Kõik head asjad Pärnus

Jõuluvanal on kombeks juba mitu head aastat tuua meile kingituseks teatripileteid ja seekord oli ta kohe eriti helde olnud ja toonud piletid tervele perele Pärnu Endla teatrisse etendusele "Et Sa kaotaksid kõik". Ja eile jõudiski see teatripäev kätte.

Alustasime oma elamusõhtut HeaMaa restoranis, kuhu Arvo pani meile laua kinni kella poole neljaks. Me olime Arvoga varem selles restoranis käinud, kuid tookord me olime väliterassil ja me ei teadnudki, milline see restoran seest välja näeb. Sisse astudes mõtlesin, et kuskil on mingi saal veel, aga tuli välja, et ei olnudki. Oligi selline üks väikene saal (kohti vist kahekümnele inimesele), mis oli väga hubane ja helge. Valdavad toonid olid valge, roheline ja lilla. Hästi palju oli nipsasjakesi (erinevad laualambid ja kujukesed, küünlad, mis ei põlenud (?) ). Meie laud oli saali lõpus ja laud oli kaetud viiele. Sebastainile interjöör meeldis, tema jaoks on oluline, et kõik oleks puhas ja korras, seetõttu näiteks talle Põhjaka mõis eriti ei meeldi, sest seal on tema meelest seinad koledad. 

Alustuseks toodi meile kohapeal küpsetatud sepikut meresoolavõiga. Sepik oli väga maitsev ja koos selle soolase võiga kadus laualt sama kiiresti, kui lauda tuli. Sebastian maistes ka väikese tüki sepikut, aga tunnistas selle söögikõlbmatuks. 

Mina, Arvo, Robin ja Triin tellisime endale eelroad. Sebastian kahjuks ei saanud eelroaks midagi tellida, sest menüüs lihtsalt polnud ühtegi sellist asja, millest oleks saanud kasvõi midagigi kokku kompunnida. Ja ei ole mitte mingisugust mõtet tellida midagi igaksjuhuks, et äkki ta sööb. Ei söö. Mina, Robin ja Triin võtsime endale "Hea Maa leib, suitsutatud veisesüda, peterselli majonees" JA Arvo võttis "Vürtsikilu, heeringamari, soolakartul, vutimuna". Me siis Arvoga jagasime enda taldrikutelt Sebastianile ka suupoolist (mina leiba, Arvo kartulit). Mulle maitses eelroog väga. Leib oli nii mõnusa krõbeda koorikuga ja see peterselli majonees oli ülemõistuse hea :) Ma natukene põdesin, et veisesüda ja ikkagi süda ja mis see endast kujutada võib, aga tegelikult oli tegu lihtsalt imeõhukeseks viilutatud singiga. Kui ei oleks teadnud, et on süda, siis poleks küll aru saanud. Arvo eelroog oli superilus vaadata. Iga detail oli hoolega läbi mõeldud ja taldrikule seatud ning Arvo sõnul oli tegu väga hea eelroaga. 

Veisesüda

Vürtsikilu

Pearoogade valimisega oli natukene keerulisem. Sebastianile tellisime lihtsalt praekartulid kohaga ehk siis kahest erinevast praest kokku pandud roog ja õnneks nad olid valmis muudatusi tegema. Mina ja Robin tellisime "Veise põsk, pastinaagipüree, veinikaste", Arvo tellis "Sea sisefilee, kartul, kukeseened, veinikaste" ja Triin võttis riski ning tellis endale "Koha, maapirnipüree, tomat ja redis, koorekaste". Minule ja Arvole meeldisid meie pearoad väga, Robinile meeldis peaaegu, Triinule ei maitsenud eriti kala ja Sebastian sõi ikka suht vägisi üle poole oma praest ära. Sebastiani arvates oli tobe jätta kartulid koorimata, sest tegu ei olnud värskete kartulitega ning kala karjus pipra järele ning oli lihtsalt täiesti maitsetu :) Triin ütles, et kala maitses liiga ....kalaselt ja Robin ütles, et pool lihatükki oli hea, aga poolel oli veider maitse. Minule meeldis kõik :) aga ma ei lähe vist arvesse, sest... mulle maitsebki kõik, kui see ei ole just piima-juurviljasupp :))) Kui ma millegi kallal nokiks, siis porgandid oleks võinud natukene pehmemad olla. aga ma tegelikult ei virise millegi kallal. 

Sebastiani praad

Sea sisefilee

Koha

Veisepõsk

Magustoidud olid ka peaaegu kõigil erinevad. Mina ja Robin valisime "Šokolaadi fondant, šokolaadimuld, karamelli-balsamico jäätis", Arvo tellis "Brüleekreem, pohlasorbee, krõbe küpsis", Sebastianil oli ainult vaniljejäätis ja Triin proovis "Vegan juustukook, mustikas, kikerherne besee". Kui desserdid lauda toodi oli Sebastiani esimene lause "Ma olen täiesti pettunud!", sest tal oli üks ainukene jäätisepall... mis maitses muidugi väga hea, lihtsalt seda oli liiga vähe. Ülejäänud jäid oma magustoitudega väga rahule. Olid parajalt magusad, parajalt kreemjad, parajalt šokolaadised, parajalt värsked ja parajalt suured :) Lahkudes said kõik ühe šokolaaditrühvi ka :)

Sebastiani jäätis

Šokolaadi fontant

Vegan toorjuustukook

Kreembrülee

Kõhud täis söönud, oli meil veel teatrini kaks tundi aega, mis tekkis seetõttu, et pidime õhtusöögile plaanitust tund aega varem tulema, kuna soovitud kella ajaks ei olnud ühtegi vaba lauda broneerida. Pärnu poole sõites pakkus Arvo välja, et äkki läheme peale sööki Pärnu Muuseumisse. Guugeldasin, oli avatud ja sinna me HeaMaa restoranist läksimegi. 

Püsinäituse teemaks oli 11000 aastat ajalugu ehk elamusi vanast ajast. Esindatud oli kiviaeg, keskaeg, barokiajastu, Eesti aeg ja kuurort ja NSVL. Sai näha erinevaid relvi, odaotsasid, raudrüüsid, kostüüme, raha ja nõusid (nii savist, portelanist, klaasist kui ka metallist). Olid topised ja mulle väga meeldis lähiümbruse vanim inimkuju, mis valmistati üle 8000 aasta tagasi. See oli nii ehtne, et natukene kõhe isegi oli :) 

Triin proovis vööd punuda ja Sebastiani kaalusime nõukaaja kaaluga ära :) Ühes nurgas oli üles seatud NSVL-u aegne elutuba, see oli küll nagu mingi äratundmishetk. Ja nägi ikka väga õunde välja! Hea on elada 21.sajandi vabas Eestis. Arvol oli umbes samasugune äratundmishetk. Sebastian, Robin ja Triin ei tundnud midagi, sest nad on juba uus põlvkond. 

Suurim püsinäituse osa on pühendatud eestlaste rahvuslikule ärkamisele 19. sajandi keskel, linnastumisele ja valitsemise ülevõtmisele Eesti linnades ning vabariigi rajamisele, mis kuulutati välja 23. veebruaril 1918 Pärnust. Olemas olid isegi president Pätsi käsitsi kirjutatud kirjad ja peaks mainima, et meie presidendil oli päris ilus käekiri :) 

Muuseum külastatud, läksime Pärnu Endla teatrisse vaatama Jaanika Juhansoni lavastatud tumedat põnevikku "Et Sa kaotaksid kõik". Osades olid Liis Karpov, Kati Ong, Ireen Kennik, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Artur Linnus. Meie istekohad olid suures saalis põrandal, rida neli ja see oli väga hea etendusevaatamsie koht (tulevikutarbeks tallele).

Kui ma etendust välja valisin, lähtusin kõige enam sellest, et Sebastian on ka kaasas ehk siis see pidi teda paeluma. Kõige kindlam valik oleks olnud mõni komöödia, aga kõik Endla komöödiad on meil nähtud, Draamas aga polnud pileteid sobivaks ajaks. Ja siis ma sattsuingi selle põneviku peale. Kuna kirjelduses olid mõisad ja teema põnevik, siis arvasin, et küllap seal kummitab ja see läheb Sebastianile väga peale. Teemaks oligi see, kuidas seltskond noori läks inimtühjale (nende arvates inimtühjale) saarele oma uut soetatud mõisa vaatama ja leidsid sealt eest õde-venda, kes olid eluheidikud ja resideerusid selles mõisas. Õde-venda olid väga sünged ja tundus, et varjavad mingisugust saladust selles vanas ja lagunenud mõisas. Niimoodi hakaksidki need kaks erinevat seltskonda selles mõisas ühiselt ühte ööd mööda saatma ja juhtuma hakkasid igasugused veidrad asjad. Loomulikult olid esindatud kummitused, hirmsad hääled, voolukatkestused, mõrvad, kadumised, ehmatused jne. Sebastian paar korda isegi ehmatas niimoodi, et väikene karjatus vupsas suust välja. Poolajal küsisin, et kas talle meeldib või on liiga hirmus, siis ta ütles, et hirmus on küll, aga meeldib :) 

Väga oskuslikult oli teisel poolajal ära toodud põhjused, miks mõisas kummitab ja kulminatsioon oli üsnagi mitte etteaimatav. Igatahes oli antud etenduses põnevust kuhjaga ja meie perele meeldis väga. Eriti suures vaimustuses oli Triin, kes ütles, et ta oleks nõus seda tükki isegi veel kord vaatama. Ta ütles, et see oli nii ilus etendus ja tal tõusid ihukarvad püsti, kui see läbi sai. Hästi vahva oli see, et etendus sobis tõesti kõigile - nii 11aastasele kui 37aastasele ja kõigile neile, kes sinna vahele jäid oma vanusega. Oli põnevust, oli natukene komöödiat, oli äge lavaline kujundus koos videokunstiga. Need kummituslikud efektid olid väga ägedalt tehtud ja üleüldse oli enamus etendust selline tunne, et appikene, mis nüüd kohe juhtuma hakkab :))))

Meil oli väga tore laupäev! Maitseelamusi ja kunstiealmusi täis. Ja meil Arvoga on väga, väga hea meel, et Robin ja Triin ikka tahavad koos meiega ringi käia, sest see ehk kinnistab harjumust ja me saame ka tulevikus igasuguseid vahvaid asju koos teha. Kogu päev oli küll üleni riske täis (söögid, muuseum (äkki neil on igav?) ja etendusest polnud ju ka aimu, et kuidas ja kas ning mul on nii hea tõdeda, et kõik läks täiesti suurepäraselt! 

Aitäh, armas perekond, selle vahva päeva eest Pärnus! Teiega koos ma olen valmis igale poole minema ja igasuguseid asju kogema :)

Saue CUP 2018

Raplamaa JK osales 2006 poistega Saue CUPil, mis toimus Saue Gümnaasiumi spordihoones. Turniiril osalesid Sebastian, Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Robert-Heinrich Oolma, Andreas Post, Renar Asi, Taaniel Palmisto, Hugo Miljand, Janar Loorents, Morris Tobi ja Jako Puusepp. Treeneriks Siim-Sten Palm. Mänguaeg 15 minutit.

Vastasteks olid alagrupis HJK Peetri, Saue JK ja Laagri HK.

Esimene mäng Sauega ja nagu ikka see meie neetud esimene mäng. Poisid lihstalt ei saa vedama. Eks neil oli natukene keerulisem olukord ka, sest nad ju enam saalis trenni ei tee, vaid ainult õues ja seetõttu oli palli tunnetus ikkagi natukene raske. Ja libe oli ka. Hästi palju tegid pealelööke, aga kahjuks ühtegi realiseerida ei suutnud ja mäng lõppseis jäi 0:0.

Teine mäng oli HJK Peetriga, kus meie poisid domineerisid ja lõpetasid mängu 3:0 võiduga.

Viimane alagrupi mäng oli Laagri HK-ga, kes läks mängu juhtima. Posid tegid kõvasti tööd ja kõik pingutasid ning lõppseis jäi 1:1 viik. Kahjuks sellest ei piisanud, et alagrupi võit tuleks. Poisid pidid leppima alagrupi II kohaga, mis tähendas seda, et nad läksid kokku teise alagrupi esimesega, kelleks oli Legion-Lasnamäe. 

Legioniga mäng oli paljutõotav, kuid kahjuks pidid meie poisid vene poistele alla jääma, kuig nad võitlesid väga südikalt ja ei olnud seda nägu ka, et elusast peast alla annavad. Seis jäi siiski 2:0 Legioni kasuks. See aga tähendas seda, et finaalimängus me enam osaleda ei saanud ning pidime leppima III-IV koha mänguga, kus meie vastaseks sai JK Volta. 

JK Voltaga oli mäng meie käes. Meie poisid surusid palju rohkem ja tegid liialdamata vähemasti 10 pealelööki väravale, aga õnne oli ainult üks kord - kolm minutit ennam mängu lõppu. Kahjuks aga olid vastased ennem seda meile karistuslöögist värava sahistanud ja mäng lõppes 1:1 viigiga, mis tähendas penaltiseeriat, mida mina väravavahi emana kõige vähem näha tahan :) Ja ausalt öeldes on penaltiseeria selline loteriivärk kah...ükskord õnnestub ühel, teinekord teisel. Meil seekord ei õnnestunud. Kolmest üks oli ilus penaltilöök ja väravavaht ei suutnud ühtegi tõrjet ka teha. 

Seekord siis sedamoodi - tubli IV koht. Oh neid pisaraid ja enesesüüdistamist, aga tulevad uued mängud ja uued vastased ning see kaotusvalu läheb meelest.

Aitäh treenerile ja poistele vägeva jagpallielamuse eest! 

2018 aasta esimene matk

Meil on kombeks 1. jaanuaril televiisori ees passimise asemel käia hoopis kuskil RMK matkarajal ja selle kombe algataja oli ühel aastal Liivi. Kui see kõik esimest korda jutus, siis ma mõtlesin küll, et peale nii lühikest ööd oleks ju jube hea päev otsa lihtsalt passida, aga tegelikult on ikkagi äärmiselt mõnus minna hoopis õue. Ja õue me läksimegi ka eile, 1. jaanuaril 2018. aastal: mina, Arvo, Sebastian, Aivar, Liivi ja Priit. 

Pidime kohtuma Kakerdaja rabas, aga kõik läks hoopis nii, et saime Liivi ja Priiduga kokku Loosalu-Paluküla matkarajal. Liivi nimelt on kolm korda juba Kakerdajal käinud (meie pole sinna veel jõudnud) ja nii ta tegigi hommikul vara juba plaanimuutused ja me sõitsime kuskile Kaiu taha. 

Kaarti uurides saime aru, et päev on lühike, seega kogu rada ei tee, vaid kõnnime Loosalu järveni ja tagasi. Ilm oli natukene tuuline ja sadas sellist õrna uduvihma, mis muidu ei häirinud, aga prilliklaasid olid koguaeg läbipaistmatud. Meie suureks üllatuseks oli matkarajal lumi maas! Märjamaal ei olnud mitte mingisugust lund, kohe mitte midagi ja seal oli lausa nii palju, et sahk oli käinud teed lükkamas. 

Alguses kõndisime 1,5 km mööda lumist kruusateed, sest me ei teadnud, et autoga saab ka lähemale minna, aga sellest polnud midagi, sest eesmärk oligi ju kõndida. Muidu kulges rada läbi metsa, mis oli õnneks natukene külmunud, sest muidu see tee oleks küll olnud läbimatu, sest keegi oli sinna mingi masinaga hirmsad roopad sisse sõitnud ja need olid kõik vett täis. Metsa lõppedes jõudsime rabasse, kus algas laudtee, mille peal ei olnud võrku ja seetõttu pidi kõndides väga ettevaatlik olema, sest lauad olid jääs ja libedad. Õnneks keegi ei libisenud ega kukkunud. Raba oli talvine ja ilus. Ma tegelikult ei mäletagi, et oleksin varem lumist raba näinud oma silmaga. Järveni oli ikka päris juppi maad minna mööda seda laudteed. Hea, et oli külmunud, sest ühes kohas oleks muidu laudtee läbimine olnud võimatu, sest see lihtsalt oli vee all. 

Tagasiteel tegime Loosalu lõkkekohas lõket. Soojendasime sõrmi ja grillisime õllepunne (vähemasti need grillisid, kes neist ikka veel vaimustuses on:) ). Alguses tundus küll, et lõkke põlema saamine on missioon impossible, sest kõik oli nii jube märg, aga matkahunt Arvo saab ikka tule üles! Koos Aivari ja Priiduga muidugi, sest Priit on väga usin kuiva lõkkematerjali otsija :) Ausalt öeldes oleks ilma lõkketa olnud ikkagi väga külm passida. Nii me seal väikese lõkke ümber kõik kuuekesi olimegi :)

Väga tore oli! Vaatamata uduvihmale ja küljetuulele :) Kokku kõndisime 8,7km. Meil on alati tore koos olla, vahet pole siis, kus me parasjagu oleme. Ja see on nii tore, et me kõik oleme sellised suured matkajad! Nii palju ilusat saab näha ja nii palju ehedaid elamusi kogeda. 

Loodetavasti aitab aasta alustamine matkaga kaasa sellele, et matku ikka tuleb! Ja Maret! Ma ütlesin, et Eestimaa on ilus! Isegi, kui kõik on ümberringi hall ja vihmane ja porine - see on meie oma ilu! Hoiame seda!

Vana aasta ära saatmine

Me kohtume ülejõe sugulastega kaks korda aastas: jaanipäeval ja vana-aastaõhtul. Seega olime vana-aastaõhtul taaskord Jenseri talus ja saatsime aasta kõik koos ära. Kokku oli ühes ruumis 10 Luhtarut, üks Kaido ja üks Paabo :) 

On olnud üks ütlemata suur aasta. Minu jaoks kõige olulisem sündmus oli see, et Arvo võttis mind oma naiseks. Olen alati arvanud, et paber pole oluline, kuid kui päris aus olla, siis olles nüüd Arvo naine, tunnen teatavat uhkust kirjutada oma nimeks Ennike Luhtaru. Allkirjaga ainult on ikka veel viletsad lood :) On hea tunne, et kõigil pereliikmetel on sama nimi (küll see Triin ka õigel ajal Luhtaruks saab :)). Ma olen iga päev Arvole tänulik, kes on mind hoidnud ja armastanud kõik need aastad ja andis nüüd mulle oma nime ka :)

Teine väga oluline sündmus suguvõsas oli Lili sünd. Iga laps on oluline! Jah, me ei näe tihti ja ma ei saa tegelikult oma õdede-vendade lastelaste elust suurt osa, kuid nii südantsoojendav oli saada jõulukaart koos fotodega Jakost ja Lilist. Nad kasvavad, arenevad, muutuvad... Kui Lili sündis oli ta nii pisi-pisi ja ma ei teagi täna päris täpselt, milliseks ta kasvanud on, mida ta oskab, kuidas nende kooskasvamine on kulgenud. Ma tean ainult üht - nad on mul meeltes ja mul on alati hea meel neid näha :)

Kolmas väga oluline asi oli Sipas Seljamaa talu katusevahetus. Vana eterniit võeti maha ja tumehall kivikatus laoti asemele. Niimoodi tasapisi, jupphaaval hakkavad ukuarud muutuma natukene paremaks ja ilusamaks. Teha on veel palju, aga midagi on juba tehtud. Arvo jaoks oli see suur projekt. Tema sebis ehitajad, materjalid, tegi jooniseid ja arvutas, mõõtis, leppis kokku, tegi järelvalvet. Katus tuli aus ja kuigi ülejäänud maja nüüd röögib oma ajahamba poolt näritud olemisega, saame öelda - TEHTUD!

Absoluutselt väga oluline projekt toimus ja on toimumas meie enda koduga. Kui me 2008 aastal korteriühistu asutasime, siis meie prioriteet nr 1 oli see, et palvemaja saaks uue katuse, korstnad ja sokliparanduse. Me ei teadnud siis, kui pikk tee meil on käia ja kui palju peab selleks tööd tegema, et saaks ühel hommikul öelda: " Esimesed eterniidid on maha võetud!". See on olnud üks hullumeelne projekt! Tööd algasid septembris ja kestavad tänaseni. Kohutav aeg oli see aeg, kui korstnaid lõhuti ja uusi ehitati, sest siis ei saanud ju kütta, aga õues oli oktoober ja kodu oli väga külm. Katuse puudumise tõttu on sadanud nii palju vihma sisse, et halb hakkab, kui selle peale mõtlen... Ja nagu kiuste - ilmataat on meile viimase nelja kuu jooksul rohkem vihma andnud, kui me viimastel aastatel üldse näinud oleme... Aga katus on peal ja tööd edenevad. Kui kõik ükskord valmis on, siis pajatan sellest pikemalt. 

On olnud matku, teatriskäimisi, häid toiduelamusi, palju käsitööd, Sebastian sai uue õpetaja ja treeneri, on olnud väga palju ilusat jalgpalli. Minul isiklikult on olnud väga palju trenne ja muid liikumisi. Läbisin 2017 aastal 3783km joostes, kõndides ja rattaga sõites, paarkümmend kilomeetrit oli aerutamist. Ma arvan, et see on mu elu kõige sportlikum aasta ever. Ja ma olen enda üle uhke! 

Muidugi on olnud ka probleeme ja raskusi, mida on pidanud ületama, aga need jäävad meie koju... Sest nagu Sebastian ütleb - need ei ole need teemad, mida küla peal pläkutada :)

Kokkuvõtvalt võib ikkagi öelda, et oli hea aasta oma suurt tegemistega :)

Vana-aastaõhtul sõime häid sööke, mängiti palju lauamänge, lasime taevasse päris palju rakette (põhipüromaan on muidugi meie Sebastian), valasime tinaõnne ja mina kudusin Lilile ühe asja valmis. See oli esimene vana-aastaõhtu ja esimene uue aasta öö, kui Robin ei olnud meiega. Oli väga harjumatu talle head uut aastat soovida telefoniteel... aga eks need on need asjad, millega tuleb harjuda, kui lapsed kasvavad suureks. Mul on hea meel, et Arvo - poolne suguvõsa tahab lauamänge mängida, sest ilma nende mängudeta oleks Sebastianil küll väga igav olnud. Kuid tänu erinevatele mängudele olime Riinade juures veerand  kolmeni öösel ja Sebastian sai terve õhtu mängida :)

Omas elemendis :)

Aitäh kõigile, kes olid möödunud aastal meiega. Nii heas kui halvas. Aitäh kõikide nende matkade, teatrite, söökide, jalgpallide eest! Aitäh, et olete aidanud meile positiivseid elamusi ja mälestusi tekitada. Ja aitäh Sulle, kes Sa oled viitsinud ja jaksanud ka meie muremõtteid kuulata. 

Me soovime, et alanud aasta oleks rõõmuderohke, teguderohke, ehedaid elamusi ja emotsioone pakkuv. Et kõik, kes on meile kallid, oleksid terved ja õnnelikud! Ja armastage! Iseennast, üksteist ja teineteist! Ülejäänu tuleb siis juba iseenesest :)

HEAD UUT AASTAT!
Ennike ja Arvo