Käsitöö emaga ja abilistega

Ega siin ei ole pikalt laagerdada midagi, tuleb see käsitööasi ikka ausalt kõik ära rääkida. Kui ma sain sügisel teada, et ma pean hakkama Sebastianiga käsitööd tegema, siis ma mõtlesin küll, et jumal hoidku selle eest! Ma ju tean, mida Sebastian arvab kunstist ja käsitööst! St ma tean, mida ta nendest asjadest kohe üldse ei arva ja kuidas ta teeks absoluutselt mida iganes muud, kui tikiks, õmbleks, punuks, vildiks, heegeldaks, kooks jne. Aga nagu eelmises postituses mainitud, siis waldorflased teevad soost olenemata nii puutööd kui käsitööd. 

Sebastian sellest muidugi aru ei saa, et misjaoks ta peab oskama ristpistes tikkida, sest peale selle kohustusliku lapi tegemist ei kavatse ta eluilmaski ühtegi ristpistet teha, kui teda just ei sunnita selleks. Ja nii ongi talle täiesti mõistetamatu, miks ta peab tegema midagi, mida ta naguniigi terve ülejäänud elu enam ei kasuta. Anne seletas talle üsna selgesti lahti, milleks näiteks ristpistes tikkimine vajalik on: ristpiste pole mitte mingi süsteemi kiiks, vaid igasugune ristine liikumine vormijoonistuses, eurütmilises liikumises ja ka ristpistes on aju mõlemat poolkera ühendav tegevus, mis neuroloogiliselt aitab arengule kaasa. Kõigil. See on pigem toetav tegevus kui koolinõude kiiks! On ju hästi seletatud, eksole? 

Nii me siis siin olemegi õppinud eelpistes tikkimist ja üleääre kokkuõmblemist. Esimene töö, mille tegime, oli tema vahakriitidele kott. Vahakriidid on waldorfkoolis väga olulisel kohal ja neid kasutatakse igapäevaselt, seega oli igati loogiline, et tema kriitidele on vaja kotti. Tegime selle vildist. Alustuseks tikkisime natukene eelpistes kaunistuseks triipe, sest see oli Sebastiani esimene ülesanne elus nõelaga midagi teha, siis ei saanud ju mingeid eerulisi kujundeid tikkima hakata. Porises ja virises, aga loomulikult sai hakkama. Kui kaunistused olid tehtud, oli vaja kriidivahed ära mõõta ja siis need vahed eelpistes kotile õmmelda ning muidugi ülepistega koti servad kinni õmmleda. Kinnituseks punusime koos paela (tema roll oli suuresti lõngade hoidmine, aga keegi pidi ka seda tegema) ja mina õmblesin koti külge paela õigele kohale. Nööp ka õigele kohale ja oligi kriidikott valmis - päris kõige esimene käsitöö asi, mille Sebastian ise valmis tegi! Minu arvates tuli täitsa vahva välja - loodetavasti see ei ole lihtsalt emaarmastus :)

Teise tööna tegime ristpistet. Oi juudas! Vot see oli raske. Ma mõtlesin erinevaid mooduseid välja, kuidas seda talle kergemaks teha, aga raskeks jäi see lõpuni välja. Igal uuel real pidin talle ette näitama, millisest august ta peab nõela sisse viima ja millisest välja. Me ikka ristpistsime seda väikest lapikest mitu nädalat, sest ega ta ei olnud muul ajal seda tööd nõus kätte võtma, kui ainult selleks ette nähtud käsitöö tundide ajal 2x45 minutit ühel nädalal. Ma arvan, et me hingasime peaaegu ühtmoodi sarnaselt, kui meil see ristpistes lapp valmis sai. kergendatult. Liivi ütles, et me võiksime sellega kaunistada käsitöö koti, mille me koos valmis õmbleme. Me mõõtsime ja lõikasime ja traageldasime ning mina siis õmblesin kõik õmblused masinaga kokku. Tuli selline lihte ja armas kotike Sebastiani käsitöötarvikute hoidmiseks. 

Kolmanda tööna tegime endale nõelapadjad. Ühesugused öökullidega. Vildist. Pidi igasugu erinevaid pisteid tegema: eelpistet ja ülepistet ja mulle mitte teadaoleva nimega pistet :D Ütleme nii, et õmblemine tuli juba palju kiiremini ja paremini välja, kuigi mina ei ole suutnud talle veel selgeks teha, kuidas niidi otsa sõlme teha. Ta lihtsalt ei saa sellest aru. Ma siis aitan igasuguseid õmblusi alustada ja lõpetada. Sebastianil on üllatavalt hea taju, kui ta peab nõela tooma töö tagant ette poole. Arvasin alguses, et see valmistab kindlasti talle hirmsat peavalu, aga ta ikka üllatab mind - mõnikord ma olen juba ette hirmunud, et kuidas ta hakkama saab ja siis juhtub nii, et lihtsalt tal tulebki hästi välja. Nõelaraamatud said igavesti kihvtid - mul endal oligi ka nõeltega igavane jama - olid kinnitatud paberitüki külge. Nüüd on meil päris oma ilusad nõelaraamatud. 

Ja siis arvas Liivi, et me võiksime Sebastianiga midagi nõelviltida.... Ups! Pole isiklikult kunagi midagi nõelviltinud ja ei ole õrna aimugi, kuidas seda teha. Panin siis facebookesse üleskutse, et kas keegi minu Märjamaa sõpradest saaks ja tahaks meid aidata ning Laura ja Maret olid valmis seda tegema. Kuna Maret pakkus kohe päeva ja kellaaja välja, siis võtsime Mareti pakkumise vastu: viltida piparkoogimehike. Liivi muretses meile kõik vajalikud asjad (porolon, nõelad, heie) ja Maret oli täna hommikul nagu viis kopikat kohal ning täiesti mängleva kergusega õpetas Sebastianile ja mulle, kuidas käib nõelviltimine :) Sebastian ütles mulle pärast, et see on käsitöö asjadest siiani kõige etem olnud, sest vähemasti ei pidanud tikkima. Mina aga sain nakatatud.... Niiet....kui Sul vedeleb kodus heiet ja tükk poroloni, mida Sa ei kasuta - ma võtan lahkesti vastu! Sest ma ei jaksa kõiki neid käsitöötarbeid endale osta, mida kõike ma teha tahaksin :) Sõrmed sügelevad viltima. 

Ps oluline osa on ka see, et Sebastian ei torganud endale kordagi sõrme, aga mina torkasin näiteks neli korda (Maret kaks korda). Ma olen nakatatud.... Aitäh, armas Maret, meile appi tulemast!

Niimoodi me siin nikerdame. Õpime koguaeg uusi asju, torkame nõelaga sõrme ja natukene poriseme ja piriseme ja ohkame ja ohime :) Aga kõik, mis vaja, saame tehtud, sest Sebastian on kange, aga mina olen veel kangem ja ega ma midagi ette ära ei tee. No jah, tegin nõelaraamatule nööpaugu õmblusmasinaga, aga see ei lähe arvesse, sest Sebastian ei peagi oskama veel õmblusmasinat kasutada. Kogu see protsess on õppimine, kuid samas ma olen enam kui veendunud, et see on ka väga oluline aeg meile Sebastianiga koosolemiseks ja koostegemiseks. Võibolla tõesti see koostegemine võiks tema arvates midagi muud olla, aga mul on tegelikult hea meel, et ma saan oma pojale uusi ja vajalikke oskusi õpetada, sest no iga mees suutma ju nööbi pluusile ette õmmelda, eksole? 

Sebastiani arvates on see kõik muidugi täielik ajaraiskamine, aga äkki ta aastate möödudes saab aru, et tegelikult oli vahva neid asju koos teha ja tegelikult on tore, et ta oskab erinevaid asju teha. Et ta teab, mis on eelpiste ja mis on ristpiste. Et ta teab, kuidas ülepistet teha, et midagi omavahel kokku õmmelda. Et ta teab, kuidas heie hunnikust saab vormi abil midagi ilusat viltida. 

Toimetame muudkui edasi! Sest valikuvõimalusi ju muid ei olegi :) Sebastian on käeliselt palju osavamaks ja kindlamaks muutunud, töö saab kiiremini valmis ja visuaalselt muutuvad asjad iga korraga aina ilusamaks. Naistetööd? Aga tüdrukud teevad puutööd ka. Kõik on võrdne! Mul on hea meel, et ma olen saanud võimaluse oma lapsele kõiki neid asju õpetada :)

Teie Ennike