Pisikese Jako pisikesed asjad

Minust sai 3. jaanuari varahommikul vanatädi. Kõlab veidralt, kuid nii saab juhtuda siis, kui ühe ema lapsed sünnivad suure vanusevahega nagu näiteks mina ja minu õde, kes on minust 13 aastat vanem. Olin vaid 10aastane, kui õde sai emaks ja mina tädiks ning nüüd olen vaid 34aastane, kui minust sai vanatädi. 

Alustasin titale asjade tegemisega juba varakult. Tegelikult kohe, kui sain teada, et meile on oodata pisikest poissi ja seda sain ma teada 25. augustil kell 14.23 :) Kudusin talle terve komplekti, sest tegu ju talvebeebiga, kellel soojad riided kuluvad marjaks ära. Jane siiras rõõm minu tehtud asjade üle andis vaid innustust juurde. 

Hakkasin heegeldama väikeseid lappe. Erinevate tööde vahele, mõnda head saadet televiisorist kuulates/vaadates. Heegeldasin "vanaemaruutusid", neid kõige klassikalisemaid. 

Ja heegeldasin nendest kokku väikese tekikese, mida on hea turvahällis ja vankris kasutada. Kuna mulle teki tagumine pool ei meeldinud, panin sinna kanga - lastepärase - see muutis tekikese kohe soojemaks, silmale kaunimaks. Pealt teppisin kõik omavahel läbi, et kannataks pesu ja triikimist ja ei läheks vormist välja. 

See oli minu esimene tekike ja arenguruumi on, kuid omal moel on see tekk väga-väga eriline minu jaoks, sest see on kahes mõttes esimene: 1) tegemise mõttes ja 2) minu esimesele õetütre lapsele. Ja lõppeks - kui tita kasvab, teeme uue! Ikka mehele vastavas suuruses.

2. jaanuaril ütlesin ma oma meesperele, et mul on vaja õmmelda üks ingel. Meespere küsis kohe - kellele? Ma vastasin, et pisikesele poisile, kes kohe-kohe sünnib ja 3. jaanuari hommikul ärgates oli mu telefonis sõnum, et pisike poisike oligi sündinud :) Ma kohe justkui tundsin seda ette...

Iga väikseimgi detail on valmis õmmeldud mõeldes JAKOLE. See ei ole juhuslik, et nööbiks on jalgpall. Samamoodi ei juhuslik, et juuksed on tumedad. Ei ole juhuslik, et silmad on helesinised. Iga ingliga on tunne ja tunde vastu ei saa. Ei leidnud ma hommikul oma lõngakottidest kohe seda õiget juuksetooni ja istusin mossitades oma voodiäärel, kui märkasin, et üks lõng oli maha kukkunud. See oligi SEE lõng :)

Tegin pisikese poisi pisikeste asjade jaoks kinkekarbi ka. Sinna saab panna esimese mütsikese, esimese särgikese, jalapaela jne. Need pisikesed asjad, mille sees on mäletusi.

Ja nii ta tuligi siia ilma, tuli oma vanemaid õpetama :) Tuli armastuse ja ootusega :)

Sa tulid kui pisike maailmaime,

mina naeratasin ja sina naeratasid vastu.
Kes ütles, et väike on sündides pime,
mina vaatasin ja sina vaatasid vastu.
Neis pisikestes kätes ja jalgades peitus jõud,
soov elada, naerda, nutta ja õnnelik olla.
Sinu emme ja issi ühisel jõul,
said sa lõpuks siia maailma tulla.
See tunne nii ülev - rõõm, valu ja pisarad,
sina tulid ja vajasid soojust.
Soovis olla vaid teie pisike,
andes teada, mis on tõeline armastus!

Palju õnne ja armastust teile, kallid Jane ja Argo :)

Lambad on siin ja lambad on seal....

....vagurad head, vagurad head :)

Kõikidest heegeldatud mänguasjadest on kõige rohkem positiivset tagasisidet saanud heegeldatud lambad. Õpetuse ostsin Disainimajast ja see on pärit Kristi sulest. Kristi lambad on ilma kangatükita kõrvadel ja sabata. Mina ei saanud kuidagi saba tegemata jätta, sest üks korralik saba käib ju lamba juurde. Ja minu meelest annab sobivas toonis kangatükk kõrva sisemuses nii palju ühele väikesele lambale juurde. Väikesele... Ega ta nii väike olegi. Kui heegeldada nr 2 heegelnõelaga, tuleb lamba pikkuseks umbes 30 cm. Kui suurendaks heegelnõela numbrit, kasvaks ka lammas koos sellega. Iga lammas saab endale ka alati sobivas toonis paela.

Esimene lammas läks "Jõulud haiglas" projekti kotti :)

Järgmised kaks lammast tegin müügiks, mis on selle ostetud õpetuse puhul lubatud (st teha mänguasju ka müügi otstarbeks). Sellel tööl oli kuidagi teine hingamine. Mulle meeldib teha asju, mille puhul ma tean, kellele need lähevad. Tean kasvõi natukenegi. Või tean eesmärki (heategevus). Heegeldasin neid lambaid ja koguaeg mõtlesin, et ei tea, milline see laps küll on, kes selle lamba saab? Kas ta ka hoiab oma uut sõpra? Kui vana ta võiks olla? Õnneks lammaste tellija jäi tööga väga rahule ja sain hiljem ka ühe foto magavast lapsest, kellel väike lambake kaisus :)

Järgmised kaks lammast läksid kingiks Peedule, Anne tütretütardele. Siis oli neid lapsi veel kaks, nüüd aga juba kolm - üks lammas vajab tegemist? Küll hinge tekib tunne, kui selleks vajadus tuleb :) Alati on tekkinud. Olen ühte Anne lapselast näinud - oli teine selline pisike, punases haalaris ja naeratav. Kuna tegu oli tüdrukutega, teadsin, et üks lammas tuleb roosaga ja teise puhul langes poes valik millegi pärast lavendlile... Ei teagi, miks. Lihtsalt läks nii.

Viimatine lammas, kelle ma valmis tegin, läks meie isiklikule armsale lambakesele :) Kata nimelt ongi lamba-aastal sündinud ja naljatamisi teda ka lambakeseks kutsutakse, sest ta on nii vaikne, nii lahke, nii õrn, nii kaunis, nii puhas, nii heausklik, nii sinisilmne, nii usaldav, nii .... Armas lambake :) 

Igal lambal on oma minek. Minek sinna, kus teda oodatakse ja ehk vajatakse. Kui Sul on ka keegi, kellel on vaja lammast, aga Sa ise ei oska teha, siis me võime kokkuleppele jõuda. 

Laualusoovitus ka : lambalaul 

Voodriga sõrmikud

Ma nägin MytsiWabrik blogis voodriga sõrmikuid ja teadsin kohe, et just neid ma järgmiseks koongi. Voodriga pitskinnaste puhul on vähemasti kaks osa neljast osast äärmiselt lihtne, kuid voodriga sõrmikud on kõik kokku üks igavene nikerdamine. Nagu sõrmikute puhul ju tegelikult ongi. 

Kudusin just Sebastianile uue mütsi. Ostsin Raverlys üles pandud mütsi õpetuse otse Eveli käest. Mul polnud küll plaanis endale mütsi teha, kuid Sebastianil oli oranži jope juurde uut mütsi vaja ning mulle nii väga meeldis see uutmoodi tegumood. Selles konkreetses õpetuses on olemas ka heegelketile kootud sooniku õpetus, mida ma nüüd kasutan küll vist iga soonikuga algava asja korral, sest see äär jääb hoopis tugevam ja kaunim, küllap seisab ka kauem vormis. 

Ja siis oli vaja mütsi juurde sõrmikuid ning kuna ma teadsin, et need saavad olema voodriga, siis võtsingi nokitsemise ette. Mul oli ostetud just kallis pitsilõng pitskinnaste kudumiseks, kuid see lõng ei sobinud nii peeneks tööks kohe üldse. Äärmiselt ebaühtlase tekstuuriga, vahepeal täiesti paksenenud kohtadega lõng - no mis pitsi Sa sellisest teed? Mind eriti ei lohutanud tadmine, et tegu on väga pehme ja siidise lõngaga, sest kui lõpptulemus on konarlik, siis mis mul sest pehmusest? Pitsiks ei kõlba igatahes kindlasti mitte, kuid ideaalselt sobib ju voodriks: soe, pehme, ei jää välja paistma, tundub üsna tugev. Suurepärane. 

MytsiWabrikust vaatsin voodriga sõrmiku kudumiseks ainult ühte lõiku ja seal oli kirjas nii: loo nr 3 varrastega üles 40. Koo soonikuosa ca 5 cm vabalt valitud mustri järgi. Kõige lihtsam on pp : ph. Seejärel kasvata 1 lisa silmus iga silmuse järel; silmus võetakse üles eelmiselt realt, kahe silmuse vahelt igast silmusest nii, et ringi lõpuks on varrastel kokku 80s. Üle ühe silmuse tõsta abilõngale, need jäävad ootele sõrmiku põhiosa kudumiseks. Mina kasutasin Supremo lõnga, mis on 100% meriinovill ja mis on naha vastas nii pehme/mõnus/soe. Vardad olid 3,5 - seega sain kasutada juba varem valmis joonistatud sõrmede skeemi - et oleks natukenegi lihtsam. Tunnistan ausalt, labakindaid on ikka palju mõnusam teha :) 

Vooder valmis, hakkasin sellesama Eveli mütsimustriga kuduma pealmist kinnast. Ja ei jõudnud ennast ära kiruda, sest kordades lihtsam oleks olnud teha lihtsalt triibulised või ühevärvilised sõrmikud. Mulle ei meeldi, kui asjad võtavad kaua aega ja ma pean koguaeg pingsalt mõtlema. Mulle meeldib, kui asjad lihtsalt valmivad, niimoodi niuhti :)

Aga kui ei valmi niuhti, siis ükskord valmivad naguniigi. 

Valmis sõrmkinnas seestpoolt - täiesti puhas ja ilus

Valmis kindad ja müts on tegelikult ilusad. Ja väga soojad. Mütsil on ka vooder, mikrofliisist. Ainult talve oleks nüüd jälle vaja....

Sebastianile meeldivad tema uued müts ja hirmsoojad sõrmikud. Sõrmiku sooniku ja mütsi sooniku algusesse on pandud veel elastikniit ka, et kudum hoiaks kenasti käe/pea ümber. Kui ma need kõik olin valmis saanud, siis ma olin umbes 99,9% kindel, et rohkem ma voodriga sõrmikuid ei koo, sest see on ju tegelikult neli sõrmikut ühe korraga ja kokku tuleb ainult kaks valmistoodet - ajaraisk :) Nüüd on mõned päevad mööda läinud ja ma olen üsna kindel, et selliseid voodriga sõrmikuid tuleb veelgi. Aga kindlasti mitte taolise välismustriga. Ega muidu polekski hullu, aga see lõngaotste ära peitmine on lihtsalt nii tüütu töö, et kergem on ühevärvilisi asju teha. Need muidugi pole jällegi need.... Ah, eks ma irisen niisama. Kui keegi mulle ütleb, et kas palun saaks voodriga sõrmikuid näiteks nelja erineva värvi triibuga, siis ma ju naeratan lahkelt ja ütlen, et muidugi saab! Miks ei saa! 

Nüüd koon hoopis imepisikesi asju, et teha head kõige pisematele.  Töötasin välja täna ühe püskipaari mustri enneaegsetele lastele mõeldud suuruses. Koon selle õpetuse korra veel ise läbi ja jagan siis üldsusega - et ikka rohkem ja rohkem inimesi aitaks kaasa :) 

Ja kui tahate voodriga sõrmikuid kududa, siis mõelge, kas te viitsite neli sõrmikinnast kududa :) 

Aastavahetus

Head uut aastat!

Meie vana aasta möödus ja uus saabus Riina juures koos Arvo õepere ja vennaga. Oli naeru ja oli mängu, oli pauku ja õnne valamist, oli palju head süüa - Liivi oli küpsetanud lausa kolm kooki :) Uue aasta saabudes laulsid Liivi ja Sebastian esimesed laulud ka - et ikka uus aasta tuleks laulurohke. Noored ajasid omi asju maja teisel korrusel ja sinna mahtus ka meie sotsiaalne Sebastian, kes tunneb end Arvo sugulaste juures nagu kala vees. Minul oli natukene liiga "põnev", sest helid minu kõrvade jaoks olid liiga tugevad. Seetõttu olin enamuse osa ajast tädi Naimaga väikeses toas ja kudusin. Kudusin heategevusprojekti raames titamütsi, sest kavatsen sel aastal osa võtta heategevuslikust ettevõtmisest "Heategu kõige pisematele", silme ees igat eset tehes pisikene Matis, kelle elu algas just nii pisikesena.  

Liivi Pavlova

Riina mustikakook

Liivi õunakook

Liivi Brownie

Möödunud aastast on meenutada nii paljut. Väga palju käisime matkmas ja saime osa jalgpallist (kohe väga, väga palju jalgpalli), olime Sipas ja pakkusime poistele lihtsaid, kuid vahvaid tegemisi ja toimetusi. Mina isiklikult tegin väga palju käsitööd ja suhtusin sellesse kui terapeutilisse tegevusse - ajakulu on ikka üüratu. Me kihlusime :) Arvo areng tööl ja koolis on olnud väga hüppeline ja hetkeseisuga tundub, et jätkub tõususuunas. Sebastian läks kooli ja Robin ärkas üles ning sai suureks :) On olnud häid asju, aga ka ebahäid - nagu ütleks Priit. Head vist siiski kordades rohkem ja see on saanud teoks ainult ja ainult tänu Arvole. Kui tegin oma arvutisse folderi 2014 aasta tähtsamate sündmuste fotodega (neid väga hoolega valides) sain kokku ei rohkem ega vähem kui 251 fotot. Järelikult - olime väga usinad pildistajad, mis sai teoks ainult tänu sellele, et oli, mida pildistada. 

Sebastian nägi oma tinatükis, et ta saab uuel aastal väga tugevaks 

Robin nägi oma tinatükis laeva - arvas, et küllap saab reisida

Uuelt aastalt ootame taaskord palju toredaid matku ja olemisi toredate inimeste keskel. Ootame tervist ja rõõmu. Ootame edu ja kordaminekuid. Ootame rahu ja armastust, mõistmist ja selgust. 

Ja soovime seda Sullegi, armas lugeja :)

Head uut aastat!