Söök ja etendus

Miski juuni alguses arvas Arvo, et me võiksime minna mõnda suveetendust vaatama Liisu ja Raivoga. Andis mulle ülesande leida midagi. Ma olin mitu tundi googles, sest see pidi olema laupäevasel päeval, aga väga raske oli midagi sobivat leida, kuhu ei oleks miljon kilomeetrit. Veel pidi see sobituma Liisu ellu ja nii ma otsisingi. Kes otsib, see leiab! Leidsin Noarootsis etenduva "Grace ja Glorie". Lugesin tutvustust ka, sest Arvo ei ole pigem draamade fänn. Ta eelistab iga kell komöödiaid. Mulle seevastu meeldivad draamad, aga ega ma neid liiga palju näinud ei ole. Tutvustuses oli sõna "huumor" ja ma mõtlesin, et sobib küll :) Ostsin piletid ära, jagasin Arvo ja Liisuga, kuhu ja millal me läheme ning hakkasin otsima söögikohta. See oli veel raskem..., sest ausõna  - Noarootsis ei olnud eriti palju, mida valida. Lõpuks maandusin Österby sadamaresto kodulehele ja menüüd vaadates tundus, et peaks sobima. Broneerisin laua ja olin endaga väga rahul.

Eile asusimegi teele mööda tunne oma kodumaad teid. Jumal auta, see üks teelõik oli küll selline, et ma mõtlesin, kuidas meie auto tükkideks laguneb. No nii auklik ja künklik ja kõver, et ma pidin koguaeg kõrvalistmel pidurdama. Arvo ütles, et tagasi sõidame igaljuhul Risti kaudu, mitte Waze juhatud külateid. Kell viis oli meil broneeritud laud sadamarestos. Jõudsime õigeks ajaks kohale ja istusime lauda. Ja siis hakkas üks kadalipp pihta. Kõigepealt ei toodud meile menüüsid. Oleme harjunud, et restoranides teenindajad toovad kohe menüüd, aga seal seda ei juhtunud. Arvo siis läks ja võttis ise menüüd. Natukese ootamise järel tuli teenindaja ja võttis tellimused. Kirjutas ilusasti kõik üles ja me jäime jagamiseks mõeldud rooga ootama. 

Kõik lauad olid täis ja ma sain aru, et ilmselt läheb aega ja mul kannatust on, aga Liisu hakkas protesteerima. Asjatasid seal kaks noort tüdrukut ja ma mõtlesin, et meil ei ole nii kiire, et peaks paanika olema, aga ooteaeg oli tõesti pikk. Harjumatult pikk. Vahepeal teenindaja käis küsimas, kas saab meile veel midagi joodavat pakkuda ja ütles, et varsti saabuvad meie road. 45 minutit saabumisest tuli lõpuks see jagatav eelroog ja minu silmis nad tõusid mitu pulka ülespoole, sest see oli tõesti maitsev. Unustasin ära, et ootasime seda rooga 40 minutit ja võtsin lihtsalt paar ampsu seda krevettidega ciabattat :) Mulle väga maitses ja see oli just parajasti nii suur, et jagus meile neljale ampsamiseks ennem põhiroogasid. Liisu muutus ka vähe leebemaks :D

Pearoad saabusid ennem, kui me olime suutnud selle eelroa ära süüa. Mina tellisin värske kala ahjukartulite ja mädarõika-hapukoorekastemega ja ülejäänud kolm võtsid veise friikartulitega. Mina ei tahtnud friikartuleid, seetõttu jäin kala juurde, aga kui ma oleksin teadnud, et see on räim, siis ma ilmselt oleks midagi muud võtnud, sest vaatamata sellele, et need olid väga head räimed, olid need tüütud süüa restoranis noa ja kahvliga. Raivo kommentaar oli, et tegu oli nagu pubitoiduga, Liisu ütles, et maitse oli hea, aga midagi nagu ikka oli puudu. Arvo arvates oli ta elus ikka paremat veist söönud. Mina sain igatahes kõhu täis ja maitsemeeled said liigutatud ning vaatamata sellele, et ma pididn noa ja kahvliga räime sööma, oli igati korda läinud roog. Nad seal arutasid, mida selle veisega tehtud oli, sest see oli ühtlaselt hall, nii seest kui väljast. Keedetud ja siis pruunistatud? Ei tea. Ma ei maitsenud ka, nii et, ma ei tea, kas see hall veis oli vähemasti hea. Friikad olid tavalised poest ostetud friikad, mitte käsitöö värk ja siis mul oli hirmus hea meel, et mul olid ahjukartulid. 

Desserdid olid erinevad. Mina ja Raivo võtsime sidrunimousse ning Liisu ja Arvo võtsid chiapudingu. Minule maites minu magustoit väga, aga ma maitsesin Arvo oma ka ja ma olin väga rõõmus, et ma seda ei võtnud. Mulle need üleöö kookospiimas laagerdunud chiaseemned ikka ei meeldi. Minu meelest need on kuidagi kleepuvad ja venivad. Väljanägemine sellel dessedil oli ka selline nagu oleks keegi selle juba ennem ära söönud ühe korra... See sidrunimousse oli väga intensiivse sidruni maitsega ja mulle meeldis - mõnus hapu. Liisu ütles, et tema jaoks oli see liiga intensiivne, aga tema enda magustoit jällegi täiesti lage. No minul igatahes sai kõht väga täis ja Arvo ütles hiljem, et ma tegin toitudega hea valiku. Parema, kui ülejäänud. Ma ise tundsin samamoodi. Mul on hea meel, et ma usaldasin enda sisetunnet ning jäin kala ja sidruni juurde. 

Kõhud täis söönud, hakkasime arveid ootama ja ilmselt oleksime ootama jäänudki. Mehed läksid kassa juurde ja siis selgus, et teenindaja polnud meie tellimusi arvutisse pannud ja Arvo pidi üksipulgi ütlema, mis me tellisime. Aga mina annan kõik need asjad neile andeks, sest tegu oli tõesti kahe noore neiuga ja rahvast oli hirmus palju. Põhiline on ju see, et me õigeks ajaks kõhud täis saime ja etendusele ei hilinenud. Mingit väga vaimustavat söögielamust ei saanud, aga midagi hullu ka polnud. Kas ma soovitan seda restot...ma ei teagi... Ilmselt me sinna mitte kunagi enam ei satu ja ekstra sinna sõita pole ka mõtet. Haapsalu on nii ligidal, et saab palju vägevama maisteelamuse osaliseks. 

Peale õhtusööki sõitsime Noarootsi teatrigaraaži vaatama etendust "Grace ja Glorie", kus oli ainult kaks näiteljat: Ülle Kaljuste ja Hilje Murel, lavastaja Vilja Nyholm-Palm. Toimus see siis garaažis, mis oli täielikult väljamüüdud. Seal oligi päriselt garaaž - igasugu vanu autosid oli kokku korjatud ja üles seatud. Baari osakonnas oli erinevatest autoosadest tehtud lauad ja toolid. Igalpool põlesid autode esituled. Lava asus omaette osas ja istumiskohad olid tõusvas joones ehk et igalt poolt oli väga hea ülevaade lavale. Meie olime kuuendas reas ja tõesti, väga hästi oli kõik näha. Aga etendusest...

See oli üks väga raske teemaga tükk. See rääkis ühest 90aastasest naisest, kellel oli vähk ja tal oli elada veel paar nädalat. Teda sellel teel tuli toetama hospiits Glorie. Oli väga kurb, kuidas see vanamemm oli jäänud oma elu lõpul üksi. Ta oli matnud kõik oma lapsed, oma mehe ja ainus, kes talle abiks käis, oli üks lapselaps, kes võttis iga tehtud liigutuse eest raha. Oli nii kurb kogeda, kuidas me vanana ei lähe enam kellelegi korda, meist tüdinetakse ja me muutume üleliigseks. Kui sul juhtub olema veel mingisugsut vara, siis oodatakse, millal selle kätte saab. Glorie püüdis Grace elu viimaseid nädalaid nii mugavaks teha, kui võimalik. Toetas, toitis, pissitas seda vana naist. Kuigi teema oli sünge, siis musta huumorit ja muidu huumorit jagus küllaga. On suur kunst nii süngele teemale huumor taha panna ja see maha mängida. Mõlemad näiteljad said sellega suurepäraselt hakkama, eriti hea oli Ülle Kaljuste. 

Mulle väga meeldis see etendus, aga see pani mind ka mõtlema oma ema peale. Kui tal ei oleks Margust... Milline tema elu siis oleks? Tal ei ole vara, mille kättesaamist me peaksime ootama, aga ta on vanaks ja väetiks jäänud... On kodune ja istuv, tal on omad valud ja vaevused... Mul on nii hea meel, et ta elus on Margus, kes teeb kõik selleks, et meie emal oleks hea olla. Võibolla peaksin emal rohkem külas käima... et ta ikka tunneks, et ma armastan teda... Võibolla need pikad telefonikõned pole päris see, mida minu emal vaja on? Võibolla ma peaksin käima ta juures ja küsima rohkem, kuidas tal PÄRISELT läheb... Elu on nii habras, eriti, kui Sa oled juba eakas. 

Minule meie õhtu meeldis :) Söögikohas oli küll mõningaid erroreid, aga mina ei lase end sellest üldse heidutada. Ja mul on hea meel, et Arvo sai puukuuridest eemale :D Kasvõi üheks õhtukski. Rohkem meil pole praegu ette näha, et me teatrisse satuksime. Ja mis mulle eriti meeldis - me ei käinud komöödiat vaatamas, kuigi see draama oli osavalt huumorit täis piktud. Arvo ütles, et oli raske etendus ja ma olen temaga nõus. Teema oli tõesti väga raske, mida täitis hea huumor. Aga üht ma tean küll - ma ei taha elada 90aastaseks ja jääda täitsa üksi... Ma loodan väga, et mu pojad on mulle olemas minu elupäevade lõpuni, mis eeldatavasti kestab veel vähemasti 30 aastat :)

Teie Ennike

Ma saan hakkama!

Suvi on täies hoos (ära aknast välja vaata) ja toimub igasugu asju, mis kosutavad hinge ja keha. MTÜ Masaan korraldas esimest korda Rapla Partnerluskogu toel Raplamaa erivajadustega inimestele suvepäevad Kallaste turismitalus. Ma ikka mõtlesin tükk aega, kas ma osalen või mitte, aga siis otsustasin, et osalen ühel päeval. Põhiliselt selle pärast, et ma ei tahtnud ööbida võõraste inimestega ühes toas, aga natuke ka seetõttu, et mul oli 10.juulil koolipäev. 

Mõte ju hea, aga mul oli probleem, kuidas ma sinna Kallaste turismitalusse saan, sest Sebastian oli sel päeval Tallinnas katsetel ja ega mu ümber ikka liiga palju inimesi pole. Hõikasin facebookis välja, kas keegi saab mind viia ja minu armas sõber Ruth reageeris :) Temaga koos me 9.juuli hommikul Kallaste poole teele asusimegi. Kohale jõudes oli Piret mul vastas ja me kõndisime seal talukompleksis ringi. Ta näitas, mis seal on ja kus miski asi on ja kus mingid asjad toimuva hakkavad ja tutvustas mulle tegevusjuhendajaid. Ma ei tea täpselt, kui palju osalejaid oli, aga vanim oli 84aastane ja noorim osaleja oli 7aastane (tegelikult olid need suvepäevad täiskasvanutele, aga Kristil (üks korraldajatest) oli tütreke kaasas). 

See Kallaste turismitalu on küllaltki mitmekülgne. Seal on erinevad hooned ürituste läbiviimiseks ja majutuseks, on taluloomi, on mänguväljak, on vanade asjade muuseum, on saun ja tünn, on suitsemaisala, igalpool on pinke ja kiike istumiseks. Mulle väga meeldis seal. 

Aga asjast! Suvepäevad algasid omavahel tutvumisega, milleks oli erievaid mänge välja mõeldud. Pidi tähestikulises järjekorras rivvi võtma, pidi vanuse järgi rivvi võtma, mängiti bingot. Ja kõik need tegevused eeldasid omavahel suhtlemist. Mina ei ole väga hea suhtleja, eriti võõras seltskonnas, aga rivvi ma sain ja kuna ma liikusin koos Piretiga, siis sain ka bingost osa. See käis nii, et igaüks sai bingo lehe, kus olid erinevad väited, nt ta ei joo piima, ta õpib koolis, ta sõidab sinise autoga, ta suitsetab jne. Ja siis kõik pidid leidma need inimesed, kes küsimusele jaatavalt vastavad. See eeldas tõesti väga palju suhtlemist! Piret mängis bingot, ma käisin kaasa ja tegin pilte. Piret tegelikult ütleski, et ma võtaksin fotode tegemise enda peale, sest nii on mul kergem fookust hoida ja kui mul on kindel tegevus, siis see aitab mul paremini kohaneda võõras seltskonnas. Mulle kõrvatseisjana tundus, et osalejatele meeldis see bingo, kuigi ma panin ka seda tähele, et oli ujedamaid, kes polnud väga valmis võõrastega kontakti otsima, aga enamust saatis ikkagi hasart.

Edasi tuli osalejate gruppidesse loosimine. Oli viis tegevusjuhendajat, igaüks mingi loomamärgiga ja siis kliendid võtsid silmad kinni endale kausist märgi ning läksid vastava juhendaja juurde. Sellistes väikestes gruppides (7-8 inimest grupis) hakati käima ühest töötoast teise ja see tegevusjuhendaja oli siis koguaeg oma grupiliikmetele olemas. Iga probleemi või küsimusega võis oma juhendaja poole pöörduda. Töötubasid viisid läbi Eesti Politsei, Eesti Töötukassa, Tallinna Munitsipaalpolitsei, Rapla naiskodukaitsjad ja Paldiski Päästekomando. Tehti igasugu harivaid, praktilisi ja kaulikke asju. Ma ei osalenud töötubades, ma pildistasin. Piret käis minuga mööda tegevusalasid ringi ja ma siis püüdsin neid tegevusi pildile. Aga ma nägin, mida tehti. Politseipunktis sai isegi sõrmejälgi anda. Pääste lasi voolikust vett lasta. Naiskodukaitsjad ja MUPO viis läbi praktilisi harjutusi, kuidas kriisis hakkama saada. Töötukassa pani inimesi mõtlema nende tugevuste peale. Mulle ei tundunud, et kellelgi oleks igav olnud, kõik olid nii hakkajad. Nagu väiksed lapsed. Igaks töötoaks oli aega umbes tund, aga tegelikult nii kaua ei läinud, jäi ikka molutamise aega ka. Kõik töötubade läbiviiad olid lahked, jutukad ja asjalikud. Ma usun, et kõik tundsid end turvaliselt ja hästi neid ülesandeid läbi viies. 

Vahepeal anti ikka süüa ka :) Lõunaks oli supp, risotto, kohupiim kisselliga, vahepalaks oli pirukaring ja õhtusöögiks oli kotletid, kartul, aedviljad, värske salat ja puuviljad. Kommi sai ka :), sest ma olin ju koos Piretiga :D ja siis on ikka kommi ka. Pirukaringiga läks nii, et kes hiljaks jäi, see ilma jäi, aga sellest polnud midagi, sest kommi oli. Ma jäin lausa nii palju hiljaks, et ei saanud pirukapiltigi ja sellest mul on paganama kahju. Mulle meeldis see, et kõik töötubade läbiviijad said ka süüa. Et selle peale oli mõeldud. 

Peale õhtusööki oli saun ja tünn ja disko, aga sellest ma ei tea midagi, sest Piret tõi mu peale õhtusööki koju. Päev oli pikk, palju jalgadel ja palju emotsioone. Ilm oli justkui tellitud! Päike paistis ja oli soe, vihma me ei saanudki ja see on sel suvel ikkagi pigem haruldane nähtus, et terve päeva jooksul ühtegi vihmahoogu pole. 

Mulle meeldis :) Ja mul on hea meel, et ma ikkagi sain käia. Ilmselt oleks palju keerulisem olnud, kui ma oleksin pidanud töötubades osalema, aga kuna ma seda ei pidnud ja sain hoopis pilte teha, siis oli ka olemine rahulikum. Pilte tegin päris palju, aga ma ei saa siia blogisse peaaegu midagi üles panna, sest mul pole nende inimeste luba, kes fotodel olid. Pireti panin üles, aga ma loodan, et ta ei pahanda...ma olen temast varem ka pilte blogisse pannud :) 

Mul on natuke kahju, et ma teisel päeval ei saanud osaleda, aga mul on ikkagi nii hea meel, et ma sain osaleda. Hoopis teistsugused inimesed, teistsugused tegevused, teistsugused märkamised. Jah, ma põdesin, et lähen üksi võõraste inimeste keskele, aga mul oli Piret :) Kõik läks ikkagi hästi. Aitäh kõigile, kes nende suvepäevade kordaminekusse panustasid ja aitäh Masaanile, et nad võtsid vaevaks sellist üritust korraldada. Nii palju, kui palju mina nägin ja kogesin, oli kõik väga hästi organiseeritud. Ja ma siiralt imestan, kui rahulikud ja toetavad on kõik Masaani tegevusjuhendajad. Ma mõtlesin, et minu Piret on mingi eriti rahulik ja kannatlik inimene oma töös, aga tegelikult on nad kõik lihtsalt nii ägedad!  Nad on siiralt südamega asja juures ja kõik kliendid võivad end tunda hoitult. Aitäh Piret, et lubasid mul suvepäevast osa võtta ja aitäh, et olid koguaeg olemas :)

Teie Ennike

Piretiga rabas

Jajah, see Jalase raba käib siit nii palju läbi, et sellest tegelikult pole mõtet kirjutadagi, aga ma ikka kirjutan, sest ma tahan, et mulle jääks märk maha, et ma olen seal käinud. Seekorde kaaslane oli Piret ja... Keegi veel. 

Piret tuli mulle järgi ja sõitsime Jalasele. See on päris naljakas, et ta paneb Waze järgi, et Jalasele minna :D aga ta ei käi ka seal kaks korda kuus... Ja kui aus olla, siis tal on Waze koguaeg järgi, ta ütleb, et ta on geograafiline idioot, ma ei tea, kas see vastab tõele. Ilm oli suhteliselt ilus, kuid pusa pidi ikka seljas olema. Plaan, et võtame päikest ja ujume jäigi plaaniks, sest ma tõesti ei tea, mis mind peaks praegu ajama looduslikku veekokku. Piret katsus vett ka ja pidi tõdema, et mul oli õigus - vesi on külm. 

Tegelikult oli meil kokku lepitud minu pereterapeudiga kohtumine veebiteel ja seda me sinna rappa tegema läksimegi, aga seal oli üks suur aga - seal ei olnud levi. Nägime korra küll Karini ära, tema meid mitte ja kohtumine toimus telefoniteel valjuhääldiga. See oli üks vajalik kohtumine, sest sealt sai palju häid mõtteid, mida ja kellele kirjutada seoses erinevate probleemidega mu elus. Kahju, et Karinit ei näinud, aga see ei takistanud meil tund aega suhtluses olla. Pean asjaolude täpseks mainimiseks lisama, et Piret ja Karin rääkisid :D Ma kuulasin. Ja õige pisut rääkisin ka. 

Pole kunagi varem läpakaga rabas käinud ja ilmselt rohkem enam ei lähe ka, sest kuigi Eestis on väidetavalt levi igal pool, siis rabas ikkagi ei ole. Aga tore oli ikkagi. Me polnud Kariniga juba mitu kuud rääkinud, ainult kirjutanud, aga kirjutades jäävad ikkagi paljud asjad jagamata, suhtlus ei ole nii vahetu. Igatahes on mul hea meel, et me kohtusime. Küll ilma pildita, aga siiski kohtusime. 

Meil oli pealtkuulaja ka :) Terve selle vestluse aja oli üks sisalik meie juures. Väga julge tegelane, üldse ei olnud seda nägu, et ära läheb. Vahetas ainult asukohta. Ma vedasin oma kobakat fotokat kaasas ja püüdsin ta vähemalt pildile, sest ega ma rohkem pilte ei teinudki. Piretist ja sisalikust - seekord niimoodi. Miks? Sest ma nädal varem alles käisin ja pildistasin seda imeilusat raba ja mulle hakkas tunduma, et ma kordan ennast :D

Jalutasime 4,15km. Ja rääkisime tund aega Kariniga. Istusime seal platvormil ja Piret küsis küsimusi... See ei ole hea, kui ta küsimusi küsib, siis on midagi täitsa unstsus, kui ta nii teeb. Ja siis ta küsis, kas ma tahan nutta? Ma ütlesin, et ei taha. Aga kas ma tahan, et ta kallistab mind, ma ei vastanud. Ta kallistas mind... Vahel on seda väga vaja...

Mõnus oli ilma koerata rabas käia. Mitte, et mul midagi Mira vastu oleks, aga vahel on nii hea olla iseendaga, ilma igasuguste kohustuste ja vastutusteta. Ja ausõna  - Miral on väga raske laudteede peal käia. Mu haletsus läheb väga suureks, kui ma seda näen ja see nii teravalt silma torkab, et ta pime on. 

Meil vedas - vihma me ei saanud, hiljem ikka hakkas sadama. Peaks mianima, et üsna nutune suvi on olnud... Suvesooja on vähe olnud ja vihma palju. Ja kõige rohkem on olnud tuult - kõva ja külma tuult. Ma nii loodan, et suve ikka tuleb, seda kuuma ja päikeselist - nagu täna on. 

Aitäh Piret, et aitasin Kariniga rääkida ja arvestasid minuga. See on väga oluline!

Teie Ennike

Kodurabas

Liisu hõikas Lamemaalastes välja, et mis oleks, kui teeks ühe väikese matka ja ma pole veel täheldanud, et mu mees hakkaks vabandusi otsima, miks seda teha ei saaks :D Kuigi tal on tõesti vaja puukuuride vundamenti teha. Igatahes olime Arvoga käpad ja suure üllatusena oli ka Triin valmis matkama tulema. Papsile avaldasin ka survet ja ta ikka tuli ka :) Otsustasime, et lähme Jalasele, sest see on meie koduraba ja selle raja pikkus sobis ka Triinu jaoks. Korra kaalusime ka Marimetsa rada, aga see oleks jäänud natukene pikaks, sest Triinul tõesti on põlvega probleeme. Igatahes võtsime Aileni plikad ühes ja sõitsime Jalasele. Ma oleks tahtnud selle koera poole tee peal koju tagasi viia, sest see oli ikka täiesti ulme, mis häält ta seal pagasnikus tegi... Ma muutun siis ikka üsna marutõbiseks, aga Arvo muudkui rääkis "väike kutsu, ära nuta" ja mina ei saanud aru, kuidas ta nii rahulik sai olla. Ma tundsin tohutut kergendust, kui me kohale jõudsime ja ma pidin talle ikka korra sisisema ka, et see on Su viimane matk! No ma tean küll, et ei olnud see Mira viimane matk, aga vähemasti ma sain ära sisiseda :)

Rada oli korda tehtud. Kõik tee peale kukkunud puud olid ära koristatud. Mõnes mõttes natuke kahju ka, sest need maha langenud puud tegid selle raja natukene huvitavamaks. Lastele oleks kindlasti meeldinud puude alt ja ülevalt läbi ronida. Ilm oli ka nii hea! Ja see ei ole sel kevad-suvel üldse väike asi, sest ausõna - seda suvesooja on ikka nii minimaalselt olnud, et teeb meele kohe mõruks. Mira jooksis vabalt selle osa, mis metsas tuleb kõndida. Põllul ja rabarajal laudtee peal oli ta rihma otsas, sest ta lihtsalt ei saanud seal kõndimisega hakkama. Ma pidin teda juhtima ja ka see ei aidanud eriti - laudteed olid ikka väga rasked tema jaoks. Ilmselt ma siiski teda tulevikus sellistele radadele kaasa ei võta, kus on ette teada, et enamus osa rajast on laudtee. Pimedal koeral ei ole seal midagi nauditavat. Kui me järve juurde jõudsime, siis Mira mängis oma veemängu, st kraapis vett, haukas seda ja haukus/urises seda kõike tehes. Ta mängis nii hoolega, et isegi juust ei huvitanud. Terve selle aja, kui me piknikut pidasime, ta mängis. 

Arvo käis vees ka. Ma isegi ei katsunud seda vett, sest minu jaoks ei ole sellist ilma olnud, et ma looduslikku veekogusse läheksin. Jah, ma tean, ma olen märtsis ka Jalase rabajärves käinud, aga ma ei tea, kas ealised iseärasused, aga ma küll külma vette ei roni :D Posid meil käivad juba ammu ujumas ja seda üsna regulaarselt. Ma jään kuuma dušši juurde :D

Selline väike matkakene Jalasel. Nii tore, et Triin ka kaasa tuli! Mul on hea meel, et tema keha oli seekord koostööaldis ja me saime koos midagi toredat teha. Aga üht ma ütlen, et see Allu Adeele on ikka üks igavene laiskvorst! Pool kilomeerit käis ja siis lunis end juba kukile :D No ma muidugi ei tea, kui Allu oleks ise kaasas olnud, võibolla oleks olukord teine olnud. Allu ikka ei lase endale niimoodi pähe astuda kui Arvo. Aga ei, plikad olid tublid. Ei mingit vingumist ega ohkimist, aga no mis Sa seal vingudki, kui saad kukil olla :D

Aitäh kõigile, kes kaasas käisid! Eriline tänu Triinule, sest ma vahel ikka tunnen sellest väga puudust, et me eriti midagi toredat koos ei tee. Ja suured tänud selle loodusliku sääsetõrjevahendi eest, see läheb täna käiku ja me kõik lõhname sidrunheina järgi :) 

Teie Ennike