Annega Eesti Rahva Muuseumis

Me oleme Annega juba mitu kuud planeerinud kohtumist, kuid ikka on kas koroona või minu halb tervis vahele tulnud ja me polnud juba pool aastat kohtunud. See muserdas mind, sest Anne lihtsalt peab olema... Selle pärast istusingi pühapäeval bussi peale ja sõitsin Tartusse, Annega kokku saama :) Mul oli selle üle nii hea meel, et ma isegi ei oska seda õigesti sõnadesse panna ja küllap oleks liiga lääge ka. Anne oli nagu ikka Anne... soe ja armas ja päriselt olemas :) Kuna ilmad on praegu heitlikud ja mina külma saada ei tohi, siis käisime ERMis kunsti nautimas. Ega ma sinna oma meestega ei satuks, sest tõenäoliselt neil hakkaks igav. Seepärast oli väga tore, et Anne mind sinna viis. 

See on ikka tohutu hoone ja kunsti on nii palju, et seda ei jõua äragi vaadata. Mitu päeva oleks vaja selleks. Ma pole isegi püsinäitust näinud, aga ma usun, et me satume Annega sinna veel ja veel. Igatahes uksest sisse minnes ootas meid ees kohe näitus "Meie raudvara on kindad" ehk näitusel on 72 ehtsat Mulgi kindapaari, mis on valminud Eesti Rahva Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudes olevate kinnaste eeskujul. Need on kootud armastusest meie kindapärandi vastu ning toetuseks Anu Raua elutööle. Need on vist ilusaimad sõrkindad ja labakud, mis üldse olemas on. Ükskord Anne ütles mulle ka, et võta varrastele Muhu kindad (siis, kui mul vaimselt väga raske oli) ja ma suure hurraaga ostsin endale kõik vajaliku, kuid sõrmikuteni ma jõudnud pole - tundub liiga keeruline. Või ei ole piisavalt pealehakkamist. Igatahes ühel päeval ma koon ka sellised ilusad sõrmkindad. Kui ma ise asjale pihta ei saa, siis ma tean, kuhu ma pöörduma pean, et abi saada, sest meie oma Imeline Ave koob ka neid imeilusaid Muhu sõrmkindaid (labakuid vist ka). 

Edasi oli tasuta vaatamiseks näitus "Eest illustraatorite salaelu" Jakob Hurdi saali ees ja kõrval. Viive Noor, Regina Lukk-Toompere, Kadri Kuremaa, Jüri Mildeberg ja Urmas Viik näitasid oma loomingut. Väljas on pildid Alice'st ja Breemeni linna moosekantidest, näha saab Muhu ingleid ja Rapunzlit, Punamütsikesi ja libahunte, eesti ja seto muinasjututegelasi ning isegi surmatantsu. Ma pean tunnistama ausalt, et osad tööd olid minu jaoks õõvastavad ja ma ei tea, kas ma tahaksin lasteraamatus selliseid näha. Võibolla kontekstis sobiks, ei tea. Mulle endale meeldisid kõige rohkem Regina Lukk-Toompere tööd, kuigi mulle tuli kohe meelde, kuidas Sebastian väikesena kartis selliseid ülipeeneid ja täpseid joonistusi (Anita Paegle illustratsioonid ajasid teda lausa nutma ükskord Laste Kirjandus Muuseumis). Minule selline ülidetailne joonistamine väga meeldib. Aga no Jüri Mildebergi illustratsioonid sobivad küll ainult õuduste raamatusse.... (palun vabandust). 

Need olid nüüd tasuta näitused, edasise jaoks tuli loovutada pääse. Anne arvas, et võtab kohe kogu maja pääsmed, mis oli ilmselge viga, sest selle maja läbi vaatamiseks ja kõndimiseks läheb rohkem kui päev. Meie läksime vaatama verivärsket (eelmisel päeval avatud) näitust "Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist". Kõigepealt me vaatasime filmiruumis filmi sellest, kuidas ja miks Enn Kunila just selle aja kunsti kollektsioneerib ja dokumentaali 20.sajandi esimese poole maalikunstist. Enn Kunila kunstikollektsioon on üks suuremaid erakunstikogusid Põhjamaades. Selle fookuses on Eesti maalikunst 20. sajandi alguses, eriti viimasel ajal ka Lääne-Euroopas laialdast tähelepanu äratanud Konrad Mägi looming. Näituse „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist” fookus on värvi erinevad kasutusviisid Eesti vanemas maalikunstis. Eksponeeritud on 20. sajandi esimese poole olulisimate maalikunstnike teosed, kelle seast tõuseb suure kimbu maalidega esile Eesti kunsti suurkuju Konrad Mägi. Teiste autorite seas on esindatud Nikolai Triik, Johannes Võerahansu, Ants Laikmaa, Endel Kõks, Villem Ormisson, Paul Burman, Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Ado Vabbe ja paljud teised. Näitusel tutvustatakse nii toonast kunstiajalugu kui eraldi kunstnikke.

Väga palju värve. Põhiline oli õlivärv papil või lõuendil. Enamasti oli maalitud loodust, maastiku, inimesi töötamas, portreesid. Minu lemmikmaal oli see viimane foto viiuli ja lillekimbuga. Ma ei tea ise ka, miks just see mulle kõige rohkem meeldis. Mõned maalid olid sellised, et ma mõtlesin, et ma oskaks ka nii teha :))))) Päriselt ka...mõnikord on ikka keeruline kunstis kunsti näha, aga ma siiski annan endast parima. Minu jaoks olidki vist ainukesed tuttavad nimed Laikmaa, Triik ja Mägi ehk siis väga hariv näitus. Lugesin kodus ülejäänud kunstike kohta ka infot, et mitte päris rumal näida. Mul oli kahjuks keeruline leida sobivat pildistamisrežiimi, sest näituse valgustus oli pehmelt öeldes kehvavõitu. Aga võibolla see tundus mulle kui võhikule lihtsalt nii. Peaks ütlema, et Enn Kunilal on märkimisväärne kunstikogu... Ikka väga märkimisväärne. Ja siis mind heidutas natukene mõte sellest ka, et mitte ainsamatki naiskunstniku.... Kuidas siis nii? Kus need naised siis olid sel ajal? Pesid jões pesu? Aga ilus näitus oli. Puges kohe kuhugi hinge ja pani mõtlema, kui värtuslik on ikkagi endast jälg jätta... Papile või lõuendile....

Peale näitust käisime Annega kohvik Pööriöös söömas ja juttu ajamas. Vist oli kohvik. Või oli restoran Pööripäev? Ei teagi. Vist ikka kohvik, kui restorani menüüd vaadata. Igatahes oli seal väga äge valgustus ja päris ehtne oliivipuu. Anne sõi mingisugust juustu salatit ja mina sõin lõhepastat (aiai, nüüd jäin Arvole vahele...). Väga maitsev oli. Nende kohapeal valmistatud leib aga oli veel maitsvam. 

Ajasime Annega juttu...kõigest. Mul on ümber terve meeskond, aga Anne on ikkagi kõige tähtsam peale Arvot. Mõndasid asju ma ei julge Arvole üldse rääkidagi.... Piinlik, häbi, süütunne, hirm panevad vaikima. Mul oli tore päev! Ma olin nii kaua oodanud seda kohtumist ja ma loodan südamest, et ma ei pea sama kaua ootama järgmist kohtumist. Mind ei häiri ka see 7 tundi bussisõitu edasi-tagasi - peaseegi, kui ma saan vahetevahel Annega koos olla. Arvo ütles, et kui ma koju jõudsin, siis ma olin kuidagi rahulik ja rahulolev. Ma ei tea, kas oli nii, aga selle nädalavahetuse raames võis see tõesti nii olla, sest ma suutsin kahe päeva jooksul kolm korda täiesti süttida ilma igasuguse näilise põhjuseta. Tartust tulles olin mõttes, kuid rahul. 

Aitäh Anne, et oled olemas!

Teie Ennike

Ma ausõna teen käsitööd ka ikka

Võib jääda mulje, et ma enam käsitööd ei teegi, aga ma ikka teen. Päriselt ka. Lihtsalt pole neid üles pildistanud ja näidanud. Praegu on ka peaaegu valmis kampsun käsitöökorvis ja ootab, et ma viitsiksin minna käsitööpoodi nööpe ostma :) Näitan mõnda asja, mida olen teinud.

Minu psühholoog mõtles, et on tagumine aeg meisterdada üks karp, kuhu me hakkame traumasid sisse panema ja kui kõik vajalik on karbis, siis paneme selle kogu täiega põlema. Ma ei tea, kui vaimustatud ma sellest protsessist olen, kuid meisterdada mulle meeldib ja karbi ma tegin. Peaaegu iseenesetarkusest :) Sebastian ja Anete aitasid mõõtude välja arvutamisega, sest minu pea lihtsalt ei võtnud. 2mm papp, kangas, PVA liim, liimipulk, ilupaber ja pael. Kõik. 

Karbis ei ole veel mitte midagi, sest ma ei ole välja mõelnud, kuidas ma need traumad sinna karpi panen ja natukene on hirm ka, sest psühholoog Jana pani kogu vastutuse minule, kuna ta ei saa 24/7 minuga olla. Karp iseensest tuli natukene kööbakas, aga sellest pole midagi...Mu traumad on ka kööbakad....

Palju ilusam tegemine oli heegeldades. Veetsin haiglas olles selle tegemisega palju tunde. Lõpuks, kui valmis sain, siis mõtlesin, et mis nüüd siis saab? See tuleb ju ära tärgeldada ja venitada ja korrastada, aga selleks enam motivatsiooni polnud. Kuni eile hommikuni, kui võtsin selle valmis heegeldatud liniku ja panin ta venituse alla. Mulle väga meeldib see motiividest töö, kuigi ütlen ausalt, et motiivide ühendamine ei meeldi mulle sugugi. Samuti leidsin venitades, et paar väikest motiivi on "praagid", aga enam pole midagi teha - on nagu on - ütleks Arvo. 

Linik on pikk ja lai... Pikkust lausa 120cm. Sebastian küsis, mis sellise linikuga peale hakatakse :D Aga see on Sebastian - ausad küsimused on au sees. Suur töö oli ja uuesti ma seda teha ei tahaks. Kuigi lõpptulemus on väga ilus. Mulle ei meeldi motiive ühendada, see on kõige tüütum osa, sest kõik need niidiotsad tuleb ka ju ära peita... Aga haiglas oli see heaks ajatäiteks. 

Ja siis oli eile esmasünd. 

Tema ongi esmasündinud ühest suuremast projektist. Õusalt tüütu on neid väikeseid detaile teha, aga see kõik on ühe ülla eesmärgi nimel. Millise - seda ma täna ei kirjuta. Aga uskuge mind - see väntab jõuludeni ja selliseid pisikesi kiisusi tuleb päris mitu tükki. Minu vaimusilmas muidugi :) Ma ei tea kunagi ette, mis elu toob. Aga mõte on hea ja üllas - küllap siis kõik läheb hästi :) 

Kampsunit näitan siis, kui olen nööbid ette õmmelnud...või noh...ma pean need nööbid endale kõigepealt rõõmustama :) 

Ikka olen käsitöö lainel koguaeg. Vahel vähem, vahel rohkem. Vahel joonistamine võtab aja nii palju ära, et käsitööks aega ei jagu, kuid mingi töö on mul ikka korvis pooleli. See on minu teraapia. Väga oluline ja abistav teraapia. 

Teie Ennike

Kodurabas ilma nautimas

Täna, 7. jaanuaril, oli õues ikka lausa suurepärane talveilm. Külma oli -6 kraadi, tuuletu ja päikeseline päev. Patt oleks olnud seda kodus mööda saata ja ma pean tunnistama ausalt - kuidagi ma pean oma tassi täitma, sest kui üks asi veab muudkui kiiva, siis peab teine asi olema, mis aitab saba püsti hoida. Kõik tegevused perega aitavad kõvasti kaasa, et tuju oleks hea ja tass täis. 

Robin kutsus meid matkama. Ütleme nii, et ega ma alguses väga vaimustunud polnud, sest lund on palju ja ma pole enda autosõidus kuigi kindel, st mu põhihirm oli, et äkki me jääme sinna parklasse kinni. Arvo lohutas mind, et mul on just selliste ilma ja teeolude jaoks välja töötatud auto ning ma ei pea üldse muretsema selle pärast, et ma kuskile kinni jään. Sõitsime Jalasele ja seal sildi all, mis juhatas rabasse, ma korra siiski seisatasin ja küsisin, et kas me kindlasti läheme sinna sisse või jätame auto tee äärde, siis poisid ütlesid, et muidugi sõidame sisse. Minu paanika oli täiesti alusetu, sest teiste autode rattajäljed olid ees ja parkla ei olnud ka nii umbes, et seal poleks saanud ümber pöörata. Pöörasin autol nina tee poole kohe ära Robini soovitusel, muidu oleksin terve matka muretanud... 

Asusime teele. Metsa vahel ei saanudki aru, kui ilus see kõik on, kuigi puud olid lumevaiba all, aga kui jõudsime põllu äärde ja päikese kätte, siis oli küll selline tunne, et olen sattunud muinasjuttu. 

Sebastian, hea poiss, kantseldas järve poole minnes koera, et mina saaksin pilti teha. Mira on väga vilets matkakaaslane, sest ta jätkuvalt tirib nii kohutavalt rihmast, kui me kuskil mujal kõndimas käime. Siin alevi vahel, ta on päris normaalne, aga nii kui on võõras koht, on ta nagu segane. Tavaliselt kantseldab Arvo koerust, aga seekord pidime ise hakkama saama. Raba oli nii ilus, et lausa ahhetama võttis. Ma ei mäleta, millal ma nii ilusat talvist raba nägin. Kui järve äärde jõudsime, siis jõime teed ja sõime pirukaid, mis ei olnud minu tehtud. Väga kaua ei saa ühe koha peal olla Miraga, sest tal hakkab külm. Seetõttu oli tee joomine suhteliselt kiire tegevus. Ma muidugi oleksin võinud ta sülle ka võtta, aga ma ei saanud, ma pidin fotokaga valmis olema, sest....

Robin, segane mees, hakkas kirvega järvejääd raiuma :) Eesmärgiga sinna vette ronida.... Mul oli natukene mure, sest talisuplejad karastavad end aastaringselt külmas vees, mitte ei lähe lihtsalt keset talve järve ja siis ma ütlesin Robinile, et kui Su keha krampi läheb, siis me ei jaksa Sind isegi aidata. Robin ütles "ma tean" ja ronis vette. Oi, kui külm mul oli teda vaadata! Kuid Robini näost paistis ilmselge rahulolu tehtu üle. Valasin talle kuuma teed ja olin rõõmus, et ta nii vapper on. 

Mira on igal pool asjaline :)

Robin pani end riidessse, jõi kuuma tee ära ja siis me matkasime auto juurde tagasi. Ma küsisin kodus, mis tunne oli ja ta ütles, et sitaks hea tunne! Vot nii täidab oma tassi Robin...

Tagasi matkates ma võtsin ise oma koera ja lasin poistel kulgeda. Sebastian hanitas terve tee Robinit, mis lõppes sellega, et viimane pani ta lumehange selili :) See on üsna tavaline olukord meie poistega. Aitäh poisid tagant utsitamast ja minu tassi täitmast. Ma ei tea, mida ma oma eluga peale hakkaksin, kui mul poleks teid ja Arvot.... Mis homme teeme?

Teie Ennike

Zentangled ja neurograafiline joonistamine

Head uut aastat!

Eelmine aasta oli minu jaoks väga raske. Nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Olin kokku 63 päeva haiglates, mis on minu jaoks tõeline eneseületus. Viimane haiglaskäik mõjus mu vaimsele tervisele kuidagi eriti laastavalt, sest tundsin tohutut kodu- ja oma inimeste igatsust ning mulle tehti protseduure, mis olid ebamugavad. Oktoobrist detsembrini olin haiglas 37 päeva ja võtsin selleks puhuks kaasa igasuguseid asju, millega end lõbustada ja aega viita: joonistamise asjad, käsitöö asjad, raamatud, päeviku. Kõige suuremat tröösti pakkusidki joonistamise asjad. Kujundasin nende päevade jooksul 69 zentangle tahvlit (9x9).

Osalesin facebookes inktober, gratitangles ja holitangles väljakutses. Kui inktobri väljakutses tegin iga päev uu tahvli, sest kõik mustrid olid nii paeluvad, siis gratitangles tegin juba vähem ja holitangles oli kõige raskem, sest mida kuu lõpu poole, seda igavamaks muutusid ülesanded. Päris kuu lõpp jäigi tegemata, sest motivatsiooni polnud ja koju saamise eufoorias ei tulnud selle pealegi, et joonistada. Kusjuures ma olengi kordades loomingulisem, kui ma pole vaimselt heal tasemel. 

Valisin mõned ilusamad tahvlid välja ja panen need siia. Mitte, et ülejäänud oleks koledad olnud - lihtsalt mõni kohe oligi väga palju ilusam. 

Terve inctober

Minu eesmärk oli, et igal tahvlil peab olema ka "vääriskivi". Nende sobitamine igale poole polnudki nii kerge, kuid minu meelest andis pildile nii palju juurde. Kasutan selleks akvarellitavaid pliiatseid. Üksi töö ei ole üle käe tehtud, mõtlesin ja kujundasin igat tahvlit täpselt ühtemoodi tõsiselt. 

Ma ei tea ainult, mis ma nende tahvlitega peale hakkan.... Mustvalgeid on ju ka veel 32 tükki....101 tahvlit...  Palju ilu. Tahaks neid kohe teistele näidata, aga ei tea, kuidas seda teha. Mulle endale need väga meeldivad. Samuti meeldib neid joonistada, see on nii põnev, mis lõpuks välja koorub. See aasta ma veel joonistanud pole - ei ole sellist tunnet tekkinud, kuigi peast käis läbi mõte, et peaks ikkagi seda neurograafilist joonistamist veel uurima ja pusima neid teha. See on ka üks väga huvitav joonstamisstiil, kus annet ei ole vaja.... 

Ei ühtegi kolepilti :) 

Nüüd tuli küll joonistamise isu peale.... 

Arst tahaks mind uuesti haiglasse panna, aga mina praegu kohe üldse ei taha... Täielik vastumeelsus on. Lükkan seda nii palju edasi, kui vähegi võimalik. Ma tean, et ma lõpuni ei pääse, aga midagi hullu minuga ka ei juhtu, kui ma kohe homme haiglasse ei lähe. Aga siis, kui lähen, siis joonistamise asjad võtan kindlasti kaasa, sest sellega saab ikka aja kiiresti liikuma. 

Kui Sa pole kunstnik ja võibolla vahel tuleb isu joonistada, siis soovitan just neid kahte joonistamisstiili, sest siin ei peagi kunstnik olema. See on lihtne joonistamine ja sobib igaleühele. Ma ei tea, kui loominguline tuleb aasta 2022, aga ma loodan, et ma ikka võtan kodus ka pliiatsid kätte, mitte ainult haiglas. Tore on ilu luua :)

Teie Ennike