Teekarp Annele

Mul hakkas juba natukene paanika tekkima, sest Anne sünnipäev ligines ilmatumal kiirusel ja mul ei olnud ühtegi ideed, mida talle sünnipäevaks teha, aga see teadmine oli, et midagi ma pean ikkagi ise talle tegema. Ja siis ühel ööl mulle tuli teadmine, et ma pean talle meisterdama ühe suure magnetkinnitusega teekarbi :)

Teeme TeistMoodi Käsitöösalongis saab ikka asju teha, kui vaja on :) Ja saab täiesti privaatselt ka teha, kui ikka muudmoodi hing ei luba, sest seal on üks lahke Signe, kes on alati valmis aitama. Signe juhendamisel on uskumatult ladusalt võimalik meisterdada ka nendel, kes selles tegevuses just väga kõva käpp ei ole. Ennast ma pean üsna kiireks õppijaks ja seetõttu sujus meie kostöö väga hästi. 

Ma teadsin sellel ööl seda ka, et see karp peab saama heleroheline ja kuskil peavad olema täpid. Vaimusilmas nägin, et sisu, aga ei välistanud ka muid võimalusi, sest ma ei teadnud, kas antud karpi tehakse disainpaberitega või tehakse seda tapeediga. Kohale jõudes nägin enda suureks rõõmuks, et heleroheline tapeet oli valikus ja mul oli hetkega selge, milline minu karp olema saab. Töö ise oli aeganõudev ja nõudis suurt täpsust. Kui ikka 0,3cm, siis nii ongi. Ei saa olla ei rohkem ega vähem. Iseenesest midagi üle mõistuse keerulist ei olnud, sest olen korra varem meisterdanud suure kolmekordse ehtekarbi (ikka Annele :) ) ja töövõtted olid selged, aga ikkagi kulus palju aega, sest ma ju tahan kõike hirmus korralikult teha. 

 

Ma jäin valmis tööga väga, väga rahule. See tuli just niisama õrn nagu ma isegi olen :) Ma sain helerohelise ja sain täpid ka ning ma Annele meeldis karp väga :) Mulle endale meeldiks ka, kui keegi mulle sellise kingituse teeks...

Ma olen väga tänulik Signele, kes aitas ja õpetas! Kui Sul on hea õpetaja, siis on ka kergem raskeid asju teha. Mul on hea meel, et see karbi tunne mulle peale tuli ja et ma ikka ise jälle millegagi olen hakkama saanud. Anne jaoks.

Õnn tuli

kuldkollane

tõi kaasa soojuse. 

Õnn tuli 

taevasinine

tõi kaasa headuse.

Õnn tuli 

siiru-viiruline

tõi kaasa seiklused.

Õnn tuli

kirsipunane

tõi kaasa armastuse!

Palju õnne, armas Anne :)

Pisarakook

Ma otsisin netiavarustest pisarakoogi retsepti, aga ükski polnud selline, mis mulle oleks täielikult meeldinud. Mul oli peas mingisugune visioon, milline see peaks lõppkokkuvõttes olema ja siis ma miksisin mitmest retseptist kokku mingisuguse sellise retsepti, mis mind kõnetas. Kuna tulemus oli just selline nagu mulle meeldib (ja sööjatele meeldis ka väga), siis panen retsepti blogisse kirja, et kui tahan veel teha, oleks retsept olemas. Ma pole muidugi mingi toidublogija ja ega ma pikalt seletama hakka, kuidas täpselt midagi tegin, sest tõesti - see retsept on siin blogis eelkõige minu enda jaoks :)

Vaja läheb:

PÕHI:

110g võid

0,75dl suhkrut

3 munakollast

3dl jahu

1tl küpsetuspulbrit

näpuotsaga soola

TÄIDIS:

450g kohupiima

75g 20% hapukoor

1dl suhkrut

2tl vaniljesuhkrut

1 sidruni riivitud koor

3munakollast

KATE:

6 munavalget

1,250 dl suhkrut

nõpuotsaga sidrunihapet

Pane ahi 200 kraadi juurde soojenema. 

Sulata või ja jäta jahtuma.

Vahusta põhja jaoks munakollased suhkruga, lisa sulavõi ning soola ja küpsetuspulbriga jahu. Sõtku ühtlaseks taignaks ning laota see 28 suurus ümmargusse koogivormi. Torka kahvliga põhja sisse augud ja küpseta 200 kraadi juures 15 minutit.

Sega täidise jaoks kokku kohupiim, munakollased, suhkrud ja sidruni koor. Vala kohupiimatäidis põhjale ja küpseta 25 minutit.

Tõsta kook ahjust välja jahutuma.

Vahusta munavalged sidrunihappega tugevaks vahuks. Vahustamise lõppjärgus lisa suhkur ja vahusta seni, kuni munavalge vaht on nii tugev, et kaussi tagurpidi keerates see välja e ivoola. Kanna munavalgevaht koogile ning küpseta 200 kraadi juures 7-10 minutit. 

Kook tuli absoluutselt täiesti õige ja maitsev :) Parajalt magus ja hapukas, sidrunikoor andis väga palju juurde. Seda ka veel, et mina kasutan tavalist nisujahu ja tavalist suhkrut, seega ma ei tea, kuidas kõik toimib, kui kasuatada igasugu peeneid täisteratooteid või erinevaid palmi, roo, pruune jne suhkruid. Mul on moto - kui kook, siis patune :) 

Head küpsetamist, kui Sa arvad, et see võiks Sulle maitseda :)

Cafe Truffe Tartus

Käisime eile Arvoga Tartus Anne ja Moonika juures. Kuna me käisime ebatavalisel päeval ehk esmaspäeval, siis pidime leidma endale mingi muu söögikoha, sest Põhjaka on esmaspäeviti ja teisipäeviti kinni (suvel on iga päev avatud). Mingil põhjusel osutus seekord väljavalituks Cafe Truffe. 

Truffe on väga tagasihoidliku miljööga kohvik/restoran. Mitte midagi ei olnud - ei linikuid, lilli, küünlaid- mitte midagi. lilled olid tualetis... Minule meeldis väga, et me saime istuda ühe suure akna alla privaatsesse nurka imepehmete toolidega lauda. Ooteajal oli väga mõnus vaadata aknast välja mööduvaid inimesi. Kuna eile oli erakordselt soe kevadpäev, oli huvitav vaadata, kuidas osad inimesed olid T-särkidega ja osad allaes tepitud jopedega :) Usukumatul kombel möödus aknast ka Agnes, kes sama uskumatul kombel vaatas aknast sisse ja me saime temaga mõne sõna juttu ajada. Oli tore näha, Agnes!

Sõime Arvoga kolmekäigulise eine. Eelroaks valisime "Jagamiseks kahele", mis sisaldas endast Itaalia sinki, Hollandi juustu, suitsujuustu, bruschettat, puuvilju, mingeid pulki ja oliive. See oli päris suur vaagen, võibolla eelroaks isegi natukene liiga suur, sest kui me selle vaaganaga ühele poole saime, siis oli korraks selline tunne, et nüüd võikski veel magustoidu süüa ja ongi hea küll :)

Pearoad võtsime Arvoga erinevad. Arvo otsustas süüa kala ehk "Valge kala petersellijuure, köögiviljade ja pruuni võiga" ja mina tahtsin proovida lammast ehk "Lammas pastinaagikreemi, suhkruherne ja veinikastmega". Arvo ilus valge kala oli peidetud väga rohke rohelise kraami alla. Kala iseenesest oli väga maitsev, aga seda rohelist kraami ehk oli liiga palju ühe mehe jaoks. Kaste koostisosi ei suutnugi tuvastada. Minu praad oli aga täielik fopaa. Esiteks oli see pastinaagikreem nii kohutavalt magus, et see oli lausa häiriv ja taldrikul olevast kahest lihatükist üks oli söömiskõlbmatu. Mitte ainult selle pärast, et see oli läbi ja lõhki pekk, vaid seda ei olnudki võimalik lõigata - nende noad sellele pekitükile peale ei hakanud. Minust jäi see üks lihatükk (pekitükk) puutumata. Suhkruherned olid head :) Uuesti ma seda praadi ei telliks, aga mitte ebaõnnestunud lihatüki pärast, vaid selle kohutavalt magusa pastinaagikreemi pärast. 

 

Desserdivalik oli muljetavaldav. Arvol ei olnud raske valida, sest ta on täielik brüleekreemifänn ja kuna menüüs oli see olemas, siis loomulikult ta selle valiski. Mina tahtsin proovida toorjuustukooki ja tellisin "Truffe la Marmor". Jäime Arvoga mõlemad valitutega väga rahule. Arvol oli lausa kaks brüleekreemi taldrikul ja mõlemad olid väga head. Mulle meeldis tavaline rohkem (üks oli mingi lisaga, mida ma tuvastada ei suutnud). Minu koogitükk oli muidugi häbiväärselt väikene (pakun, et umbes 75g), aga väga maitsev! Eriti head olid muidugi need värsked marjad :) Kuna ma söön magusat väga harva, siis kui ma olen otsustanud magusat süüa, siis... selle jaoks oli kooki ikka tõesti vähe. 

Ma ei tea, kas me läheks sinna veel sööma. Võibolla mitte. Prooviks midagi muud ja uut, sest nii kustumatut toiduelamust ikkagi ei saanud. Vaatamata sellele, et eelroog ja dessert olid väga head, aga ebaõnnestunud pearoog ei kutsu tagasi. Truffe kiitmiseks ei saa jätta mainimata aga seda, et toidud olid väga ilusasti serveeritud ehk siis söömaaeg silmadega oli tõesti äärmiselt nauditav. 

Iseenest on isegi tore, kui mõnikord Põhjaka meie teele ei sobi, sest siis saab uusi maitseelamusi nautida, aga kui valida uue ja Põhjaka vahel, siis iga kell Põhjaka :) 

Saku Spring CUP 2018

Raplamaa Jalgpallikooli 2006/2007 aasta poisid käisid kahe meeskonnaga Spring CUPil. Sebastian oli RJK I meeskonnas, kus mängisid veel Aleks Runnel, Andres Post, Andrus Kapsi, Fridebert Võrk, Hugo Miljan, Jako Puusepp, Janar Loorents, Kaspar Koit, Morris Tobi, Renar Asi ja Rendo Roots. Treener Siim-Sten Palm. 

Vastasteks olid JK Volta, FC Tiigrid, EPS Valkoinen (Soome), Laagri HK/HMJK ja JK Tabasalu tüdrukud. Mänguaeg 2x20 minutit, suluseisuga. 

Esimene mäng Voltaga meie kasuks 2:0. Teine mäng Tabasalu tüdrukutega (2003/2004), kes olid meie poisest kasvust ikka tublisti ees tasavägine 2:2 viik. Ma ei saa üldse aru, kuidas said 2003 aastal sündinud tüdrukud olla samal turniiril 2006 aasta poistega? 

Kolmas mäng oli EPS Valkoineniga ja lõppes 2:1 meie kasuks. Neljas mäng FC Tiigrid, keda me oleme siiani elus vaid korra võitnud lõppes seisuga 2:1 meie kasuks. Neljas mäng Laagriga ja sealt kindel võit 4:1. Seega olid poisid peale alagrupi mänge I kohal. 

Vaadake seda kasvuvahet... 

Finaalis kohtusid poisid II alagrupi võitajaga FC Espoo Mustaga, kellele alagrupis oli löödud vaid üks värav ja kes ise olid kõmmutanud 39 väravat. Mäng oli väga raske. Meie kaitseliin pidi ikka hullult tööd tegema ja ma ei tea, kui palju tõrjeid tegi Sebastian. Väga palju! Kui lõpuvile kõlas, oli seis 0:0, mis tähendas seda, et turniiri võitjad otsustati penaltitega. Kahjuks oli meie poistel vähem õnne ja pidime leppima kaotusega. 

Sebastian valiti Spring CUPi parimaks väravavahiks :), mis leevendas tublisti kaotusvalu. Eks see hõbemedali saamine ongi üks valus saamine. Pronks on ju võidetud, aga hõbe kaotatud. Mina muidugi arvan, et nutta pole midagi, sest poisid ja treener tegid väga head mängu ning olid igati väärt neid hõbedasi medaleid! 

Ma ei mäletagi, millal viimati nii pingelised võistlused olid. Mängud olid väga rasked ja seisud olid koguaeg tasavägised. Mul on nii raske selliseid mänge vaadata, aga selleks korraks kõik õnnelikult lõppenud.

Kiitused poistele ja treenerile! 

Sebastiani sünnipäev

Kõige alustuseks tuleb tunnistada ausalt, et Sebastian on teinud oma sünnipäevast riikliku püha ehk siis olenemata nädalapäevast ta sel päeval kooli minema ei pea :) No olgu siis nii - see ju siiski ainult ühe korra aastas. 

Laulsime Robiniga Seebule hommikul ja ta arvas, et see oli üks õige kole viisijupp :D Aga me ei lasknud ennast sellest heidutada, sest me ju teame, kuidas ta suhtub lauludesse, mis ei ole just mingid ilged meremehe laulud. Röökides. Korraliku emana hakkasin hoopis magusapõlgurile vahvleid küpsetama (valikus olid kaneelirullid ja vahvlid, ta valis aeganõudvama variandi), sest mul oli vaja ju kuhugi sisse tema sünnipäevaküünlad panna, et ta saaks endale ikka midagi head ka soovida. Uskuge mind - vahvlid ei ole kergeim variant tordiküünalde jaoks, aga emadele ei ole  midagi võimatut. 

Ja kui Su sünnipäev on juba alanud lauluga ja edenenud vahvlitega, siis on loogiline jätk, et tehakse midagi toredat ning me olime Robiniga juba ammu kokku leppinud, et läheme kõik koos bowlingut mängima. Me ei ole seda juba kaks aastat teinud ja näiteks minu esimene kuul läks otse renni, aga see, et ma sain pähe, ei loe midagi. Oluline on, et sünnipäevalapsel oli tore ja Robinile ta ikkagi mingisugust konkurentsi pakkus. Ma olen lihtsalt koba :) Tegime kaks mängu, ühe korra ta jäi kolmandaks ja teisel korral sai auväärse teise koha. Peale Bowlingut läksime Ruut 66 sööma.... Oha jah...ei ole see koht minu jaoks, aga lõhesupp on neil täiesti söödav. Sebastian sõi muidugi liha ja friikartuleid, sest mis võiks sünnipäeval veel paremini maitseda? 

KOHUTAVsöök :))))))

Sebastian ütles, et tal oli tore päev ja see on igaljuhul parem, kui tavaline teisipäev :) Kui ainult see aeg nii kohutavalt kiiresti ei läheks... Huvitav oma laste arengut jälgida ja nende tegemistele kaasa elada, aga on hirmutav mõelda, et Robin saab järgmine kuu täisealiseks ja Sebastian on ka juba 12aastane! Suur poiss! Samas on ta ikkagi täiesti laps alles. Robin selles vanuses oli hoopis teistsugune, puberteet hiilis ligi jne. Sebastian aga on alles täiesti avatud ja rõõmus laps (kui just kooli ei pea minema). 

Kevade algus on minu jaoks sellest ajast saadik, kui Seebu meie juurde tuli, saanud hoopis teise tähenduse :) Ei loe ka see, et öösel oli lumi maha sadanud... 20. märts on ikkagi üks erakordselt vahva päev :)

La Dolce Vita versus Põhjaka mõis

Meie Anne juures käimise lahutamatu osa on ka Põhjakal söömas käimine, kuna see on minu absoluutselt lemmikrestoran. Põhjakal on aga aegade algusest saadik olnud nii, et veebruaris on nad puhkusel ning seeetõttu pidime veebriaris, kui käisime Anne juures, käima hoopis mujal söömas. Mõtlesime külastada veelkord itaaliarestorani La Dolce Vitat, kuna me proovisime eelmine kord seal ära küll pitsad, mis ei vaimustanud meist kumbagi, aga me mõtlesime ka pastale võimalsue anda. 

Arvo tellis "Rigatoni panna e prosciutto" (sink, koor, vürtsid, parmesan) ja mina valisin täidetud pasta "Cannelloni alla carne" (pastatorud liha, bešamellikastme, tomatikastme ja parmesaniga". Arvo valik oli väga lihtne ja turvaline ning ta jäi oma söögiga rahule. Kuna mina ei olnud varem täidetud pastat söönud, siis ma tahtsin selle väga ära proovida. Kui söögid lauda toodi, siis minu esmamulje oma roast oli pehmelt öeldes... suur hämming... see nägi nii kole välja, et mul natukene kadus isu. Iseenesest mul ei ole midagi selle vastu, kui mulle serveeritakse toitu pannilt, aga seda peaks ikkagi kuidagi kenamini tegema. Oleks piisanud kasvõi mingisugusest rohelisest roa peal. Kokkuvõtvalt öeldes jäi mul silmadega söömine ära, aga vaadakem tõele näkku - kõige tähtsam on ikkagi maitse. Ja see roog maitses nagu tomat. Ma ei suutnud seal eristada ühtegi muud maitset peale saepurutaolise liha ja tomati. Need kaks pastatoru, mis seal tomatikastme sees uppusid, ei tulnud üldse esile. Kui ma ei oleks teadnud, et söön pastat, siis ma ei oleks aru saanudki, et tegu on pastaga. Ehk siis... ei saanud ka maitsemeeltega elamust. Tegu ei olnud halva roaga, aga ülemõistuse hea see ka polnud. 

Ei ole ju apetiitne?

Arvo tellis desserdiks "Panna cotta con cioccolato fondente" (šokolaadi-koorepuding kuuma tumeda šokolaadiga) ja mina sõin taaskord "Fagottino alla banana" (traditsiooniline itaalia pirukas šokolaadi, maskarpoone juustu ja banaaniga). Mul oli natukene hirm, kui Arvo panna cotta valis, sest ma tegin just sellele eelneval pühapäeval elus esimest korda panna cottat ja siis ma kartsin, et ta võrdleib neid omavahel ja minu oma ei kannata mingisugust kriitikatki. Aga minu meelitamiseks ta ikkagi ütles, et minu oma oli parem :))))) Minule see itaalia pirukas meeldib, natukene liiga suur on, aga muidu väga hea! Tõelise maiasmoka nauding. See kuum pirukas, mis on veidi soolase järelmaitsega ja külm täidis, mis on magus ja siidine, on koos nii head. Ja kuna ma luban endale midagi magusat väga harva, siis mul ei ole ka erilisi süümekaid, kui ma jaksan sellise piraka piruka pintslisse pista :)

Kuid vaatamata pirakale pirukale oli meil ikkagi väga hea meel, et veebruar sai läbi ja Põhjaka rahvas avas jälle uksed.  Põhjakale on kuidagi nii hea ja turvaline minna. Oleme seal ju nüüd viis aastat peaaegu iga kuu käinud. Enamasti istume samas lauas ka :) Nende menüü muutub päris tihti, kuid mingisugsued põhiasjad on menüüs juba kaua olnud. Näiteks pasteet ja Napoleoni kook. Nagu igal aastal peale puhkust, tulid nad ka nüüd välja uue menüüga. Väga palju roogasid on muidugi samad, need käivad justkui Põhjaka juurde (näiteks pasteet, Napoleoni kook, Pavlova kook, silgud), aga pearoad olid kõik uued seekord.

Eelroaks valisime kumbki "Põhjaka pasteet, sibulamoosi, kurgi ja juuretisega saiaga", sest see lihtsalt on nii hea, et ei raatsigi midagi muud valida. Mulle väga meeldib selle saia õhulisus ja krõbe koorik ja pasteet on ka väga maitseküllane. Koos sibulamoosi ja nende endi tehtud majoneesiga on see üks võrratu amps (võibolla eelroa kohta pisut suur, aga see on juba norimise värk).

Leivaviilud on ka neil väga mehised :) 

Pearoaga oli seekord natukene keerulisem, sest menüüs ei ole hetkel ühtegi lihtsalt liha (hautatud või fileed või steiki või ribi või midagi sellist), mis minu meelest on hetkel Põhjaka miinuseks. Mina valisin üsna lollikindla söögi "Põdrakotlett kartulipüree ja marineeritud peediga", Arvo seevastu tegi midagi täiesti loogikavastast - ta tellis "Praetud pardimaks kartuli-pannileiva ja mustikakastmega". Loogikaviga on selles, et ta väidetavalt ei söö maksa kuidagi muudmoodi, kui pasteedina. Või noh, ta sööb kõike, aga maks nimelt ei ole tema lemmiktoiduainete nimekirjas. Ma keelitasin teda ikka korralikult järele mõtlema, aga ta jäi endale kindlaks. Minu praad oli väga kodune, ma arvan, et enam kodusem üks roog olla ei saagi, kuigi jah...meie kodus ei saa kartulipüreed mitte just kuigi tihti seoses sellega, et Sebastian seda ei söö. Ainuke üllatus oli marineeritud peet, sest see oli toorest peedist tehtud, mis oligi väga hea! Ja ma ei tea, kas asi on minus, aga jällegi mulle tundus, et seda kõike oli natukene liiga palju. Aga see palju oli maitsev ja ma sööksin seda rooga teinekordki.  Arvo sõi vapralt oma maksa, aga pidi ikkagi pärast ütlema, et seal olid mingid "asjad", mis käisid suus ringi :) Igatahes peaks Põhjaka ikkagi kaaluma varianti panna menüüsse mõni selline roog, kus on puhas liha (kotlett on kotlett ja maks ei kvalifitseeru üldse lihaks), sest vaadakem tõele näkku - iga tavaline koduperenaine saab ka kotleti ja kartulipüreega igapäevaselt  hakkama, aga näiteks pikalt hautatud veisepõsk oleks väga mõnus restoranis süüa.

Ja et ei oleks midagi uut siin ilma peal, siis magustoiduks võtsin mina ikka "Napoleoni kooki" ja Arvo "Pavlovat astelpajukreemiga".  Nii kaua, kui kaua me oleme Põhjakal käinud, nii on see alati olnud (mõne väga üksiku erandiga). Ma ei ole ikka veel kuskil mujal nii head Napoleoni kooki saanud, kui Põhjakal on ja kui keegi tahab mind ära osta, siis Napoleoni kook on see esimene asi, mille peale mõelda tuleks :)))) Loomulikult ei tohiks see olla Rimis müüdav, vaid ikka ise tehtud või mõnel pagaril lastud teha (näiteks Koogisahvril:)))) ).

Tore, et kunagi Anne meile seda söögikohta soovitas, sest sealt on saanud alguse meie kirg hea söögi vastu ja me oleme Arvoga (nüüd juba päris palju ka koos Sebastianiga) käinud üsna palju erinevates restoranides söömas. Valdavalt on meil olnud positiivsed kogemused ja ega siin lahatud La Dolce Vitas ju ka meist kumbki nälga ei jäänud või toit ei maitsenud - lihtsalt oleme paremat saanud. Aga selge on see, et kui peaksin valima Põhjaka mõisa ja La Dolce Vita vahel, siis valin iga kell Põhjaka mõisa, sest seal on kõige kodusem, hubasem, turvalisem ja maitsvam :), sest nagu Manu ütleb: "Vähem on parem", siis Põhjaka on küll seda joont hoidnud. Ma saan aru, mida ma söön ja see on ka üks väga oluline asi. Need peened nimed ja keeleväänamised ei ole minu jaoks :) Veel vähem Arvo jaoks. Nii et, kui on isu puhta ja lihtsa söögi järgi, seadke autoninad Põhjaka mõisa poole ja kui tahad saada pirakat pirukat, siis pead Tartusse minema :)

Resto Verde

Käisime Arvo ja Sebastianiga Laulasmaa veekeskuses ujumas ja saunatamas. See on minu isiklik lemmik veekeskus, sest seal on nii hea soe vesi. Isegi suures basseinis. Kasutasin seda head sooja vett ära ja ujusin 2km sellel ajal, kui Arvo ja Sebastian erinevaid saunu läbi käisid. Mul jäi õnneks piisavalt palju aega käia õuesaunas koos õuebasseiniga ja soolasaunas. Rohkemat mul vaja polnud :) Ülejäänud aja vedelesin niisama soojas vees. Sebastian ei arva soolasaunast jätkuvalt mitte midagi, mul on tunne, et see on seotud sellega, et seal saab keha mingi jamaga ehk soolaga kokku. Ülejäänud atraktsioonid käis rõõmuga läbi. 

Peale veekeskust käisime Resto Verdes söömas. Sebastian oli juba korraliku eeltöö teinud ja teadis ammu, mida ta sööb. Me otsustasime seekord kaks käiku võtta. Pearoaks valisin mina "Pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega", Arvo võttis " Burks ja friikartul" ja Sebastian pani endale kahest roast kokku "Sea lihane ribikont friikartulitega". Lisaks pakuti kohapeal küpsetatud rukkileiba, odrakaraskit ja nisukuklit. Mul on jube hea meel, et tänapäeval saab söögikohtades erinevatest asjadest prae kokku panna, sest see annab võimaluse ka Sebastianil väljas einestada. 

Mina jäin enda pastaga väga rahule ja pean mainima, et see oli peajagu üle La Dolce Vitas pakutavast. Võibolla pastat oleks võinud natukene vähem olla, sest kõht sai jube täis, aga tegelikult oli väga hea söök. Arvo sõi oma gurmeeburgerit noa ja kahvliga ning ei öelnud midagi. Sebastian arvas, et burksi oleks võinud ju Hesburgeris ka süüa, aga me seletasime, et siin on sai, liha ja kõik muu ise kohapeal valmistatud puhtast toorainest, siis sai aru, et tegu on ikkagi gurmeesöögiga. Sebastian ise oli oma praega väga rahul! Liha ol ipehme ja kartulid olid ka neil endi tehtud (Arvo omad ka). Minu jaoks on see tase edasi, kui söögikoht valmistab friikartulid ise, sest neid poe omasid fritüüri visata oskab tavaline koduperenaine ka (ei, ei, meie kodus fritüüri ei ole:), ainult tavaline perenaine on ). Praad oli ainult jube suur. Tegelikult olid kõigi pearoad väga suured, tegelikkuses poleks nii palju üldse vajagi. Leib oli väga hea, karask ja kukkel natukene liiga vürtsised. Arvo maitses ainult karaskit ja see ei meeldinud talle üldse. 

Searibi friikartulitega

Burger friikartulitega

Kanapasta

Magustoiduks tellis noormees endale vaniljejäätist, mis osutus täiesti võimalikuks ja meie Arvoga sõime "Õunakook vaniljejäätisega". Issand, kui hea see oli! :) Vaatamata sellele, et mu kõht oli ääreni juba ennem magustoitu täis, sõin seda kooki ikka väga hea meelega! Kõik see soe kook, külm jäätis, tekstuuri andev puru, värskust andev maasikas ja magus vaniljekaste.... Jube hea! Arvo sõi ja kiitis ka. Kõik sõime ära :)

Sebastiani vaniljejäätis

Õunakook vaniljejäätisega

Kui laud ei oleks kõikunud, oleks kõik 5+ olnud :) Aga tõsiselt rääkides, siis iga kell läheks tagasi. Juba ainuüksi selle pärast, et Sebastian sai kõhu korralikult täis ja ütles kelnerile, et praad oli väga maitsev! Ja hinnad on seal ka väga kliendisõbralikud. Meie jäime igatahes väga rahule :)

Kui me Laulasmaale satume, läheme Resto Verdesse kindlasti sööma :)

Nõmme Talveliiga 2017/2018

Raplamaa JK käis Nõmme Talveliigal 2006/2007 aasta poistega. Osaleti seekord B-turniiril. Turniir koosnes kolmest etapist (detsembris, jaanuaris ja märtsis). Mängimas käisid kõik 2006 aastal sündinud poisid, lisaks poisse 2007 ja 2005 (1) sündinute seast. Treeneriks oktoobris grupi üle võtnud treener Siim-Sten Palm. 

Platsil 8+1 poissi, mänguaeg 17 minutit, suluseisu arvestati, väljak 60x45 meetrit.  Vastasteks olid JK Tallinna Kalev, FC Nõmme United, FC Tallinna I.K., FC Legion Lasnamäe, JK Laagri Harju/AMJK, Nõmme Kalju FC. 

Esimesel etapil saadi esimene koht, teisel etapil kolmas koht ja kolmandal etapil neljas koht, kokkuvõttes kolme etapi peale saavutati II koht ja hõbemedal. Mänge oli igasuguseid, kuid väravaid õnnestus vähe lüüa ja meile löödi ka vähe. Ei tea, kas asi oli väljaku mõõtmetes või milles, aga hästi väravatevähene turniir oli. Kuidagi kohe ei õnnestunud seda palli vastase väravasse lüüa. Meie väravavahil ka eriti tööd polnud, kuigi mõned väga head tõrjed sai ikka teha :) Aga enamus mängudes löödigi ainult paar väravat või mitte ühtegi väravat. 

Mulle isiklikult see kilehall üldse ei meeldi. Seal on kohutavalt külm ja valgustus on nii halb, et pilte on väga raske teha. Eile ma jäin koju tulemusi ootama :) Ma lihtsalt ei tahtnud sinna külmetama minna. Õnneks võttis Arvo kogu löögi enda peale. 

Sebastian on õnnelik, tal oli seda medalit praegu väga vaja....
Aitäh poisid ja treener põneva turniiri eest!