21 tundi metsas

Tali on tulnud! Või siis... no natukene midagi selle taolist. See, mis täna õues on, on sada korda etem, kui see vihmane ja hall, mis meid terve detsember saatis. Me tahtsime II jõulupühal minna ööseks metsa, aga ei saanudki minna, sest vihma muudkui sadas ja vihamaga ei ole kohe üldse hea metsas ööbida. Muidu ei olekski midagi hullu, aga varjendi keskoht ehk lõkke ümbrus muutub väga poriseks. Igatahes teadis Arvo juba nädal tagasi, kui ta pikk ilmateadet vaatas, et esmaspäeval tulevad miinused ja me teadsime kõik, et miinuste saabudes me läheme ööseks metsa. 

Midagi põrutavat ei olnudki. Käisime ainult viiekesi: mina, Arvo, Sebastian, Mart ja Aivar. Ülejäänud olid haiged või muidu muude kohustustega hõivatud. Ma ise tegelikult olen ka juba Laulasmaal käigust saadik tõbine, aga ma surun selle muudkui maha - ma ei saa ju pidur olla, kui kõik muudkui tahavad minna ja teha ja olla. 

Metsa jõudsime juba kella kahe ajal ja ega meil seal seekord eriti midagi putitada polnudki vaja - kõik oli juba eelmisest korrast olemas. Natuke oli vaja kuuseoksi varjendisse tuua ja puid teha. Lindudele viisime süüa ka. 

Meil ei olegi vist kunagi nii pikalt niisama olemise aega jäänud metsas, sest alati on olnud vaja igasuguseid asju teha. Ma ei teagi, millest kõigest nad ära rääkisid - Rootsi ajast Eestis Titanicu uppumiseni välja. Mina rohkem kuulasin ja mõtlesin sealjuures, et meie Sebastian on ikka megasuure silmaringiga laps. Ta oskab igas asjas kaasa rääkida ja oskab nii tarku küsimusi küsida, et ma kuulan ja mõtlen - kuidas ta sellest asjast nii palju teab.... Aga ta teab. Kui ta seal lõkke ümber niimoodi istus ning rääkis ja küsis, siis oli tunne, et ta ei olegi 10aastane. On palju vanem ja palju targem :) 

Näitan teile kahte söögihämmingut ka. 

Sebastiani hommikusöök :) Ma ei saa aru, kuidas tal ometigi juba isu täis ei saa nendest pekkidest... Ja no hommikusöögiks.... 

Eriti oivalised soojad kaneelirullid otse...lõkkelt :) 

Arvo jäi haigeks. Tegelikult oli ta rumal ja eiras haiguse hiilimise ilminguid eile hommikul ning teatas mulle alles metsa jõudes, et mingi tõbi on ta kätte saanud. Öösel ta oli ikka nii kuum, et palavik pidi kindlasti üle 38 olema (tal olid külmavärinad ka). Keelitasime teda koju minema, aga ta tahtis kangelane olla ja ööbis ikkagi öö metsas ära. Koju jõudes oli kehatemperatuur 38,2... Nii et - tegelikult untsu läinud käik. Arvost lõkkevalvurit polnud, see jäi tervenisti Aivari kanda, sest minu magamisaseme juures polnud puid. Mul oli väga niru tunne teda seal metsas -3 ja lumesajuga vaadata, aga ega ma ei saa täismeest sülle võtta ja koju kanda... Nüüd on see käik käidud, ta magab magusat und meie voodis ja küllap saab varsti terveks.

Ma ei ole varemalt nii läbi omadega olnud metsast tulles. Ma ei tea, miks, aga seekord oli kuidagi raskem. Võibolla see oli tingitud sellest, et ma pole päris terve. Täna õhtul ma lähen kell kümme magama ja magan homme nii kaua, kuni und jagub :) 

Õues on jätkuvalt talvine. Natuke on lund ja natukene on miinuskraade. Mulle meeldib! :)

Matka-aasta alaku nüüd!

Ainult meiesugused totud panevad endale 1. jaanuari hommikuks äratuse selleks, et teha plaane eelseisvaks päevaks, mida mitte mingil juhul ei tohi maha aeleda diivanil. Äratuse ajal kallas õues vihma nagu oavarrest ja kõik oli nii hall, et ma pidin murdosa sekundi jooksul mõtlema, kas ma lähen voodisse tagasi või võtan värskendava dušši. Kuna Arvo ajas end ka üles, läksin kümblema. 

Vihma muudkui kallas. Arvo helistas vend Aivarile ja õde Liivile, et küsida, kas matk tuleb või ei tule. Kuna Liivil on kõhutõbi, siis linnakad meie  matkaga liituda ei saanud, kuid Aiku oli igatahes käpp, kuigi ta mainis, et Sipas sajab :) Robin ja Triin ei liitunud ka meiega, sest Triin on samuti tõbine. 

Arvo oli juba eelmisel päeval natukene eeltööd teinud ja valis välja mitme valiku seast Valgejärve loodusõpperaja. Raja valikul mängis olulist osa raja pikkus, sest me ei tahtnud jääda pimeda peale. - seega ei saanud rada väga pikk olla. Nii tunduski, et see 6,5km on paras väikene ringike ja peaks päevavalgusega hakkama saama küll. 

Väljasõit toimus kell pool üks ja sõita oli vaja umbes 60km. Rajale saime 13.20. 

Rada oli väga vaheldusrikas. Oli metsateid, oli laudteid, oli tõuse ja langusi, isegi selliseid mäetaolisi tõuse oli. Oli pori. Oli teele langenud puid ja lagunenud laudteid. Oli looduse imesid, sest kuidas muudmoodi saaks nimetada neid paljusid värveandvaid taimi sel hallil jaanuaripäeval? Aga oli midagi, mida ei olnud kohe üldse ja see midagi oli vihm! Mul on vahel tunne, et keegi metsahaldjas hoiab meid ja meie väljasõite, sest me oleme ikka haruharva mingisuguse paha ilmastikunähtuse osaliseks saanud. 

Rähni nokatöö

Osadel puudel ja põõsastel on pungad...

Väga palju oli habesamblikut, mis näitab seda, et selles metsas on väga puhas õhk

Metsa all leidus selliseid lindudele tehtud seemne-rasvakäbikesi. Nii armas minu meelest.

Kolmandal kilomeetril tegime lõunapausi, sest kell oli märkamatult juba veerand kolm saanud. Minul oli oma söök kaasas ja meesinimesed sõid eilsest seapraest üle jäänud lihaga leiba. Mõned asjad maitsevad looduses ikka hoopis paremini :) Isegi Sebastian sai oma lihaleiva söödud, kuigi see tema lemmiktoitude nimekirja kindlasti ei mahu. Sooja teed jõime ka :)

Üsna raja lõpus oli RMK poolt ehitatud tepee. Seda ei osanud küll oodata. See oli nii vägev ehitis, et hullukesed hakkasid kohe mõtlema, kuidas saaks sinna ööbima minna :) Kui sinna sisse minna, siis on seal lihtsalt oivaliselt mõnus heinalõhn, sest istumispakkudeks on heinapakid. Tõenäoliselt kui seal mitu tundi lõket teha, siis see muutub üheks mõnusaks ja soojaks olemisasjaks. 

Hundilõks

Vahva oli! Nagu ikka. Ilm oli ilus, soe ja kuiv, kuigi ootaks pigem kargemat, kuid laudteedel oleks kindlasti olnud raskem kõndida, kui oleks miinuskraadid olnud. Kokku kõndisime 8,2km ja koos lõunapausiga tegi see 2,5 tundi. Üleliia ei jokutanud, jõudsime ilusasti ennem pimedat metsast välja. Viimased teed ja kohvid jõime juba ikka õhtupimeduses. 

Uus aasta on edukalt alustatud! Nüüd võib diivani peal ka aeleda natukene :) Südametunnistus lubab küll :) Nii et - ikka liikuma, liikuma! Minge ikka loodusesse, sealt saab nii palju jõudu ja energiat, et igapäevaasjadega paremini toime tulla. 

Uue ootuses ja saabudes

Me mõtlesime, et teeme sel aastal midagi teistmoodi ehk siis läheme aastat ära saatma kuskile Lõuna-Eesti puhkemajja, aga igasuguste asjade kokkusattumuse pärast veetsime 2016 aasta viimase õhtu ja 2017 aasta esimesed tunnid ikka üle jõe Jenseri talu rahva juures. Kõige määravamaks sai see, et Neeruti puhkemaja oli selleks ajaks, kui meie ärkasime ja märkasime, juba broneeritud ja fakt, et kaks korda aastas ehk jaanilaupäeval ja vana-aastaõhtul võiks ikkagi sugulastega koos olla. 

Mulle meeldib selle suguvõsaga asju ajada, sest keegi  ei pea end ühisürituse nimel segaseks rabelema, sest kõik teevad midagi. Sel aastal jäi meie kanda seapraad, mille üle mul oli jube hea meel, sest ma tõesõna ei viitsinud kooki küpsetama hakata. Arvo viskas liha ahju, lasi sellel seal neli tundi küpseda, tegime lihaleemest kastme ja oligi valmis - lihtne! Nii muuseas tegime ühed tikuvõileivad ka, kuigi kohustust polnud. Panime röstitud leiva, toorjuust, kilu ja vutimuna tiku otsa ja jällegi oli kõik valmis. Tõesti lihtne!

Õhtu möödus.... Minu õhtu möödus mänguliselt. Mängisin Sebastiani ja Mardiga nii palju lauamänge, et ausalt öeldes tuli nats tüdimus peale. Ma tegelikult lootsin tasahilju, et sel aasta viimasel õhtul võtab kogu lauamänguteema Priit oma õlule, sest tema on meil ikkagi põhilauamängur, aga Priit ei tulnudki üldse... Mul siis oli muidugi süda hale ja mängisin ise, kuigi ma teen seda ju kogu ülejäänud aasta naguniigi. Iga päev. Peaaegu. Aga mis häda oli seda siis ka aasta viimasel õhtul teha? Ei mingit häda! 

Ülejäänud veetsid oma õhtu pika laua taga, sõid ja ajasid juttu. Nalja ja naeru jagub selles talus alati ja palju. Ma ei tea ühtegi peret, kus naerdaks nii palju ja nii häälekalt :) Jututeemad olid ka nii seinast seina, et läbi sai arutatud kõik 50 aastat vanad asjad ja tulevikuplaanid. Nii juhtub siis, kui seltskonnas on 79aastane ja 10aastane :) 

Ja siis muidugi see jube, jube paugumaania. Ma olen pauguvastane, kuigi eks ta ju ilus on küll, kui ta seal pimedas taevas oma ilu kõik valla lööb, aga ma ei saa aru, miks seda nii jube palju peab alati olema ja eks mul ole kahju nendest ligidal olevatest loomadest (nii Jossust, kui hobustest), sest nemad ju ei näe selles mingisugust ilu, nemad kuulevad ainult hirmsaid mürakaid. Aga ilu oli ilus - seda ma ei saa salata. Minu lemmik oli "Tuletants" - see oli tõesti ilus :) Arvo ja Sebastian olid nii vaimustuses kogu sellest tulemöllust, sest nad on tõesti ühed igavesed paugumaniakid :))) 

Tinavalamine ikka oli ka. Mina ei valanud... Mul on mingisugune tõrge selle suhtes - justkui sõnaks ära. Ja ausalt öeldes on sellest tinaplönnist ikka suht võimatu midagi normaalset välja lugeda. Välja loeti Muumimammad ja kõhuussid, Nuuskmõmmik ja ämblik, Merkeli ilge käsilane ja tank - no mis õnn see siis on :))))) Ämblikust saan veel aru - see on pereõnne tooja, looja, hoidja, aga kõik ülejäänud? Kõhuussid???  Sebastian oli oma õnneplönnide otsas ikka täiesti nõutu - küll ta vaatas ja vaatas neid ja lõpuks leidiski, et on tank ja karikas. Kuidas on tank õnnega seotud - ei mina tea. Karikarõõmust saan veel aru  - eks see ole iga väikese ja suure sprordisõbra unistus. 

Uuel aastal uue hooga! Olgu selle tinaplönniga, kuidas on ja eks ta käib selle uue aasta saabumise juurde, kuid loodetavasti jäävad kõhuussid tulemata ja ees ootab üks vahva, tegus ja emotsioonide rohke aasta. 

Soovime teile üksteise- ja teineteisemõistmist ja hoidke end! Hoidke end ja hoidke kõike elavat ja elutut enda ümber! Armastage ja hoolige! Võtke aega ja andke aega! Olge olemas neile, kes teid vajavad! 

HEAD UUT AASTAT!