Inimeses peab kõik ilus olema

Mõnikord ma mõtlen, et ma olen hull. Enamuse ajast ma arvan, et ma pole ikka päris normaalne. Vahel harva olen ma arvamusel, et kes ei riski, see šampust ei joo.

Me käisime Rahvusooper Estonias lasteballetti "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi" vaatamas. Nüüd võite ise edasi mõelda, kas ma olen hull, mitte päris normaalne või riskija. Tegu oli Gyula Harangozo lasteballettiga Tibor Kocsaki muusikale. Meie vaadatud etendusel kehastas Lumivalgekest Luana Georg. Ma ei hakka siinkohal ülejäänud osatäitjaid ette loendama.

Ma ise ei oleks tõenäoliselt selle peale tulnudki, et viia oma poisse balletti vaatama, aga kuna Robini klassijuhataja sellise idee peale tuli, siis ma ei lasknud võimalust käest ja sundisin enda lapsi ka seda kõike üle elama. "Sundima" ja "üle elama" on kõige õigemad sõnad seda kõike iseloomustama. Robin oli juba kuu aega teinud Sebastianile korralikku eeltööd selle kohta, kuidas ballett on üks rõve asi. Mitte, et Robin oleks kunagi mõnda balletti varem oma ihusilmaga näinud, kuid eelarvamuste küüsis on inimesed võimelised endale igasugu asju ette kujutama. Asja tipp on muidugi see, et vanaema ei jõudnud eile neid vaeseid poisse ära haletseda, kes pidid minema sellist jama vaatama.

Etendus kestis 2 tundi. Ma olin ennast korralikult ette valmistanud. Eile lugesin Sebastianile läbi muinasjutu "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". Sebastiani jaoks oli mul kaasas mp3 mängija Eda-Ines Ettiga ja kõrvaklapid. Kuna ta ei talu muud muusikat, siis mul oli pisut hirm, et äkki ta tõesti ei ole võimeline orkestrimuusikat kuulama. Sellisel juhul oleks ta vaadanud balletti Inese saatel. Minu hirm oli asjatu - seekord jäi mp3 mängija kotti ja Sebastian on ka täiesti elus. Robin oli jõudnud mind eilseks õhtuks juba täiesti närvi ajada oma inega selle ümber, et kas tõesti midagi muud targemat meil teha ei ole. No ei olnud ikka küll ja seetõttu me tema klassikaaslaste ja ka üsna paljude vanematega balletti vaatama läksimegi.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et oli ikka ilus etendus küll. Ausõna. Väga ilus ja huvitav lavakujundus ja kohutavalt ilusad kostüümid. PS. Eesti keel on imelik - kohutav ja ilus kokku on ju tegelikult, et nagu mitteilus:D Ja kui andekad osatäitjad. Uskumatu, kui palju on võimalik kehaga edasi anda. Etendus koosnes kaheksast pildist (lossi aed, Võõrasema tuba, mets, kaevandus, pöialpoiste maja, jälle Võõrasema tuba, pöialpoiste maja ja mets ning metsalagendik). Kaks vaatust ja vahepeal siis 20 minutiline paus. Vaatjaid oli palju ja väga erinevas vanuses. Palju täiskasvanuid ja palju koolieelikuid. Ja siis väike osa puberteete, sealhulgas meie viiendikud. Kui muusikat ei oleks olnud, oleks taustamüra ikka väga suur olnud, sest koolieelikud olid päris lärmakad. 

Poiste arvates oli tegu rikutud pühapäevaga:D Robin väidab, et see oli tema esimene ja viimane ballett, mida ta vaatamas käis ja Sebastian on nagu papagoi, kes ütleb, et väärakas värk. Ma ei tea lõpuni Robini tundeid, kuid ühes olen ma täiesti kindel - kui see ikka nii väärakas värk oleks olnud, kui Seebu väidab, siis ta oleks kogu etenduse jooksul kasvõi ühe korra mulle öelnud, et millal see küll läbi saab?! Seda aga ei juhtunud, mitte ühtegi korda. Sellest ma järeldan, et küllap ta tahab nats Robini moodi olla.

Nüüd me oleme siis käinud korra balletti vaatamas ja usun, et ma poistega sinna rohkem ei lähe. Lastele meeldivad ikka sellised etendused rohkem, kus on rääkimine. Ei oska need poisid ikka vaadata neid ilusaid kostüüme ja lava dekoratsioone. Ja kui üks ütleb ees, et nõme, kordab terve klassitäis poisse sama sõna järgi:D Minu aga arvan, et ega need poisid nüüd balleti vaatamisest rumalamaks ega vaesemaks ei jäänud. Nüüd nad vähemasti teavad, millest nad räägivad, kui ütlevad, et ajuvaba värk.

Tähetarkus

Ma vist olen kuskil juba varem maininud, et Sebastian ja tähed ei käi kokku. Ma pole siiani sellega muidugi ka väga sügavuti tegelenud, sest ega sel suurt vahet ei ole, mis ma välja mõtlen, teda jätavad need tähed ikka täitsa külmaks. Kui numbrid on huvitavad ja paeluvad teda igal sammul ja arvutamine 10 piires on selge, 20 piires enamvähem selge, sadadega lihtsalt huvitav ja korrutamine kahega mingisuguste enda süsteemide järgi minu jaoks mõistetamatu, siis tähtedega oleme me üsna nullseisus. Täheklotsid pakuvad talle huvi just nii palju, et nendest torni teha ja see, et nendest klotsidest saab igasuguseid sõnu kokku laduda, on tema jaoks sama igav, kui minu jaoks kodumajapidamise loeng. Seoses tema "isevärklusega" ei ole teda ka loomulikult sunniviisiliselt võimalik  tähtedega tuttavaks teha. Logopeed Anu võib teile kõigile rääkida, mismoodi teda ei annagi ümber rääkida ja tõenäoliselt ta jõuab oma kangusega kunagi kas kaugele või mitte kuskile. Ühe asjaga see isevärki laps, kes valis just mind oma emaks, ei arvestanud - mina olen sama kange, kui tema:D

Ja kavalam olen ma ka, sest ma olen vanem. Tema seda veel ei tea ja ega ma ei ütle ka, kuid kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See laps avastas erinevad kunstitarbed enda jaoks alles 3,5-4aastaselt. Kuni sinnamaani ei tahtnud ta ei joonistada, maalida, lõigata...Mitte midagi. Eriti hirmutav oli tema jaoks maalimine, sest sellega läksid käed mustaks. Mina aga olin järjepidev ja minu järjepidevus on kandnud vilja. Nüüdseks võtab ta ise kunstitarvete sahtlist asju ja ütleb, et ta tahab midagi teha. Lõikamine, liimimine, voolimine ja maalimine on lemmikud. Kui just mõni LEGO projekt käsil ei ole. Praegu läheb ta küll närvi, kui käed määrduvad, aga ta teab, et need lähevad kerge vaevaga puhtaks - seega, midagi ei jää tegemata. Ja kui lapsele midagi meeldib ning tema ema on mures ebahuvi pärast tähtede vastu, siis ema hakkab ära kasutama kunsti. Inspiratsiooni sain Edna Vahteri raamatust "Isemoodi tähestik". (Ps. Ta on ülikoolis mu õppejõud).

Inspiratsiooniks hea raamat. Minu asi on seda kohendada Sebastiani jaoks sobivamaks, sest temale kõik asjad ei sobi. Ma alguses mõtlesin, et noh, teeme tähe, saab aru, sest ega ta ju rumal pole ja mälu on täitsa hea, kuid kas näiteks üleeile tehtud/õpitud täht nelja päeva pärast ka veel meeles on? On küll. Ma püüan ikka iga päev, kui vähegi võimalik ja meelde tuleb ja aega on, juba õpitud tähti lasta tal näidata. Suvalisel hetkel, suvalisest kohast. Näiteks ajalehest, kui hakkan kaminasse tuld tegema või raamatust, kui hakkame õhtujuttu lugema.

Ma ei tea, kas sellest kõigest mingit kasu ka on ja võibolla mul on asjatu paanika, sest ükskord ta õpib kindlasti lugema. Ma lihtsalt olen ühe Aspergeri sündroomiga lapse õpetaja ja see mu paanikat ei vähenda. Mul on tark laps, ma tean seda. Mul oleks väga hea meel, kui ta omandaks algelise lugemisoskuse. Ma räägin talle, et kui tähed selged on, siis sa saad ise lugeda nii palju kui süda kutsub ja täpselt siis, kui tahtmist on, sest talle tõesti väga meeldib, kui raamatuid loetakse. Ega ta asjatult juba kolm aastat Märjamaa Lasteraamatukogust hea lugeja diplomit pole saanud. Lugemise eest peaksin muidugi mina diplomi saama:D, aga ma ei hakkaks tähte närima. Me hoopis läheneme tähele kunstiliselt ja käeliselt:)

Hetkel pakub selline tähetarkusesse pilguheit talle väga huvi. Tahab kohe ise õppida, kui läheneda asjale Jänku Juta sõnadega ("Mõmmi ja aabist"). Küsib iga päev mu käest, kas täna teeme tähte. Minul on nii hea meel, sest isegi, kui ta saab aasta koolipikendust (suure tõenäosusega see nii läheb), on lugemisoskus üks oluline oskus ja mida varem ta selle omandab, seda parem on see talle endale. Ja kui nüüd kunstiõpetaja seisukohalt vaadata, siis tegu on ju lausa kaks-kärbest-korraga õppemeetodiga. Areneb kunstiliselt/käeliselt ja ehk saavad tähed ka ikka selgeks. Ma siiski võtan rahulikult, sest ega ta ju homme kooli ei lähe. Võtsin seisukoha, et lämmatada pole vaja, muidu rikun kõik ära. Seda ma aga ei taha, sest hetkel tundub, et minu kangus on tema kangusest üle.

Esimene grill sel aastal:)

Puudetegu on meie peres igal aastal hell teema. Ma mõistusega saan aru küll, et puid on vaja ja soe tuba on parem kui külm, aga aastast aastasse me kakleme sel ajal, kui mees metsas käib, sest mina tahan, et ta oleks kodus. Kõlab napakalt? No kõlab jah, ma ei salgagi, aga mul on alati nii kahju nendest "raisatud päevadest", mida ta metsas veedab, sest me ju näeme teda naguniigi nii vähe. Sel aastal ma lubasin iseendale, et ma käitun nagu täiskasvanud inimene ja ei hakka tüli norima:D Siiamaani on õnnestunud.

Käisime poistega hoopis Sipas vaatamas, mis nad seal teevad ja kuidas teevad. Poistel oli hirmus hea meel, et ma neid sinna viisin. Robin on varem koos isaga puid käinud tegemas, aga kuna tal on praegu kõrvapõletik, siis ma ei lubanud minna. Sebastiani veel terveks päevaks külmaga metsa lubada ei saa (kuna ööpäevane diurees on umbes 7 liitrit, siis nii palju ei saa ju metsas pissil käia, kui õues on miinuskraadid). Ausalt öeldes on lumi väga märg ka, st selline lörtsine ja teeb jalad suhteliselt kiiresti märjaks. Isegi väga heade saabastega. Kui ikka tundide kaupa selles jamas viibida, on see paratamatus. 

Arvo helistas mingil ajal ja ütles, et osta poest vorsti ja too poisid metsa. Ega ma ei hakanud vastu ka vaidlema, sest heade plaanide korral polegi ju mõtet vaielda. Mina ei tea küll ühtegi poisslast, kellele ei meeldiks lõkketuld sorkida või kaika otsas vorsti küpsetada. No vahet pole ju, et lumi on alles maas või ühel lapsel tõbi kallal. Eneseõigustuseks võin öelda, et ta on paranemisfaasis ja me ei olnud metsas kaua (see oli nüüd emale kirjutataud:D).

Lõkke ääres polnud väga vigagi, kuigi ega ülemäära soe ka polnud. Tuulutab. Kui küsida poiste käest, siis nemad ei vingu kunagi ja metsas maitseb selline vorst eriti hea. See võib tulla muidugi ka sellest, et muul ajal me selliseid tooteid üldse ei söögi.

Me jätsime mehed tööd tegema ja tulime koju. Sooja ja mõnusasse koju. Koduaknal lehvitas tiibadega:

Vaadake, kui karvane ta on.

Ma pean oma lubadusest kinni, mis ma endale andsin ja käitun nagu täiskasvanud inimene. Ma peaks mainima, et tegelikult on see hea plaan käia korra päeva jooksul vaatamas, kuidas Arvol läheb. Nii ei tundugi see nii ära raisatud päev. Poisid olid ka väga rahul, kuid nende põhipoint oli see, et sai vorsti grillida ja lõket sutsida. Poisid jäävad poisteks. Onu Aivar ütles, et ega sel vahet pole, kas väike poiss või suur poiss - kõik sutsivad lõket:) Küllap tal on õigus, nagu alati. 

Üks metsapäev saab varsti läbi ja algus on tehtud. Mõned korrad pean veel käituma nagu täiskasvanu ja siis saan järgmisel talvel ka sooja tuba nautida:D

Viimane

Iseenesest mõistagi on see VIIMANE postitus, kus ma mainin lund ja talviseid tegevusi. Mul on sellest talvest nüüdseks täiesti kõrini ja kui Kristine ütleb, et talverõõmud on toredad, siis ma sõidan talle külla:D

Aga ma klõpsutasin nats. Õigemini täna natuke ja üks teine eile natuke ja veel rohkem eile ka natuke. Mõnda pilti näitan teile ka, sest nii on mul kombeks. 

Siis oli õues alles külm, lausa väga külm. Nüüd on õues juba soe ja linnud laulavad, kui päike paistab. Ma valetan, kui ütlen, et ma laulan ka. Ei laula, sest ma olen üle koormatud ja mu väiksem laps on sellest närviliseks muutunud ja mul on tunne, et me oleme mõlemad väsinud. Vaatamata sellele tegime Seebuga täna lumemehe ja kaneelirulle (mina sain kaks, Robin sai kolm ja Sebastian sai kümme:D).

Suured poisid ei teinud lumeskulptuure, sest neil on silme ees ainult üks asi. Sellega magatakse, süüakse, käiakse kümblemas, sellest räägitakse ja mõeldakse. Luuletatakse ja lauldakse, isegi tantsu tuleb sekka. 

Tegelikult on ilus talv olnud või mis. Lund on olnud palju (vahest ehk liigagi palju) ja külma on olnud mitte liiga palju. Ainult üks väga käre periood. Ülejäänud aja on olnud tegelikult päris normaalne. Ma suutsin sel talvel ennast ja Seebut kraavi ka sõita (sõbrapäeval õhtul). Vaimse saime mõlemad, aga eks me saame üle. Ükskord kindlasti.

Ma ei tundu täna eriti õnnelik, kuigi ma suuremas plaanis olen seda jätkuvalt. Mul on lihtsalt nii kõrini, et mul on nii kiire. Ja mul on praktikamured. Ja meie väikene laps on kõikides minu muredes ja tegemistes muutunud pahuraks ja see teeb minu elu keerulisemaks. Robini elu ka ja eks neid inimesi ole veelgi, keda see otseselt mõjutab, et Sebastian ei tunne end rõõmsana. 

Pahurus läheb üle ja lumi sulab ära.  Homme on juba märts. Ootab ees üks väga raske ja tegus kuu. Ma olen juba varem öelnud, et ega ma elusast peast alla ei anna, aga natuke väsinud olen küll. Peale märtsi peaks minema elu natuke inimlikumaks ja aega peaks jääma rohkem ka sellistele asjadele, mis hinge laulma panevad. Nii kaua peame leppima linnulauluga või parmupilliga:D

Miks on Eestis hea elada?

Täna ma ei räägi sõnagi sellest, mis meie riigis võiks teistmoodi olla. Uskuge mind, siin on minu arvates palju asju, mida tuleks muuta, kuid sünnipäeval ei sobi sellistest asjadest rääkida. Ma räägin hoopis sellest, miks Eestis on hea elada.

Minu arvates on Eestis hea elada selle pärast, et meil ei ole maavärinaid ega tsunaamisid ega tornaadosid. St meil on 30 m/s tuul ja siis on tormihoiatus. Tugevaim maavärin oli meil 1976 aastal Osmussaarel, kus mõõdeti 4,75 magnituudiline maavärin ja see, mis oli 1,9 miljardit aastat tagasi Eestis mind eriti ei huvita. Meie riigis ei ole enesetaputerroriste. Ma ükskord küll soovitasin Liisule, kui me koos ulisesime selle kallal, et bensiinihind on nii jube kõrge, et ta võiks minna Lukoili ette ja ennast põlema panna protestiks bensiinihinna vastu, kuid ta loobus. Pidi saatma mehe, aga teda ka ei saatnud. Seega - minule teadaolevalt meil enesetaputerroriste siin riigis veel ei ole täheldatud.

Meil ei ole ülemõistuse suuri üleujutusi ega tuumakatastroofe. Kõik omad katastroofid me tekitame endale ise ja meil ei ole selleks loodust tarvis. Meil on mastaapne rahvastiku-uuring ja tasemel maksuamet. Mitte kusagil ei laulda ega tantsita nii nagu meie riigis laulu- ja tantsupeol. PISA-uuringu väitel on meie koolides kõrge tase ja lapsed saavutavad väga häid tulemusi nii matemaatikas kui eesti keeles (sellest me täna ei räägi, et sama uuringu tulemusena on meie laste koolirõõm üks madalamaid).

Meil on kevad, suvi, sügis ja talv. Meie lapsed teavad, mis on coca-cola ja Hesburger, aga nad teavad ka seda, mis tunne on paljakäsi lund katsuda. Meil on Hobulaiu ja Vormsi. Jajaa... Kuskil on Kanaari saared ka, aga mis siis. Nemad ei tea, mis on lumi:D

Meil on rukkileib. 

Ma vahest mõtlen, et miks ma ikka veel siin riigis olen? Arvo on juba peaaegu kuus aastat Soomes töötanud ja sinna makse maksnud. Usun, et sotsiaalses mõttes ja hariduse mõttes oleks minu isevärki lastel seal riigis kordades kergem. Tugisüsteemid oleksid ka paremad. Ja ma saaksin Arvoga koos olla, sest siin riigis näen ma teda harva. Ometigi olen ma siin ja küllap ma siia jäängi, sest siin on need miskid ja keskid, mida mujal ei ole. Keskeid jääb küll järjest vähemaks, kuid miskeid tuleb vanusega juurde. Ma pole patrioot ja kui ma tahaks, siis ma võiksin vinguda ka Eesti kallal, aga eks seda võiks ju igas riigis teha. Aga on üks asi, millest mul on tuline kahju. Mul on kahju, et mu mehel ei ole Eesti Vabariigis tasuvat tööd...

Sünnipäeva puhul tehakse ikka kooki ka. Mina tegin sel aastal sellise ja retsepti võtsin sellest blogist. Ma veel ei tea, kas tegu on hea koogiga, sest kooki söön ma seekord Liisu juures ja sinna ma maandun alles õhtupoole. Koostisained sobivad minu maitsemeelega, nii et - ehk maiseb hästi!

 Põhjuse vingumiseks leiab alati, see on ammu kindlaks tehtud. Sama asi on ju ka joomisega (nagu ka minu eelmisest postitusest lugeda võib).  Ärgem siis sünnipäeval virisegem!

PALJU ÕNNE MEIE RIIGILE JA KÕIKIDELE EESTLASTELE!

Muusikasoovitus: Siiri Sisask "Mis maa see on?"

Vastlad

Ei saa mitte vaiki olla. 

Kuna ma olen seotud sellise perekonnaga, kus toitumine on valus teema, siis aegajalt ma pean olema eriti usin. Mõnikord ma võin olla lihtsalt leidlik. Ja teinekord mul on kõrini ja me sööme lihtsalt pastat hakklihaga. Vastlapäeval ei saa kõrini oleku taha pugeda. Kuigi tahaks, sest mul on kuri kahtlus, et tõenäoliselt on mu elus hetkel üks kiiremaid perioode ning sellega hakkama saamine on üsna rusuv. See aga on hoopis teine teema. Leidlik ema, kellele üks kord aastas hernesupp maitseb (juhtumisi juhtub see kokku langevat vastlapäevaga:D), peab trotsima ajanappust ja hakkama õhtul kell viis suppi keetma, sest kes seda sulle ikka keedab, kui sa ise ei keeda. Loomulikult ei maitse Sebastianile hernesupp. Või peaks ütlema, et ta keeldub maitsemast, sest kuidas saab mitte maitseda asi, mida pole keeleotsaga puudutanudki?! Ühesõnaga, vastlapäeva supid valmisid sellised:

Hukkamõistmise mõttes ma siiski kuulsin ära ka lause, et kui ei maitse, siis vahtigu ilma ja olgu näljas, aga ma ei lasknud sellest ennast häirida, sest hukkamõistja ei tunne minu last. Üht ma ütlen küll - meie henesupp, mis valmis Elise retsepti järgi, oli väga hea. Sebastiani Salvesti purgisupp on aga üks selline toit, mida ma vabatahtlikult küll pole nõus sööma:D

Kuklid olid meil ka isetehtud, hästi tehtud ja ikka kahte moodi tehtud, sest kui ühed saavad, peab teine ka saama. Hurjutajate õpetusi kuulates muidugi võiks mõelda, et no jessas küll, ärgu söögu:D Aga sööb ikka - lihtsamalt ja karta on, et tervislikumalt. Seega, vastlakuklid valmisid sel aastal sellised:

Sebastian ütles, et see kukkel ei maitse sugugi nagu paljas sai. Hoopis mõnus vastlakukli maitse on. Ja sellesse palun suhtuda nüüd kui ülimasse komplimenti, sest selliseid lauseid kuuleb selle lapse suust ainult väga harva ja tavaliselt lihaga seoses. 

Et aga vastlapäev ikka täielik oleks (vaatamata sellele, et pikka liugu ei jõudnudki lasta (välja arvatud Robinil)), siis päris õhtul tuli veel Arvo õde Lea ja rääkis õhinal, kuidas tema oli kuulnud päeval Vikerraadiost, et vastlapäeval peavad naised kõrtsis käima punast viina joomas. Kõrtsi ta mind ei sundinud, aga pudelikene kangemaga oli tal kaasas küll. 

Kes oleks uskunud, et ma vastlapäeval Essaga likööri joon või sõbrapäeval Essaga Pavlovat söön. Ta küll ei osanud mulle öelda, mis minuga halba juhtub, kui ma selle napsu vahele jätan, aga ta arvas, et küllap me midagi pikka ja hirmus head ikka saame, kui vastlapäeval punast rüüpame:D Noh, elame näeme!

Origami

Mul ei ole oma üleliigse vaba ajaga mitte midagi peale hakata. Ausõna ei ole. Selle pärast ma voltisin 1478 moodulit.

Üks jupp on volditud 5 X 3,6cm suurusest paberitükist. Üldiselt ma kergelt alla ei anna, aga vahepeal oli mul küll selline tunne, et need tükikesed jäävad minust tegemata, sest kui ikka ausalt rääkida, siis vaba aega peaaegu ei olegi. Kõik vaba aeg kulub ülikoolile või tööle või lastele või kodule. Mees saab ka oma osa ajast, olenemata sellest, millises riigis ta viibib. Seetõttu peab kannatama minu kinnisideede all uni, kuna ma olen jonnakas ja seda heas mõttes. 

Õpetus on pärit ühest vene blogist. Kõige tüütum töö on nende juppide voltimine. Kokkupanek on juba köki-möki, sest ma ei hakka teile kõva häälega ütlema, et ma  panin tiibu kokku kolm korda:D ja ega ma pole ikka veel päris kindel, et need täiesti õigesti tehtud on, sest minu vene keele oskus on alla igasugust arvestust. Peale kolmandat katsetust ma siiski olen rahul ja julgen teile ka näidata. 

Igatahes, kui teil on igav ja teil ei ole mitte midagi oma vaba ajaga peale hakata, siis soovitan soojalt voltima asuda, sest lõpptulemus on seda väärt.

Sõprus

Minu kõige suurem ja olulisem sõber siin elus on Arvo. Ma poleks iial uskunud, et ma olen võimeline kedagi nii palju armastama ja austama. Vahest ma mõtlen, et mu enda huvides oleks, kui ma teda natuke vähem armastaks, sest siis ma ju ei tahaks nii väga temaga koguaeg koos ka olla. Aga ikkagi armastan. Tema on see, kellega ma saan rääkida kõigest. Kõik oma rõõmud, hirmud, kahtlused, kõhklused, arvamused, hinnangud...kõik võin ma talle ette laduda ja ta kuulab mind alati. No muidugi sellisel juhul, kui just parasjagu telekas ei mängi:D Meil on alati hea koos olla. Nii mures kui rõõmus. Me kakleme tavaliselt pisiasjade pärast või mingisuguste selliste asjade pärast, mis on kellegi teise mured. Me võime minna täiesti riidu lauamängu mängides ja kolm päeva vaikida üksteise suhtes, kuid me ei kakle kunagi siis, kui meil on mõni raskus teel, näiteks majanduslik. Me suudame aktsepteerida üksteise eriarvamusi ja veidrusi. Ega see kergelt pole tulnud, selleks on vaja läinud kõiki neid aastaid, mis me koos oleme olnud. Mõnikord me lõõbime, et me oleme mõlemad peast nii soojad, et selle pärast me nii hästi kokku sobimegi. Tegelikult arvan mina, et me suudame üksteisega olla koos ja teineteist siiralt armastada selle pärast, et me ei kasuta teineteist ära. Me töötame, liigume, elame ja oleme ühiste eesmärkide nimel. Ma olen iga päev tänulik talle selle eest, et meie elu on just nii ilus nagu see on ja uskuge mind, ma ei pea silmas materiaalset heaolu.

Sõprus on ilus, aga see on ilus just nii kaua, kuni kumbki osapool ei kasuta teist ära. Sõbrad tulevad ja lähevad ning sinna ei saa midagi parata. Kellestki kasvad välja, keegi kasvab sinust välja. Mõne inimese puhul jääb maha suuremat sorti hingevalu ja küsimus, et kas siis selleks sul mind vaja oligi? Inimestes on nii palju õelust ja kadedust, nii palju on tagaselja kirumist ja mittemõistmist, et mõnikord ma ütlen meelehärmiga, et ma tahaksin elada Võru metsades täielikus eraldatuses, kuid tegelikult on nii, et sõpru on vaja. Inimese elus peab olema neid inimesi, kellega saab koos olla rõõmus ja mures. Meie elus on need inimesed olemas. Neid ei ole palju, kuid seda kallimad ja hinnalisemad need inimesed meile on.

Me soovime teile kõigile, kes te meil virtuaalselt külas käite HEAD SÕBRAPÄEVA! Ja näidake oma sõpradele ülejäänud aasta ka välja, et te olete olemas:)

Aga Sulle, kall  väikene lauluke .  Sina oled meie sõber ja muu ei ole oluline;) Ja ära põe - see on ainult sõbrapäev. Kui kokku saame, on kõik päevad nagu sõbrapäevad....

Vendlus

Kui Sebastian sündis, oli meie elu nagu õudusfilm. See laps ainult kigises ja vigises ja karjus ja röökis. Gaasivalud. Toidutalumatus. Atoopiline dermatiit. Ülisuur veevajadus. Võõrastamine alates teisest elukuust. Noh, selline titt, et mul siiani ükski tita ülevoolavaid emotsioone ei tekita. Sebastian ei tahtnud kedagi ega midagi, ainult mind ja oma isa. Robin oli tema jaoks nagu mingisugune häiriv asjaolu. Ei tahtnud ta teda näha, ei lubanud Robinil end puudutada, joota, sööta. Mitte midagi. Rääkimata mingisugustest kallidest või musidest. Kui Sebastian oli pooleteise aastane, ütles perearst, et kui Robinist ja Sebastianist siiani pole sõpru saanud, siis ei juhtu seda kunagi. Tavaliselt mul ei ole hea meel, kui arst eksib, kuid seekord ma pean küll ütlema, et ta eksis ja mul on selle üle väga hea meel.

See sõpruse kujunemine on olnud pikk ja raske tee. Eriti raske on see olnud Robini jaoks, sest vaatamata oma mõistlikule meelele ja suurele südamele on ta ju siiski ainult laps. Vanem laps. Vanem vend.  Ma muidugi ei tea, mida Sebastian on tundnud või mõelnud, kuid ega tal ka kerge pole olnud. Kui aga Robini seisukohalt vaadata, siis ma usun, et ta on korduvalt tundnud ahastust, sest ta on tahtnud head, aga Sebastiani silmis on kukkunud kõik välja halvasti. Tavalises peres on pisikestel lastel alati hea meel, kui suur vend/õde neile tähelepanu pöörab, kuid meie peres on see vastupidi olnud. Muidugi on see jätnud Robinile tihti tunde, et ongi parem siis mitte sellest kisakõrist välja teha. Nüüd on see koht, kui ma ütlen, et mul on vedanud oma suurema lapse iseloomu ja südamesuurusega. Ma usun, et justnimelt tänu nendele kahele tegurile on Robinist ja Sebastianist nüüdseks saanud sõbrad. Sebastian suudab nüüdseks isegi juba natuke kallistada Robiniga, mis on puhtalt Robini kavalusega saavutatud. Nimelt  hakkas Robin rääkima Sebastianile, et kui sa mulle annad ühe kallis, siis ma näen öösel unes mõnda huvitavat seiklust, kus me oleme koos. Sebastian annab kalli ja hommikul kuuleb huvitavat juttu, kuidas nad kaevasid koos liivakastis hästi sügava augu ja sattusid Ameerikasse ja seal nad ujusid sügavas-sügavas meres ning haikala neelas Sebastiani alla, kuid Sebastianil oli kaasa suur mõõk ja....jne. Ja niimoodi saab Robin oma õhtukalli. Minu meelest on see väga armas ja mul on hea meel, et Robinil ei ole kadunud tahe.

Tore on, et nendest on saanud sõbrad ja tõesõna - Robin on kolmas inimene tähtsusejärjekorras Sebastiani elus. Robin võib talle ema-isa puudusel süüa tõsta, Robin tohib aidata mingeid riideid selga, Robin võib juhendada. Need on kõik need asjad, mida vanaema näiteks ei tohi teha. Seega on Robin ka mulle väga oluline abimees, kui mul on õppesessioonid ja Arvot pole ning vanaema hoiab Seebut, sest suur vend on see, kes võib süüa anda. Aga. Vaatamata sellele ilujutule tegin ma neile neli päeva tagasi tabelid, kuna ma olen hullumas nende kaklustest. Ühel ööl peale järjekordset suuremat tüli poistega ma ei saanud magada ja mõtlesin, et ma pean midagi ette võtma, et nende vahel esineks vähem narrimist ja löömist. Narrimine siis Robini poolt ja löömine Sebastiani poolt.

Tänaseks on kolm päeva tabelit täidetud. Mina ei tea, kas asi on preemias või milles, aga tabelid on suhteliselt sinised. Robinil üks punane ja Sebastianil kaks punast. Sebastianil on raskusi enesevalitsemisega närvilistes olukordades, näiteks lauamängus pähe saades. Robin aga on tõesti üritanud narrimisest hoiduda ja ma tunnistan ausalt, et  kodune õhkkond on rahulikum. Pole narrimist, pole ka otsest kallale kargamist. Ma tundsin ühel hetkel, et ma olen nagu hüüdja hääl kõrbes ja ma seletan, seletan, seletan, aga midagi ei muutu. Nüüd neil on motivatsioon hoiduda intriigidest. Kumbki poiss teab, milles asi seisneb. Neile on seletatud, millised on reeglid ja kuidas nad preemiani jõuavad. Edasine on nende enda asi, kas nad soovivad preemiat või mitte, mis muuseas ei ole mitte midagi ülemõistuse ihaldusväärset, kuid hetkel tundub, et neile sobib.
Ma ei tea, kas see kõik mõjub ka pikemas perspektiivis, kuid minu mõistus oli otsas. Ma olen küll rõõmuga jälginud seda sõbraks kujunemise asja, kuid mulle vahest tundub, et see protsess on nii vaevaline ning ma jään ennem halliks või kiilakaks, kui ma olen jõudnud nad inimesteks õpetada/suunata/kujundada/arendada. Ma nüüd siis mõnda aega proovin sedasi ja vaatan, kuhu ma välja jõuan. Kas jäävad juuksed alles või pean hakkama paruka peale mõtlema:D

Külmapüha

Ma muidu viin Robinit autoga kooli, aga kuna Sebastian jäi teisipäeval kõhuviirusesse, siis seoses külmade ilmade ja logistiliste probleemidega on Robin ja Erlend saanud nautida vabu päevi. Täna hommikul, kui Arvo viis poisid bussi peale, mis viis neid Raplasse võistlustele, näitas termomeeter posti otsas -35 kraadi. Külm. Ilmselgelt jäledalt külm. Isegi lumemees on end küüru tõmmanud:D

Tegelikult on päeval temperatuur suhteliselt normaalne. No vähemasti ööga võrreldes. Minu näonahk aga üle 15 minuti jalutada ei kannata, isegi kui külma on ainult -21 kraadi. Kuna Seebu on põdenud haigust mitu päeva, siis pole üldse õue saanudki. Nii me otsustasime, et peame väikese tiiru tegema ja mõned pildid klõpsutama. Sebastian meiega arvamust ei jaganud, kuid mis sa ikka hädaga teed. Käsk on vanem kui meie:D

Õues on nii lus. Me Arvoga muudkui peame plaani, kuidas läheme öösel pildistama, aga siiani on see jäänud ainult jutuks. Tema on unekott ja mina olen külmavares. Ma istun praegu ka toas oma suusapükstes ja mõtlen, et ... Suvi võiks tulla:D 

Peale jalutuskäiku sain aru, et kui homme hommikul on -30 kraadi ja enam külma, siis Robinil veab - ta saab veel kodus head elu nautida. Medalit ju selle eest ei anta, kui näonahk külma saab. Uue nädala keskel lubab ilmateade, et külm hakkab järgi andma, aga niikaua ma kavatsen küll enamuse oma vabast ajast kamina ees veeta, sest no ei meeldi mulle see asi. Kõige naljakam on see väikene mees, kellel selgroog läbi puhvaika paistab:D Minu arvates ta veedab enamuse oma päevast teki all ja ikka tal on külm. Kui ta siiani väitis raudpolt kindlalt, et talv on tema lemmikaastaaeg, siis nüüd ta arvab, et liiga külm talv talle ei meeldi.

PS. Täna õhtul näitab TV3 draamat "Vihmamees". Peategelane on Aspergeri sündroomiga. Meie kavatseme üle saja aasta vaadata televiisorit:)