Sebastian ei ole kunagi armastanud joonistamist või maalimist. Talle on alati kõik võimalused olemas olnud, kuid ta teeb ükskõik mida, ainult mitte kunsti. Kui ta veel pisike põnn oli, siis talle meelis, kui ma talle joonistasin. Selliseid lihtsaid asju: loomad, majad, inimesed, lilled. Ta võis mingi sada korda järjest ähähitada mulle, et ma joonistaksin koera. Terve paberitäis koeri. Musta pliiatsiga.
Näpuvärvid läksid temast täitsa mööda, sest talle ei meeldinud siis ega meeldi ka praegu, kui tema käed mustaks lähevad. Praegu ta lihtsalt oskab selle emotsiooni ja olukorraga hakkama saada ja teab, et peale kunstitundi saab vabalt kohe käed ära puhastada ja kõik on jälle korras. Mingi vahe ta maalis hunnikute viisi A3 paberitele guaššidega taevast ja muru ehk siis tegi paberi pooleks: pool oli sinine ja pool roheline. Mitte midagi muud. Selliseid pilte oli väga, väga palju - üks on tema joonistuste mapis olemas ka.
Minu jaoks oli see uudne kogemus, sest lastele tegelikult ju meeldib joonistada, maalida, voolida. Oma kätega luua. Ma ei osanud suurt midagi ette ka võtta, hiljem olen mõelnud, et oleksin võinud temaga käia kunstiteraapias, kuid ega see tagant järgi tarkus ei aita kedagi.... Mulle mõnikord tundus, et teda häiris, et ta ei osanud joonistada "õigesti", st ta tahtis, et kui ta joonistab tiigri, siis see näeb samasugune välja nagu raamatus on, nagu fotol on. Ta kordas koguaeg, et ta ei oska joonistada, kuigi tegelikult see, mida ta tegi, oli ilus ja absoluutselt täiesti arusaadav, mida ta on proovinud paberil edasi anda. Ja mitte kunagi mitte keegi ei ole talle öelnud, et ta ei oska joonistada. Ta ise nimetas end lödinäpuks ehk siis see on tema lause, et igast lödinäpust kunstnikku ei saa (ta teatas seda kuueaastaselt). Mina aga olin igast valminud joonistusest peaaegu oimetu, sest mulle endale nii väga meeldib joonistada ja siis mul oli nii hea meel, kui ta vahel harva minu soovil midagi paberile tegi. Ükskord ta joonistas perepildi. Kõik kenasti isa ja ema ja vend ja kass ja siis oli kõik. Küsisin siis, et aga kus Sa ise oled? Ta vastas selle peale, et ma ei saanud ju olla paberil samal ajal, kui ma joonistasin..... Njaah, mõnikord on see loogikakäik ikka segane küll minu jaoks, aga jah, tema ei olnud perepildil, sest ta oli pildi autor. Ma kartsin juba ja hakkasin ette kujutama, kuidas ta ei tunne end pere osana, aga tal oli täiesti loogiline seletus olemas.
Vaatamata sellele, et Sebastianile ei ole joonistamine ega maalimine kunagi meeldinud, on mul ikkagi terve kaustatäis joonistusi, mis ta ajas on teinud. Loomulikult on mul terve hunnik joonistusi sellest, kuidas me esimesed neli klassi koos kunstitunde tegime, aga ma mõtlen just seda aega, kui kunstitund ei olnud kohustuslik ja ta ikkagi vahel väga harva avaldas soovi joonistada või maalida. Kusjuures peaks ütlema, et guaššid olid siiski tema lemmikud...või noh.... siis olid, kui tal see pikk taeva ja maa periood oli. Alles eelmisel kooliaastal, kui me kunstitundi tegime, küsisi ta, kas ta võib taevast ja maad maalida :))))))
 |
| Kõige esimene pilt |
 |
| Esimene peajalgne |
 |
| Kängu=mina ja Ruu=Sebastian |
 |
| Jõulukaart vanaisale, kus peal on vanaisa, onu Aivar, päkapikk, kuusk ja kaks viinapudelit |
 |
| Siin see loogika puudub, et autorit ei saa perepildile joonistada :) |
 |
| Õunad |
 |
| Mitte midagi |
Aga seda ma ütlen, et igast lödinäpust võib kunstnik saada! Ja minu meelest lausa võrratu kunstnik, aga minu arvamus muidugi ei ole väga objektiivne, sest ma olen ema. Paratamatus. Subjektiivsus lööb üle. Kuid vaatame tõele näkku. Kui algas esimene kooliaasta Waldorfkoolis ja toimusid esimesed kunstitunnid, oli Sebastian tige, pahur, liigutused olid jõulised, iga kriips ja kraaps tuli ette näidata - tööd olidki enamusest justkui Liivi tehtud, Sebastiani abiga. Sebastian ei nautinud seda protsessi grammi eestki.
Põhilised töövahendid on neil vahakriidid, kuivpastellid ja kolm+kolm põhivärvi akvarelle (soe sinine, kollane ja punane ning külm sinine, kollane ja punane). Ta ei saa võtta maalides purgist pruuni ja maalida sellega hobust - ta peab läbi värvidega mängimise leidma selle tooni, mis sobiks hobusega kokku (loomulikult võib igaüks joonistada ka roosa hobuse kui soovib - kunstis pole piire). Olen viimasel paaril kuul täheldanud täielikku muutust Sebastiani kunstikäitumises. Ta maalib rõõmuga. Päriselt. Ta õõtustab end küljelt küljele, tehes pikki ja sügavaid pintslitõmbeid. Ta ei ohi ega ägise ennem igat kunstitundi. Ta oskab väga edukalt foto pealt maha joonistada erinevaid loomi ja võrreldes näiteks Liivi töödega, on Sebastianil mõnikord isegi kuidagi isasem ja jõulisem see kujutatud loom. Näiteks kui nad härga maalisid. Sebastiani härg tuli väga mehine ja tugev, Liivi ütles, et tema lehm lausa kahvatub selle kõrval :)
Neil oli alles loomaõpetuse epohh ja siis nad maalisid hoolega loomi. Varsti on tulemas taimeõpetuse epohh ja juba käib eeltöö taimede joonistamisega. Samas on paberile püütud ka kolm tarka, kes Jeesuslapsukest tervitama läksid ja mediteeriv mees. Võrreldes õppeaasta alguses tehtud arglike rabamaastike ja õunapuudega, on Sebastiani käsi palju vabamaks ja hing palju lendlevamaks muutunud. Mulle väga meeldib vaadata, kuidas ta maalib - see tundub mulle nii uskumatu ja võimatu. Ma ei saa öelda, et Sebastian hullult ootab kunstitunde - seda mitte. Ta ei oota tegelikult ühtegi tundi, ta hea meelega jätaks õppimise kellegi teise mureks, aga mis puudutab kunstitunde, siis need ei ole talle enam vastumeelsed.
Jah, mõnikord ma olen natukene segaduses. Sellest, et Liivi ja Sebastiani tööd on justkui ühesugused ehk siis vaba mänguruumi pole - kõik on nii, kuidas Liivi ees teeb. Samas saan aru ka sellest taktikast, sest kuidas Sebastian muidu õpib, kuidas täpselt elevanti joonistada? Ta joonistaks selle kahe jalaga, sest kaks jalga oleks justkui teiste jalgade taga peidus. Lihtne näide. See lihtsalt on nii, et selleks, et õppida kasvõi maha joonistama, ongi vaja maha joonistada. Tunduvalt kergem on joonistada sinililli, kui need on Sul silme ees ja see abistab, kui Sinu õpetaja aitab Sul näha ja mõista ja kujutada lehe kuju või härja sarvi.
Samamoodi on ta ära harjunud sellega, et tal on võtta ainult põhivärvid. Alguses ta ei saanud sellest aru, et miks peab pruuni ise välja mõtlema, kui keegid targad inimesed on väga laia spektriulatusega värve välja juba mõelnud. Justkui jalgratta leiutamine. Mina isiklikult ei mõista ka päris lõpuni seda kolme värvi põhimõtet (Monika oskab äkki seda seletada....), kuid iseenesest mulle meeldib, et ta peab ise loovam olema ja et ta tegelikult ajas on juba nii palju targemaks saanud, et ta teab, milliseid värve kokku panna, et rohelist saada, lillat saada, pruuni saada jne. Ja et need toonid ei ole kunagi puhtad ja ühesugused. Need on alati erinevad ja muutuvad, sest kõik oleneb sellest, kui palju Sa mingit värvi mingi värviga kokku paned.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et progress on väga suur olnud. Esialgsest vihaga maaliast on saanud täiesti asjalik värvidega mängija. Ja ma ei väsi imetlemast seda lennukust, mis teda saadab, kui talle pintsel kätte anda. Kuna mulle endale meeldib väga joonistada, siis seda suurem on mu rõõm, et mu poeg ei ole enam täielik kunstipõlgur. Ilmselgelt temast ei tule järgmist Picassot, sest ega ta vabal ajal ja vabast tahtest ei joonista mitte kõige väiksematki asja, aga mul on hea meel, et see, mida ta kohustuslikus korras tegema peab, on vaba, helge ja rõõmus.
Liivi on ühe õppeaastaga suure töö ära teinud. Aitäh talle selle eest! Ja omamoodi kunstnik on see "lödinäpp" siiski, sest kõik meie elutoa seinad on tema maale täis :))))))) Nii et - võite näitusele tulla :)
Teie Ennike
