Tänuga. Psühholoog Janale.

Ma pole sel aastal kuigi palju käsitööd teinud. Samas koguaeg on midagi pooleli. Aga ikkagi tundub, et olen vähe panustanud oma aega ilu loomisele. Mõneti on see olnud ka selle süü, et mul oli silmaga väga suured probleemid. Märtsist septembri lõpuni oli palju uveiidi episoode, kus ühest silmast nägemine oluliselt halvenes. Septembris pani silmaarst mulle hormoonravi peale ja siis, kui silm oli paranemisfaasis, pani peale Trexani, mis hoiab ära põletiku taasteket. Olen oktoobrist olnud silmaprobleemidest vaba ja sain lõpuks isegi uued prillid osta endale, sest nägemine taastus ja oli võimalik õige kangusega kahevaatelised prillid teha kohutavalt suure rahasumma eest. Igatahes on see silmajama kindlasti mõjutanud mu käsitöötegemise mahtu.

Ometigi tabasin end 1,5 nädalat ennem jõule äkkisoovi seest kududa Janale tänuks pitsiline õlasall. Jana on see aasta olnud minu kõige suurem abistaja peale Arvo. Ta on alati kättesaadav ja toetav. Arvo ei arva Janast suurt midagi, peab teda ebakompententseks, aga ma arvan, et see on selle pärast nii, et ta ei tunne Janat. Kui ma Anne juures käisin aastaid, siis Arvo oli kogu protsessi sees koguaeg, aga Jana juures käin ma üksi. Eks see kõik on üldse natukene keeruline, sest Arvo küsib ikka, et mis on teraapia eesmärk ja mul on seda keeruline seletada, sest ma ise ka täpselt ei tea. Jana ütleb, et eesmärk on minu ressursside suurendamine negatiivsete emotsioonidega hakkamasaamiseks. Mina ise tunnen, et Jana ja Pille on mulle andnud päris palju tööriistu, kuigi ma halvas enesetundes kipun unustama, kuidas on kõige parem end aidata.

Igatahes võtsin ette kudumise ja aega oli ei rohkem ega vähem, kui 7 päeva. Siis pidi olema minu visiit ja ma tahtsin selleks ajaks talle salli üle anda. Ja siis ma kudusin, koguaeg läks muster sassi....kui olin kolmveerand tööst valmis teinud, sain aru, et need puuduolevad 8 silmust, mis ma olin suutnud ära kaotada, on olulise tähendusega kogu salli valmimisprotsessis ja ma harutasin kogu töö üles. Pisarsilmil ja tõotusel, et ma ei koo enam kunagi ühtegi pitsilist õlarätikut. No jutuks hea küll, eksole... Lõin aga viis silma uuesti üles ja hakkasin otsast peale. Väga palju jalgpalli sai selle salli valmimisprotsessis ära vaadatud :D

Ma sain lõpuks salli valmis ja kui venitama hakkasin, märkasin viga. Ma olin eluahastuses, sest ma olin nii palju tunde ja häid soove sinna salli sisse kudunud, et ma ei teadnud, mis nüüd siis edasi saab.  Kunagi ülikoolis üks õppejõud ütles, et käsitöös ei ole defekte, on efektid :) Ja siis ma mõtlesin, et kõik on hästi. Ma kingin ikkagi selle salli Janale ja loodan, et ta pole käsitöös väga tugev ning ei saa mu veast aru....

Kuna minu visiit Jana juurde jäi ära, saatsin salli talle pakiga. Olin ärevuses ja elevuses, et kas Janale meeldib minu kingitus. Ma ei ole kunagi täheldanud tal ühtegi käsitööasja seljas ja ma ei teadnud, mida ta üldse sellisest asjast arvab. 

Jana avas paki 25.detsember ja siis ma sain suurte tänusoovidega ja ülistustega sõnumi. Mul oli nii hea meel, et Janale minu kingitus meeldis. Ma olin saanud Janale oma tänu väljendada ja see oligi kõige tähtsam. 

Jana minu blogi ei loe, ma pole talle selleks luba andnud. Aga ma loodan südamest, et ta tegelikult teab, kui tänulik ma talle olen. Kuigi jah...üht ma ütlen küll - selle õpetuse järgi ei valmi mul enam kunagi ühtegi salli. Ma ei tea, kas asi oli minu katkises peas, et ma suutsin kõik ära vussida, sest mõtted läksid koguaeg eemale, aga see oli tõesti raske kudumine. Jana kirjutas, et ta ei leia defekti :))))) Ma selle peale lootsingi, et ta pole käsitöö inimene :)

Teie Ennike

Jõulukaardid

Ma olin sel aastal jälle varajane - hakkasin jõulukaarte tegema juba oktoobris. Sel aastal oli mul kindel soov ja tahtmine need ise joonistada akvarellitavate pliiatsitega.  Pere küll vaatas veidi imelikult, kui ma oktoobri alguses päkapikumütse joonistasin, aga ma ei lasknud end häirida, sest nt eelmine aasta oli ilmne näide sellest, et kui jätta viimasele minutile, siis võib mida iganes juhtuda ja kaardid jäävad tegemata. Ja poest ostetud kaarte mina saata ei taha.... 

Ammutasin ideid Pinterestist ja tegin oma äranägemise järgi nii hästi, kui oskasin. Ja siis mul tuli äkki geniaalne idee. Ma võtsin ühendust Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga ja pakkusin oma nelja kaarti neile trükkimiseks, et siis kogu kaartide pealt tulev tulu annetada just neile. Alguses Lastefond kirjutas, et neil on selle aastased kaardid juba olemas ja trükis, aga siis paari päeva pärast nad kirjutasid uuetsi, et nad ikkagi lasevad minu kaardid ka trükki, sest need on nii armsad :) Trükki läksid järgmised joonistused:

Nii et - sellel aastal said kõik soovijad osta Lastefondist minu disainitud jõulukaarte :) Aga ega mul endal oli ikka kaarte juurde vaja, sest neid inimesi on rohkem kui  neli, kellele ma häid soove tahan saata ja kuskil lauanurgal oli üks jõululuuletus ka valminud. Alguses ma mõtlsin, et see on nõme luuletus ja kirjutasin osadesse kaartidesse ühe teise enda tehtud luuletuse, aga siis ma muudkui lugesin seda uut vaimusünnitist ja see hakkas mulle meeldima ning nii saidki enamus kaarte uue luuletusega tehtud. 

Kokku saatsin 18-le perele pühadetervitused. 

Talvised teed kõik

lükkame puhtaks,

et tulla saaks see,

mis jõuludel juhtuks.

Suur habe ja punane nina,

ei oodata kauem saa mina.

Ta koputab uksel

ja ütleb "Tere!"

ja rõõmustab südamest

kogu me pere.

Vaid mina näen akna nurgas

üht kogu,

see väikene ingel on leidnud 

end kodust.

Rõõm jõulust ja kinkide kuhjast 

ja taadist...

Ma lehvitan inglile - 

ta tähtsam on kõigist!  

***

Kõige ilusamad soovid

aralt kokku panna proovin,

proovin hästi tasa ma

soovida teil kõigil head. 

Rahu, armastust ja rõõmu

jõuluime teile toogu.

Hoidke hellalt südameis

kõiki neid, kes kallid teil...

Ilusat jõuluaega teile kõigile! Ja saatke ikka jõulukaarte - need on  armsamad, kui sms-id :)

Teie Ennike

Annega koos. Tartus.

Minu paaniline hirm peale seda, kui Anne andis mu oma sõbrast psühhiaatrile Tallinnasse üle, oli see, et Anne kaob mu elust ära. Ma ei julgenud hakata Pillet usaldama, sest mulle tundus justkui, et kui ma teda usaldan, siis Annet pole enam vaja, aga see tunne hirmutas mind. Aga elu ja Pille on seadnud nii, et ma ikka usaldan Pillet ja ootan meie kohtumisi. Aga kuidagi on ikkagi juhtunud nii, et kui päriselt on vaja "peale puhuda", siis selleks kõlbab kõige paremini Anne... Me ei kohtu kuigi tihti, kuid seda suurem on mu rõõm, kui me kokku saame. Seekord sõitsin mina bussiga Tartusse ja veetsin Annega ilusad ja valusad tunnid. 

Kõige pealt me läksime tema pessa Naistekeskusesse. Anne tegi teed ja me vaatasime ühte ütlematult kurba multifilmi. Mul pole sellele kahjuks linki, sest ma ei jätnud meelde, mis multifilmi nimi oli. Anne juures on soe ja hubane, seal on turvaline olla. Vaikne. Ega me palju rääkinud... Ma kuulasin.... Anne häält ja sisendasin endale, et kõik on hästi, ta on ikka seesama armas Anne, ei pea kartma, üldse ei pea kartma... 

Siis me läksime Mänguasjamuuseumisse, sest ma olen sinna ikka minna tahtnud, aga see pole mu meesinimestele üldse meeltmööda olnud. Praegu seal on püsinäitusele lisaks kaisukarude 120. sünnipäeva puhul näitus "Kaisukarud 120". Püsinäitus on muljetavaldav ja ma tundsin nii mõnegi mänguasja ära oma lapsepõlvest, kuid midagi toimus minu sees nõukaaja nukkude juures.. Mulle ei meeldinud need nukud ja need ajasid mulle hirmu peale. Ma ei tea, kas see on jälle midagi lapsepõlvest või olid need nukud lihtsalt hirmsad minu jaoks. Ma mäletan end väga palju mängimas lapsena, aga pigem igasuguste looduslike asjadega ja plastiliiniga. Mulle hullult meeldis voolida kõike: inimesi, loomi, mööblit - ma tegin terved nukunurgad. Mul ei olnud kaisulooma, kuigi oleks võinud olla - oleks äkki vähem hirmus olnud. Veel meeldis mulle mängida venna konstruktoritega, ehitada autosid ja maju. eks mul oli nukke ka ja ma vahel ikka mängisin nendega, aga pigem vähem kui rohkem. Mäletan ka seda, et Triinul oli rohkem ilusaid ja ajas moodsaid nukke, olin selle pärast talle kade. Aga kõige rohkem meeldis mulle ikkagi koos Bärbeliga igasuguste looduslike asjadega mängida, meisterdada ja joonistada. Kahju, et ei ole alles mitte ühtegi joonistust.... 

Kaisukarusid oli muljetavaldavalt palju, ka imepisikesi. Nii pisikesi, et raske oli aru saada, kas tegu on ikka karuga. Minu vanaemal ja vanaisal oli kunagi kaks kaisukaru. Mäletan, et ma alati mängisin nendega, kui me seal käisime. 

Kes neid ei mäletaks lapsepõlvest...

Paberist nukk

Kõige koledam nukk.... 

Käisime ka Teatri Kodus, kus eksponaate oli väga palju vähem, aga ikkagi oli armas olemine. Seal sai ise teatrit teha kas marjonettnukkudega või käpiknukkudega. Teatri Kodus saab pere ja sõpradega vaadata etendusi,  mängida ja meisterdada ning avastada ja uurida teatrimaailma põnevaid nurgataguseid. Kahju, et mul pole nii väikeseid lapsi, kes sellest rõõmu tunneks. Aga oma lastelastega ma lähen kindlasti Mänguasjamuuseumisse ja Teatri Koju. 

Ennem, kui me üldse muuseumisse läksime, jäi meile tee peale Tartu Ülikool. Piilusime sinna sisse ka natukene, aga mul oli seal pisut hirmus olla... Nagu oleks ilma loata võõral territooriumil :) Tegin kiiresti ühe foto aulast ja tundsin pisukest kurbust, et minust ei ole enam õppijat.... Mulle tegelikult väga meeldib õppida. Päriselt. 

Kui me olime muuseumis ära käinud, siis me läksime Toome kohvikusse, millel oli sel päeval sünnipäev, sööma ja juttu ajama... Need jutud ei ole kunagi lõpuni lihtsad. Toitu ma ei pildistanud, sest need polnud apetiitsed (päevapraad ja päevasupp). Alguses seal oli väga palju inimesi, aga neid jäi vähemaks ja siis oli natukene kergem olla. 

Mul on ikkagi hinges kuidagi raske tunne sellest, et Anne on nii kaugel ja et me kohtume nii harva. Mulle väga meeldib temaga juttu ajada, sest ta on tark, empaatiline, siiras ja armas inimene. Ta ise ütleb, et ta on ikka seesama Anne, ainult pisut rohkem väsinud. Mul on sellest kurb.... Ta teeb ühest küljest tänamatut tööd, mida riik ei märka ja teisest küljest tänuväärset tööd, millega on elule tagasi aidatud lühikese ajaga üle kolmekümne lapse/noore. Tema miljööteraapiline ravikodu Pepleris aitab neid lapsi/noori, keda keegi teine aidata ei oska või ei taha.... Mul on kahju, et ma ei kohtunu Annega juba siis, kui ma ise olin laps/teismeline - võibolla oleks paljud asjad jäänud olemata ja teod tegemata. Aga ma lasen ennast nüüd hoida ja aidata - kõigil, kes viitsivad või tahavad või oskavad. 

Minu tore päev Tartus sai otsa... sõitsin bussiga kodu poole, peas täielik virr-varr, aga hinges soe tunne.... Selline, mis võiks olla ka siis, kui käin ema juures...... Aitäh, Anne :)

Sinu  Ennike

1000km

Ma sattusin maikuus kuidagi Marathon100 lehele ja nägin seal ühte väga huvitavat väljakutset - viie kuuga kõndida/joosta 1000km. Ma mõtlesin, et mis see siis ära pole, iga kuu 200km. Kõndida mulle meeldib ja see 200km kuus mind ei heidutanud. Ma siis registreerisin ennast ära,maksin osaluse ära ja alates 1.juunist algas väljakutse. 

Ma ei saa öelda, et see oleks väga kerge olnud. Kuum suvi oli ja Mira ei jaksanud selle kuumaga kõndida pikalt. Pidime hommikul varem ärkama, et oma kõnniring ära teha. Pm oleks pidanud iga päev 7km kõndima, aga ma kõndisin enamasti rohkem juunis-juulis ja hea oligi, sest augustis, kui käisime Hobulaiul, juhtus midagi minu puusaga. See hakkas hirmsasti valutama ja ajas lonkama. Võtsin ühendust oma perearstiga, kes kutsus mind analüüse tegema ja selgus, et mul oli puukborrelioos. Selleks ajaks, kui diagnoosi sain, valutas juba põlv ja kannad ka. Ehk kogu masinavärk, mida on kõndimiseks vaja, oli rivist väljas. 

Ega ma jonni ei jätnud... Kõndisin ikka iga päev vähemasti 6-7km ja 14.oktoober sai 1000km täis. Ehk siis aega kulus 4 kuud ja 14 päeva. 

Ma olen hirmus uhke enda ja Mira üle. Meil oli raskusi, aga me saime hakkama! 1000km tegelikult ei ole ülemõistuse palju, aga lihtsalt need takistused, mis olid, olid kurnavad. Meile ju tegelikult meeldibki jalutamas käia ja ilusa ilmaga see on vägagi nauditav. Vihma Mira ei salli, siis ta kohe üldse ei tahtnud minuga kõndida ja sikutas muudkui ikka kodu poole, aga vihma me ikka saime üksjagu. Igatahes selle väljakutsega me saime hakkama ja uhke medali saime ka :)

Ma ei tea, kas ma järgmine suvi tahaksin sellist väljakutset teha... Kui tuleb, siis vist ikka võtaksin osa. Mulle meeldib, kui on väljakutseid. Osalen talve kõndimises ka, kus jõuludest jaanuari lõpuni tuleb kõndida 100km. See pole palju, aga arvestades aastaaega ja pimedust, siis minu jaoks see on ikka väljakutse. 

Mõnusat kõndimist kõigile! See on ka vaimsele tervisele kasulik :)

Teie Ennike

Mandala

Ma käisin täna Teeme Teistmoodi Käsitöösalongis õppimas, kuidas must-valget mandalat teha. Janne Seli käe all.  Käin seal salongis tegelikult tavaliselt koos Ruthiga ja tundsin temast nii väga puudust, aga soov mandalat teha oli nii suur, pidin ennast näpust tõmbama ja ikkagi üksinda kohale minema.

Meid oli vähe, koos õpetajaga kuus inimest ja see oligi väga hea. Mulle ei meeldi, kui see väikene ruum on üle rahvastatud. Kõik olid sellised vaiksed inimesed ka, hea oli kohe olla. Kõige pealt jagas Janne kõigile vajalikud asjad ja siis hakkasime harjutuspaberi peal mustreid proovima. Mul ausalt öeldes väsis käsi nii ära, et mul tekkis hirm, kuidas ma selle mandala valmis joonistan. Mul hakkasid lausa randmed valutama (huvitav, kas see on borrelioosist tingitud?). 

Ma õppisin, kuidas mandala sõrestikku teha, see oligi selle õpitoa kõige väärtuslikum osa. Selleks oli vaja sirklit, joonlauda ja malli ning edasi oligi lihtsalt lasta oma käel vabalt voolata. Mul oli natukene keerline, sest ma olin pisut pinges, aga ma andsin endast parima ja jäin lõpptulemusega enam-vähem rahule. Arenguruumi on kõvasti ja küllap ma ka arenen, kuid praegu proovin olemasolevate teadmistega veel mõned must-valged mandalad luua. Et käsi saaks voolavamaks ja mõte vabamaks. 

Oli õpetlik ja tore laupäeva päev. Mulle nii meeldib joonistada ja mul on vahel nii väga kahju, et mu ema ei pannud mind õigel ajal kunstikooli. Mul on nii palju mõtteid, mida tahaks paberile panna, aga oskustest jääb puudu. Ma polnud ammu käsitöösalongis käinud, ei mäletagi enam, millal viimati. Ma loodan, et järgmine kord tuleb kiiremini, sest nii hea on vahel kodust välja saada...

Keegi ütles mulle just, et tema õlale sobiks see tatoona :) Ju siis ikkagi tuli välja :)

Teie Ennike