Ruth kutsus mind Saaremaale, kaks korda polnud vaja kutsuda. Ma kutsusin Sebastianit ka, aga tema ütles, et ta ei kavatse küll mingite naistega Saaremaale tulla...oleks veel, et koos perega. Perega aga ei saa praegu, sest Arvol on kiired ajad. Mina olin igatahes väga ootusärevuses ja mõtlesin, et küll mul saab ikka tore olema! Veel ennem ärasõidu hommikut küsisin Sebastiani käest, et kas ta kindlasti ei taha tulla, aga ta jäi endale täiesti kindlaks ja nii me ühel neljapäeva hommikul Ruthiga kell 10 teele asusimegi. Meil ei olnud mingeid kindlaid plaane ega kellaaegu, isegi praamipileteid polnud broneeritud. Kavatsesime kulgeda just nii, kuidas meile sobib. Ja sobis nii hästi, et jõudsime Virtsu sadamasse 10 minutit ennem praami väljumist :)
Esimene külastuskoht oli Muhu saarel käsitööpood ja leivaäri. Käsitöö poest ma ei ostnud midagi, aga no leivapoest poleks saanud isegi ringiga mööda minna - see sooja ja värske leiva lõhn - see on lihtsalt oivaline. Mina ostsin meile söömiseks seemneleiva ja Ruth otsustas, et proovime küüslaugu pitsleibasid, sest meil ei olnud õrna aimugi, mis asi on pitsleib.
 |
| Puidust pätid :) |
 |
| See ongi pitsleib :) Peen värk, eksole? |
Järgmine peatus oli meil Blesta kivide juures. 30 000 aastat tagasi tekkis tsivilisatsioon, mille ema jumalanna Blesta mälestusmärgi on muistse Eesti hiilguse tähisena kinkinud Saaremaale Abali ordu. Jumalanna jättis Maa peale märgi, lõhestades kivi taevase tulega (äike?). Nende Blesta kivide juurde sattusime me uuesti tagasi ka, sest me eksisime natukene ära :)
Ruth ostsis meile Suurupi tuletornide matkal tuletornide passid. Selles passis on 28 Eesti kõige unikaalsemat ja originaalsemat tuletorni, mida külastades saad passi templi, et oled seal käinud ja näinud. Me võtsime oma reisi eesmärgiks koguda võimalikult palju templeid. Seetõttu sõitsime mööda Saaremaa rannajoont ja otsisime tuletorne taga. Esimene meie teele jääv passi tuletorn oli Laidunina tuletorn, mis pidavat asuma Asvas. No me Ruthiga püüdsime igatepidi, aga GPS ütles meile, et tundmatu tee ja peale kahte tundi otsimist andsime alla, sest saime aru, et me oleme juba naguniigi üleliia aega raisanud ühe tuletorni otsimisele. Otsimise vahepeal käisime ära renoveerimisel olevas Pöide kindluskirikus, mida kasutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Maarja kogudus. Pöide kirik on mõõtmetelt suurim Lääne-Eesti ja saarestiku ühelööviline kirik.
Edasi liikudes jõudsime Tornimäe Neitsi Maria Kaitsmise kirikuni. Sinna me kahjuks sisse ei pääsenud, aga väljast oli küll väga uhke ja ilus paljude tornidega kirik. Tegu on õigeusu kirikuga. Krohvitud paeseintega, viie sibulkupliga kirik on erinevalt enamikust 1873. aastal Riia arhitekti Heinrich Scheeli tüüpprojekti järgi valminud Saaremaa kirikutest pika kellatorniga, mis on samuti kaetud sibulkupliga. Kirik on suurim Saaremaale 1873. aastal ehitatuist ja mahutab umbes 600 inimest. Kiriku viis torni tähistavad õigeusu traditsioonis Kristust ja nelja evangelisti.
Tuldud teid ja nähtud kohti mööda sõitsime tagasi Kübassaare poolsaarele, et näha Kübassaare tuletorni ja saada tempel. Ainult et... Seda tuletorni polnud passis :)))))) Igatahes sellel tuletornile ligi ei lasta, kõik on aedadega piiratud. Torni kõrgus on 18 meetrit - seega väga kaugele ei paista. Selle tuletorni ligiduses sõime ka lõunat, sest kell oli märkamatult juba kolm saanud ja kõhud olid päris tühjad. Ma tegin meile kaasa Fitlapi mugadustega riis-makra salatit ja muidugi sõime Ruthi tehtud värskeid soolakurke ja Muhu seemneleiba. Küll oli hea!
Pool päeva oli läbi ja meil oli passides ikka veel Saaremaa tuletornide juures tühjus. Ruth otsustas, et sõidame nüüd ühe hooga Sõrve poolsaare tippu, sest lootus oli, et sealsest tuletornist saame templid ka. Sõrve tuletorn on Sääre külas asuv tuletorn. 1960. aastal valminud uus raudbetoonist tuletorn on 52 meetrit kõrge, asub Sõrve poolsaare tipus ja lihtsustab liiklust Kura kurgus. Tuli on nähtav 15 meremiili (28 km) kaugusele. Oli see alles ronimine! 248 astet taeva poole ja mina arvasin, et mul on hea füüsiline vorm. Tühjagi! Üleval oli selline tunne, et süda tuleb kurgus välja :) Muidugi ei tulnud ja Läti nägime ära. Ruth sai isegi Tele2st sõnumi, et teretulemast Lätti :) Ja mis põhiline- templi saime ka!
Sääre tipus käisime muidugi ka ära, Ruth oli jalgupidi vees ja otsis muudkui kivikesi. Mina kivi koju ei too, sest kuskilt on mulle meelde jäänud, et kui tood kivi tuppa, tuleb nälg majja.... Aga ilus oli ikka. Ühe suure kivi peale olid inimesed ehitanud väikestest kividest tornikesi. Mina ehitasin ka enda torni :) Vesi oli soe ja meri oli peegelsile, oli soe ja ilus suveõhtu.
 |
| Minu kivitorn |
Tuletorni juures oli söögikoht nimega Sääre Paargu ja me otsustasime, et sööme seal õhtust, sest kell oli pool kaheksa ja me ei hakanud muud söögikohta otsima. Minu soov oli saada kindlapeale midagi kalaga seotud, aga mitte lõhet. Menüü oli rikkalik, valikuvõimalused olid olemas ja hinnad ei olnud ka väga krõbedad. Kahjuks ei ole internetis menüüd üleval ja ma ei saa täpseid prae nimesid kirja panna, aga igatahes sõime mõlemad kalaga praadi. Mina sõin paneeritud turska ja Ruth lesta. Magustoiduks oli minul šokolaadikook jäätisega ja Ruthil mingisugune kama-rabarberimaius. Issand, kui suured need praed olid! Eriti suur tundus lestaga praad, aga noh, eks lestal läks palju kaduma ka. Igatahes saime kõhud kõvasti täis ja sellel päeval rohkem me ei söönud mitte suutäitki :) Julgen seda söögikohta soovitada, sest maitsed on puhtad, lihtsad ja head. Ainult leib võiks olla kohalik...
Kõhud täis, hakkasime sõitma oma ööbimispaika, milleks oli Kuuli puhkemaja. Ennem sihtkohta jõudmist vaatasime üle Tehumardi hauaplatsi ja mälestussamba. Tehumardi mälestussammas on 21 meetri kõrgune mõõgakujuline betoonist ja dolomiidist mälestussammas Tehumardi öölahingu mälestuseks.
Ööbimiskohta jõudes nägime, et oleme kahekordse kämpingu ülakorrusel ja meie all elavad ka kaks naist. Ega sellest polnud viga midagi, meil oli seal üleval väga hea olla. Tuba oli ilus, puhas ja soe. Kasutada sai duššikämpingut ja välikööki, kus oli kõik vajalik olemas. Natukene majast eemal oli välikäimla, mis oli korralikult hooldatud ja rõdu ukselt oli merevaade - mida on ühele inimesele veel vaja :) Ümberringi olid inimesed matkaautodega, telkidega, aga kõik oli vaikne ja rahulik.
 |
| Väga lahe lahendus põrandale |
Kuna õhtu oli veel noor, läksime Ruthuga Ninase sadama muulile jalutama. Õhtu oli erakodselt soe ja muulil oli väga palju kalamehi. Ma nägin elus esimest korda, kuidas õng lasti vette, läks minut mööda ja kalamees tõmbas 5 kala korraga välja. Täielik müstika! Ilma igasuguste ussideta ja tõukudeta. Sain ka ühe kala ämbrisse panna ja sain aru, et mulle ei meeldinud nende kalade suremine. Nad pm pandi ämbrisse ja seal nad siis siplesid, kuni eluküünal kustus. Pean söögiks tarvitavate loomade tapmistingimusi väga oluliseks. Et see oleks kiire ja humaanne. Peale jalutuskäiku läksime oma majakesse, vaatsime natukene kaarti ja panime paika hommikuse ärkamise, asjatamise, järjekorras olevad tegevused ja jäime magama.
Tegime sellise plaani, et hirmvara ei ärka, kaheksa on väga hea. Siis käime dušši all ja sööme hommikust ja esimese asjana läheme püüdma Kiipsaare tuletorni. Hommik oli ilus, päike paistis, dušš oli värskendav ja soe, hommikusöögiks tegin meile neljaviljaputru Ruthi gaasipliidi peal. Muhu seemneleiba sõime ka :) Ruthil oli kodujuustugi kaasas, aga ma seda kurgi ja tilliga kodujuustu süüa ei suuda.... kohe üldse mitte. Arbuus oli kahjuks käärima läinud, kuid puder oli piisavalt kosutav ja nagu hiljem selgus ka väga vajalik energialaks. Peale hommikusööki pakkisime oma kodinad kokku, tegime toa korda ja asusime teele Tagamõisa poolsaare suunas, kus asub Kiipsaare tuletorn.
Sõitma asudes kohtasime tee ääres Piretit ja Tõllu ka - igavesti ägedad ja suured sellid :) Mulle kohe meeldib, kui inimesed oma kätega midagi valmis teevad!
Mustjalas käisime Anna kirikut vaatamas. Kirikut kasutab EELK Mustjala Anna kogudus. Uus kirik asendas 1605. aastal ehitatud kabelit. Mustjala kirik on historitsistlik-eklektilise arhitektuuristiili näide. Selle kõrge torn oli meresõitjatele oluliseks maamärgiks. Kirik on ühelööviline pikihoone ja kujunduses esinevad kõrvuti gooti ja romaani stiili motiivid. Altar ja kantsel on pseudogooti stiilis. Kiriku altarimaal "Kristus ristil" on aastast 1938 (kunstnik Rudolf Sepp). Mustjala kiriku oreli ehitas Gustav Terkmann 1903. aastal. Tuntust on kirik kogunud ka traditsioonilise ürituse Mustjala muusikapäevade toimumiskohana. Kahjuks kirikusse sisse ei saanud, nii vara hommikul oli see uudistajatele suletud.
Ennem Tagamõisa poolsaarde suundumist veendusime, kas meie otsitav tuletorn on ikka passis olemas. Oli küll, järelikult saame templi. Käisime veel autot tankimas mingisuguses klikiaegses tanklas, millist mandril küll ei kohta. Kuidas oleks Arvo, kui peaksid oma Cross Countrysse sellisest aparaadist kütust laskma?
Auto joodetud, asusime teele. Õnneks GPS teadis, kuhu minna, ei olnud tundmatut teed ega märget, et pole navigatsioonisüsteemi sisestatud. Tuletorni juurde oli tee olemas. Ja kui me siis jõudsime sinna kohta, kuhu auto tuli parkida, selgus, et ülejäänud tee tuletornini tuleb läbida jalgsi. Mis see 4,5km edasi ja 4,5 kilomeetrit tagasi ikka ei ole onju? Njaaaa... Balleriinadega.... Aga templi isu oli nii suur, et asusime teele. Tee oli pehmelt öeldes kohutav. Alguses ma arvasin, et see kivitee võiks juba läbi saada, sest nende suurte kivide peal oli ikka väga raske kõndida ebasobilike jalanõudega, aga siis me jõudsime liivaranda ja vot ühel hetkel mul oli küll selline tunne, et milleks mulle seda templit, ah? Mul ei ole seda vaja, päästke mind keegi sellest liivast!
 |
| 4 km on täis, kus see paganama majakas on? |
Ja olimegi tuletorni juures. Ilus, pikk. Kiipsaare tuletorn on endine navigatsioonimärk Saaremaa läänerannikul Harilaiu loodeosas paikneva neemiku keskel. 1933. aastal valminud Kiipsaare tuletorn on 26 meetri kõrgune betoontorn. Tuletorni funktsiooni täitis rajatis 1992. aastani. 2009. aastani oli Kiipsaare tuletorn kasutusel päevamärgina. Algselt ehitati see ligikaudu 100–150 meetri kaugusele rannast, kuid paikneb tänapäeval rannajoone muutumise tõttu meres. Ilus torn küll, aga mida ei olnud, ei olnud ühtegi tädi ega onu seal poolsaare otsas, kes oleks templeid jaganud! Mismoodi nad siis on mõelnud, et ma neid templeid kogun, kui mul polegi võimalik neid saada?! Oi, mul kees sees.... Ma olin oma valgete balleriinadega peaaegu maailma otsa kõndinud ja ma ei saanudki templit! Mõtlen, et kui ma oleksin teadnud, et ma templit ei saa, kas ma oleksin sinna läinud? Tõenäoliselt oma elus ma sinna rohkem ei satu, aga ära iial ütle iial. Õigete jalanõudega olen valmis igal pool käima.
Kõndisime siis lõõskava päikese, liiva ja kivide sees oma auto juurde tagasi. Seal oli keegi rattalaenutaja. Küsisime tema käest, kuidas on võimalik nende tuletorni templit saada ja too tütarlaps ütles, et mis mõttes nende tuletorn? Igatahes - templita me jäime, aga fotod tõestavad, et me seal olime.
Edasi võtsime suuna Panga panga juurde. Meie teele jäid Odalätsi allikad, kust võtsime endale puhast joogivett, sest olime matkates oma veevarud kõik ära hävitanud ja seda, kus lähim pood asub, me veel ei teadnud.
Pank oli ilus! Seal saab selliseid fotosid teha, et jääb mulje, nagu ei olekski Eestis. Tänu täiuslikule ilmale oli taaskord meri peegelsile ja vaade imeline. Panga ulatus on umbes 2,5 km ja see asub Panga neeme põhja-, loode- ja lääneküljel. Panga pank on kõrgeim Saaremaa ja Muhu põhjaranniku pankadest (21,3 m). Kõrgeim punkt on neeme loodetipust veidi lõuna pool. Mujal jaguneb pank kaheks astanguks, millest teine jääb 13 m kõrgusest merre laskuvast järsakust veidi sisemaa poole. Panga pank on looduslik pühapaik, kus on tähistatud karusepäeva. Rahvajutud räägivad, et sealt iga aasta üks inimene või loom merejumalale või näkile ohvriks alla tõugatud, et veevalitseja muid inimesi õnnetuse eest hoiaks.
Ruth ütles, et see koht Eestimaal ongi tema koht. Et ta võiks seal päevi olla, raamatuid lugeda ja merd vaadata. Oli ilus küll...
Nüüd hakkasime suunda kodu poole võtma. Esimene peatus oli sinepimehe juures, kus maitsesime selliseid sinepeid nagu kanepisinep, vaarikasinep, mustikasinep jne. Mina ostsin meesinepi ja majasinepi ja oleksin veel rohkemgi ostnud, kui raha oleks olnud. Oleks ostnud juba ainuüksi selle pärast, et tuleb kuskilt kaugelt mees, õpib ära meie keele ja pakub inimstele imelisi maitseelamusi. Kniks.
Edasi liikusime Angla tuulikute juurde. Esmalt sõime lõunat seal samas asuvas kohvk/restoranis, kus kõik asjad olid otsas :) Tahtsin nii väga kalasuppi saada, aga neil oli menüüs ainult talupojasupp ja seljanka. No kes peab saarel, mere ääres toitlustuskohta ja ei pakugi kalasuppi? Seda seljankat saab mandril igas väiksemaski putkas. Pannkoogid olid ka otsas, ainuke dessert oli mingi brownietaoline kook. Supp oli hea, natuke liiga külm, aga hea. Kook polnud minu maitsele - see oli selline kuiv plönn. Ja mitte miski ei värskendanud seda. Aga ilma virisemata - kõhu sai täis.
Vaatsime tuulikutes ringi ja käisime mantelkorstnas. Angla tuulikud on viis tuuleveskit, mis asuvad Upa–Leisi maantee ääres Angla külas. Neli tuulikut on pööratava kerega pukktuulikud, viies tuulik on vaid pööratava peaga kaheksatahuline hollandi tuulik. Angla tuulikud on Eestis üks paremini säilinud tuulikutegrupp, mis paikneb oma originaalasukohas Angla tuulikutemäel. Ma olin seal varem käinud ja enamus asju näinud, aga kõik see, mis jäi hoone keldrikorrusele, oli uus ja huvitav. See tuulikute värk on ikka ulme värk. Mõtle, kui palju pidi muistne eestlane nägema vaeva, et saada jahu! Meie läheme poodi ja viriseme, et näe, täna riisijahu otsas. Erilist silmailu pakkusid mulle igasugused käsitsi tehtud nukud ja hobused ja keraamia. Ikka see, mis oma sõrmede vahelt välja tuleb.
Liikusime muudkui kodu poole. Möödaminnes läksime Kaali kraatrit vaatama. Me olime Ruthiga mõlemad seda küll varem näinud, aga mina näiteks ei olnud seal käinud sellel ajal, kui sinna on ehitatud trepid ja rada ümber augu. Kaali kraater on meteoriidi langemisest ja sellele järgnenud plahvatusest tekkinud kraater. Lisaks 110-meetrise läbimõõduga peakraatrile on selle juures veel 8 väiksemat kraatrit. Kõige uuemate ja täpsemate mõõtmistulemusete kohaselt hinnatakse kraatrite tekkeajaks 1530–1450 eKr.
Edasi viis tee meid Maasilinna varemetesse, mis oli ordulinnus. Maasilinna linnusel on niinimetatud laiendatud elutorn-tüüpi peahoone, mis on ümbritsetud ebakorrapärase nelinurkse ringmüüriga, mille loode-, kirde- ja kagukülje vastas varem paiknesid ülejäänud hooned. Peahoone on rajatud kahes etapis. Läänepoolne, 20,8 meetri pikkune kahe piilariga osa, millele on hiljem lisatud 26,1 meetri pikkune juurdeehitis, on vanem. Selles asuvad mantelkorsten ja hüpokaustahi. Seinad on 2,1–3 meetrit paksud. Mõlemad pooled on olnud kolmekorruselised. Tänaseks on neist säilinud 7,5–8 m kõrgune osa, hõlmates kunagise linnuse esimest ja osaliselt ka teist korrust. Peahoone on ümbritsetud avara, ebakorrapärase nelinurkse ringmüüriga. Müür on varustatud poolümarate eenduvate pealt lahtiste suurtükitornide ehk basteidega, hiljem ka muldkindlustustega. Ka linnuse ülejäänud ehitised on rajatud mitmes etapis ringmüüri loode-, kirde- ja kagukülje vastu. Viimased suuremad ehitustööd toimusid nähtavasti pärast linnuse esimest purustamist 1566. aastal. Väljast oli kogu linnus vallikraaviga ümbritsetud. Sellega olid ühendatud kolm suurt linnusest lõuna pool paiknevat kalatiiki.
Muhku jõudes käisime veel vaatamas Muhu Katariina kirikut. Sinna ka kahjuks sisse ei saanud, aga väljast oli kirik küll ilus. Kirikus tegutseb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Muhu Katariina kogudus. Kirik on ehitatud varagooti stiilis tõenäoliselt 13. sajandil Ojamaa meistrite poolt (esimene mainimine 1267). Kirik on pühitsetud 3.–4. sajandi vahetusel elanud pühale Katariinale Aleksandriast. Praegune kirik on 1703. aastal Põhjasõja ajal purustatust jälle 1738. aastal üles ehitatud. Arvestades kiriku väheseid kitsad aknaid, võlvidele viivat kitsast müüritreppi ja süvendeid riivpalgi kinnitamiseks, oletatakse, et kirik on ehitatud kaitseotstarbelisena.
Ja sõitsimegi praamile. Sadamasse jõudes oli praami väljumiseni jällegi 10 minutit, nii et meil taaskord vedas. Praami peal täpitasime Saaremaa kaardi peal ära kohad, kus me käisime ja mida me nägime, sest minu juurikast aju oleks äkki pooled asjad ära unustanud :)
Meil oli veel üks sihtkoht mandril ka - Virtsu tuletorn, sest me saime Saaremaa pealt häbiväärse ühe templi :) Patseerisime siis Virtsus mööda rannajoont ja muidugi leidsime tuletorni üles, mis oli varisemisohtlik ja nagu te isegi võite aru saada sellest sõnast, siis mingit templit me ei saanud. Milleks need passid üldse? Me saime kogu reisi peale 1 templi!
Ja oligi kõik. Kaks tihedat päeva olid läbi saanud ja sõitsime kodu poole. Oi, ma olin väsinud! Aga nii õnnelik.... Mul olid kaks täiesti kohustuste- ja vastutusevaba päeva, me lihtsalt kulgesime omas rütmis ja nägime kohti, mida tahtsime vaadata. Muidugi oleks perega ka tore minna ja vaadata, ja me kindlasti lähemegi! Saaremaa on ilus koht. Seal on kõik hoopis teismoodi: rahulik, vaikne, kadakane, samblane, sõbralik ja igalt poolt jõuad mereni. Meri on ilus... Suur ja ilus oma erinevates tujudes ja olekutes. Ma tõin kodustele külakosti ka :)
Kui küsisin Arvo käest, et kuidas õlu maitses, siis Sebastian vastas, et nagu tavaline hele nisuõlu :)))))) vot siis nii...tavaline hele nisuõlu ja 13 aastat. Aga kui sinepimeheni jõuate, siis astuge julgelt ligi - see kraam, mida too mees toodab, on tõesti hea!
Mul on üks sõber... ta ihkab iga natukese aja tagant Saaremaale, pakib oma asjad kokku ja läheb. Ta on seal alati oodatud. Ma vist mõistan, mis teda sinna kisub... Ma läheks ka tagasi, läheks kasvõi lihtsalt mereranda raamatut lugema. Vaikuses ja rahus. Praegu on pihlakad valmis, seal on need puhtad ja mahlased ning oi kui vitamiinirikkad. Oli vahva ja natuke olid süümepiinad ka...et mina niimoodi olen seal, aga pere ei olegi. Seega armas pere teen teile ettepaneku - paneme oma sada asja kokku ja lähem saarele! Lähme kohe kindlasti!
Aitäh Sulle, armas Ruth, nende kahe päeva eest! Ma olen Sulle väga tänulik kõige eest, mis Sa mu ellu toonud oled selle vähese ajaga, mil me üksteist tunneme. Ma päriselt ei julge, aga virtuaalselt - kallid Sulle!
Teie Ennike
