Jõulueelne aeg Sebastianiga Tallinna Lastehaiglas

Käisime Sebastianiga tavapärases kontrollis reumatoloogi juures. Kuna meil juba eelmine kord oli jutuks, et Sebastian joob kahtlaselt palju, siis kahe visiidi vahel ma mõõtsin ära, kui palju Sebastian vett joob. Kolm päeva mõõtsime ja tulemuseks oli 9 liitrit ööpäevas. Dr. Veeber arvas, et seda on ikkagi kahtlaselt palju ja ta lasi veeniverest võtta ka kõik magediabeedi näitajad. Selgus, et Sebastianil on kaaliumi tase ohtlikult madal ja meid pandi haiglasse. Lisaks olid väga halvad ka maksanäitajad, mistõttu dr. Veeber võttis praegu Sebastianil pealt ära artriidi baasravimi kaheks nädalaks. Siis korratakse analüüsi ja tuleb teha plaan, kuidas edasi. 

Sebastian oli täiesti traumeeritud sellest, et ta pidi haiglasse minema. Ta hiljem ütles mulle, et kui ta dušši all oli, siis tuli ikka natukene pill ka peale, aga see ei ole midagi ebaloomulikku, sest kes ikka tahaks sellisel ilusal jõulueelsel ajal haiglasse minna? 

Me olime vaevalt kohale jõudnud ja palatisse saanud, kui tulid esimesed päkapikud "Minu unistuste päeva" raames. Kolm päeva olime haiglas ja laps sai viis kingipakki. "Minu unistuste päev", Lastehaigla poolt, "Jõulud haiglas" projekti raames (Naerata Ometi MTÜ, mille vabatahtlik ma isegi olen), Viking Line kapten isiklikult koos maskotiga käis kingipakki üle andmas ja motoklubi "Road Devil" eriti isane jõulumees pigistas soojalt haigete laste kätt. 

Koos päkapikk Lauraga, kes on minu imeline silmahaldjas :) 

Sebastianil on haiglas väga keeruline olla, sest ta ju ei söö midagi. Õigemini ta sööb igasuguseid asju, mis talle maitsevad ja mida ma talle iga päev hoole ja armastusega valmistan, aga ta ei ole kohe mitte kuidagi võimeline sööma haiglatoitu. Ühe päeva menüü oli järgmine: 

Hommikusöök: hirsihelbepuder (veega keedetud, ilma ühegi maitseaineta), kaks viilu lastevorsti, viil leiba, võiküpsis seemnetega ja tee; lisaks oli võipakike ja kaks suhrupakki. See oli kohutav! See puder…ma olen väga suur pudrusõber ja ma ootasin hommikusööki väga ja milline pettumus! Keetke hirss veega ära ja siis sööge – jube hea. Sebastian sõi ära viilu vorsti ja leiva. Võileival oli salatileht ka (kiitused selle eest), aga Sebastian rohelist ei söö. Ilma, et ma oleksin toitumisnõustaja või muud moodi spetsialist, siis ütleksin, et hommikusöök oli põhimõtteliselt süsisvesikud. Ja mitte need head süsivesikud, mida me saame juurviladest ja rohelisest kraamist. Ja ausõna, ma ei ole toiduga pirtsutaja, aga seda putru ei suutnud isegi mina süüa…. Rääkimata Sebastianist. 

Lõunasöök: kartuli-kõrvitsapüree, värskelihakaste, juurvilja - toorsalat, leivaviil, puuviljakissell, sidrunivesi. Sebastian sõi ära lihatükid kastme seest ja leivaviilu, ülejäänut isegi ei maitsenud. Taaskord liiga palju süsivesikuid. Kastmel oli väga tugev jahu maitse ja püree oli hästi teraline. Aga see kissell! Miks nad seda ikka veel teevad? Miks ei oleks võinud selle asemel lastele värskeid puuvilju pakkuda? Oleks kordades tervislikum (ja ka odavam). Kui PRIA saab pakkuda värskeid juur – ja puuvilju lasteaedadele ja koolidele, siis miks see ei võiks laieneda haigetele lastele? Viis kuivatatud puuvilja kisselli sees – aeg on seisma jäänud….

Õhtusöök: praekartulid singiga, mingisugune munamääre leivaviilu ja salatilehega, väga magus tee, mandariin. Sinki pidi muidugi taga otsima ja akrtulid lausa nõretasid rasvast. Määrde sisu ma tuvastada ei suutnud, aga maitses munaselt. Jälle on süsivesikud ülekaalus. Sebastian ei söönud õhtusöögist midagi. Iseenesest sellel kartulipläusti maitsel polnud väga vigagi, pisut soolasevõitu oli, aga jah…. Sinki polnud ollagi ja rasva lisatud ilmselgelt liiga palju. 

Õhtuoode: liivataignaküpsis suhkruga. Ei oska isegi kommenteerida. Maitsesin ühest otsast – või ja suhkrumaitse olid nii tugevad, et need küpsised lendasid kahjuks prügikasti. Ja jällegi süsivesikud! Täiesti arumaeimõista!

Ei saa pugeda selle taha, et haiglatel raha vähe ja ressursid olematud ja tuleb hakkama saada sellega, mis on. Haige inimene vajab ju eriti täisväärtuslikku ja mitmekülgset toitu – miks siis lastehaigla seda ei paku? Ma ei saa öelda, et kõik söögid olid söömiskõlbmatud, seda mitte. Aga kõik söögid olid liiga rohkete süsivesikutega. Sebastiani arvates olidki need muidugi söömiskõlbamatud söögid, aga ma peaks ütlema, et ega palatikaaslane Nikita palju rohkemat ka seal ei söönud. Õnneks tuli Arvo kolmapäeval Eestisse ja käis iga päev meie juures ning tõi Sebastianile süüa. 

Milles seisnes ravi? Sebastian hakkas saama veeni kaudu tilgana kaaliumit. Üks kaalimupudel tilkus üheksa tundi. Näit tõusis 3,4 peale, mis oli küll alla normi, kuid siiski parem, kui algne näit (2,1). Tilk jäeti ära, anti kaks korda päevas kaaliumipreparaati. Näit langes uuesti alla kolme. Pandi tilk tagasi. Peale hakkasid tulema jõulupühad ja meil oli arstiga (meile hästi tuntud dr. Einberg), et kui hommikul on näit üle kolme, saame pühadeks koju ja 26. detsember, kui dr. Einberg on ise valvearst, läheme uuesti analüüsi andma. Valvearst tuli laupäeva pealelõunal hea uudisega, et näit on 3,6 ja me saame kodusele ravile, sest nii oli dr. Einberg haigusloosse kirjutanud. 

Palju pisaraid... Ei, Sebastian ei karda veenivere võtmist ega muudmoodi torkimist või näppimist - nende asjadega saab ta kenasti hakkama, aga .... Sebastian tahab ju OMA koju. Ja see on see koht, kus pisaraid tagasi hoida ei oska ega suuda. Ma küll püüdsin saba püsti hoida ja teda igati julgustada ja lõbustada (lugesin talle hästi palju raamatut, mis meil parasjagu pooleli on, mängisin temaga Jja Nikitaga lauamängu, ajasin koguaeg juttu, rääkisime igasugustets olnud asjadest ja sellest, mis me jõulude ajal teeme, mängisin talle ka haiglas päkapikku....) Tegin kõiki neid asju, mida iga ema teeks oma lapse heaks, kelle ainuke soov on, et ta tahab koju.... Sebastianil on väga rasked ajad olnud tervisega viimased neli viis kuud.... Me oleme tema pärast väga murelikud ja ei tea enam päris hästi - kuidas edasi? Artriit ja selle ravi on täiesti segi ajanud sebastiani magediabeedi, lisaks on baasravim Trexan halvaks ajanud maksanäitajad, aga ilma Trexanita ka ei saa, sest keha jääb kohe kangeks... Arstid on nõutud, meie veel rohkem..... 

Üks haiglapäev üle 10aastase lapse juures olemiseks maksab 40 eurot. Siinkohal on mul hea meel, et mul on Sebastianile vormistatud puue, seega oli ööpäeva maksumus 2,50 eurot. Kui see nii poleks olnud, oleks õnneks Naerta Ometi MTÜ meile abikäe ulatanud. 

Kaks päeva ennem jõule saime koju.... Nii palju oli teha: igasugused söögiasjad, kuuseehted valmis meisterdada, kingitused pakkida, kuusk tuua jne.... Aga meil on nii vahva pere, et kui me kõik koos asja kallale asume, siis saavad kõik asjad tehtud ka :) 

Sebastian sai jõuluks koju ja see oli kõige tähtsam! Homme hommikul läheme analüüse andma - palun nüüd kõigil head mõtted teele saata! 

Teie Ennike

Ilu imetleda...jõulukaardid

Igal aastal umbes nädalake ennem jõule leiab Ennikese suure, elutoas oleva, tammelaua ääres istumas paberivirnade, noa, joonlaua, kustutuskummi, markerite ja pliiatsite keskelt :) Ja igal aastal nädalakene ennem jõule ma mõtlen, kuidas ma järgmisel aastal hakkan väga palju varem jõulukaarte tegema :))))) Näiteks kohe peale jaanipäeva - nii jõuab tõesti palju kaarte joonistada ja saab saata KÕIGILE, kes kuidagi moodi möödunud aasta jooksul on minu hinge pugenud ja meile millegagi head loonud. 

Sellel aastal tegin nimekirja juba varakult valmis ja lisasin sinna jooksvalt veel inimesi ning nii juhtuski, et mul oli vaja joonistada 16 jõulukaarti. No võrreldes Liinaga on see muidugi pisike töö, aga mina joonistan oma kaardid tavaliselt ise ja siis see nii pisike töö ei olegi. Eriti pisike ei tundu see siis, kui oled jätnud või oled olnud sunnitud jätma kaartide tegemise peaaegu viimasele minutile. Aga mina kuidagi muudmoodi ei saa ka....sest mul on omad pildid ja nägemused, et kuidas ja mismoodi sel aastal just olema peab.

Sel aastal pidi olema nii:

Aitäh teile kõigile, kes te olete meile ühel või teisel moel toeks, abiks, lohutuseks, rõõmuks, armastuseks olnud! Meil ei ole kerge aasta olnud, eriti viimased neli kuud, kuid nagu Arvo ikka ütleb koguaeg: hoia saba püsti! Ma ausõna annan endast parima. 

Ma olen siiralt tänulik kõigile, kes on võtnud vaevaks meiega koos olla - on hea, kui on selline küljetunne...Tunne, et Sa ei ole üksi. 

Ma olen tänulik kõigile, kes on aidanud mul head teha panustades sinna oma isiklikku raha. See tõestab veelkord, et inimesed meie ümber on tegelikult ilusad ja head :) Isegi, kui see argirutiinis kipub ununema....

Ma olen vilets suhtleja ja võibolla võib tunduda, et ma olen üks igavene erak, kes ei hooli ega märka, kuid uskuge mind - ma hoolin ja märkan! Ma võibolla ei oska lihtsalt iga kord seda piisavalt hästi välja näidata, aga ma tõesõna hoolin kõigist oma lähedastest inimestest ja kõigist nendest katkistest hingedest, kellele tahaks killukese endast anda. 

Sina, kes Sa saad minu käest jõulukaardi, tea, et Sa ei saanud seda niisama. Sellel on kindel põhjus ja põhjuse leiad Sa oma südames.

Kaunist jõuluaega kõigile!

Teie Ennike

Jõulud haiglas 2018 minu ja teiste mänguasjameistrite panus

Küsisin mingi aeg Laura (Sillar) käest, et kas ta ka sel aastal kogub Naerata Ometi MTÜ  "Jõulud haiglas" projekti raames isetehtud mänguasju, et neid siis nendele lastele toimetada, kes peavad jõulud haiglas veetma. Selgus, et Laura hakkab hoopis suuremaid tegusid Naerata Ometi MTÜ-s tegema ja nad ei ole talle veel mantlipärijat leidnud. Ma siis natuke aega hiljem kirjutasin Naerata Ometi meiliaadressile ja küsisin, et kas keegi hakkab mänguasju koguma ja sain vastsueks, et ikka veel ei ole kedagi leitud. November oli juba käes. 

Ma natukene aega mõtlesin, mis teha. Mõtlesin oma kohustused ja oma Tähtevere Avatud Naistekeskuse heategevusprojekti peale, mõtlesin kohustuste peale, mis mul on Seebuga ja tema kooliasjadega, mõtlesin kõikide koduste toimingute peale, mõtlesin, kuidas Arvot ei ole, mõtlesin, kas Robinil võib milleski minu abi vaja minna, jääme me Seebuga mingiks ajaks puhta kahekesi (ORKU saadab Robinit aegajalt Soome tööle) jne. Mõtlesin sellele, mis ma tahan kindlasti ennem jõule valmis saada enda jaoks, puhtalt enda hea tunde jaoks..... Et kui palju mul on vaba energiat....

Ma pakkusin Laurale ja Naerata Ometi MTÜ-le välja iseennast, sest teate ju küll, et kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab ja mul oli tunne, et ma suudan haigete laste jaoks enda aega ja energiat leida. Ma lihtsalt tundsin, et ma pean seda tegema. Tegelikult olen juba viimased viis aastat selle "Jõulud haiglas" projektiga seotud olnud, sest olen ise mänguasjadega panustanud (näiteks 2016 aasta panus), kuid organisatoorne pool on hoopis midagi muud. Naerata Ometi võttis mind rõõmsalt vastu :)

Ja siis algas töö. Tuli teha üleskutse ja seda jagada, jagada, jagada. Ma jagasin seda üleskutset igal võimalikul käsitööga tegeleval facebooke lehel. Laura hoiatas, et ma hakkan saama sadu kirju ja kuhjadega mänguasju. Aeg muudkui läks, midagi erilist ei juhtunud. Ja ei juhtunud lõpuni välja. Huvilisi oli vähe, liiga vähe. Ma ei tea, kas asi oli selles, et hakkasime infot jagama liiga hilja (oleks pidanud võibolla juba oktoobri alguses kampaania üleskutsega tegelema). Ometigi saadeti mulle mänguasju. Palju ilusaid mänguasju. Täpsemalt öeldes 117 mänguasja + lisaks minu enda tehtud 9 mänguasja ehk siis kokku 126 mänguasja. Kõik, kes panustasid, on kuhjaga ära teeninud tänu ja minu jaoks on iga minu koju jõudnud mänguasi väga, väga eriline, sest läbi selle sain ma olla projektile kasulik lisaks enda tehtud mänguasjadele ka organisatoorses pooles. 

Minu isiklik panus sel korral oli üheksa mänguasja. Neli tükki olid heegeldatud ekstra selle projekti jaoks ja ülejäänud viis olid need mänguasjad, mis jäid üle Tähtvere heategevusprojektist. Rohkemaks ei olnud ma sel aastal võimeline... 

Ennike

Annika

Karina

Laura sokimaailm

Lillelapsiku Loomaaed

Linte külakeskuse käsitööring

Mari-Ann

Marju

Merily

MiaPuPe

Olga

Reve

Sille

Tatjana

Triin

Triinu Mölter

Triinu Praks

Tallinna Tuule lasteaia õpetajad

Ulvi Maipuu

Ulvi

Me täname kõiki, kes oma kätega ja südamesoojusega haigete lastele mänguasju valmistasid. See on hoopis midagi muud, kui plastmassist lelu.... Mida väiksemad lapsed, seda rõõmsamad nad oma uute sõprade üle on. 

Asja iroonia on see, et Sebastian paigutati täna erakorraliselt Tallinna Lastehaiglasse väga halbade neeru- ja maksanäitjatega..... Homme tulevad päkapikud Mustamäe lastehaiglasse kingipakke jagama. Mu oma laps on selle "Jõulud haiglas" projekti osa just sellisel moel, mida ma emana kõige vähem oleksin soovinud.... Me olime vaevalt palatisse jõudnud, kui tulid "Minu unistuste päeva" päkapikud kommi tooma :) Haigla on lapsi täis.... Kuigi nad võiksid olla kodudes ja valmistuda jõuludeks.... Nagu ka meie Seebuga... Elul on omad seadused.... Seebu hoiab vägisi pisaraid tagasi, mina hoian ikka saba püsti nii tema kui enda eest, sest... Me ei saa olukorda praegu muuta, me peame muutma enda suhtumist. Kurb on, väga kurb, aga teha pole midagi. 

Me soovime Seebuga kõikidele haigetele lastele jõudu ja jaksu, palju tervist ja kiiret paranemist! On ju inglite aeg.... Küllap meiegi jaoks on kuskil peidus üks pisike jõuluime :) 

Aitäh mänguasjameistrid, aitäh Laura ja aitäh Naerata Ometi MTÜ - iga väikseimgi tegu, mis tuleb otse südamest ja aitab just neid, kes seda kõige rohkem vajavad, on väärt paju enamat, kui viimase seeria BMW väljalase :P 

Teie Ennike

Lähisuhte vägivallaohvriks langenud laste toetuseks

Ühel septembrikuu hommikul, kui me sõitsime Sõlesse Sebastiani liigamängule, tuli mulle mõte, et ma tahan kuidagi lähisuhtevägivalla ohriks langenud lapsi aidata.... Mu peas hakkas keerlema mõte mänguasjad-müük-tulu- Tähtvere Avatud Naistekeskus-teraapiaseansid lastele, kes on sattunud vägivalla ohvriks. Muudkui keerles. Terve tee Märjamaalt Tallinnasse sõites. Kohale jõudes ütlesin Arvole, et ma heegeldan 15 mänguasja ja müün need maha ja annetan raha Tähtvere Avatud Naistekeskusele lähisuhtevägivalla ohvriks langenud laste abistamiseks. Arvo vaatas mind korraks kahtlase pilguga, aga siis ma rääkisin talle, kuidas ja mis ning ta ütles, et kui ma tunnen, et nii peab tegema, siis küllap see tunne on õige. 

Seebu mängis muudkui jalgpalli, minu peas aga keerles aina mu idee. Sain aru, et mul on natukene abi vaja. Otsustasin, et kirjutan nii paljudele lõngaga tegelevatele internetipoodidele, kui mul vähegi meeles on. Ma olen ju usin lõngaostja, olen paljudes lõngapoodides püsiklient. Saatsin edasi ahelmeili oma ideega ja küsimusega, kas mul oleks võimalik soetada lõnga soodsama hinnaga. Absoluutselt kõik firmad olid valmis abistama ja mulle lõnga soodsamalt müüma. Mõni lõngapood saatis isegi tasuta omadel kuludel mulle märkimisväärse koguse lõnga. Facebookes kutsusin inimesi üles annetama oma puuvillaste lõngade jääke, sest ainult ostmise peale ma loota ei saanud. Peale lõnga oli vaja ju veel osta mänguasjade jaoks turvasilmi, vilti, juukselõnga, täitematerjali. Kõik maksab! Ja maksab palju. Inimesed saatsid mulle oma lõngajääke, terveid dokke uusi lõngu. Mõned inimesed soovisid aidata, aga neil ei olnud lõnga, vaid nad saatsid mulle natukene raha materjalide ostmiseks. 

Tahan siinkohal tänada kõiki firmasid ja eraisikuid, kes aitasid mind materjalidega, sest kui ma ei oleks abi saanud, ei oleks ma saanud ka nii palju heegeldada. Muidugi kulus mul endal ka väga palju raha, sest vaatamata sellele, et ma sain soodsamalt osta, oli see ju ikkagi ostmine ehk otsene kulu meie pere rahakotist. Ma tänan südamest:

Must ja Roosa, Edulugu, Nobiina tuba, Sallike.ee, OÜ Roheline Vihmavari, Wool and Woollen, OÜ Sivona "Oma ja soe", Lapibutiik, Eve Singa, Raili Viiart, MO Isetegemised, Age Alas, Kadri Kool, Laura Sillar, Anneli Tissari, Marit Vaher, Ruth Sotnik, Jaanika Oolmaa ja SA TÜK Lastefond. 

Ilma teie abita oleksin ma saanud palju vähem teha. 

Valminud ja maha müüdud mänguasjad (mänguasju oli veel, aga need ei läinud kaubaks):

Suured suured tänud kõikidele mänguasja ostjatele:

Bärbel Laasner, Liina Kersna, Sille Tammaru, Kadri Salep, Helen Möller, Piret Leonetti, Kristine Liiva, Ruth Kaldma, Kati pan, Õilme Mägismaa, Juno WY Tratt, Malle Õiglas ja Liina Vissak. 

Eriline tänu läheb MO Isetegemisele, kes panustas 8 klaasist ingliga (6 läks müügiks, 2 on alles), mille tulu läks samuti kõik sama heategevusprojekti sisse. Ma tänan siiralt!

Ma pole ilmaski nii palju mänguasju järjest heegeldanud. Ma heegeldasin igal viimsel kui vabal momendil. Ma ärkasin mõnikord 5.00, selleks, et heegeldada ehk siis, et päev oleks pikem ja ma jõuaksin kõik asjad tehtud ja võimalikult palju heegeldada. Mul on hetkel töös viimane koerake, kes telliti veel lisaks.... On päris raske olnud - olen pidanud unde arvelt oma sõrmi liigutama, aga ma ei kahetse midagi ja mul on hea meel selle hommikuse mõtte üle, mis minu pähe tuli, kui me Tallinna poole sõitsime. Kogusin uskumatud 910 eurot! Minu jaoks on see suur raha, antud probleemis aga piisk meres. Ometigi on mu hinges rahu ja rõõm, et ma sain oma piisa anda. 

On väga traagiline, kui palju lapsi langeb aastas vägivalla ohvriks. Nii vaimse, füüsilise kui seksuaalse vägivalla ohvriks. Mul on siiralt hea meel, et sellel teemal on hakatud palju tõsisemalt sõna võtma ja et ohvrid jõuavad palju sagedamini vajaliku abini. Ometigi on meie kõrval ja ümber ja läheduses nii palju lapsi, kes vajavad abi, aga ei saa seda, sest neil ei ole toetavat täiskasvanut ümber, sest ainus toetav täiskasvanud näiteks võib olla ise samal ajal ohver, kes ei oska abi otsida. Kui Sina näed ja tunned, et keegi vajab abi, siis ära pigista silma kinni..... Lapsed ei saa end ise aidata. Nad kas ei oska või ei julge.... Hingehaavad, mis vägivald tekitab, on keerulised kinni kasvatada, aga see on võimalik, kui õigeaegselt abi osutada. Minu Anne ütleb, et nii kaua, kuni kestis trauma, sama kaua läheb ka trauma ravimiseks, seega - mida kiiremini laps abi saab, seda kiiremini on tal võimalik oma traumast taastuda. Aitame abivajajat!

Aitäh velkord KÕIGILE, kes ühel või teisel moel minu heategevusprojekti panustasid! Ilma Teieta ei oleks juhtunud midagi! 

Teie Ennike