Vanaisa juures töötoas

Mõned inimesed on segasemad kui teised inimesed. Meie pere kuulub raudselt sinna rohkem segasemate hulka, aga me ei lase end sellest häirida. Meil aegajalt ikka tulevad sellised veidrad ideed, et ei julge minu emale isegi mitte mainida, kuna tema on kohe esimene, kes arvab, et me oleme segased:D 

Igatahes juhtus nii, et saades inspiratsiooni käsitöödidaktikast ja avastades, kui mõnus on töötada puuga, oli minu kindel soov esimesel sessijärgsel vabal päeval minna Sippa töötuppa.  No ja mis seal siis nii segast ikka on? Muidu ei olekski, kui poleks talv. Töötoas ju puudub küte ja seetõttu ei tasu sinna oma nina ennem pista, kui päike soojendab maailma. Aga kui minul on mingi kinnisidee, siis mind ei anna ümber rääkida ja mul on jube hea meel, et mu pere isegi ei ürita seda, sest nad tahavad ise ka sama segased olla kui mina.

Meil oli käsil palju projekte. Igaüks tahtis oma. Minul oli natuke pedagoogiline soov, Robinil praktiline ja Sebastiani soovi ei teadnud me tegelikult päeva lõpuni. Arvo soov ja tahtmine oli kõiki aidata ja õpetada või siis tegelikult võib ju öelda ka nii, et see oli minu soov Arvole:D Ma ütlen ausalt, et meil oli väga tore. Jah, ilma vastu ei saa ja külm hakkas ka lõpuks, kuid ma ei kahetse mitte ühtegi maal veedetud hetke.

Mis me siis täna valmis tegime või käima lükkasime? Ma mõtlesin tükk aega, mida ma teha tahan ja eelmisel õhtul ma mõtlesin välja, et  me teeme Sebastianile täheklotsid. Sebastian on numbritega suur sõber. Hetkel on põhiteema kellaeg ja korrutamine, kolmnurgad pakuvad ka huvi - neid näeb ta seal ka, kus meie isegi ei mõtle sellele. Väga vähe huvi pakuvad talle tähed, häälikud, sõnad. Loomulikult ta tunneb mõningaid tähti, kuid see on selline suvaline ja juhuslik.  Muidugi võiks ju osta poest ka täheklotsid, kuid nendes on liiga palju märke, numbreid ja pilte ning minu arvamus on, et täheklotsidest võiks saada ikkagi kokku laduda kergemaid lihtlauseid. Robin soovis teha riidenagi, sest tema on selline praktiline poiss ja ta ütles, et siis oleks Sebastianil jube hea oma jope ja püksid sinna riputada. Sebastiani soovist ei teadnud me midagi. Me aitasime tal lihtsalt mõõta ja paika panna, aga me isegi  ei teadnud, mida ta teha tahab. Kui küsisime temalt, et mis ta teeb, oli vastus päeva lõpuni välja "Ei ütle!"

Ma armastan oma pere! Ausõna. Minu arvates ei ole midagi mõnusamat, kui olla koos ja teha koos. Mul on nii hea meel, et meie poisid tahavad teha, käia ja olla. Me arutlesime Arvoga selle üle, et kui poisid on suureks kasvanud, siis kas nad võiksid öelda, et neil on olnud tore lapsepõlv ja me leidsime, et ega neil millegi üle nuriseda küll ei ole. Mul on vahest hirm. Hirm meie Sebastiani pärast, kuid sellised päevad tekitavad minus tunde, et tegelikult on kõik hästi ja ma usun siiralt, et temast kasvab üks tore ja mitmekülgne inimene. Robini pärast ma pole sellist hirmu tundnud - tema süda on  õige koha peal kogu aeg olnud. Ja ma usun siiralt, et sellised tegevused ja olemised üheskoos annavad meie poistele pagasi. Pagasi olla õnnelikud.

Sebastiani töö on poolik. Kuna me ei teadnud päeva lõpuni, mida ta teha tahab, siis me ei saanud teda ka rohkem abistada kui abistasime. Nüüd me teame, mis sellest tuleb ja me teeme selle koos valmis naguniigi ja siis näitame teile ka, mis tema plaan oli.

Võibolla tundub teistelegi, et me oleme nats opakad, kuid tegelikult ma arvan, et küll on tore, et just meie neljakesi oleme kokku sattunud. Igav meil juba ei hakka ja uskuge mind - me läheme juba varsti jälle töötuppa. Olenemata ilmast. Põhiline on ju, et oleks tore!