Rotijutud

Mikk ja Maik on vahepeal saanud kolmekuusteks poisteks. Kasvanud on mühinal ja julgust on tulnud raginal. Kummalgi omamoodi, kuid siiski.

Mikuga on meil olnud igasuguseid erinevaid probleeme. Kui me ta koju tõime ja puuri lasksime, siis hommikul teda tervitades lõi ta kohe mulle hambad sisse ja hammustas vere välja. Ma ikka kangekaelselt püüdsin teda välja võtta, enda lõhnaga harjutada, hoidsin lihtsalt kätt puuris ja lasin nuusutada, lõikasin enda pluusi juppideks, et talle minu lõhnaline tükk pessa panna. Midagi ei aidanud. Kohe, kui teda puudutasin, sain hammmustada. Lisaks ehmatas ta iga puudutuse peale. Ühel hommikul, kui ma andsin neile hommikutervituseks juustu, siis mulle tundus Miku käitumine veider. Mul oli selline tunne, et ta ei näe. Tegin facebooke näriliste kogukonda postituse ja sain palju nõuandeid, kuidas kontrollida, kas Mikk näeb või ei näe. Tegin igasuguseid katseid ja tõdesin, et no ei näe. Lisaks hakkas ta kahinaga hingama ja tema uriin muutus roosaks. Käisime Tallinnas Tatari Loomakliinikus, kus selgus, et Mikul on kopsuklamüüdia, põiepõletik ja ta tõesti ei näegi. Pehmelt öeldes olin šokeeritud, sest ma ei olnud arvestanud haige loomaga. Ta sai kolm erinevat süsti ja tänaseks on põie- ja hingamishädad möödunud, kuid fakt sellest, et ta on pime, on ikkagi fakt ja ma nüüd püüan selle pimeda roti elu kuidagi paremaks muuta.

Ta on äärmiselt arg. Mul on veendumus, et puuriloom peab saama võimalikult palju ringi joosta ja seetõttu on poisid mõnikord pool päeva diivani peal patjade keskel ja võivad seal diivanil teha, mida tahes (kerge vaevaga saab ka laua peale uudistama). Mikk ei jookse ringi, ei hüppa, ei nuusuta. Ta on padja taga peidus ja ei liiguta ka ennast. Kui teda puudutada on ta nagu kivistunud. Vahel, väga harva ta natukene nuusutab ringi, aga üldiselt püsib liikumatult. Ma teen ühte kindlat heli, et ta tunneks mind juba eemal tära ja teaks, et kui ma seda heli teen, siis sellele järgneb pai. Talle tegelikult väga meeldib, kui teda paitada ja kõrva tagant sügada, aga iga esimene puudutus ehmatab teda. Pesemas meeldib talle ka käia, aga jah - kõiki asju, mida ma temaga teen, saadab heli, sest muidu ta ehmatab nii väga, et hakkab kohe kakale. Hea osa on see, et enam ta ei hammmusta mind.  Ma saan teda iga kell vabalt puurist välja võtta ja ma ei pea kartma, et ta mulle hambad sisse lööb. Kasvanud on ta suure hooga ja on juba täitsa isase roti mõõtmetes, kuigi kasvamine kestab veel paar kuud. Miku lemmiksöök on neljaviljapuder, keedetud kartul, juust ja värske kurk. Üldse ei maitse talle banaan. Puuris püsib ta enamasti allkorrusel peasas peidus ja kui nad Maikiga piire paika panevad, siis Maik on ikkagi agressivsem pool ja Mikk taandub.

Pesupäev 

Märg rott :)

Ilus pikk ja puhas saba :)

Pudruhommik

Maik on Miku täielik vastand, aga tema pole pime ka. Pere kutsub Maiki Turboks, sest sellel rotil on koguaeg kiire. Ta ei karda midagi ega kedagi, kassidele teeb tuule alla ja on igal pool esimesena valmis uusi lõhnu, uusi maitseid, uusi inimesi proovima. Talle meedlib väga ringi joosta ja kui ta diivani peal on, siis teda tabab lausa eufooria. Maik on natukene Mikust väiksem, kuid terrioriaalselt on ta suurem - tema eelis on nägemine. Hommikul, kui ma ärkan ja köögis kolistan kassidele süüa pannes, kohvi keetes ja juustutükke lõigates, siis ta juba ootab puuri ukse juures, sest ta teab, et kohe saab juustu. Mõnikord ootab Mikk temaga koos, aga igaljuhul, kui ma selle juustutükiga puuri juurde lähen, siis on mõlemad rotid valmis - juust meeldib neile tõesti väga.

Maik on hästi liikuv. Kui ma nad näiteks enda voodi peale panen, siis ta kolab igal pool ringi. Vaatab, mis meil öökapi peal on ja kuna Arvol on seal näiteks mudelautod, siis ta tassib neid teki alla peitu. Käib aknaluala, kus on kingakarp aukudega, millest saab sisse pugeda ja siis ta jookseb voodi ja selle kingakarbi vahet. Voodipesu on ta muidugi ära närinud ja nüüd ta enam voodisse ei saa, kui mõni teine pesu seal on. Kui on katkine, siis ikka luban, sest neile nii väga meeldib seal olla - selle pärast mul ei ole sellest sooja ega külma ka, et mul on katkine voodipesu. Robinile meeldib Maik väga. Ta on talle mingi lolli kombe ka õpetanud. Nimelt läheb Maik Robini suu juurde ja hakkab seda lahti tirima ja siis poeb poolest kerest saadik Robinile suhu. Ta püüab muidugi kõigi teistega ka nii teha, aga ma muidu armastan neid selle väga...oma suhu ma neid siiski ei luba :)))) Sebastian seevastu ei armasta Maiki  mitte eriti palju, sest Maik on väga elav ja jookseb koguaeg üle kõige ja kõikide ja Sebastianile ei meeldi, kui rott tema peale läheb. Lisaks ta ju sirtsutab ka veel igale poole ja no see käib Sebastianile täiega närvi. Isegi see teadmine ei aita, et see ei ole uriin. Maik sööb kõike, andke ainult ampsu igalt poolt :))) Lemmiksöök on puder ja juust. Ja ta on täielik rott, ta peidab kõik söögi ära. Ma teen ilusa kausitäie neile, panen värsket ja keetmata kraami, pelleteid ja vitamiine....ta tassib kõik asjad kausist välja ja peidab aluspanu sisse ära. Ja siis, kui kausis pole enam mitte midagi, siis hakkab alles sööma. Mikk luusib ka ringi ja loodab ampsu saada. Maikile pesemine ei meeldi, aga ta peab kahjuks pesemas käima, sest ta on üks igavene rumal loom ja magab enda pissi sees. Kui ma teda pesen, siis ta karjub nagu ma tapaksin teda :))))

Igale poole on lubatud nuuskima minna

Pesupäev, jäle päev

27.06.2019 täpselt kolmekuune

Minu padjapüür....

Omavahel saavad poisid kenasti läbi. Eks puude ja maade jagamist tuleb ikka vahel ette, aga tegelikult saavad nad ikkagi hästi läbi. Magavad üksteise kaisus ja söövad sama juustutükki, sest kumbki pole nõus tükist loobuma :))) Maik on Mikule natukene nagu teraapiakoera eest, sest Maiki ligiduses muutub Mikk julgemaks ja liikuvamaks. Sigadusi teeb Maik. Näiteks närib kõiki riidest asju. Eile alles tahtis mu seljas olevat pluusi kuhugi ära vedada :) Arvab vist, et on jube suur vend. Tegelikult on nad koos lahedad. Natukene rivaalitsevad ka, aga üldjoontes ma võin öelda, et nad on sõbrad. Mul on väga hea meel, et ma otsustasin Mikule kohe Maiki juurde võtta, sest ilma Maikita ma arvan oleks Mikk saba andnud.... Nüüd nad saavad koos elada vahvat rotielu nii puuris kui diivanil (salaja voodis ka...kui Arvo ei näe:))))) ).

Seal patjade taga on rotid :)

Ma pole veel kordagi mõelnud, et misjaoks mul ometigi neid kahte rotipoissi vaja oli! Nad on lihtsalt nii ägedad! Jah, Mikuga on raske, aga seda suurem on mu rõõm, kui ta hommikul juustulõhna peale oma nina puuri vahelt välja pistab ja oma osa ootab. Või kui ta näiteks diivani peal teeb rohkem samme kui kolm. Kassidel on ka elu palju lõbusam, sest nii äge on koguaeg rotte vaadata ja teha nägu, et nad on õudsad kiskajad ja kui siis Maik neile läheneb, nad hoopis kabuhirmus põgenevad :)))))

Niiet siit saab anda edasi vaid ühe soovituse - võtke endale rotid! Nad on tõelised pahatujupeletajad :)


Teie Ennike

II poolaasta käsitööprojektid

Oi, kui kiiresti on poolaasta jälle mööda lipsanud! Niimoodi, et ei saanud arugi, kuhu kadusid kõik need kuud. Kui palju tegemisi ja toimetamisi, kuid selle kõige keskel ikka koolitööd ka. Ei ole olnud lihtne poolaasta käsitöö seisukohalt võttes, sest nagu te juba teate, siis see käsitöö tund on ikka närukaelade närukael. Ma siis olen püüdnud sellest halvast välja võluda parimat ja tulemuseks võin öelda, et no kõige halvemini mul ka läinud ei ole :)

Poolaastat alustasime heegeldamisega. Alguses heegeldasime näpuga ja see ei valmistanud Sebastinaile erilisi raksusi, aga siis kui mängu tuli heegelnõel, siis läks asi untsu. Ahelsilmus veel, aga kinnissilmus tundus pisut nagu hiina keel. Ma siis kannatlikult tema käsi suunates õpetasin oma pojale nelinurkselt heegeldamist (nurgas kasvatamisega) ja kuulasin hädakisa, kuidas ükski tema tennikaaslane ei pea heegeldama! Pange mind tavakooli! Ootasime Sebastianiga mõlemad, millal see hinge- ja ihupiin lõppeb ning Liivi ütleb, et pajalapp on juba suur küll ja aitab nüüd. Ta lootis alguses eriti naiivselt, et me heegeldame kassile padja :))))) Jee right! Pjalapi mõõdud olid tagasihoidlikud 10x10 :) Ja kui täna talle öelda, et heegelda üks ahelsilmus, siis tõenäoliselt ta peaks mind pidalitõbiseks ja eraldaks meid ruumiliselt.

Kuna me vaevlesime selle heegelnõela otsas kuu aega, andis Liivi meile vahepeal natukene kergema ülesande. Pidime etteantud materjalidega ja tehnikaga valmistama helkurid. Kasutasime šabloonina piparkoogivorme, kuna neid oli kahte erinevat suurust sama kujundit. Kogu tööprotsess seisnes selles, et tuli vildist ja helkurkangast välja lõigata südamekujulised tükid ja siis helkurkangas triikida vildi külge. Esteetilise ilu pärast tikkisime eelpistega  helkurkanga südame vabalt valitud tooniga serva mööda üle ka. Nüüd tuli kaks vildikujundit omavahel kinni õmmelda, selleks kasutasime sämppistet. Natukene panime heiet ka sisse, et jääks paremini vormi hoidma. Lõpetuseks punusime punupantsina helkuri paela ka. See töö läks kiiresti ja ladusalt ning meeleolu oli hea ja koolivahetust ei nõutud :D

Mõttetuid asju Sebastian ei salli ja selleks oli sel poolasstal munasoojendaja, sest esiteks - ta ei söögi üldse muna ja teiseks - pere sööb muna külmalt. Sellest johtuvalt - milleks meile neli munasoojendajat? Tööprotsess oli lihtne. Tuli panna suur hunnik heiet munakujulise palli ümber ja siis see vanaks jäänud suka sisse toppida ja sukale sõlm sisse sõlmida. Selliselt käituda neli korda (jumal tänatud, et mul ei ole kaheksaliikmleine perekond - või noh on küll 8 liikmeline, aga kassid samuti muna ei söö ja rottidele soe muna ei meeldi :) ) Siis panime selle suka pesumasinasse alguses villapesuprogrammiga, aga see ei teinud midagi ning siis tegin täitsa julma ja panin tavapesuga 40 kraadiga need munad pesema. Pestud, kuivatatud, suka seest välja koogitud erivärvilised munasoojendajate alged. Sebastian lõikas terava otsteliste kääridega munasoojendajatele praod sisse ja tekkinud servad õmblemise sämppistega üle. Mõttetu. Sebastiani arvates.

Mis me nende soojendajatega peale hakkame? Kes seda teab....

Siis tegime natukene nõelviltimist ehk siis viltisime pildi. Villalehele erinevat värvi heiet kasutades vitisime kumbki oma pildi. Ma vahepeal pidin ikka natukene abistama ka, sest töö ei liikunud edasi nii kiiresti kui Sebastian oleks soovinud. Käsitöö kaks tähtsat sõna on: speed and power! Haamrit mul anda ei olnud, aga nõelu läks katki kaks tükki, sest viha on see, mis kannustab. Kiiremini lõpp-eesmärgini jõudma. Kuid kiiresti ja vihaga purunevad nõelad. Pilt tuli ilus ja kevadine. Ma ei tea ainult, mida meie piltidega edasi teha. Ära raamida ja seinale panna? Sahtlipõhja.... Sebastian ise sellest tööst kuigi vaimustuses ei ole. Pidi mõttetu olema, aga seda on enamus käsitöö asju. Ja absoluutselt täietsi siiralt ei suuda ta ära imestada, KUIDAS ma saan vabatahtlikult teha käsitööd?!

Sebastiani töö

Minu töö

Liivi võttis vahepalaks hirmus lihtsa kahevärvilise näpupaela punumise, mille ta õpetas ise Sebastianile selgeks, sest minu ajukäärud seda vastu ei võtnud. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas see käib, kuna kaks kätt pidid koostööd tegema ja minu ajukeerud, mis on juurikaid täis, ei saanud sellega hakkama. Sebastian haaras oskuse üsnagi kiiresti ja paari tunniga oli tal näpupael valmis, et edasi minna selle õppeaasta KÕIGE hullema töö juurde.

Selle õppeaasta vaieldamatult kõige raskem ja hullem töö oli kudumise õppimine. Waldorfkoolis hakkavad lapsed kudumist õppima juba I klassis ja V klassis koovad kõik endale sokid. Sebastian alustas käsitöö õppimisega V klassis ja ilmselgelt ta sokkideni ei jõudnud. Me tegelikult ei jõudnudki kuhugi, sest see ei olnud kudumine, mida me tegime. Sebastiani käed lõnga ja varrastega ja minu käed tema käte otsas ja siis püüdsime silmuseid luua. Silmuste loomine vardale ei olnud talle raske, aga parempidi silmus oli ikka täietsi kohutav protsess. Mõneti võibolla mõistan teda - ta pidi kasutama nr8 vardaid ja trikoopalea - äkki väiksemate vahenditega oleks asi selgem ja kergem olnud? Igatahes kudusime sellisel minu käed Sebastiani käte peal valmis mingisuguse tüki (7x7 äkki), aga see käis küll läbi viha ja vaenu. Ma ei kujuta ette, kui me jõuame vasakpidise silmuse juurde....mis siis saab? Ma arvan, et ma võtan talle koduõpetaja :D

Tegelikult oli Sebastian õppeaasta vältel väga tubli. Oli kergemaid ja raskemaid töid, eks oli viha ja pahameelt ka, aga asjad, mis ta valmis sai, on ikkagi päris oma käega tehtud ja ei ole sugugi viletsad. Minu meelest on ta väga tubli olnud ja areng on ka olnud väga suur! Ma olen tema üle uhke, sest ma tean, kui raskelt kõik on tulnud. Ma ei saa pugeda ainult selle varju ka, et Sebastianile ongi käelised tegevused rasked, sest palju on kinni ka tahtes ja viitsimises. Ja selles, et ta päris hästi ei saa aru, miks ta neid asju tegema peab, kui tema trennikaaslased ei pea?

Esimene õppeaasta Waldorfkoolis on läbi. Minul siis tema käsitöö õpetajana. On pisaraid olnud ja ahastust olnud, kuid enamasti on ikka nalja ja naeru olnud, sest Sebastian ei oska kaua vihane olla. Uuel õppeaastal uued tuuled :) vardad ja nõelad ja kangad ja heied ja ....täisvärk! Nüüd puhkame südamerahus - oleme selle sajaga välja teeninud!




Teie Ennike