tegu oli laste-ja noorteetendusega. Sebastian oli alguses natukene ärevuses, aga kui juba etendus peale hakkas, siis oli kõik korras.

“Vai-vai vaene Vargamäe” on muusikaline rännak läbi värvide, nalja ja pisarate. Aga mis põhiline – iga laps teab, ka kõige väiksemgi, et meie elupäevadel pole mingit mõtet, kui puudub armastus. Kallistage ja laske end kallistada. Siis ei lähe ilm hukka. Nii kirjutab Ugala ise oma etenduse kohta ja mul ei olegi suurt midagi muud öelda. Läbi nalja ja naeru olid kõik tõsised teemad tehtud lastele arusaadavaks. Oli tööd, palju tööd ja vähe armastust, mis lõppkokkuvõttes nullis kogu eluajal rügatud töö. Osades olid Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp, Ringo Ramul, Andres Tabun ja Vilma Luik. Mulle väga meeldis, et Tammsaare teose valupunktid olid lastele arusaadavas keele sära toodud (Krõõda surm ja see, et Juss end üles poos). Sebastian avaldas muidugi imestust, et lasteetenduses poos end üles, aga see ongi elu. Turvalises kasvukeskkonnas elades on võimalik ka sedasorti asju mõista läbi lavastuse. Nalja sai ka :) Ja see ongi põhiline. 

Ausalt öeldes on see etendus pannud meid sügavalt diskuteerima töö ja armastuse teemadel, isegi täna hommikul veel jagus jutuainet. Eriti sügavalt oli liigutatud Arvo, kes ikka imestas, kuidas selline teema oli lastele arusaadavas keeles valmis mõeldud. Ja me saime kinnitust, et kõik need asjad, mida me teeme, teevad meie elust elu....sest töö ei saa domineerida.... Kui see nii on, siis kaotab elu pikemas perspektiivis igasuguse mõtte, sest kui Sa ükskord oledki pika halli habemega ja hallide juustega, jaksad käia vaid kepiga ja saad öelda, et töö saigi valmis, siis võib juhtuda, et elu ja armastus on Sinust mööda läinud.... 

Sebastianile etendus väga meeldis ja meile meeldis ka :) Ja ma olen täitsa kindel, et me läheme teinekordki Viljandisse teatrisse. 

Peale teatrit läksime restoran-kohvik Harmooniasse. Sebastian vaatas ja võrdles paljusid erinevaid söögikohti ning leidis lõpuks, et just Harmoonias on võimalik, et ka tema saab söönuks. Kuna eeltöö oli Sebastiani poolt tehtud, ei jäänud mul muud üle, kui laud broneerida. 

Restoran oli ilus. Puhas ja ilus, interjöör pigem luksuslik (võrreldes Põhajak lihtsusega). Teenindus oli suurepärane ja ooteaeg väga lühike. Mulle alguses tundus pruun liiga domineeriv, aga tegelikult see sobis valgega väga hästi kokku. 

Kuna me ei leidnud eelroogade seast mitte midagi, mida Sebastian oleks ka süüa saanud, otsustasime, et sööme seekord ainult pearoa ja desserdi. Sebastian valis endale "Krõbeda kana", mis sisaldas endas kana, kartulit, porgandit, brokolit ja koorekastet. Palusin brokolit mitte panna ja kastme eraldi anumasse lisada, sest Sebastian on kastete osas äärmiselt valiv. Ja nagu hiljem selgus, siis see kaste jäi temast puutumata ka. Mina sõin "Veise sisefileed" (kirsiõlle kaste, kartuliröst, krõbedad kirsid ja spargel) ja Arvo sõi "Mustsõstrasuitsust searibi" (suvised köögiviljad, mustsõstra-tüümianikaste, röstitud sibul ja krõbe lehtkapsas). Me jäime oma praadidega äärmiselt rahule. Minu veis oli lihtsalt võrratu (medium). See oli täpselt õige küpsusastmega ja suurepäraselt maitsestatud, kirsid andsid mahlakust ja särtsu juurde. Arvo suitsune siga sulas suus ja taldrikule jäi järgi ainult ribikont. Ma maitsesin ka tema prae kastet ja see oli nii mõnusalt mustsõstra ja suitsune. Sebastain sõi kõik oma söögi ära ja kiitis takka. Kahju ainult, et ta polnud nõus kastet isegi mitte maitsma. 

"Krõbe kana"

"Mustsõstrasuitsune searibi"

"Veise sisefilee"

Dessertidega oli natukene veidram lugu. Arvo võttis "Rabarberi" (marineeritud rabarber, ingveri crumble, käsitsivalmistatud vahukomm, rabarberijäätis ja kuusevõrsebesee), mina võtsin loomulikult "Soe šokolaadifondanti", sest šokolaad....nämm :) Sebastianiga oli natukene keerulisem. Tahtsime talle jäätist osta, aga selgus, et vaniljejäätist üldse ei olegi, mis mind paneb ikka ja jälle imestama, sest klassika võiks ju olemas olla (mida ma hakkan peale tatrajäätisega?). Otsustasime siis riskida ja tellisime sidrunijäätise, kuna sidrunist valmistatud vett ta joob. Selgus, et sidrun on otsas. Järgmine valik oli apelsinijäätis ja olgu siinkohal öeldud, et apelsini ta ju tegelikult ei söö. 

Nii uskumatu, kui see ka pole, sõi Sebastian oma jäätise ära ja ütles veel, et talle maitses. Mulle maitses minu magustoit ka väga, fondant oli täpselt õige (keskelt niiske) ja šokolaad apelsinisorbeega maitses nii hea. Arvo ka ainult sõi ja mõmises. 

Sebastian ütles, et Harmooniasse võime teinekordki sööma minna :) Me olime temaga nõus. Maitse -ja hinnakvaliteet olid paigas ning teenindus kiire ja korralik. Me jäime igatahes väga rahule. 

Nii me siis Viljandis kultuuri ja toitu nautimas käisimegi. Oli väga tore laupäev ja loodetavasti me kordame seda varsti jälle :), sest ei tohi unustada, et ainult tööga õnnelikuks ei saa. Armastus peab ka olema :)

Mahedik ja "Mehed, meri, maa ja naised"

Ükskord see pidi ju juhtuma, et ma ei ole rahul :)

Käisime  Arvoga Pärnus söögi- ja kultuurielamusi saamas, sest polnud ammu käinud ja ma pean ju oma armast abikaasat nendest ehitusobjektidest, mis ta oma ellu "ahnitsenud" on, kuidagi välja saama. No ja kuna me naudime mõlemad head toitu ja teatris on meile ka alati meeldinud, siis jätsime seekord metsarajad kõrvale, panime ilusasti riidesse ja sõitsime Pärnusse. 

Pärnus on jube palju söögikohti, mis kõik ahvatlevad ja ma nägin kurja vaeva, et ära otsustada, kuhu minna. Ükskord ammu-ammu tahtsime minna Mahedikku sööma, aga ma ei saanud sealt meilile, kus soovisin lauda broneerida, vastust ja siis me läksime kuskile mujale. Aga see Mahedik ikka natukene vaevas mind oma ökoga ja nii me seekord sinna läksimegi. Täitsa ehku peale, ilma lauda broneerimata. 

Milline armas ja hubane miljöö! Kõik oli armas: lambid, küünlad, mööbel, värvid, lõhnad, maalid, lilled. Ainult laudadel olid liiga väikesed vahed ehk siis väikeses ruumis liiga palju laudu. Mulle natukene meenutas kogu see interjöör ja miljöö Supelsakste oma - ma ei tea, kumb oli ennem. Ega pole vahet ka, mõlemad  on oma hubasusega ilusad ja mõnusad kohad. 

Ära sõime terve hunniku asju :) Arvo alguses arvas, et ta ei võta eelrooga, sest ta sõi ennem kodust väljumist natukene eelmise päeva sööki, aga kuna mina tahtsin ikkagi ühte kindlat rooga proovida, siis ta tellis endale ka eelroa. Kusjuures ta igaksjuhuks küsis veel üle, et ega see liiga suur pole. Vastus oli, et eiei, sellest küll kõhtu täis ei saa. Mina tellisin endale "Meie maja borši Märjamaa veiseliha pirukaga" ja Arvot kõnetas "Lõhe hõrgus marinaadis, krõbedate kartulitega". Mina tahtsin seda Märjamaa veist saada, sest see on ju meie oma mõisniku veise küljest :) Mulle väga maitses nende lihata borš ja veiseliha pirukas. See oli ideaalselt maitsestatud supp koos sooja pirukaga. Arvo oli natukene pettunud, sest ta tahtis väikest eelrooga, aga tegelikult oli ikkagi taldrikutäis toitu. Ilmselegelt oli see ülehinnatud roog, sest lõhet oli vähe ja kartulit palju (kartulikilo on 0,30 senti?). 

Ja siis see juhtus. Me muudkui ootasime ja ootasime, et keegi meie nõud ära koristaks ja kui need ära koristati, siis me ootasime veel rohkem... Pearooga ootasime. Aeg muudkui läks ja meil oli ju kella peale minek teatrisse ning meil oli väga hea meel, et mina, kui paaniline hilinemiskartuses elav inimene, varusin meie õhtusöögiks piisavalt palju aega, sest see aeg kulus nüüd marjaks ära. Tellisime Arvoga mõlemad "Hirve sisefilee pastinaagi püree ja Portveini-mustsõstrakastega", sest ei olnud kunagi hirveliha söönud. Kui me siis oma pikad ootamised ära ootasime ja söök toodi, olid lõhnad lihtsalt oivalised. Ja siis see juhtus... Liha. See oli liiga toores. Ma ei ole harjunud ja ei harju ka mitte kunagi sööma nii toorest liha. Ja mul on nii kahju, et ettekandja ei küsinud minu käest, kui ma tellimuse esitasin, millist liha küpsusastet ma soovin ja ma ise ju ei tulnud ka selle peale, et seda täpsustada. Nii juhtuski, et ma esimest korda, kui käime restoranis söömas, olin pettunud ja jätsin toitu järgi, sest ma lihtsalt ei suutnud seda toorest liha süüa.... Roog ise nägi kena välja, püree oli hästi maitsestatud ja kreemine, kaks tükki porgandit mõnusalt krõmpsud, aga roa nael oli minu jaoks rikutud. 

Ja siis me ootasime jälle. Ootasime kohe pikalt, et keegi meie nõud ära viiks ja me saaks kohvi tellida. See ootamine oli meie kogemuse kohaselt ikka üsna esimene kord, kui pidi nii palju ootama. Lõpuks me oma kohvitellimuse siiski esitada saime. 

Ja kooki ikka sõime ka :), sest kui patukas, siis ikka korralik. Koogivalik oli mitmekesine, oli nii toorjuustukooki, šokolaadikooki, riisijahuga kooki, banaani-hapukoorekooki, Brita kooki. Ja no kui me nägime Britat, siis loomulikult oli see meie valik koos piimakohviga. Kook oli lihtsalt oivaline! Magusus oli täpselt paigas ja need hapukad vaarikad on Brita kohustuslik osa. Kohvi oli ka väga hea, kange ja aromaatne. 

See kook oli õhtusöögi lõpetuseks täpselt õige ja me lahkusime Mahedikust siiski positiivsete emotsioonidega. Õppisin sellest olukorrast, et ma pean alati täpsustama oma tellitava lihatüki küpsusastme, sest mina pole austraallane ja toorest liha süüa ei suuda. 

Seadsime sammud Pärnu Kontserdimaja poole. Pärnu on ikka nii ilus linn, eriti vanalinn. Õhtu oli nii karge ja nii selge, tuulitu ja päikeseline. Jalutasime kilomeetrijagu sihtpunkti ja mul oli hea meel olla Arvoga koos :) Kahekesi.

"Mehed, meri, maa ja naised" Endal teatri etendus. Autor Martin Algus ja lavastaja Ingomar Vihmar. Osades Liis Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Kleer-Maibaum-Vihmar, Saara Nüganen, Märt Avandi, Sten Karpov, Ott Raidmets, Jaan Rekkor,  Tambet Seling ja kontsertmeister Rain Rämmal klaveril. 

Issand jumal! Ma ei ole nii jaburat etendust varem näinudki. See oli lihtsalt üks soga ja joga. Kui seda muusikalist osa ei oleks olnud, siis  see oleks küll ikka üks täielik jamps olnud. Õnneks olid Endla teatri näitlejad pandud südamest laulma ja pean tunnistama, et laulda oskavad nad küll ülihästi. Minu kõige suurem hämming ja kiidulaul kuulub Märt Avandile. Vähe sellest, et ta on oivaline näitleja ja saatejuht, on ta ka suurepärane laulja. Aga no etendus ise... See koosnes paljudest väikestest osadest, mis omavahel üldse ei haakunud. Keegi tahtis asju müüa, keegi ei tõusnud voodist üles, keegi hakkas abielluma, keegi tahtis end üles puua, keegi jäi rasedaks, keegi ei tahtnud välja näha nagu tsirkusetola. Jah, natukene sai nalja ka, sest kui kohal on Jaan Rekkor ja Märt Avandi, siis see olekski veider, kui nalja ei saaks, aga etendus tervikuna jättis mind ikka üsna külmaks. Välja arvatud laulmise osa. Ja ma ei olnud ainuke, kellele ei meeldinud, sest väga paljud inimesed lahkusid peale vaheaega. Jube palju lärmi oli ka, asjatut jubedat lärmi, mis mind väga väsitab. Kui oli "Hõissa Pulmad!" episood, siis mul oli küll selline tunne, et astuks uksest välja. Aga siis hakkas Ireen Kennik laulma sellest, kuidas ta tõesti on nõnda lahke :) See kõlas ägedalt! Kui Jaan Rekkor laulis Pipi-laulu, siis ma mõtlesin küll, et mis kogu selle etenduse point küll on? Võibolla ma olen liiga väheharitud või liiga kultuurivõõras, aga sellist etendust mina nautida ei suuda, kus puudub loogika, seos, süsteem - ma ei tea - midagigi! Mis kõik need lood, mis esitati, üheks oleks liitnud. 

Ja ma ei saa jätta ka virisemata kontserdimaja saali ja rõdu osas, sest ma ei saa aru, kuidas selline konstruktsioon on üldse lastud läbi minna. Meil olid piletid keskrõdu esimeses reas, kohad kaks ja kolm ning tegelikkus oligi selline, et nendelt  kohtadelt ei olnud võimalik midagi näha. Piire oli ees ja kui piirdeseinad ei oleks olnud klaasist, ei olekski midagi näinud. Õnneks oli meie reast üleval pool read tühjad (eks inimesed teadsid, et seal on ebamugav etendust jälgida) ja me saime natukene paremale kohale nihkuda. Kes ometigi sellise vea ehituses laseb läbi minna? Mis mõte on rõdul, kust inimesed etendust/kontserti ei näe? Paremrõdu ja vasakrõdu olidki täiesti tühjad - raiskamine. Nüüd ma vähemasti tean, kuhu tulevikus kindlasti pileteid ei osta.

Selline Pärnus-käik siis seekord. Mul on muidugi hea meel, et saime Arvoga kahekesi käia ja saime nii söögi- kui ka kultuurielamusi, sest tegelikult oli ju tore. Lihtsalt olid mõned asjad, mis ei läinud nii hästi, kui me oleksime tahtnud. Õppimisekoht mulle. Aga teatriga on küll nii, et pean võimalikult kiiresti meile kuskile mujale piletid ostama ja väga head teatrielamust otsima minema, sest muidu äkki Arvo ei tahagi enam teatrisse minna.... Sellest oleks küll väga kahju.... 

Ma ei julge soovitada kumbagi - ei Mahedikku ega antud etendust. Mahedikus olid tegelikult söögid väga head, aga aega peab varuma korralikult - teenindus on ikka suhteliselt aeglane. Ja no see etendus.... Ma tõesti ei tea, kellele ma seda meie tutvusringkonnast soovitada võiks - võibolla Liivile ja Priidule? Ei teagi... On ikka väga palju paremaid etendusi olemas. Aga ma lõpetan ikkagi positiivses noodis - Endla teatri näitlejad, kes selles lavastuses kaasa teevad, oskavad suurepäraselt laulda - seda peaksite te küll oma kõrvaga kuulama minema :)

Sügismatk Hiiumaal

Sõbrad said kokku :)

Meil on juba mitu aastat kombeks teha septembris üks korralik sügistrip. Selleks, et olla koos, näha koos, kogeda koos, saada energiat eelseisvaks pimedaks ajaks. Eestimaa sügis on väga ilus, juhul, kui vihma ei saja ning seda ilu me olemegi vaatamas käinud. 

Sel aastal otsustasime minna Hiiumaale, sest uskuge või mitte, aga näiteks Arvo ja Sebastian ei olnudki siiani mitte kunagi Hiiumaal käinud. Broneerisime endale meile sobival kuupäeval RMK Leemeti metsamaja, ostsime ära praamipiletid ja tellisime endale ilusa ilma :) ja nii uskumatu, kui see ka pole, me saimegi selle sügise kõige ilusamate ilmade omanikeks, mis tegid meie sügistripi veelgi ägedamaks, kui see niigi oli. 

Kõige alustuseks käisime Hiiumaal ära Tahkuna tuletornis, mis asub Hiiumaa põhjatipus ja on Eestimaa randade kõige kõrgem torn - 42,7m. Astmeid tornitippu on 208 (meie ühise lugemise tulemusena). Oh jummel, küll sinna otsa andis ikka ronida! Isegi minul, kelle treenituse tase on suhteliselt kõrge. Mul kindlasti aitas pulsi kiireks minemisele kaasa adrenaliin, sest ma tegelikult pelgan kõrgust, aga Arvo kõrval ja teiste eeskujul olen ikkagi nii palju oma hirmust üle, et teen kaasa kõiki asju, mida teisedki. Uhke ehitis, ei ole midagi öelda, aga kahjuks on see ehitatud Pariisis ja meie juurde lihtsalt toodud. 

Parvlaev "Estonial" hukkunud laste mälestusmärk

Piknik rannal

Õnnelik lapsepõlv :)

Edasi läksime loodusesse ehk RMK Neljateeristi õpperajale. Rada oli 3,5km pikk ja kulges mööda jääajast pärit astanguid. Kohtasime soojemast kliimaperioodist pärit kaitsealust jugapuud, mis oli hetkel ilusaid punaseid marju täis. Rada ise oli väga kerge, st mingeid erilisi tõuse ega langusi ei olnud, rada oli hooldatud, rajale langevaid puid ei olnud. Metsaalune oli pohlasid ja hiliseid mustikajääke täis ning seeni võis ka korjata igasuguseid. Kalurikoja metsaonni vaatasime ka üle ja arvasime, et seal oleks äge passida :) Nagu peaaegu igas teiseski metsaonnis, mis meie teele on jäänud :) Mart ja Sebastian mängisid peaaegu terve selle matkaraja käbisõda ja nagu hiljem selgus oli käbisõja kunn Mart. Nii palju oli pildistada :) Loodus on praegu lihtsalt hämmastavalt kaunis. Õitsevad sellised taimed, mis tegelikult ei olegi sügistaimed - näiteks kellukesed. Ja puud on ka juba värvikirevad (kuigi peaks mainima, et Märjamaal on kirevamad). Rajale jäi Mägipe rändrahn, mis oli tõesti suur (uskumatud 2,4m kõrge). Eriti äge oli see, et kivile oli ehitatud redelid mõlemale poole ja nii sai sinna otsa kergesti ronida. Kuna me matkasime koos kolme ämblikufoobikuga (Liivi, Arvo ja Aivar), siis see mets seal ei olnud neile kõige sobivam koht, sest nad ristisid selle lõpuks ämblikumetsaks ja neid ämblike oli selles metsas ikka kohutavalt palju. Isegi mul hakkas nats veider...

Väga suur jooksik

Peale matkarada mõtlesime, et käime korra Kõpu tuletorni juurest läbi. Äkki meil veab ja me siiski saame sinna sisse minna, kuigi hooaeg oli läbi ja sinna saamiseks oleks pidanud eelnevalt kellegagi kokku leppima. Meil kokkulepet ei olnud, aga asusime teele Kõpu suunas. Kohale jõudes ootas meid meeldiv üllatus, sest tuletorn oli avatud (seal olid mingisugused orienteerumisvõistlused - küllap selle raames). Tuletorn asub Kõpu poolsaare keskosas ja on Läänemere ja Baltimaade vanim tuletorn. Kõpu tuletorn ehitati 67 meetri kõrgusele üle merepinna Hiiumaa kõrgeimasse punkti. Tuletorni kõrgus maapinnast on 36 meetrit ja tuli on merepinnast 102,6 meetri kõrgusel, millest kõrgemal majakatulesid Läänemere ääres ei ole. 1504. aastal hakati majakat ehitama ja see valmis 1531. aastal. Vaheaegadega jätkus ehitus kuni 1538. aastani. 

Sellesse torni oli natukene halvem minna, kui Tahkunasse, sest astmed olid kivist ja hästi kõrged (Sebastianil kohati pea terve jala pikkused). Astmeid muidugi oli tunduvalt vähem, kui Tahkunas.  Ja pikematel inimestel oli pidev oht pea ära lüüa - seetõttu pidid nad väga hoolikad olema ja küüru seljas hoidma, aga püüa sa küürus seljaga poole meetriseid astmeid võtta - tõsine trenn :)

Meil oli väga hea meel, et me niimoodi kogemata ka selle tuletorni ära nägime. 

Siis oligi aeg juba seal maal, et pidime sõitma Leemetisse oma metsamajja. Tegu oli täiesti ägeda ja kõigi mugavustega majaga. Ruumi kaheksale inimesele (magamiskohti oli kaheksa, aga hädapärast oleks saanud keegi veel diivanil ka magada). Soe vesi, veega tualett, suur kamin, külmkapp, elektripliit ja puupliit, saun ja tiik, grillimisplats hoovi peal - kõik oli olemas. Isegi tekid ja padjad olid olemas. Millegi pärast on selle metsamaja kohta internetis nii vähe infot, kuigi tegu on väga mõnusa ja mugava peatusmispaigaga Hiiumaal ning mis pole sugugi vähemoluline- suhteliselt väikese raha eest (70eurot ööpäev). Meie soovitame seda kindlasti külastada.

Kui olime maja võtmed kätte saanud, läksime veel ligidalasuvale õpperajale, milleks osutus Vanajõeoru õpperada. Laugel maastikul on 10 m sügavune liivaluidete sisse uhutud org koos selle põhjas voolava ojaga. Vesi ojas on väga puhas ja toitub peamiselt allikatest. Seal kasvab ohtralt näsiniint, sinna tuleb kudema meriforell ja kodu rajab endale Europa naarits. Vanajõe orus on leitud ka värvimulda, mida veega segatult kasutati majade värvimisel. Rada oli lühike, napid 1,5 kilomeetrit ja vähemasti meile tundus, et tegelikult oleks saanud seal see rada olla palju pikem, aga me ei saanudki aru, miks see nii väikeseks oli tehtud. Sellel rajal oli juba natukene rohkem tõuse ja langusi, aga võrreldes Lõuna-Eestiga ikkagi suhteliselt tasane maastik. Kui päris aus olla, siis ega vist rohkem ja raskemat poleks tahtnud ka, sest õhtu oli juba käes, päev oli pikk ja tegus olnud ning aeg oli ennast metsamajas sisse seada ja õhtusöök valmistada. 

 

Metsamajas tegime süüa ja kütsime sauna. Saunamõnud olid eriti luksuslikud, sest lavalt sai joosta liivapõhjaga tiiki. Oi, kuidas mu armas mees mõnust karjus :) Sebastian ja Mart mängisid kaarte ja käbisõda :) Tegime poistega ka paar täringumängu. Liivi mängis kitarri. Õhtu oli vaikne ja ilus. Päevaväsimus andis tunda ja ainult kõvemad mehed jaksasid poole kolmeni öösel juttu puhuda (mina nende kõvemate alla ei kuulu). 

Öö möödus kiiresti ja muretult, hommik tuli ruttu ja päikesetõusuga. Mina käisin peale hommikusööki läbi kiirkõnnis  Leemeti matkarajad (3km, 2km ja 1km), et saada natukene koormust. Ma imestasin ise ka, et ma julgesin, tavaliselt ma üksi võõras kohas ringi ei käi, aga mul oli nii väga vaja end liigutada, et pidin jänese endas maha suruma ja olema vapper :) Hakkama sain. Väga rasked matkarajad olid need. Neid radu kasutatakse ka suusatamiseks, aga sellest ma sain üsna ruttu aru, et kui mina seal suusatama peaks, oleksin ma koguaeg pikali, sest need rajad koosnesidki ainult tõusudest ja langustest ning need ei olnud mitte väikesed tõusud ja langused, vaid ikka korralikud. Osadest tõusudest pidi lausa jooksusammul üles minema, sest muidu oli väga raske. Igatahes sain oma vajaliku koormuse kätte ja võisin südamerahus ülejäänud pühapäeva nautida. 

Ja nautisime end Salinõmme sadamasse, kus meil oli kokku lepitud paadisõit Saarnaki laiule. Sadamasse jõudes selgus, et meie merereis toimub Lappajaga, millega mina ja Sebastian ei olnudki varem sõitnud. Alguses mulle tundus, et see paat on ju nii väike ja meri nii suur, mul hakkas kohe hirm. Hirm, et saame märjaks ja loksutab kõvasti ja.... no nagu ikka - Ennike ja tema hirm, aga. Ei saanud märjaks ja ei loksutanud ja ruumi oli palju ja see oli mu elu üks mõnusamaid paadisõite, mis siiani olnud on :) Sebastian nautis ka merereisi täiel rinnal. Sõit Saarnaki laiule kestis pool tundi. 

Saarnaki laid on laid Väinameres ja on Hiiumaa laidudest suurim - kuni 3,4km pikk ja 0,7km lai. Saarel kasvab palju kadakaid ja mände, kibuvitsa ja pihlakaid. Üle terve laiu leidub suuri rändrahne, mis mõnel pool moodustavad kivikülve. Meie läksime maabumiskohast mööda rannajoont lõunatippu. Olime meeldivalt üllatunud, et rannaäär oli nii puhas, sodi peaaegu et polnudki. Mart otsis huvitavaid kive, sest tal on geograafias parasjagu kivimiõpetus ja ühtteist ta endaga kaasa tassis ka. Kui me lõnatippu jõudsime, otsisime endale ühe mõnusa piknikukoha ja tegime lõuna. Menüüs olid nuudlid ja õllepunnid :), minul oma söök. Ilm oli lihtsalt nii võrratu, et me saime T-särkidega olla ja jalgupidi vees käia. Päike oli nii soe ja suur :)

Pikad, haisvad adruvallid...

Lõunatipp paistab

Sõbrad koos :)

Kokku matkasime Saarnaki peal 3km. Lõunatipust tagasi paadisadamasse läksime mööda saart kulgevat matkarada. See oli tunduvalt lihtsam, kui kõndida mööda rannajoont kivide peal. Sadama augus püüdis Aivar nastiku kinni ja me saime ilusaid ussipilte teha. Ja uskuge või mitte, aga Liivi ja Arvo kastis end merre ka. See tundub ikka veel nii uskumatu ja hull, et külmavärinad tulevad peale. Ametlikult võib siis öelda, et nad lõpetasid rannahooaja 24. september. 

Arvo merevees

Kui me Saarnakilt maha saime, oli meil veel kojusõidu praamini aega ja me läksime  Kallaste panka ja Helmerseni kivikülvi vaatama. Kirjas oli, et see pank on 400m pikk, aga meie küll nii pikka panka kuskil ei näinud :) Aga ära me selle vaatasime ja turnisime ning Mart sai ikka kivi ka kaasa võtta :) 

Kivikülv oli muljetavaldav, kuigi me ei suutnud tuvastada kaheksakümmet rahnu. Ometigi said kõik ronimishuvilised ronida ja hüppamishuvilised hüpata ja pildistamishuvilised pildistada :)

Ja märkamatult oligi aeg seal maal, et ees ootas praamisõit kodu poole. Oli see alles üks äge sügistrip! Nii palju sai käidud ja nähtud. Ma olin pühapäeva õhtuks täiesti sodi omadega, aga emotsioon oli võimas! Kojusõidul saatis meid lummav päikeseloojang.

Me ei olnud juba juppi aega Liivide ja Aivariga matkamas käinud ning nüüd oligi nii väga tore. Kõik oli tore: need kohad, kus me käisime; need olemised, mis me olime; need tunded, mis tundsime. Meil vedas tohutult ilmaga ja see tegi meie sügismatka veel eriliselt nauditavaks. Seebu ütles, et kahju kohe koju minna :) Ma loodan, et järgmine matk tuleb rutem, sest koos on ikka väga vahva olla :) Ja eriti tore on, et Mart ikka ka tuli - meie noored ei haaku juba ammu enam. Meid oli selline mõnus väikene punt, kõik asjad said kergesti aetud ja kõik sujus kuidagi nii hästi. Jäi ega nina nokkida ja niisama molutada ka :)

Hiiumaal on veel vaadata küll. Nii et - küllap me satume sinna saarele veel. Selline merehõnguline teema on nii meie teema, et paremini polekski saanud asjad välja kukkuda. 

Aitäh Liivid ja Aivar! Aitäh, kallis abikaasa, selle ülimõnusa nädalavahetuse eest! Ja aitäh Sebastianile, kes ikka viitsib ja tahab meiega neid vägevaid asju kaasa teha! Järgmise korrani :)