Meie hõikasime välja ja väga paljud ühinesid ning nii me sõitsimegi kolme auto ja üheteistkümnekesi (mina, Arvo, Sebastian, Liisu, Raivo, Adeele, Triin, Marek, Chris, Bassu ja Margus) Lõuna-Eestit avastama. No tegelikult oli meid muidugi kaksteist, sest Mira on ju ka seal, kus on tema pere :) Nagu tellitult oli ka väga ilus ilm. Liisu maja juures oli kokkusaamine, kus jagasime inimesed kolme auto peale ja võiski meie päev alata. Esimene sihtkoht, kuhu suuna võtsime, oli Põltsamaa loss.
Me ei ole Põltsamaal väga käinud ja selle vaatamisväärsustega tutvunud. Kuidagi nii on juhtunud. Arvo lihtsalt mõtles, et ühe soojaga Tartusse sõita oleks liig ja nii ta leidiski, et vahepeatusena oleks vahva minna vaatama seda Põltsamaa lossi. Kogu see kompleks jaguneb kolmeks: muuseumi osa, torni osa ja kiriku osa. Me võtsime täispiletid, et kõik kolm osa ära vaadata, aga minu tagasihoidlik arvamus on, et selle raha eest oli ikka suhteliselt lahja värk. Eriti muuseumi osa. Kuigi seal muuseumis oli üks vahva ruum, kus oli suur laud ja toolid ning sinna oli tehtud selline äge asi, et ühte nuppu vajutades hakkasid neljal toolil tähtsad inimesed rääkima, millal nad valitsesid, millal sõdisid, millal pidutsesid, kui kaua elasid. Nalja võtmes. See oli küll päris ägedalt tehtud. Aga muidu oli muuseum ikka suhteliselt lahja. Ja loss on selle kohta ka kuidagi palju öeldud... Aga ei kahetse, et käisime. Kogemuse mõttes oli ikkagi huvitav.
Me liiga palju aega seal muuseumis ei kulutanud ja läksime torni, kuhu viis päris pikk trepp ja no nui neljaks - Mira ei ole nõus võõrastel treppidel kõndima. Laskub maadligi ja hakkab niutsuma ja ei liigu millimeetritki. Arvo siis pidi teda tassima üles ja alla. Peale seda, kui ta pimedaks jäi, on trepid ikka paras nuhtlus. Tornist avanes vaade linnale, kirikule ja sisehoovile. Märkasime, et sisehoovis oli tegelikult ka mingisugune mänguala pisikestele, aga ei hakanud seda targu Adeelele mainima, sest ilmselt ta oleks parema meelga seal mänginud kui kirikus käinud. Kirik oli ilus ja ei olnud seda tüüpilist kiriku lõhna, sest seda köetakse talvel. Kirikutädi rääkis meile pikalt ja laialt selle ajaloost, kust mina Miraga vaikselt ära irdusin, sest esiteks ei meeldinud mulle, kuidas ta rääkis ja teiseks ta laskus nii peensusteni, et ma mõtlesin, et meil läheb ilmselt pool päeva ennem, kui ta oma jutu lõpetab :D Minuga koos irdusid ka Sebastian ja Margus ja varsti hakkasid ükshaaval välja tulema ka teised... Jätsime ilmselt endast üsna ebaviisaka mulje, aga pole hullu - me ei kohtu tõenäoliselt enam kunagi tolle kirikutädiga.
Edasi oli plaanitud minek tagurpidi majja. Sinna sõit ei olnud Põltsamaalt väga pikk. Me olime Arvo ja Sebastianiga kunagi käinud selles majas, aga ma ei mäletanud, et see oleks nii õudne olnud :D Päriselt ka! Absoluutselt igasugune tasakaal kadus ära. Koguaeg oli selline tunne, et nüüd kukun pikali. Ja kõigil oli nii, mitte ainult minul. Maja muidugi on äge, aga väga kaua seal sees olla küll ei taha. Sai kammikaid pilte teha ja võidelda seesmise ebamugavusega. Triin näiteks ei saanudki seal majas olla, tal läks süda pahaks ja ta pidigi välja minema. Õnneks polnud piletiraha väga suur, aga kahju, et ta ei saanud seal sees olla. Minu meelest sai kolmeaastane Adeele selle majaga kõige paremini hakkama, kuigi Liisu ütles, et ta ei saanud Teelel käest lahti lasta, siis ta hakkas kohe kukkuma. Margus avaldas mõtte, et kuidas oli olnud nendel ehitajatel olla, kui nad seda maja tegid? Selles mõttes, et oled päev otsa seal tasakaalu sassi ajavas majas ja siis pead normaalsesse ellu tagasi minema :D See võis ikka päris huvitav olla. Ainuke asi, millest ma päris hästi aru ei saa, oli see, et koera ei tohtinud maha panna. Pidi süles hoidma, aga küllap sellele on mingi loogiline seletus. Arvo küll korra pani ta sülest maha ka, sest tahtis pilti teha, aga jah, muidu oli ikka koguaeg süles.
Edasi sõitsime Põlvasse sööma ja valituks osutus La Storia restoran, sest ma ütlen ausalt - ma pole kunagi näinud üheski restoranis nii suurt toiduvalikut. See oli nii suur, et söönuks said kõik, kes kaasas olid täpselt oma maitsele sobivalt. Osa seltskonnast tahtis lükata lauad kokku ja kõik koos istuda, aga osa seltskonnast panid pidurit ja nii me end kolme laua taha ära mahutasimegi. Seega - mul ülemõistuse palju söögipilte pole ja kuna me olime sees, siis ega seal head valgust pildistamiseks ei olnudki. Söödi erinavid asju: pastast veise sisefileeni. Ja kui nüüd mõelda, et me olime kuskil pärapõrgus Põlvas, siis söögid olid tõesti head. Ooteaeg ainult oli väga pikk, aga ennem meid oli juba päris palju sööjaid ka. Ega meil kiiret ka muidugi polnud ja Adeele sai väga vahvas mängunurgas mängida. Isegi Arvo sai "sünnipäeva torti" süüa :D Meie Arvoga istusime Liisu ja Raivoga ühes lauas ja meie tellisime lisaks pearoale juustuvaagna ja kalavaagna ka. Ja nüüd ma pean ausalt tunnistama, et mind ikka mereandide usku pöörata ei ole võimalik. Ma küll läbi häda proovisin kaheksajalga, aga ei ole minu jaoks need molluskid :D Ennemini ma söön kitsejuustu, mille peale aga Arvo teeb öäkkk :D Igatahes kõhud said väga täis ja eriline kiitus kreembrülee eest - see oli nii hea, et oleks võinud kaks korda suurem olla....
 |
| Huvitav, et järjest vähem pakutakse restoranides klassikalist leiba... ikka pigem saia usku ollakse |
Mira oli meil söögi ajal autos, sest meie ei jaksa temaga võidelda, aga ma võtsin talle itaalia sinki ja ta oli sellega ka väga rahul. Kõhud täis, suundusime Taevaskoja poole. Me oleme seal kunagi ammu aega tagasi käinud, kuid ei mäletanud midagi. Nüüd oli hea võimalus enda sammud täis saada ja söödud toitu allapoole nihutada. Esimese hooga läksime Emalätte juurde, kus Bassu sõber viis telefoniteel läbi mingisuguse energiavärgi. Mina sellest osa ei võtnud, sest mul oli koer kantseldada. Aga midagi nad seal igatahes tegid juhendamise järgi ja muljed olid erinevad. Kes ei tundnud midagi ja kellel hakkasid sipelgad jooksma seljas. Ma oleksin tahtnud sellest osa saada, aga paraku seekord niimoodi. Natuke naerma ajas see, et Arvo selle läbi tegi, sest mul tuli kohe Malle oma surra-murraga meelde (Arvo nimetas seda ikka niimoodi) ja nüüd minu väga ratsionaalne mees tegi mingisugust energiavärki telefoniteel juhendamise järgi. Ei kõlanud nagu kokku, aga nii igatahes oli. Soovijad said ka allikaveega pudeleid täita ja soovijaid ikka oli. Eriti meeldis see vesi Chrisile.
Suure Taevaskoja juurde minek kulges mööda rada ja treppe ning hõlmas silla ületamist. Seal lasime oma koera lahti, kes siis sai segamatult teha oma veemängu. Mul oli selleks ajaks temast ikka tõsine kopp ees, isegi see ei aidanud, et Chris teda vahepeal kantseldas. Ta oli nagu segane! Ja mul tuli jälle meelde, et mul on tema jaoks olemas koonurihm, mida ma kunagi ei kasuta, sest keegi ei taha Hitleriga koos elada :D Aga ma hea meelega vahel siiski kasutaks koonurihma, sest ta lihtsalt tirib nii kohutavalt, et teda ennast ajab ka hingeldama. Kahjuks me seal Taevaskojas seda suurt ringi kõrgel ei teinud, sest see oleks Adeelele liig olnud. Naguniigi Triin pidi teda vahepeal natuke aega süles tassima ja Raivo kukil hoidma. Aga ta on juba päris suur tüdruk ja küllaltki raske. Õnneks ei olnud Taevaskojas väga palju inimesi ja meie koer sai lahtiselt olla. See oli tõeline kergendus. Mulle väga meeldib Taevaskojas. Ma ei tea ise ka, miks. Kõik need pääsukesed ja veekohin ja vaated - need kokku on väga rahustavad. Seal on kuidagi vaikne ja rahulik, mulle väga meeldiks seal piknikut pidada.
Päeva sammud said täis ja söök kenasti allapoole liigutatud. Suundusime Suure Munamäe poole. Adeeleke sai vahepeal tund aega puhata ja magada. Selleks, et saaks Munamäe torni tippu, on vaja kõige pealt tornini minna ja see minek ei ole kerge. Eriti, kui oled juba terve päeva jalgadel olnud või kui Sul on ülekaal või kui Su põlved on läbi. Õnneks mul pole neist ühtegi asja ja tornini kulgemine oli suhteliselt kerge. Kergem, kui torni tippu minna trepist, mida ma ka kasutasin, sest ma pole lifti fänn. Kui me olime kõik seal torni tipus, siis tekkis arutelu, kas Munamägi on Eesti kõige kõrgem mägi (küngas, sest Eestis polegi mägesid tegelikult) ja õigesti teavad need, kes teavad, et tegelikult on Eesti kõrgeim mägi Vällämägi, kus me kunagi ka käinud oleme. Aga vaade oli ilus! Liisu lausa õhkas, et ilus oled Eestimaa! Mulle tegelikult väga kõrgused ei meeldi ja ma üleliia kaua seal üleval ei olnud, aga ilus oli ikkagi. Istusime veel all kohvikus, jõime kohvi, sõime kohupiimapalle (kes sõi, kes mitte) ja ostsime kaasa kolm pudelid ebaküdooniaveini, mis oli tõesti väga hea. Mirat me Suurele Munamäele kaasa ei võtnud. Osaliselt selle pärast, et ta oli väsinud, kuid rohkem ikkagi selle pärast, et ta ei saa treppidega hakkama. Õnneks oli ilm selline, et sai koera lahtiste akendega autosse jätta.
Meie viimane sihtkoht oli Pesapuu vaatetorn. Natuke pani eessõitev Marek puusse oma navigatsioonisüsteemiga ja sattusime kruusateele, kus ükski autojuht tegelikult olla ei tahtnud ja alguses arvasin, et ilmselt jääb see vaatetorn nägemata, aga Arvo ütles Marekil, et lähme ikka ja nii me mööda kruusateed sinna poole suundusimegi. See on üks väga eriline vaatetorn, millist Eestis rohkem pole. Ja seal tipus olles oli ikka päris vastik otse alla vaadata. See torn natukene kõikus ka, mis on minu jaoks päris hirmutav. Triin ja Adeele sinna torni enam ei roninud. Triin ütles, et tal on tänaseks turnimisest kõrini ja Adeele otsustas ka pigem mänguväljakul mängida Triinu valvsa pilgu all. Treppe oli selleks päevaks tõesti palju olnud ja varbad olid juba natukene valusad, aga ei olnud hullu! Sai ka see vaatetorn vallutatud.
Milline päev! Ma tahaksin siinkohal eriti kiita kolmeaastast Adeelet, kes oli ülitubli laps! Ei ühtegi jonni, ei ühtegi vingumist, ei ühtegi protesteerimist, ei ühtegi nõudmist. Kõik tegi vapralt kaasa ja igalpool oli nii asjalik. Sellise lapsega võib vabalt luurele minna. Kui minul tuli 17 000 sammu, siis temal oli neid ju palju rohkem. Ja see lõputuna näiv autosõit! Ta ei kigisenud kordagi selle üle. Kahel vahesõidul ta magas magusat und ja ärgates oli jälle sama rõõmus ja rahulolev laps nagu ennem magama jäämistki.
Tunne oma kodumaad, eksole... Arvo ja Sebastian olid vägeva kodutöö teinud ja kõik kohad, mida plaanisid, said läbi käidud. Koju jõudsime pool üks öösel. Päev oli pikk, palju emotsioone ja palju treppe, aga keegi ei porisenud ja kõik asjad said tehtud. Elus esimest korda sõin bensuka wrapperit (ilmselt ka viimast korda) ja magusat läks ka rohkem, kui ma harjunud olen, kuid vahel võib selliseid päevi ka olla. Kokku sõitsime umbes 600 kilomeetrit, autojuhid olid kõik väga vaprad! Samamoodi kaasreisijad. Mul on väga hea meel, et Triinu pere ja Bassu ka meiega ühinesid. Margus ja Liisu on naguniigi alati käpad, aga nt Liisu mees ei käi ju meiega niimoodi trippimas ja see oli ka väga tore, et ta seekord ikka tuli.
Oli tore päev. Kestis küll 16,5 tundi, aga see kõik oli seda väärt! Eestimaa suvi on nii lühike ja see on nii vajalik, et selliseid käike oleks, sest see annab palju energiat, et talvele vastu minna. Ja mulle väga meeldis, et kõik olid kohe valmis kõikideks atraktsioonideks, mis Arvo ja Sebastian olid välja vaadanud. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et ausõna, teiega on tore! Ja nii tore, et te olemas olete!
Teie Ennike
