Piparkoogid

Ma ei ole eriline küpsiste fänn. Ma ei teagi, millal ma ostsin viimati poest küpsiseid (jätame küpsisetordi välja). Ma vist ei olegi ostnud oma teadliku elu jooksul... Kunagi, kui mul oli küpsetamise hullus, siis ma ikka tegin mõned küpsiste retseptid ka läbi, aga jah... Ei ole küpsiste fänn õnneks. Aga mulle väga maitsevad piparkoogid, kui on heast taignast tehtud. Poetaignaga ma sõber pole, kuigi eks neidki on tehtud. Alles eelmine aasta Liisu juures ja kui ma õieti mäletan, siis Sipas oli meil ka poe taigen. Aga kodus on mul küll olnud juba aastaid ise tehtud piparkoogitaigen. Ma ei mäletagi, mis ajast, 10 ja rohkem aastat kindlasti. Ja mina ei ole ainuke piparkoogifänn, sest minu poisid armastavad neid ka krõbistada. Panen siia postitusse kirja kõik selle aastased piparkoogiteod. Arvo ütleb, et õudne aeg ja jaanariks on rasvakiht kõhu ümber kasvanud, kuid mina arvan, et ega see mõni kilo piparkooke kohe paksuks ei tee :D 

30.november küpsetasime Sebastianiga piparkooke. Ma olin ostnud ühe kohaliku naise käest apelsini- ja šokolaadimaitselise piparkoogitaigna ja kuna ma käisin advendikontserdil, siis mul oli jõulune olla ja nii ma tegingi Sebastianile ettepaneku, et küpsetame esimese advendi puhul piparkooke. No ega ta ei lasknud mul seda kaks korda öelda ja nii juhtuski, et piparkoogihullus algas juba novembris :) Taigen oli kergesti käsitletav, ma ei pannud tähele, et Sebastianil oleks olnud raske seda rullida. Natuke paha oli see, et kujud tahtsid laua külge kinni jääda, kuigi ma ikka panin jahu korralikult laua peale. Maitselt olid nad krõbedad, aga vürtsi oli vähe. Oli natuke selline tunne, et sööd nagu küpsist. Glasuuri tegin ise (munavalge, tuhksuhkur ja sidrunihape). Igatahes said need piparkoogid nii kiiresti otsa, et ma pidin Merikese jaoks kuus tükki kõrvale panema, mis ma lõpuks ikkagi koju unustasin ja Sebastian need endale sai. Sebastianile tegelikult meeldivad ilma glasuurita piparkoogid rohkem, aga nende puudumisel sööb ka glasuuritud piparkooke. Algul arvasin, et pean üksi neid tegema, aga ei, Sebastian ikka tuli ka kampa ja nii me seal õhtuhakul koos neid piparkooke tegimegi. 

04.detsember sõitsin bussiga Tallinnasse, kus Piret mind Pääskülast auto peale võttis ja me läksime Masaani ruumidesse Kassi tänaval, et küpsetada piparkooke. Oleme Piretiga juba kolm aastat koos piparkooke teinud, nagu väikene traditsioon oleks. Piret oli ise taigna teinud. Pole vist kunagi näinud nii hästi käsitletavat taigent. Ma ei tea, kuidas seda rullida oli, aga taigent sai lahtirullitult ühest kohast teise tõsta, ükski kuju laua külge kinni ei jäänud ja mõnusalt krõbedad olid need piparkoogid ka. Meil vaikselt jõulumuusika mängis ja oli hea ja turvaline olla. Kui ma Sebastianiga piparkooke tehes pidin üksi neid kaunistama, siis Piretiga kaunistasime koos. Tal oli varutud viis erinevat värvi glasuuri, tulid ilusad värvilised piparkoogid. Kui ma nendega koju jõudsin, siis Arvo hoidis kahe käega pead kinni ja krõbistas terve hunniku piparkooke ära. Ise muudkui kurtes, et õudsad need jõulud :D Nagu keegi käsiks süüa :))) Aga no kui Su ees laual on kausitäis piparkooke, siis võid ju oma pead kinni hoida, aga käsi ise haarab nende järgi. Mulle need piparkoogid väga maitsesid. Panen Pireti piparkoogitaigna retsepti siia kirja, järgmine aasta proovin seda ka teha, sest selles on oluliselt vähem võid, aga maitse on väga hea :) 

2dl tumedat siirupit- ei pea ise keetma, Dansukkeri tume siirup töötab väga hästi! 

2dl vahukoort 

2 tl soodat 

4 spl võid või margariini 

1pk Santa Maria piparkoogimaitseainet 

4 dl suhkrut 

10 dl nisujahu

Lase koor ja siirup keema. Vala kuum segu sooda peale. Lisa rasv ja maitseaine. Sega kuni rasv on sulanud. Lisa suhkur ja jahu. Keera valmis taigen toidukilesse ja pane üheks ööks külma. Pireti märkus: Ja tegelikult teen ma nii, et panen koos koore ja siirupiga potti ka või ja suhkru ja maitseaine ka. Siis need kõik segunevad ja kuumenevad.

20.detsember küpsetasime piparkooke Liisu juures. Allu oli oma lastega ka ja oh neid segaseid! :D Ma tegin selleks otstarbeks ise taigna Nami-Nami retsepti järgi - kõik kiitsid väga. Ja kõik, mis tegime, sai otsa ka. Niimoodi, et ei saanud emale ühtegi saata. Liisu ütles, et ta ei taha aasta otsa piparkooke näha, aga Allu läks koju ja tegi piparkoogitaigent ja ühe pätis annab Liisule. Niiet - Liisu ei pääse piparkookidest :D Ma panen oma piparkoogitaigna retsepti siia, et oleks kohe võtta ja äkki keegi tahab veel proovida ise teha. 

250 g heledat või tumedat suhkrusiirupit
170 g suhkrut
25g piparkoogimaitseainet
250 g võid
2 muna
600 g nisujahu
2 tl söögisoodat(triiki täis!)

Kuumuta potis siirup koos suhkru ja jahvatatud maitseainetega keemiseni. Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda.

Lisa kloppides ükshaaval munad.

Sega söögisooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-või-munasegule. Sega ja sõtku tainas hoolega läbi ja paki kilesse (tainas on sel hetkel üsna pehme, jahedas see muutub kõvemaks). Hoia vähemalt järgmise päevani külmikus.

21.detsember küpsetasime kodus Sebastiani ja Arvoga piparkooke. Tainas minu tehtud ja glasuur ka minu tehtud. Seda ei saa poe omaga võrreldagi.  Poe oma on imalalt magus, aga mina panen glasuuri sisse natuke sidrunihapet ja see teeb selle selliseks mõnusaks magushapukaks. Saatsin emale ka Margusega kausitäie piparkooke, tema armastab ilma glasuurita. Tal oli väga hea meel. Helistas ja ütles, et nii head küpsised :) Aga meil oli nii mõnus rahulik piparkoogitegu. Arvo rullis, siis koos tegime kujukesi ja mina valvasin ahju. Sebastian sõi :D Nagu lapsest peale. Ta ütleb, et kõige paremad piparkoogid on just ahjust tulnud piparkoogid - pehmed ja soojad. Minule meeldivad just jahtunud, sest siis nad lähevad mõnusalt krõbedaks. Natuke taigent on veel (700g minu tehtud taigent ja 500g ostetud apelsinimaitselist taigent). Need jäävad Sipas tegemiseks koos Aiku ja Luhtuga. 

23.detsember tegime Sipas Aivari, Sebastiani ja Arvoga piparkooke. Hinnalandust ei olnud. Taigen ikka minu tehtud ja glasuur ka minu tehtud. Meil oli natuke alles ka seda apelsini-šokolaadimaitselist piparkoogitaigent, selle tegime ka ära. Arvo rullis, koos tegime kujusid ja mina koos Aivariga valvasin ahju. Pärast kaunistasime Aivari ja Arvoga piparkoogid ära. Sipa kodu oli head lõhna täis ja üks "näriline" muudkui maiustas :) See, kes muidu üldse magusat ei söö :) Piparkooke tuli üksjagu nii palju, et saime koju ka natuke tuua (kuradi koer...). 

Selleks aastaks on piparkoogid tehtud :) Oli tore! Nii paljude inimestega koos ja ühiseid hetki luues. Mul on eriti hea meel, et see aasta ei pidanud ühtegi korda poetaigent kasutama, sest minu meelest need poe omad on liiga magusad ja vähe vürtsised.Ükspuha, millist katsenaud oleme.

Aitäh kõigile, kes see aasta meiega koos piparkooke tegid ja sõid :) Kaalu peale ei julge juba ammu astuda :D Aga õnneks või kahjuks see piparkoogitrall hakkab läbi saama ja jääb üle ainult järgmisi jõule oodata :D 

Soovime kõigile kauneid jõule! Et oleks rahu ja armastust, ei oleks tülisid ega riidu. Palju häid sööke ja muidugi - krõbistage piparkooke ka. Jumal teab, millal jälle saab :)

Teie Ennike

 

Arsise kellad

Ma tahtsin nii väga Merikest mingile jõulukontsertile viia, aga Rapla maakonnas ei olnud väga midagi toimumas. Kuni ma leidsin, et Märjamaa Rahvamajas on Arsise kellade jõulukontsert. Ma tean neid küll, aga ei ole kuangi juhtunud nägema, kuidas nad musitseerivad. Küsisin Merikese käest, kas ta sooviks minna ja minu rõõmuks ta soovis :) Ostsin piletid ära ja ütlesin Merikesele, et see on minu jõulukink talle. Ta natuke tahtis vaielda, aga ma ei jätnud talle väga valikuvõimalusi, sest tema ei saa pangas ülekandeid teha :D 

Täna oli siis see päev, kui Arsise kellade helinal saabus neljas advent. Meil vedas, saime kohe esimesse ritta istuda, ma sain ilma segajateta pilte teha. Aga saal oli täis, st inimesed ikkagi olid tulnud kontserti kuulama. Olime Merikesega end lille löönud ja ma ei teadnud, mida oodata. Arvasin, et igal ühel on kaks kella ja nendega ta mängib, aga tegelikult oli igalühel kümme või rohkemgi kella ja see, mida nad tegid, oli uskumatu!

Dirigeeris Aivar Mäe. Alguses musitseeris noorte ansambel. Nad esitasid mitu lugu, minu jaoks kõige hämmastavam oli "Kimalase lend". See, mida nad tegid, see oli ulmeline. Nende käed käisid ülihelikiirusel ja Aivaril oli higipiisk oimu kohal. Igal mängijal oli mingi 8-10 kella ja siis ta sujuvalt vahetas neid, vahepeal oli osadel neli kella kätes. Käes olid neil valged kindad. Ja nad teevad seda kõike põhitöö ja õppimise kõrvalt. Ma ei jõua ära imestada, kui andekad on inimesed ja mul on nii kahju, et mina ei oska ühtegi pilli mängida. 

Siis tulid seeniorid mängima, kuhu jäid ka mõned noored. Neid Aivar ei dirigeerinud, sest ta mängis ise ka ansamblis. Viimase loo ajal tulid noored ka ja nad esitasid kõik koos "Püha öö". Saal laulis ja kellad helisesid. See oli imeline!Aivar rääkis lugude vahel jutte ja suu peale ta kukkunud ei ole - koguaeg sai naerda. Suured kellad, väiksed kellad... Lihtsalt võrratu!

Mul on väga hea meel, et Merike oli nõus minuga kontserdile minema. Jõululaule oli küll vähe, aga need, mis olid, olid nii ilusad. Ega kõik teised muusikapalad olid ka väga ilusad, aga mulle alati meeldivad need palad rohekm, mida ma tunnen. Ja no jõululaule tunnevad kõik. 

Oli väga ilus kontsert! Soovitan soojalt kuulama minna. Koos Aivari juttudega saab see tõesti olema unustamatu elamus. Ja elamusi on vaja :) Ikka selleks, et jaksaks. Minul tuli igatahes täielikult jõulutunne sisse ja olen seda päev otsa endaga kaasas kandnud. Nii tore, et sellisesse väikesesse kohta, nagu Märjamaa, suudetakse ka tuua selliseid ansambleid. Merikesel küll jäi nägemata see kätetöö, aga usun, et elamus kui selline oli see kontsert ka talle. Ja nii hea, kui saab vahepeal spordiriided seljast võtta ja kultuuri nautida. 

Aitäh Merikesele, kes haakus ja aitäh Arsise kellade ansamblile selle elamus eest! Nüüd piparkooke tegema :)

Teie Ennike

Jõulukaardid

Ma mõtlesin see aasta, et ma ei tee jõulukaarte. Mitte ühtegi. Ei saada kellelegi pühadesoove. Mul ei olnud mingisugust inspiratsiooni ega motivatsiooni. Mõtlesin, et jätan ühe aasta vahele. Ja siis oktoobri alguses küsis Piret mu käest, et kas ma juba olen hakanud jõulukaarte tegema? Ma vastasin, et ma vist see aasta ei teegi... Ja Piret küsis, kuidas nii? No ja see küsimus jäi mulle kuskile hinge kripeldama... Kripeldas kohe suuresti, et kuidas siis ikkagi nii...Ja siis ma mõtlesin,et ma ei viitsi joonistada, aga kuidas siis teha need jõulukaardid ja mul tekkis pähe mingisugune visoon sellest, millised jõulukaardid ma võiksin sel aasta teha, kui ma otsustan need teha. 

Heegeldades... Jah, loete täitsa õigesti. Mul tekkis tunne, et ma tahan heegeldada ingleid.Vähemasti kümme tükki. Sobrasin siis oma facebooke lehel ja märkmikus ja sain oluliselt rohkem inimesi, kui kümme ning tundsin natukene stressi. Aga õige pisut, sest mul oli ikkagi natukene hea meel ka, et neid inimesi on nii palju, kellele ma tahaksin jõulukaardi saata. Kirjutasin kõik inimesed üles ja hakkasin mõtlema, et kidas inglit heegeldada. No sellist ilusat ja ingli moodi ikka. Ei osanud. Vaatsin Dropsi lehel ringi, seal olid sellised...viletsad inglid. Läksin Pinteresti lehele ja lõpuks leidsin mingi ingli õpetuse, aga see oli natuke liiga suur minu kaartide jaoks. Võtsin selle ingli ikkagi aluseks ja hakkasin tegema. Jube tüütu, jäi neli lõngaotsa, mis oli vaja ära peita. Aga mulle see ingel meeldis. Ja siis ma mõtlesin, et appikene, mul on neid vaja 15 teha :D Oli oktoobri keskpaik. Mõtlesin, et kui ma need detembriks valmis saan, siis on hästi küll. Ja siis hakkas pihta... Ei, ühe pean veel tegema, sest no talle ma tahan ka kaardi saata. Paar päeva läks mööda ja mina muudkui leidisn, et ikkagi ühe peab veel tegema ja siis veel ühe ja kui number oli juba 20, siis ma mõtlesin, et ei, nüüd küll aitab! Keegi ei saa rohkem minu käest jõulukaarti... Teiste käsitööprojektide vahele heegeldasin ingleid. 20 tükki. Ja siis mõtlesin, et see nüüd oli kergem osa. Raskem osa on nendest inglitest veel jõulukaardid teha... Kuidas teha? Ja siis mul tuli meelde, et mul on kuskil põhjatutest sahtlitest üks helesinine rull, mida ma saaksin kasutada. Otsisin selle välja ja peas juba tekkis mingisugune pilt, milline see jõulukaart ikkagi olla võiks. 

Ma mõtlesin, et teen iga päev kolm kaarti, siis saab nädalaga valmis. Aga palju raskem ülesanne oli leida sobiv luuletus. Selline, mis oleks kuidagi inglitega seotud ja mida ma pole varem kaardi sisse kirjutanud. No vot... AI igatahes luuletust teha ei oska :D Ja netiavarustes ei leidnud ka midagi. Mõtlesin siis, et mis see ära ei ole, ma luletan ise. Istusin paberi ja pliiatsiga diivaninurgas ja kirjutasin ridu paberile. No ei tule... Lihtsalt ei tule. Õues ka selge sügis, aega jõuludeni veel pea kaks kuud, mis jõululuuletus see sündida saab... Aga ma ei andnud alla ja sain lõpuks kolm salmi paberile. Lugesin seda enda jaoks kõval häälel ette ja mõtlesin, etriimub küll ja sobib minu kaardiga kokku ka. 

Igatahes olid mul novembri keskpaiku kõik kaardid valmis. Kolme kaardi lõplikuks valmimiseks kulus 1,5 tundi. Iga päev võtsin selleks oma aja. Inglid kinnitasin kahepoolse teibiga ja sisse kirjutasin nii ilusa käekirjaga, kui vähegi võimalik (kui te vaid näkesite, milline mu käekiri muidu on :D)

Läbi tuule, üle lume

vaikselt, vaikselt ingel tuleb.

Kuigi ööpäev tundub tume,

süütab ingel küünlatule.

Jõuluaeg täis rahu, valgust,

kannab endas armastust.

Võta vastu peotäis helgust,

kanna endas lähedust.

Kuigi ilm on külm ja karge, 

südames on tunne helge.

Rõõmupisar helgib palgel - 

käes on jõulud, säravvalged.

Sellised need sel aastal said... Ise olen rahul, sest joonistamise "vaev" jäi ära. Aga see, milline see kaart on, polegi kõige olulisem. Kõige olulisem on mõte ja tunne. Kui Sa said minult jõulukaardi, siis selleks on mingi põhjus. Niisama ei saa keegi :) Ma ise ei saa väga palju jõulukaarte, aga sellest pole midagi, sest inimesed ei viitsi tegelikult kaarte saata. Kõik soovivad kõigile kauneid jõule facebookes. Aga mina nii ei saa... Ja kuigi ma mõtlesin, et see aasta ma ei tee jõulukaarte, on mul ikkagi hea meel, et Piret mind natuke tagant nügis :) Nüüd mul on süda rahul. Palju tunde ja palju nikerdamist, kuid ma olen kasvõi väikesel moel andnud osadele oma inimestele märku, et ma olen nende peale mõelnud. 

Kaunist jõuluaega! 

Teie Ennike

Masaani jõulupidu

Ma mõtlesin ennem kolm korda, kui otsustasin Masaani jõulupeost osa võtta. Mitte selle pärast, et ma poleks tahtnud, vaid selle pärast, kas ma saan hakkama. Teadsin, et seal on palju inimesi ja mulle väga ei meeldi, kui on palju inimesi, aga ma käisin ka Masaani suvepäeval ning see oli tore. Miks ei oleks pidanud jõulupidu sama tore olema? Igatahes ma panin ennast kirja ja eile see jõulupidu toimuski. 

Mulle väga meeldib, et kõik on alati nii hästi organiseeritud. On käelisi tegevusi, on laulu, on sööki, on jooki ja loomulikult ei puudnud jõulupeolt ka Jõulumemm. Muuseas, see oli küll kõige kõhnem jõulumemm, keda minu silmad on kunagi juhtunud nägema :D Pidu toimus Raplas Hollivuudis ja kohal olid nii kliendid kui tegevusjuhendajad ja kõik muud asjapulgad, keda ma ei oska nimetada. Kõige pealt oli Valgre saalis meisterdamine. Igaüks sai teha endale nimesildi, mis ta siis teises saalis omale valitud istekoha juurde pani. Ja siis sai voltida endale salvrätiku. Kuna ma tahtsin pilti teha, siis ma väga ei panustanud nendesse tegevustesse, aga tegin kiiruga siiski mõlemad asjad ära. Nende nimesiltide jaoks oli väga palju vahendeid: kleepekaid, pabereid, šabloone. Ma väga ei süvenenud, sest mul oli natuke keeruline olla. Mul on alati keeruline olla, kui inimesi on palju ja lärm on suurem. Siis tahaks kõrvad kinni katta (võibolla mind aitaksid mürasummutavad kõrvaklapid?). 

Valisime Piretiga endale istekohad ja siis algas bingo. See oli samasugune nagu Masaani suvepäevadel, aga lihtsalt jõuluküsimustega. Ma ise ei mänginud, sest ma ei tahtnud võõraste inimestega rääkida, aga ma olin Piretiga koos ja justkui tegin kaasa. Tegelikult ikkagi otsisin võimalust pildistamiseks. See mäng toob inimesi üksteisele lähemale ja nõuab ikkagi suhtlemist. Ma sain ka mõnele inimesel oma panuse anda, sest mulle maitseb kakao ja ma olen see aasta teinud juba piparkooke. Ma ei tea, kes esimesena bingo täis sai, aga Piret igatahes sai ka mingi hetk.  Mulle meeldib inimesi vaadata, kui nad on entsuiasmi täis ja see bingo kuidagi muudab inimesed avatumaks. 

Peale bingot oli söömine. Pakuti seapraadi, verivorsti, hapukapsast, kartulit ja kastet. Hiljem oli õunakook vaniljejäätisega ka, aga sellest ma unustasin pilti teha. Toit oli väga hea. Kolmel inimesel oli erimenüü - kaks taimetoitlast ja üks kaseiinivaba praad. 

Ja siis tuli selle jõulupeo üks armsamaid hetki. Masaani koor oli Veronika abil valmistunud esinemiseks ja õppinud ära mitu jõululaulu. See on lihtsalt nii armas, kuidas nad hingestatult laulavad. Jah, see ei ole Rello, aga see on nii südamlik. Eriti üks meesterahvas, kes muidu väga ei räägi, aga laulab nagu lõoke. Hingestatult, kõvasti ja südamest. Kõik laulsid neid laule kaasa, sest need olid kõigile tuttavad laulud. Mule meeldibki, kui on tuttavad jõululaulud, need ladinakeelsed väga peened laulud on justkui teisest muusikalist. Mina ei laulnud, aga ma elasin neile täiega kaasa :) Viimane laul oli sellest, kuidas kohe tuleb jõulumees...

Ja siis tuligi Jõulumemm Elli. Ja nüüd tuli kõige õudsam osa minu jaoks. Igaüks pidi midagi etendama Ellile, aga mina ju ei suuda.... Sebastian ütles küll, et ma olekisn võinud ju oma selle aastase jõululuuletuse ette lugeda, aga mina kardan selliseid asju... Kõikide ees ja kõikide kuuldes... Ja siis nad tegid midagi kõige armsamat - nad kõik hakkasid laulma minu eest! Mitte keegi mitte kunagi pole niimoodi kambakesi minu eest välja astunud... Ma olin südamepõhjani liigutatud ja tänulik, et ma sellest hirmsast olukorrast nii armsalt pääsesin. Hiljem nad laulsid veel osade inimeste eest, aga minu jaoks oli kõige liigutavam see hetk, kui Veronika võttis laulu üles. Kingipakis oli palju kommi :D Mis ei ole Pireti puhul imekspandav ja ausõna sõin neid mõnuga :) 

Masaani töökas kollektiiv 

Peale kingituste saamist pakuti veel õunakooki ja jäätist ning siis ma sõitsin koju. 

Olin liigutatud ja tänulik. Tänulik endale, et ikkagi läksin ja tänulik Piretile, kes oli "tööl". Ma ei ole kunagi sellistest jõulupidudest osa võtnud, sest ma ju ei käi tööl ja mul muudmoodi nagu polegi sellist sotsiaalset elu, aga minu meelest oli tore. Palju oli selliseid südantsoojendavaid hetki ja kõik sujus nii hästi. Jah, mul oli natuke keeruline, aga Piret oli minuga ja võibolla, kui ma rohkem sellistest ühistest asjadest osa saan, muutub ka keerukus vähe lihtsamaks. Kuigi jah - ma peaksin muretsema endale mürasummutavad kõrvaklapid. 

Aitäh kõigile, kes organiseerisid ja läbi viisid ning aitäh kõikidele Masaani klientidele, et nad on nii vahetud ja lahedad. Natuke jõulutunnet puges põue :) 

Teie Ennike