Kernu mõis ja "Praegu pole aeg armastuseks"

Minu mehelt ikka tuleb mõned korrad aastas kutse teatrisse ja siis ma jagan kutset Liisuga ning nii me need piletid ära ostamegi. Oleme iga suvi mõnel suveetendusel käinud kuskil teistsuguses kohas, kui traditsiooniline teatrimaja. Sel aastal  otsutasime minna Kernu mõisa küüni vaatama Damir Salimzianovi lavastatud etendust "Praegu pole aeg armastuseks". Kui pileteid ostsin, siis Sebastiani käest ei küsinud, kas ta tahab ka tulla ja ostsin talle ka pileti :) Noh, et poleks võimalust keelduda. Ta muidugi alati on valmis teatrisse minema ka, sellega meil mingeid erroreid ei ole. 

Aga nagu ikka, siis ennem etendust me oleme käinud kuskil restoranis söömas ka. Seekord oli eriti lihtne, sest restoran asubki ju Kernu mõisas ja me ei pidanud otsima, kuhu sööma minna. Oleme Arvoga korra olnud ja söönud Kernu mõisas, kui tähistasime ühte oma paljudest aastapäevadest ning meil olid ainult positiivsed kogemused. Liisu on ka korra varem seal söömas käinud ja tal olid ka ainult positiivsed mälestused. Menüüd vaadataes ei saanud ka midagi valesti minna ja nii me broneerisimegi laua kella viieks Kernu mõisa restorani. 

Kui kohale jõudsime, selgus, et terrassil pole ühtegi vaba lauda ja me pidime sees sööma. Sellest oli natukene kahju, sest ilm oli suurepärane ja oleks nii väga tahtnud õues olla, aga ega me pead norgu ei lasknud ja istusime avatud uste juurde suurde saali. On ikka ilus küll! Pidulik ja ilus, ikka nagu mõisale kohane. 

Tellisime alutuseks kaks juustu-singivaagnat viie peale ja seda oli rohkem kui küll, et suurem nälg kustutada. Vaagnad olid rikkalikud ja Arvo rõõmuks kitsejuustu polnud :D Kõik leidsid midagi endale, isegi Sebastian, kuigi Sebastian ei üllata enam kedagi - temast on saanud suht kõigesööja, kui magus välja arvata. 

Pearoogasid oodates rääkisime sellest, kuidas restoranis tegelikult kõhtu täis ei saa, sest praed on väikesed. Või noh, Raivo arvas, et restoranis kõhtu täis ei saa :D Selles on muidugi oma tõetera sees, et restorani praed on tunduvalt väiksemad kui pubides, aga mina isiklikult pole küll kuskil tundnud, et kõhtu täis ei saa. Ma arvan, et Liisu ka mitte. Ja siis tulid praed! Tsiisas! Ma ei ole mitte kunagi mitte üheski restoranis näinud nii suuri praade. Päriselt ka. Ära söödi parti, võikala ja talle karreed ja kõik need praed olid suured. Võibolla kõige väiksem praadisest oli minu võikala, aga teised olid küll üüratud. Mul oli väga hea meel, et me ei tellinud eelroogasid. Aga kõik oli suurepärane ja igati oma hinda väärt. Maitsesin Arvo karreed ka, sellel polnud üldse lamba maitset ja kuigi see oli well done, oli liha pehme ja mahlane. Liisu ja Sebastiani part oli pisut roosakam kui karree ja oli samuti pehme ja mahlane. Lisad lihade kõrval olid maitsvad, kuigi rohelist oleks võinud natukene rohkem olla. Ma ei tea, miks restoranid sellega koonerdavad, see pole ju kuigi kallis tooraine. 

Peale selle üüratu prae söömist oli kõigil kõhud täis, aga oli veel ju dessert. Arvo tellis brüleekreemi, Sebastian ja Liisu besee passionivahuga ja Raivo toorjuustukoogi ja jäätisekokteili alkoholiga. Mina magustoitu ei söönud, sest mul on 30 päevane suhkrupaast, mis lõppeb alles 20.juuli. Arvasin, et ilmselt see on mulle päris raske, kui kõik söövad oma magustoite, aga ei olnudki midagi hullu. Arvo brüleekreemist oleks küll ampsu tahtnud, aga õnneks oli kõht ülitäis ja mingit kiusatust ei tekkinud. Arvo ütles, et tema magustoit oli väga hea ja Liisu kiitis enda oma selle pärast, et magus ja hapu oli mõnusasti tasakaalus. Raivo arvas, et jäätisekokteil oli liiga kange, aga Liisu nii ei arvanud. Igatahes kõik said oma magusaisu rahuldatud. Ma ei saa jätta ka mainimata seda, et Sebastian sõi desserti, see ei ole tavapärane, pigem ikka väga uudne, sest ta ei ole magusamees. 

Kõik jäid oma söökidega väga rahule ja ilmselt me satume kunagi veel Kernu mõisa restorani sööma, sest nuriseda polnud küll mitte millegi üle. Teenindus oli ka viisakas ja hea, võibolla natuke liiga familiaarne, aga see on puhtalt minu isiklik arvamus. Igatahes meie julgeme küll seda restorani kõigile soovitada. 

Ja siis oligi aeg R.A.A.A.M teatrietenduse käes, mis toimus küünis. Osades olid Kristo Viiding, Mari-Liis Lill, Harriet Toompere, Martin Kõiv, Ott Kartau ja Tõnn Lamp. Ja teate, kui see etendus pihta hakkas, siis esimesed 15 minutit ma mõtlesin, mis kuradi ilge jama see on :D Ja ma vaevasin oma pead, et kuidas ma need 2 tundi ja 45 minutit üle elan ja siis ma mõtlesin, et huvitav, millal etendus pihta hakkab... Aga see ilge jama seal alguses oligi juba etendus, mina, kui harimatu mats lihtsalt ei saanud sellest aru :D Selleks, et sellest etendusest midagi aru saada, pead Sa ikka natukene Kreeka mütoloogiast teadma, aga minu teadmised on selles vallas üsna nõrgad ja ma mõtlesin siiralt, et ma olen täitsa valel ajal vales kohas, aga siis hakkas ikkagi teema hargnema ja isegi minusugune harimatu mats sai aru, milles põhipoint oli. Etendus rääkis sellest, kuidas ettekuulutaja, kes kunagi pole eksinud, teatab väepealikule, et kui tema läheb täna sõtta, siis tuleb tema koju ja tema naise juurde teine mees. Väepealik ei saa kuidagi minemata jätta, kuigi ta teab, et teine mees on tulemas. Ta läheb koos oma orjaga ja jätab orjatari oma naist valvama, kuid ei usalda kedagi ja hiilib öösel sõjaväe juurest ära, riskides saada desertööriks ja teeskleb, et ta on Jumal Jupiter ning tahab veenduda, et tema naine jääb talle truuks. Kuidas asjad edenevad, mine vaata ise järgi. 

Mina ütlen, et minu lemmiketendus see ei olnud ja mind väga naerma ei ajanud, kuigi rahvas naeris. Teine vaatus oli oluliselt parem kui esimene ja ma sain ikka oma teatrielamuse kätte. Mulle on alati öeldud, et mul ei ole huumorisoont, aga ma päris nõus sellega pole. Kuigi minu naerma ajamiseks peab ikka natukene rohkem vaeva nägema. 

Oli väga tore õhtu armsate inimestega. Ilmaga ka jälle kuidagi nii vedas, kuigi kui ära hakkasime tulema, sada juba vihma, mis öösel läks ikka korralikuks tormiks. Ilmselt me see suvi enam mingit etendust vaatama ei lähe, kuid linnuke on kirjas (meil Arvoga oli tegelikult juuni alguses ka üks suveetendus). Ja meil on alati Liisuga (Raivoga ka) koos tore. Koos toredaid asju tehes ongi tore! Järgmiste tegemisteni!

Teie Ennike

Wäega Wärgi 14. pärimuslaager

Igal aastal juba 14 aastat järjest hõikab Wäega Wärgi perenaine Eve välja uue laagri toimumise aja ja teema. Ei olnud ka see aasta selles mõttes kuidagi teistsugune. Vaatasin seda kuulutust ja ei tundnud end puudutatuna, sest mulle ei öelnud see ecoprint mitte midagi. Või no nii palju ütles, et see on taimetrükk, aga rohkem ei öelnud midagi. Jätsin laagrikoha kellelegi teisele. Iga natukese aja tagant nägin facebookes ülekutseid laagrist osa võtta, aga kerisin selle üsna kindla käega edasi. Kuni ühel õhtul, nähes jälle seda reklaami, mõtlesin küsida Eve käest, palju see laager maksab ja kas on veel vabu kohti. Eve, hea inimene, vastas kiiresti ja lisas mu laagriliste chati, kus ma sain tutvuda natuke lähemalt selle ecoprindiga. Ja siis vaatasin neid kuupäevi ja mõtlesin, et Arvo on ju kodus, kuidas ma niimoodi sellel ajal kodust ära lähen ning lahkusin chatist. Kaks päeva ennem laagrit teretas mind Ave messengeris ja rääkis nii ilusasti minuga laagrist ja seal olemise väest, et ma vaatasin seda kuulutust veelkord, kirjutasin Evele, kas veel on vabu kohti ja mõtlesin, et räägin Arvoga sellest laagrisse minemise mõttest. Arvo aga ei tulnud koju ennem kui mina juba magasin ja sinna see rääkimine jäigi. Hommikul tegin jutuks ja Arvo kuidagi nii toetas ja andis justkui kerge müksu, et ma ikka läheks laagrisse, kui vähegi tahan ning ma küsisin Eve käest arvet. Maksin ära ja pakkisin asjad kokku ning järgmisel hommikul viis Arvo mu Sulu küla majja pärimuslaagrisse. 

Kohale jõudes oli kohe tervituskohvi ja naiste kaasavõetud asjadest lõuna. Mina tegin kaasa kaerakaraski, aga väga palju oli magusaid asju. Peale tervituskohvi oli tervitusring, kus igaüks pidi ütlema, kes ta on ja miks ta siin on. Ma ei tahtnud rääkida, aga siiski ütlesin väga ühidalt, kuidas Ave rääkis nii ilusasti ja siin ma olengi teadmata midagi taimetrükist. 

Meie juhendaja Janika Solmann

Kohale oli tulnud 14 naist, kes kõik olid väga huvitatud ecoprindist. Tundsin end pisut pahasti, sest polnud teinud mitte mingisugust eeltööd ja mul ei olnud õrna aimugi, mida need kolm päeva me tegema hakkame. Aga ma olin avatud meelega ja Ave oli nii armsasti olemas, et ma ei lasknud pead norgu selle pärast, et mul ei olnud kodust ühtegi riideeset kaasa võetud ega ühtegi taime korjatud. Sellest polnud mitte kõige vähematki, sest esialgu me hakkasimegi tegema Janika antud kangatükke ja taimi oli Sulu külas rikkalikult, mida me Avega korjamas käisime. Mul natukene oli puudest kahju ka, sest me võtsime nii palju nende oksi, aga Ave iga kord vabandas puude ees ja ütles, et see on kunsti nimel. Ma ei kujuta ette, kui palju meil neid taimi kulus. Ikka üüratult. Õnneks loodus on rikkalik ja jagus kõigile ning jäi kasvama ka ikka midagi :) Paljud naised olid oma koduaiast taimed kaasa võtnud, mis siis ämbris oma järge ootasid. 

Alguses Janika rääkis, mida ja kuidas me tegema hakkame. Näitas sõna otseses mõttes ette, aga ma ei adunud siis ikka veel, kui keeruline kogu see protsess on. Me tegime kogu selle pika protsessi kõik ise läbi. Esialgu siis siidkangaga. Janika ütles ka, et selle töö kõige ilusam hetk on see, kui saad lõpuks oma töö ära triikida. Tagantjärgi võin öelda, et olen temaga ühel meelel. Kogu see krundi ettevalmistamine, kruntimine, pesemine, kriidipsu, pesemine ja pesemine ja pesemine, paigutamine, rullimine, kiletamine, paelatamine, aurutamine, ootamine, lahti harutamine, taimede eemaldamine oli pikk ja väsitav protsess. Me ei jõudnudki esimesel päeval rohkem teha, kui selle ühe siidikanga. Ja järgmisel päeval jõudsime teha kaks lina-puuvilla segust kangast, aga naised enda isiklike asjadeni ei jõudnudki. Ainult krunditud said oma asjad. Isegi kriidipesuni ei jõudnud. Kuna minul ühtegi enda asja polnud, siis ma ei tundnud survet ka, et pean kiiremini tegutsema, et nende enda asjadeni jõuda. Ma kulgesin vaikselt ja rahulikult, omas tempos ja nautisin protsessi.

Janikal oli meie jaoks erinavid kangaid ja tehnikaid varuks. Peale siidi saime kõik endale lina-puuvilla seguse kanga, kuhu tegime kahte erinevat moodi trükki. Üks tavaline, teine parkainega. Minul ei tulnud see parkainega esimese hooga väga hästi välja ja Janika arvas, et see oli liiga vähe aega kuuma auru käes. Ilus oli küll, aga kuidagi hele ja kahvatu võrreldes teistega. Aga see on nii imelik, kuidas taimed reageerivad erineval kangal hoopis erinevalt. Siidi peale jäi kõik kuidagi natukene nagu hajutatult, teise kanga peale jäid piirjooned hoopis selgemad, leherootsud kirkamad ja pigment hoops tugevam. Iga kord, kui pulga lahti rullisid, ei teadnud, mis Sind ees ootab. See oli selline mõnus ärevus, sest mitte kunagi ei tule ju kahte ühesugust tööd. Huvitav oli vaadata naiste reaktsioone ja juhendaja siirast heameelt. 

Kui kõik proovilapid olid tehtud, hakkasid naised kaasavõetud riideesemeid kujundama. Kuna minul ühtegi riideeset kaasas polnud, siis andis Janika mulle veel ühe riba kangast, et ma saaksin uuesti selle parkainega töö teha. Selle, mis eelmisel päeval natukene untsu läks. Mul on hea meel selle võimaluse üle, sest see tuli ideaalne. Ma usun kindlalt, et tehtud töödest kõige ilusam. Ma veel ei tea, mis ma nende kangajuppidega peale hakkan, aga küllap ma midagi ikka välja mõtlen. Loodetavasti need ei jää lihtsalt kapinurka seisma ja siis mõne aasta pärast prügikasti ei lenda. See oli nii äge, kuidas naised üksteisele kaasa elasid, sest ma räägin, iga kord, kui rullid pulga lahti, ei tea Sa absoluutselt, mis välja tuleb. See on natukene nagu sibulakoortega munade värvimine. Üllatus on iga kord, kui uue muna lahti võtad. Tööd olid kõik nii eriilmelised, isegi, kui oli kasutatud samu taimi.  

Minu kõige ilusam töö

Minu kangad, mis kolme päeva jooksul valmisid

Kolm päeva kogu seda suurt tööd ja terve hunnik kunsti. Minust taimetrükkarit ei saa, nii palju see mind ei kõnetanud, kuid tehtud tööd teevad ikkagi hinge soojaks ja mul on nii hea meel, et mul oli võimalus Janika juhendamisel ecoprinti proovida ja õppida. Nüüd ma vähemasti tean, kui sõna "ecoprint" ette tuleb, et mis värk see selline on. 

Laagrielu oli väsitav, kuid tore. See on nii armas, kuidas ühise huviga naised kokku saavad ja oma väge üksteisega jagavad. Kõik need jutud, lood, naerud ja ühised tegevused - need on hoopis teise väega kui kodus üksi nokitsedes. Naisenergia on üks vägev energia! Kui ma ütlesin Sebastianile, et naised on ikka ägedad, et nad niimoodi kokku saavad, siis ta ütles, et mehed saavad ka, näiteks Õllesummeril :D Naljanina.... 

Kuigi päevad olid intensiivselt taimetrükki täis, jäi ka aega niisama nokitseda. Kes kudus sokki, kes kampsunit, kes tegi ajaviite paela, kes käis jalutamas, kes kirjutas, kes mängis pilli, kes luges raamatut. 

Talvi ooverlokitas kõikide soovijate siidisallid ära

Eve mängis mõned lood, sest kontsert jäi natukene hiljaks

Teise päeva õhtul oli meil kultuuriõhtu, mille raames Kristiina Ehin ja Silver Sepp käisid meile kontserti andmas. Silver musitseeris ja laulis, Kristiina luges enda luuletusi ja ema verivärskest raamatust lugusid. See oli üks ütlemata ilus kontsert. Selline intiimne, vaba, nii rahvale suunatud ja nii vahetu. Rahvast oli üksjagu kokku tulnud, ühtegi vaba kohta küll ei olnud. Osad inimesed seisid isegi püsti. Mul kerkis selle kontsertiga erinevaid mõtteid üles. Üks oli see, et inimene peab ikka väga andekas olema, kui ta kummivoolikust ja roostes naeltest muusika välja võlub. Ja seda Silver teeb, hästi teeb. Teine mõte oli seotud Kristiina ja tema luulega. Tundsin end natukene harimatult, sest ma tõesti ei ole tema luulega kursis ja mind tabaski mõte, et laia silmaringiga inimene on kursis praeguse aja ühe Eesti tuntuima luuletaja loominguga. Võtsin plaani kasvõi üks Kristiina luulekogu läbi lugeda, et ma ei peaks tundma piinlikust, et ma ei tea tema loomingust mitte midagi.

Kristiina ja Silver olid veel tükk aega meiega koos Sulu küla majas ja soovijad said autokastis klaverit mängida ja lapsed seda soovisid. See oli üldse nii äge, nad olid lava teinud autokasti. Kristiina sinna küll ei roninud, aga Silver lauliski seal autokastis. 

Olid väga intensiivsed kolm päeva. Mina päris teistega sammu astuda ei jaksa ehk õhtul ikka läksin normaalsel ajal magama, et oleks hommikul jõudu jälle olla selle melu ja tegemiste sees. Avest oli mulle väga suur tugi ja abi, ilmselt ma poleks laagrisse läinud, kui Ave poleks olemas olnud. Püüdsin küll ka ise endale tegevust leida (põhiliselt kududes) ja sisendasin endale koguaeg, et kõik on äge, kõik on hästi, kõik on tulnud ilu looma ja ma usun, et ma sain ikka täitsa hästi hakkama. Mul olid omad raskused ja ma pidin palju endaga tööd tegema, aga ausalt öeldes seal selle töö sees olles kuidagi aeg lendas ja kuna koguaeg oli vaja midagi teha, siis polnud ka väga aega keskenduda ärevusele. 

Ma käisin nüüd teist korda Wäega Wärgi pärimuslaagris ja nagu esimene kordki tundsin, siis tundsin ka seekord, et olen õigel ajal õiges kohas.  Ma olen enda üle ikka väga uhke, et ma laagrisse läksin ja kunsti luua sain. Janika on väga hea juhendaja - ta on kannatlik ja järjepidev, põhjalik ja abivalmis. Ja tema teadmised on ikka väga suures ecoprindi vallas. Just selle koha pealt, et milline taim millise jälje jätab. Kõik muu keemia sinna otsa veel. Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud kerge, aga ma saan öelda, et ma sain hakkama. 

Sellised tegemised on minu jaoks päris suur väljakutse, aga kui ise endale väljakutseid ei loo, siis ega teised ka luua ei saa. Ja ma siiralt hindan seda naisenergiat, mis 14 naist koos juhendajaga luua suudavad. Õllesummer kahvatub selle kõrval tugevalt. Nüüd ma taastun mõned päevad, olen vaikuses ja rahus, ilma üleliigse meluta. Hoian ennast ja puhkan. Aitäh kõikidele laagrilistele, eriti Avele ja Evele. Ja muidugi Janikale. Küll on hea, kui Su elus on inimesi, kes usuvad Sinusse ja vajadusel on toetavad. 

Teie Ennike