Saarjõe õpperada

Kuna Robinil hakkab puhkus ja Sebastianil koolivaheaeg läbi saama, siis mõtlesime, et kuigi tehtud on siin kodu-Sipa ümber igasugu asju, siis ikkagi oleks väga tore ka üks matkarada ära vallutada. Meil ei ole kõige kergem aasta algus olnud. Arvo on Soomes kinni ja mina olen enamuse osa aastast haige olnud (isegi haiglas jõudsin ära käia). See kõik on ka poisse mõjutand, mis sest, et nad pole enam beebid. Mure ema pärast ja isa puudumine mõjutab neid siiski igapäevaselt. Arvo käis nüüd küll korra kodus (neli päeva), kuid harjumatu on olukord siiski, sest tavaliselt ta käib ju kodus iga nädala lõpp. Pidime siis omal käel midagi toredat ette võtma, sest kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal..... Me oleme juba mitu korda mõelnud siin Sebastianiga, et võiks kuskile Järvamaale minna, sest see paik on meist kuidagi täiesti puutumata jäänud mingil imelikul kombel. Vaatasime siis neid radu ja otsustasime, et läheme Saarjõe õpperajale, mille pikkus on 8km. Päris palju, arvastades, et sellest pole veel nädalatki, kui ma haiglast koju sain, aga ma kuidagi tundsin, et ma saan hakkama. Tegu on ringikujulise rajaga ehk et siis iial ei tea, mis eespool ootab. 

Sõitsime kodust 10.30 välja, meie kodust näitas GPS 93km. Jõudsime kaheteist paiku teelahkmele, kust pidi keerama paremale ja siis 1,4km kaugusel oleksimegi kohal olnud. Kuna mul on hirmus hea auto (jajah, ei ole Dodge Ram), kõik puha veojõu kontroll ja talvenupp ja ...no jah, keerasin kohe paremale ja sinna me jäimegi. Ei edasi ega tagasi. Poisid püüdsid välja lükata, aga Volvol käisid ainult rattad all ringi ja ei liikunud millimeetritki. Õnneks sõitis seal kolkas keegi oma sinise "pirukaga" ja meesterahvas tuli appi välja lükkama, aga mis ei liikunud, see ei liikunud. Üldse. Õnneks oli meesterahval sinise "pirukaga" köis ja ta tõmbas meid tagurpidi teele tagasi. Uh, ma mõtlesin küll, et võibolla ei maksaks edasi minna, aga parkisime  auto tee äärde ninaga kodu poole ja hakkasime mööda lükkamata talveteed õpperaja alguspunkti liikuma. Nagu lubatud, siis 1,4km pärast me raja alguses olimegi. 

Vaatasime kaarti ja ma ei tea, mis värk meil on - iga kord me tahame hakata rada tegema valepidi. Õnneks saime üsna kohe aru, et peame minema hoopis teisest kohast rajale. Asusime siis selle hullu karjajuhi Miraga teele, kes arvab, et ta peab mind endaga kaasas vedama. Hea, et ta ei kaalu 30 kg, ma oleksin muidu enamuse osa ajast pikali. Aga sellest rihma otsas jalutamisest pole mõtet siinkohal pikemalt peatuda, kui ainult öelda, et oota Sa - 1. märts hakkab rihmakoolitus pihta! Saime vaevalt paarsada meetrit käia, kui tuli ületada jõgi, mille juurde oli pandud silt: ära autoga silda ületa, sild on katki. No oli muidugi katki ja seda ka jalakäia jaoks. Võibolla poleks midagi hullu olnud, aga lumi ja jää ja libedus tegi olukorra ekstreemseks. Igatahes saime selle jõe niimoodi ületatud, et keegi sisse ei kukkunud :)

See on sild

Mõtlesin siis, et uh, enam hullemaks ikka minna ei saa. Ürgne mets, rada, sinised tähised, nooled, poisid ja koer - nagu lepase reega. Mida hullu siis ühel matkarajal ikka juhtuda saab?  Jajah. Saime siis mõnda aega kõnnitud, kui oli esimene takistus teel - mine alt või ülevalt - ise tead! Ja see oli ausõna esimene, aga kohe kindlasti mitte viimane. 

Mul see peenikeste jalgadega vedaja ka veel peos.... Kahju, et ei hakanud algusest peale lugema, mitu puud me ületama pidime, aga ma nii umbropsu pakun, et oma paarkümend tükki oli neid kindlasti. Peenemaid ja jämedamaid, kõrgemaid ja madalamaid, jäätunud, märgasid, okstega ja oksteta. Küll sai puu alt mindud ja küll sai üle puu ronitud. Avastasin, et Mira on väga tubli hüppaja. Kui puu oli ikka minu tagumiku kõrgusel pikali, siis talle ei valmistanud mingisugust raskust selle puu otsa hüpata ja sealt alla. Enamus puid hüppas ta ilma vahepeatuseta ära. Aga see õpperada on tõesti üks takistusterada ja igav ei tohiks küll mitte kellelgi hakata. Päris algajad võiksid mõne muu raja valida. Võibolla poleks asi nii hull teisel aastaajal, aga praegu libeda ja märjaga - annab minna. Aga äge on see, et poisid pidasid seda kõike ägedaks :) ehk siis teele sattunud takistused olid neile justkui rõõmuks. 

Mira hüppas sellest nagu naksti üle

Ja need puud olid ainult köki-möki. Umbes sama palju, kui palju oli rajal olevaid langenud puid, oli rajal ka erinevaid kraave, mis vett täis ja mille ületamine oli puhas närvesööv ettevõtmine. Mõni kraav oli nii lai, et ma ühe ees mõtlesin tõsiselt, et me peaksime tagasi minema, sest ma nii tohutult kardan alati, et ma kukun. Isegi see ei lohutanud mind, et mul ainsana olid naelikud ja pidamine ikkagi natukene parem, kui tavalisel matkasaapal, sest kui ma ikka oma koeraga seal kraavis pikali olen, siis mis ma edasi teen? Õnneks Robin aitas Mira suurematest kraavidest "üle visata". Ühes kraavis oli mingi error, kus Robin justkui viskas Mirat, aga Mira ei tahtnud jõuda sinna, kuhu visati ja ta maandus vette - niimoodi, et ikka tagajalad ja sabani vees. Aga ta raputas end natukene ja ma ei saanud küll aru, et ta oleks end kuidagi peale seda halvasti tundnud. Robin aitas mul ka kraave ületada, sest kui keegi on ilma tasakaaluta, siis see olen mina. Ja kõik need palgd, mida mööda kraave ületada, olid ju märjad ja libedad. Ma räägin - mul oli iga kraavi ees mõte, et ma tahan koju tagasi :D  Poistel aga adrenaliin muudkui töötas ja Sebastian arvas, et ongi äge! Nii põnev rada!

Ühes kohas tekkis meil täielik error ka, kus me kaotasime aega ja lisasime umbes kilomeetri oma rajale otsa, sest märgistus oli puudulik. Rada kulges läbi metsa, tähistatud siniste triipudega, mille kohta tahaks ka märkuse teha - seda sinist võiks värskendada. Ja siis sai järsku mets otsa ja tahvlil olev nool näitas taevasse. Mõlemal pool. Absoluutselt ka ei saanud aru, kuhu minema peab. hargnesime. Sellest ka kasu polnud. Käisime kõik kolm suunda läbi, ühtegi sinist triipu kuskil ei olnud lähima paarisaja meetri ulatuses. Siis ütles Robin, et lähme mööda teed edasi. Ma arvan, et me saime umbes pool kilometrit kõndida ennem, kui oli uus viide, kuhu edasi ja sinine märgistus. Ma ei saa aru, kas on raske neid siniseid märke teha ni itihedalt, et sellistes eksitavates kohtades oleks selge pilt, kuhu minema peab. Õnneks on nüüd juba päevad pikemad ja see ajakadu polnud hullu midagi, lihtsalt tunduvalt kergem oleks, kui rada oleks korrektselt märgistatud. 

See pink oli keset metsa

Keegi on seal harrastanud ööbimist nagu meil kombeks on :) 

Huvitav, mis see võiks olla?

Ilmavaatlus kivi

No ja kui selline nool on otse üles keset metsa, siis kuhu Sa lähed?

See sinine märgistus.... No ei ole eriti silmatorkav

Raja tegi raskeks veel see, et ta kulges mööda jõe kallast ehk siis koguaeg pidid olema valvel, et jää peal ei libiseks ja nõlvast alla ei kukuks otse jõkke. Osad kohad olid ikka nii rasked läbida, et pidi puudest, osktest, millest iganes kinni hoidma. Poisid panid mõlemad korra ikka käpa maha ka, aga seal pole midagi imestada - tõesti oli libe. Isegi naelikutega oli libe, kuigi ma jah ei kukkunud kordagi. 

Umbes 7ndal kilomeetril me tegime pausi. Seal oli parasjagu lõkkekoht, kus kellegi lõke alles hõõgus. Robin tegi lõkke suuremaks ja grillis vorste endale ja Sebastianile (minul oli oma söök kaasas). Mira sai ka süüa, sest ta oli selleks ajaks ikka väga palju energiat kulutanud. Robin tegi kõigile nurmenukuteed meega ka ja nii me seal istusime ja puhkasime natukene läbitud teekonnast. 

Poisid vaatasid kaardi pealt, kus me oleme ja kuhu minema peame ja asusime jälle teele. See ürgmets oma lõputute langenud puude ja otsatute kraavidega tundus mulle lõppematu. Ma tundsin kergemat sorti väsimust, aga see tunne tuli maha suruda, sest autoni oli veel maad küllaga. Posid jõid ühest allikast (? ma loodan, et ikka oli allikas) vett ka, sest veevarud hakkasid otsa lõppema. Kõndisime mööda metsa, küll jää peal, küll sopa sees, küll mõnusat kuiva rada mööda, runkeeper näitas juba 10,4km, aga lõppu ikka ei paistnud. Ma hakkasin juba mõtlema, et äkki me oleme kuskilt valesti läinud, kuigi ma püüdsin koguaeg ikka neid siniseid tähiseid leida. Täpselt 11km olime raja alguspunktis, kust siis oli veel 1,4km autoni. Mul oli nii hea meel seda raja alguse majakest näha :) Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud....

Selle tee lõpus on meie auto

Kokku oli meie matk 12,48km. Poisid ohkasid rajal korduvalt, kuidas nad on haige inimese pärapõrgusse tassinud, aga ma ikka tuletaks meelde, et vaatamata kõigele ma olen täiskasvanud naine ja teen otsuseid mingil määral ka ise. Iseasi, kas need alati kõige arukamad on, aga igatahes teen. Võibolla tõesti ma oleksin valinud mõne kergema raja, kui ma oleksin teadnud, et tegu on NII raske rajaga, aga see oli seiklus. Seda peab tunnistama - see oli päriselt seiklus. Võibolla see rada polegi nii ekstreemne kaunil suvepäeval, aga sellisel pool talv/kevad päeval andis ikka kõnida. Täna uuesti küll ei läheks :) Aga suvel läheme kindlasti ja siis läheme ujuma ka :) 

Aitäh poisid! Teiega oli äge! Eraldi tänu Robinile, kes aitas Miraga nii mõnegi kraavi ületada. Aga no Mirale ma tuletan ikkagi meelde, et 1. märts hakkab rihmakoolitus....

Teie Ennike

Joonistamise haardes

Kui ma tunnen end emotsionaaselt ebastabiilselt, siis ma hakkan tegema mingeid asju ja neid asju siis korraga palju ja igal võimalikul juhul. Üks selline tegevus on joonistamine.  

Kui ma olin veel väike tüdruk, lasteaialaps, siis ma joonistasin ükskord ühe pildi. Karust. Ja õhtul, kui isa tuli töölt, jooksin ma talle seda näitama ja isa ütles mulle: "Kui joonistad, joonista vähemasti ilusasti. Muidu raiskad lihtsalt paberit." Mul on need sõnad nii hästi meeles, sest tegelikult ma toona ju arvasingi, et ma joonistasin ilusasti. Ega ma peale seda enam väga joonistada ei tahtnud, läksin üle voolimisele ja kõike, mida tegin, hoidsin enda teada. Joonistasin ainult nii palju, kui palju koolis kunstitundides pidi joonistama ja mul tuli see hästi välja. Mul on kahju, et mul ei ole ühtegi pilti, mis ma lapsena, teismelisena joonistasin. Arvol näiteks on terve mapp ja meie poistel on ka oma joonistamismapid. Igatahes olin ma kunstitunnis keskmisest hoolsam ja andekam, kuigi olin pidevalt kunstiõpetajaga sõnasõjas, sest tema tahtis, et ma teen nii, aga mina tahtsin teha hoopis naa. 

Uuesti joonistama ma hakkasin siis, kui Anne viis mind kokku Monikaga ehk kunstiterapeudiga. Ja siis juhtus minuga midagi, aga ma ei tea, mis see oli. Ma lihtsalt muud ei teinudki, kui ainult joonistasin. Süngeid, kurbi ja valu täis pilte. Üks A3 veel polnud valmis, kui peas keerles järgmine pilt, mis oli vaja paberile panna.... Siis nad keelasid mul joonistamise ära. Anne ja Arvo. Midagi ei tohtinud joonistada, isegi häid asju mitte. Mitte midagi... Ma salaja natukene ikka vahel joonistasin, aga kui vahele jäin, oli Arvo jälle pahane. Siis ma ei joonistanud tükk aega üldse.... Mitte midagi. 

Monika juhatas mu zentangelete ja mandalate maailma. See paelus mind kohe. Ja seda tohtis teha, sest see polnud sünge ega kurb. Ma googeldasin ja joonistasin erinevaid ilusaid pilte erinevatest lihtsamatest mustritest A5 paberitele. Proovisin vahel ka mõnda värvi kasutada, aga minu jaoks jäi ikkagi must ja valge. Hõbe võibolla ka pisut rohkem. Mingil hetkel avastasin kristallid ja panin need oma töödesse.... Ja jällegi - ma sulasin sinna sisse. Igal võimalikul vabal momendil ma tahtsin joonistada. Eriti, kui ma olin emotsionaases kriisis. Ma tegin jooksujalu ära kõik, mis peab tegema, ja ülejäänud aja ma lihtsalt joonistasin ja joonistasin ja joonistasin..... 

Ma olen jälle kriisis... Väsitav eks? On küll. Mulle endale ja teistele ka, kuigi teistele vähem, sest ma ei tohi oma kriisi välja rääkida, sest siis võib juhtuda, et Arvo istub voodiserval ja mõtleb, et milleks talle seda kõike vaja on.... Ma ei taha Arvot selliseid mõtteid mõtlema panna, sest ma armastan teda. Aga kriis on ikkagi. Minus. Kas siis rääkida sellest või mitte - olematuks see seda ei muuda. Algas haigestumisega, mida püüdsin peaaegu nädal aega varjata koduste eest, sest suvel, kui mul need põie -ja neerujamad olid, siis Arvo sai mu peale lõpuks pahaseks, kui Kadri mulle seitsmenda antibiootikumikuuri kirjutas. Kuna ma ei tea ja ei saa aru, miks ta pahaseks sai, siis ma nii kartsin talle öelda, et ma olen haige. Poistele ka ei rääkinud. Võtsin ebanormalsetes kogustes palavikualandajat ja tegin kõiki asju, mida ma pean tegema, et kodu ja pere toimiks. Aga oi, kui valus mul oli.... Ja kui paha... 31.detsember kirjutasin Kadrile, et mul ei olnud täna hommikul palavikku :) Selleks ajaks olin palavikuga maadelnud 16 päeva ja teinud läbi 1,5 antibiootikumikuuri, sest Kadri vahetas vahepeal rohu teise vastu välja. .... St...maadluseks seda ei saagi pidada...ma lihtsalt surusin seda maha võttes 1200mg ibuprofeeni korraga. Kuigi palavik läks ära, oli ikkagi natukene valus pissida, aga mitte endam nii hullusti. Igasugused jõulud ja matkad ja vana-aasta õhtud ja asjad sai peetud, Arvo puhkas kodus, see oli hea, aga 12. jaanuar pidin Kadrile saatma meili, et mul on palavik ja valus pissida.... Olen nüüd terve selle aja jälle maadelnud valuga ja palavikuga, söönud antibiootikume ühe kuuri ja söön hetkel järgmist kuuri, sest mu uriinianalüüsist tulid välja kaks bakterit: Echerichia coli ja Staphylococcus saprophyticus ja nende hävitamiseks pean ma jälle võtma 10 päeva antibiootikume. See kõik on mind muserdanud ja ma pole saanud sellest väga rääkida, sest ma kardan, et pere saab mu peale pahaseks, kui mul koguaeg on paha olla.... eile nutsin lörinaga ja mõtlesin, et ma ei saagi vist mitte kunagi enam terveks.... Ja et mu "õnn" oleks piiritu, siis panid nad Eesti-Soome piiri ka kinni. Jah, Arvol on hea, saab mõnes ajaks koti maha panna.... Aga minu kott on selle võrra veel raskem. Ja mida ma teen siis, kui mul on raske? Kõnnin ja joonistan! Sest ma läheksin muidu lihtsalt hulluks. Olen jaanuaris kõndinud oma põletikulise kehaga 350 km maha ja joonistanud oi kui palju zentangleid. Ma avastasin enda jaoks eestikeelse zentanglete joonistajate grupi ja sain nii palju targemaks. Nii palju mustreid, hajutamine, juhtjooned jne. Ma tahaksin koguaeg joonistada. Ma vaatan videosid ja õpetusi, ma tahaks kõiki neid proovida ja proovida ja proovida.... Ma tahan oma valu eest ära põgeneda.... Füüsilise ja vaimse valu eest, sest ma olen sellest väsinud, aga ma ei saa istuda voodiservale ja mõelda, et milleks mulle seda vaja on, sest siis ma oleksin inimrämps, kui ma oma perele seda teeksin, et mind enam poleks olemas. Ma siis joonistan... Mustreid, ilusaid ja huvitavaid mustereid. Algul joonistasin lihtsalt mingit mustrit zentanglekaardile, aga nüüd ma panen paljusid musterid kokku ja tekitan tervikpildi. Ma olen nö sõiduvees.... 

Ma ei teagi, kas see, et ma joonistan on hea või halb. Hea osa on kindlasti see, et see hoiab mind positiivses tegevuses ja tekitab õnnestumise tunde, sest neid zentangle plaate on ikka väga vähe, mis kaminasse lendavad. Enamasti jään ma lõpp-tulemusega väga rahule ja hea meel õnnestunud pildist on olemas. Samas. Ma olen jälle kinni. Ma tahakski ainult joonistada....ma ei taha koristada, triikida, poes käia, süüa teha, magada....ma tahaks kohe, kui on võimalus, joonistada. See rahustab mind, kuid samas tunnen justkui ka sundi, et ma pean joonistama. Vähemasti ühe pildi päevas. Ma pean. Triigin pesu ja peas keerleb mõte, et ma pean joonistama... Ma tunnen end justkui natukene vangina...ja selle vangla ma olen endale jälle ise teinud.... Sest ma ole osanud oma valu kuidagi muudmoodi välja elada, rääkida, nutta.... Ma olen jälle kinni mingisuguses sundtegevuses, et hoida eemal mõtteid valust, palavikust, põie- ja neeruvaagnapõletikust, Arvo äraolekust, Robini pikast töönädalast... 

Õnneks on mul Mira... Ma arvan, et Mira tuli kõige õigemal ajal mu ellu. Siis, kui kõik on jälle nii segamini ja sassis. Võibolla on Mira see, kes ei lase mul täielikku musta auku langeda? Näiteks ma ei saa mõelda, et ma täna ei viitsi õue minna.... Ma pean minema. Mitu korda päevas, sest mul on nüüd Mira ja ma ei saa selga keerata ja teha nägu, et ma ei taha enam mitte midagi! Hoidsin end täna tagasi ja joonistasin tõesti ainult ühe pildi, kuigi oleksin tahtnud palju rohkem. Ma hoopis koristasin, triikisin, pesin pesu ja panin kuivama, käisin poes, tegin süüa, koristasin roti puuri ära ja vahetasin kassiliiva, käisin Miraga neli korda jalutamas. Kuigi ka siin on ohukoht - haige inimene võiks saada diivanil lamada ja raamatut lugeda. Võibolla saaksin siis kunagi terveks ka. Ma olen 10 kuu jooksul saan 10 kümne päevast antibiootikumikuuri.... Mu keha on sassis, mu seedesüsteem ei tööta. Ma olen ahastuses ja hirmul...et valu ei lähegi ära.... Aga hommikul peab ikkagi ärkama ja uus päev on ees - saan mõningal määral valida, kas triigin või joonistan.... Ainus, mida ma päriselt valida ei saa, on pisarad, mis vägisi viimastel päeavadel silma tulevad....

Teie Ennike