Tähtis sünnipäev

Mõnedele inimestele väga meeldib, kui neil on sünnipäev. Nad naudivad seda ülevoolavat tähelepanu, on armastusväärsemad, embavad päeva jooksul umbes 200 korda, kutsuvad lähedased kokku, koristavad ära kodu, vaaritavad pool päeva süüa teha, tellivad suure sefiiritordi ja siis istuvad õhtul sünnipäevalauda ja on surmani väsinud :) aga õnnelikud. Osadele sellised sünnipäevad üldse ei meeldi. Juba mõte sellest, et pool suguvõsa tahaks neid  kallistada ja kätelda ajab sünnipäevalise hulluks. Nad ei taha mingeid süldilaudu ega perebände. Võibolla ainus asi, mis neile peale läheks, oleks üks ilmatu suur kook, mida süües ei pea mõtlema, et ...ei tea, kas kõik on juba saanud? Võib vabalt süüa? Ma tunnen nii sünnipäeva nautijaid, kui ka neid, kes hea meelega teevad näo, et neil ei olegi aastas kord sünnipäev. Üks selline inimene on Aivar. Meie Aivar. 

Ja, nagu ikka novembris, oli jällegi Aivari sünnipäev, kusjuures mitte mingisugune tilu-lilu sünnipäev, vaid tähtis number. Kuigi siinkohal ma ikkagi tahaks mõlgutada mõtet, et...miks mõni number on tähtsam kui teine? Aga üldsusele toetudes oli ikkagi tähtis sünnipäev. Me siis Arvo ja Liiviga ei suutnud hästi välja mõelda, mida selle puhul korda saata? Sest vähe sellest, et ta tahab teha nägu, nagu tal ei oleks sünnipäeva, ei tule ta sobivasti sünnipäevaks koju ka :))))))) Me saime kohe aru, et pole mingisugust mõtet talle teha kingitust, no mingisugust asja - sest ta ei ole träna inimene ja kuigi me oleme talle kinkinud üht ja teist, seisavad need asjad ikkagi suht kasutult. Aga meile kasutu ei meeldi ja nii me Arvoga välja mõtlesimegi, et me peame organiseerima elamuse, sest selle peale on venna iga kell valmis koju sõitma. Ja elamus ongi parim kink, mida Aivarile teha.

Broneerisime raftingu Võhandul. Tahtsime küll minna Piusale, aga kahjuks polnud hooaega ja nii pidime minema Võhandule, kus me küll juba varem oleme käinud, aga ega kuskil pole kirjas, et ühel jõel ei võiks käia rohkem kui korra. Nagu öeldud oli hooaeg läbi, aga Matkajuht on parim ja tuleb vastu ka sellistele hulludele, kes arvavad, et 2.detsembril on ikka täiesti normaalne minna jõele parvetama :) Ajasime kamba kokku ja meie tavalise pundiga (meie, Liivid ja Aivar) liitusid ka õde Lea, Karel ja Erlend, sest tegu oli ikkagi tähtsa sünnipäevaga. Lea küll alguses ei tahtnud sellest jamast mitte midagi kuulda, aga meie rõõmuks võttis ta kõik oma tahteraasud kokku ja tegi selle hulluse meiega kaasa. 

Kuna sel aastal on ebanormaalselt palju vihma sadanud (see tuleneb kindlasti sellest, et meil ei ole katust...), siis oli Võhandu veetase kõrge  ja kärestikud olid palju elamuserohkemad, kui möödunud aasta märtsis käies. Jagasime end paatidesse nii, et ühes paadis olime mina, Arvo, Sebastian, Mart ja Priit ja teises paadis Lea, Liivi, Erlend, Karel ja Aivar. Loomulikult oli teine paat jõulisem, sest mõmmil on ju kolme mehe ramm, kuid me ei lasknud ennast sellest heidutada. Meie paatkond uuris hoolega ümbrust ja käisime isegi korra maal, et ühe liivapaljandiku otsa ronida ja koobast lähemalt uurida. 

Kõik olid väga vaprad! Sebastian aerutas ka väga tublisti. Ega tal sundi ei olnud, aga me kartsime, et kui ta kõik need 8,85km niisama istub, hakkab tal lihtsalt külm. Nii ta siis aerutas täpselt siis, kui ise tahtis. Jõevool oli kiirem ja äkilisem ja kärestikel said eesistujad ikkagi kõik natukene märjaks. Mulle ühe korra tuli päris korralik sahmakas vett sülle, aga mul olid õnneks veekindlad püksid (mis selgus, et ikkagi 100% veekindlad pole:) ). Ilm oli suurepärane, mitte midagi ei sadanud ja tuult ka ei olnud. Ma ikka imestan igakord, kuidas meil küll selle ilmaga alati niimoodi veab? Jõelt jõudsime maha umbes 15.30 ehk siis pimeda peale ei jäänud. Alguses oli suureks probleemiks inimeste külmetavad sõrmed, aga mingi aja möödudes see muutus. Otseslt külm ei olnud, kui jõel olime, aga kui maha saime, siis puges vilu ikkagi kontidesse, mida pidi hiljem tükk aega ära soojendama. 

Peale raftingut sõitsime Otepää külje alla Pilkuse puhkemajja. Selles majas oleme ka varem korra olnud, kuid miks ei võiks ühte maja rohkem kui korra külastada :) Majaomanik oli õnneks juba tuled alla löönud ja eessaali põrandaküte oli varvastele väga mõnus. Õhtu möödus hea söögi (mina olin oma söögiga), sauna ja laulu saatel. Meie segased käisid kõik jääaugus ka, isegi Sebastian, ja Liivi käis sal augus kaks korda niimoodi, et ta ei olnud end eelnevalt soojakski kütnud - uskumatu hullus!!!! Mina olen külmavares ja endast saunasooja ära ei andnud, seega jäi jääauk proovimata. 

Jalgpall täies hoos

Mida me küll ilma Liivita teeks? Hindamatu seltskonna alustala

Vennale väike pauk ka :)

Sebastian, Mart ja Erlend mängisid väga palju jalgpalli, aga mul on hea meel selle üle, et kõik ikkagi laulavad ka. Nutitelefonidega otsitakse laulusõnad üles ja kõik joristavad kaasa - tundub, et midagi oleme tulevastele põlvedele kaasa andnud... 

Söökidest nii palju, et Aivar ostis Arvole kaasaskantava suitsuahju ja see oligi meil nüüd kaasas ja testimisel. Arvo oskab teha oivalist suitsulõhet! Ja õnnestus ka seekord 100%. Seebule võtsime valge kala filee, aga kahjuks talle ei maitsenud tursk kohe üldse - edaspidiseks - turska ei osta! Tundub, et Arvo saab nüüd ka talvel meile maitsvat suitsulõhet teha :) ja selle üle on mul ainult hea meel. Ainult valmistamisaeg on pikem, kui selle iseleiutatud ahjuga Sipas - seda aega peab siis arvestama, kui keegi pereliikmetest sööb kellaaja peale :)

Kõik läks väga hästi! Kõigil oli hea tuju, emotsioon oli positiivne, keegi ei jauranud millegi kallal, kõik võtsid vabalt ja rõõmsalt. Eks õhtuks olime ikka väsinud ka, aga see on normaalne peale sellist pikka päeva ja intensiivset sõudmistrenni. Ma loodan, et päevakangelane ise jäi ka rahule :) sest midagi muud me talle kinkida ei oleks osanud (kuigi siinkohal tahaks muidugi rääkida kõikide asjade kinnimaksmisest, aga ma ei hakka rääkima - kõik oli just nii, kuidas sünnipäevaline soovis). Ja kes ütles, et jõel võib raftida ainult kevadvete ajal! Praegu on just paras aeg minna teravaid elamusi otsima! 

Aiku, palju õnne Sulle veelkord! ja üks sünnipäeva laul ka (klikka sõna "laul" peale :)

Voodriga sõrmikud

Pean tunnistama, et ma ei ole eriti käsitööga tegelenud viimasel ajal. Või no natukene olen ka, aga see on jälle selline suurem projekt, mis loodetavasti on valmis jõuluks. Aga ühel hommikul, kui termomeeter näitas -7 kraadi, ütles Sebastian, et ma pean talle uued voodriga sõrmikud kuduma. Mul pidi peaaegu hing kinni jääma, sest see on ju hirmus nikerdamine ja kessee viitsib seda ette võtta. 

Loomulikult mina viitsin, kui laps ikka soovi avaldab. 

Voodri tegin lõngast Zitron Filisilk, mis jätkuvalt hämmastab mind sellega, et mõeldud on see lõng pitsi kudumiseks, aga päriselt ka - sellest ei ole võimalik pitsilist asja kududa, sest see lõng on nii ebaühtlane. See sobibki sellisteks peidus olevateks asjadeks ära kududa, mis tähendab vist seda, et ma oma elus ikka koon veel mõned voodriga sõrmikud. Ilulõng oli Drops Big Merino, millest ükskord kudusin Robinile kampsuni. Ma ei tea ise ka, miks ma valisin just selle jämedakoelise lõnga... vist ikka selleks, et väga soojad sõrmikud tuleks.   

Tegin seekord kuidagi väga lihtsalt. Lõin üles Merino lõngaga  ja 3,0 sukavarrastega 32 silma, kudusin paraja osa soonikut ja siis korjasin iga silmuse tagant üles ühe silmuse 3,5 sukavarrastele. Edasi kudusin nagu sõrmikut ikka ja pidin iga kord, kui vardad võtsin, natukene podisema, sest sellest pitsilõngast ei ole kohe üldse hea kududa. Eriti sõrmikuid. Kõik tundus nii lötakas ja pehme ja vormitu - täielik jama. Mul oli hea meel, kui sõrmikuvoodrid valmis said, see tähendas, et kaks sõrmikut valmis ja ainult kaks veel :)

Edasine oli juba kukepea! Hall lõng on nii jäme, et töö lausa lendas käes ja lendas kohe nii hästi, et teine sõrmik tuli umbes kolm sentimeetrit pikkusesse suurem :))))) Ma ei tea, kuidas see juhtus, ma ausõna pole varem mingit sellist käkki kokku keeranud. Ega mul muud üle ei jäänud, kui harutasin suurema sõrmiku uuesti pöidlaauguni üles ja asusin aga tööle kallale. Sebastian pidi ahastusse langema, kui ütlesin talle, et pean ühe sõrmiku üles harutama, sest ta ootas oma kindaid nii väga. Ei olnud hullu midagi, siuh lips harutasin üles ja kudusin kohe sama hooga uuesti. Ajakulu vast tunnike. 

 

Sõrmikud tulid ausad! Pehmed, soojad, parajad ja ilusad :) Ilusad nii seest kui väljast ja see mu endisele käsitööõpetajale meeldiks kindlasti. Lõngaotsi peitsin vist 1,5 tundi küll kindlasti.... Sebastian võiks järgmine kord mulle öelda, et ta soovib endale voodriga labakuid - kõik oleks palju lihtsam :) 

Aga ma ei virise. Tegelikult mulle ju meeldib nokitseda ja uued sõrmikud on juba valmimas. Seekord ilma voodrita, et saaks kasutada õuetrennis väravavahikinnaste all. Ehk siis ainult kaks sõrmikut vaja teha - köki-möki :) Laps läks täna oma uute kinnatsega kooli - hea on asju teha, kui need päriselt leiavad kasutust!

Nii et - kui Sa soovid, ma võin Sulle ka voodriga sõrmikuid teha, sest seda oivalist pitsilõnga veel jagub :)

Isa, isakene

Kui ma selles elus midagi üldse õigesti olen teinud, siis on see Arvo lubamine oma ellu. Ma olen saanud temalt nii palju, kui palju mitte keegi mitte kunagi pole mulle andnud. Peale armastuse, hoole, pühendumuse, hoidmise olen saamud temalt kodu ja lapsed. Ja siinkohal ma tahangi kirjutada sellest, kuidas ma olen teada saanud, mida tähendab, kui lastel on isa. 

Isa kõige sügavamal mõttel. 

Lapsi teha ei ole just eriti keeruline tegevus, kui Sul on bioloogiliselt kõik korras, aga lapsevanemaks olemine on raskem, kui oleks iial osanud arvata. Seoses sellenädalaste sündmuste keerises, ütles Arvo esmaspäeva õhtul, et kui keegi oleks öelnud, kui raske on lapsi kasvatada.... On jah. Tahaks ju teha kõik õigesti ja veel paremini ja kindlasti hoopis teisiti, kui oma vanemad kunagi tegid :) 

Arvo oli 17aastane, kui temast isa sai ja ega ta ei teadnud sel ajal ise ka, mida täpselt tal teha tuleb. Ta kasvas isaks koos Robiniga ja õppis iga päev, mida ja kuidas teha. Täna me teame, et oleksime saanud teha paljusid asju teisiti ja võibolla paremini, aga sel ajal andsime mõlemad endast just selle, mida oskasime anda. Sebastiani sündides oli Arvo juba kindlam ja teadlikum, usaldas oma südamehäält ja mõistust. Ega mina täpselt ei teagi, mida ta on mõelnud oma poegi kasvatades ja armastades. Mina tean ainult seda, mida ma kõrvalt nende aastatega näinud olen. 

Arvo ei ole niisama isa, ta on selline eriline isa. Ta viitsib ja tahab oma lastega tegeleda, neile erinevaid elamusi pakkuda, ilma näidata ja kogemusi pakkuda. Ta mängib nendega ja õpetab neid. Ta vaatab koos nendega multikaid ja filme, ta luges neile õhtujuttu ja õpetas kingapaelu siduma. Ta on lugematud korrad koristanud okset (need, kellel kasvavad kodus magediabeedikud, need teavad, kui palju sellised lapsed oksendavad...), aidanud valvata kõrges palavikus last, teinud neile auru ja jalavanne, käinud veeniverd andmas ja kopsupilti tegemas. Ta on käinud mööda arste, kohtunud õpetajatega, käinud trennis ja logopeedi juures, pikendanud retsepte ja pannud eriarsti aegasid. Ta on oma poistega käinud matkamas, ujumas, rattaga sõitmas, öömatkadel, spas, loomaaias, saunas, rahftingul, süstamatkal ja kanuutamas, rulluisutamas, kelgutamas ja uisutamas, teatris ja kinos, muuseumis ja näitustel, jalgpallivõistlustel, ööbinud metsas. Ta on teinud nendega mahla ja piparkooke, õpetanud lihvima ja saagima, puid lõhkuma, seina värvima, ujuma, rattaga sõitma, kala püüdma, mäest alla laskuma, muffineid küpsetama, maad kaevama, akutrelli kasutama, mootorattaga sõitma, muru niitma, nuga ja kirvest käsitlema, erinevaid lauamänge mängima, LEGOdest ehitama ja autosid tundma. Ta mürab ja selle käigus saab emmatud ka meie autistipuraka :)

 

Ta on õpetanud neid armastama ja hoidma - nii, nagu ta isegi teeb. Mõnikord ta on ehk isegi liiga hea ja leebe - siis, kui minul on tunne, et nüüd oleks vaja kasvatada :) aga tema tahab ikka heaga. Kaks korda aastas ta ikka tõstab natukene häält ka, kui vaja on :))))) ja seda ainult ühel põhjusel - kooliasjad peavad korras olema. Ma arvan, et selle taga on põhjuseks see, et temal ei olnud omal ajal kedagi, kes oleks aidanud ja käskinud kooliasjad korras hoida. Eks ta tahab, et poisid ei teeks samu vigu, mis tema omal ajal tegi, kuigi eks meil kõigil on vaja omad vead ise ära teha.

Ma pean väga oluliseks, et poisid usaldavad oma isa. Näiteks Robin helistab ennemini kohe isale, kui on mingi käkiga hakkama saanud kui mulle. Sellistel hetkedel mul on hea meel, et vaatamata sellele, et Arvo on Robini elust kolmveerandi veetnud Soomes, tunneb Robin ikkagi, et ta saab oma isa usaldada. Samas on Arvo piisavalt autoriteet, et iga käkiga isa "tüüdata" ei tahaks :), sest poistel on olemas häbitunne, et nad käkki on teinud. Arvo ütleb, et ta tegelikult ei saa aru, miks poisid teda mõne asjaga pelgavad, sest ta ei ole andnud neile põhjust end karta, aga ma arvan, et see ongi pigem häbi mitte hirm. Võibolla seesamune häbi on hoidnud ka poisse, et nad ei olegi eriti mingeid erilisi käkke teinud.

Arvo on alati valmis arutama erinevatel teemadel: kooliasjad, terviseasjad, kasvatuasjad. Me oleme tunde läbi Skype arutanud teemasid, mis puudutavad otseselt poisse ja ta on alati valmis oma aega ja energiat panustama selleks, et poistel oleks parem. Ma tean, et võin iga kell talle helistada seoses lastega ja üksi tööasi ei ole tähtsam kui kõik see, mis puudutab perekonda, poisse. Ta elab kõigele südamega kaasa ja talle on väga oluline teada, kuidas kõik on.

Muidugi on tal vigu ka, aga neid teame ainult meie ise :) Kuid kõik need pisivead ainult süvendavad veelgi enam tema headust isana, sest ma tõesti ei tea, kas saaks olla veel parem isa....

Aitäh Arvo! Olemast ja armastamast!