Meie beebile :)

Maikuu jõuab järjest lähemale ja lähemale ning minu sõrmed muudkui sügelevad ja sügelevad. Ma suure hurraaga hakkasin kohe kuduma, kui sain teada, et vanaemaks saan. Polnud nii palju mahtigi, et oodata ära, kummast soost pisike on. Ostsin valge lõnga ja kudusin talle tekikese. No siis saime juba teada, et tulemas on tüdruk ja siis ma olin ikka täiesti ohjeldamatu oma roosamanna sees :D Et ma selle roosamanna sisse ära ei upuks, tellis Piret minult beebipoisile tekikese ja ma olin helesinise lummuses. Sain selle teki valmis ja vaatasin seda igast nurgast ning sain aru, et ma tahan meie beebile ka sellist tekki, kuna esimene, mis ma tegin, oli selline toekam ja paksem, aga meil on ju kevadebeebi ja siis ma mõtlesin, et ikka tore oleks, kui tal oleks õhuke ja pitsiline tekk ka. Isegi lõng oli juba olemas :D 

Hakkasin suure hooga kuduma, aga siis tekkis mingi seisak. Ma ei teagi. Lihtsalt ei olnud sellist tunnet, et tahan kududa ja tekike seisis diivani käetoe peal. Mõtlesin koguaeg, et mul pole aega ja sisustasin oma aega lugemisega, jalutamisega, koristamisega, söögi tegemisega, joogaga, pilatesega, õppimisega - no tegin igasugu asju ja aega nagu päriselt polnud. Ja siis ühel ööl nägin unes, et beebi oli juba sündinud ja mul ei olnud asjad valmis. Ärkasin hirmuhigiga üles ning mõtlesin, et nüüd on aeg, kuigi päriselt oli sellel hetkel beebi sünnini kümme nädalat. Kudusin kohe ühe päevaga kaks lõngakera ära ja teisel päeval veel ühe lõngakera ära ning valmis ta saigi. Pesin puhtaks, laotasin kuivama ja olin ise hirmus õnnelik, et selle töö ette võtsin. Tekk tuli just nii ilus ja õrn, nagu ma lootnud olin. Ja muidugi roosa :) 

Ja siis vaatasin neid kampsuneid, mis ma teinud olin ning mõlemad tundusin kuidagi nii suured. Üks oli küll kootud vastsündinu suurusega, aga oli sama suur, kui 1-3kuuse kampsun. Ja siis ma otsustasin, et koon veel ühe kampsuni. Olin seda kampsunit varem kudunud (Alissale ja Lilile), aga kui õpetuse ette võtsin, tundus kõik nagu hiina keel. Mitte midagi ei saanud aru. Lugesin kaks korda õpetuse läbi ja sain aru, et lugemine ei vii mind kuigi palju edasi. Peab otsast tegema hakkama. Ja hakkasingi. Rida realt läksin edasi ja kõik oli selge nagu seebivesi. Ilma irooniata. Tegelikult ka ei olnud midagi rasket. Olen tähele pannud, et kui mulle mõni õpetus tundub raske, siis ma pean lihtsalt hakkama rida realt edasi minema.  Sellest sada korda läbi lugemisest pole mingisugust kasu. Ikka peab hakkama otsast tegema. 

Igatahes on nüüd pisikesel piigal päris esimene kampsun ka olemas, kuigi mulle tundub, et ikka on liiga suur :D aga ma vist järgmist kampsunit tegema ei hakka... Mind, hullu, muidugi ei tea ka, mis mõte mul parasjagu pähe lööb või unes näen.... Ilmselt mulle tuleks lõngapoodide blokk peale panna :D Aga ma ise olen hirmus rahul tegelikult, sest kõik, mis ma talle kudunud olen, on armastusega kootud. Igaksjuhuks ükskord küsisin Anetelt, et kas ta üldse tahab neid minu kootud asju? Äkki ta tahab ainult poest ostetud stuffi, aga Anete ütles, et ikka loomulikult tahab. Uh, hingasin kergendatult, sest olen tõesti ohjeldamatu olnud. Ma oma lastele päris pisikesi asju ei teinud, ei olnud siis veel nii osav, aga aastate jooksul on nii mõnigi beebi minu kootud asju saanud kanda. Enda lapselapsele ilmselt koon ka edaspidi palju asju, sest need on kõik nii pehmed ja soojad ning ei saa ära unustada, et südamega tehtud. 

Kevad on käes :) Ja oodata on veel 8-9 nädalat. See aeg läheb ruttu. Loodan nii väga, et minust saab hea vanaema. Ma oma vaimusilmas juba näen, kuidas ma talle Petsoni lugusid loen :D ja siis me koos naerda saame. See, et sinna juurde käib väikeste kampsunite kudumine, on kuidagi nii loomulik. Ootan nii väga seda pisikest imet :) 

Teie Ennike

Hip-hip-Hurrrraaaaaa!

Täna on Sebastianil sünnipäev :) ja kevade alguse päev. Mis saaks veel toredam olla? Jälle üks pime, külm ja pikk talv üle elatud. Aga et keegi ei arvaks, nagu meil oleks igav elu, siis mul on postitamata minu ja Sebastiani sünnipäevapidu. Minul nimelt oli 14.märts sünnipäev ja ma sain 45aastaseks. Selline "pooljuubel". Kuna kõik armsad inimesed küsisid juba ammu meie käest, et kas pidu saab ja kus pidu saab ja millist pidu saab, siis tundis minu armas abikaasa teatavat survet. Mina ei tundnud midagi :D Pole just eriline pidutseja... Aga selge oli see, et ega me niisama lihtsalt ei pääse ja midagi me peame ikka tegema minu ja Sebastiani sünnipäeva puhul. Mida lähemale jõudis sünnipäev, seda enam ma hakkasin Arvo käest küsima, et mis siis saab, aga Arvo oli salatsev ja ütles ainult, et vaatame seda asja, kuni lõpuks tal ei jäänud midagi muud üle, kui ikka ära rääkida, mida me siis teha võiksime. Ja mõtted olid tal head!

15.märts pakkisime kõik vajaminevad asjad kokku, mahutasime end viide autosse ja hakkasime sõitma Lõuna-Eestisse. Ilm oli ilus, päike paistis, midagi ei sadanud, aga tuul oli päris kõva. Kui me tegime Tikupoisis ja Tartu Lõunakeskuse juures pissipeatuse, siis oli nii külm tuul, et ma mõtlesin, mismoodi see päev küll üle elatakse? 

Esimene sihtkoht oli Tilleoru matkarada. See asub Põlva maakonnas looduskaunis kohas. Tee sinna orgu oli käänuline ja mägine. Selline tunne oli, et tee saab otsa, aga me läksime rahulikult, sest mida lähemale me jõudsime Tilleorule, seda lumisemaks ja jäisemaks kõik läks. Tänasin iseennast, et olin ikkagi naelikud ka pagasnikusse pannud. Kohale jõudes päike ikka paistis ja nii uskumatu, kui see ka pole - tuult ei olnud üldse. 

Asusime teele. Kaarti vaadates saime aru, et rada ei ole enam endine ringikujuline, vaid edasi-tagasi matk. Olime natukene pettunud, sest ei saanud päris täpselt aru, mis nägemata jääb. Arvo arvas, et küllap sealt on metsa välja viidud ja seetõttu on kõik mudane ja läbipääsmatu. Rada kulges tõusude ja languste saatel, oli hästi põnev. Adeele ei jaksanud juba peale poolt kilomeetrit kõndida ja Ailen pidi teda süles tassima. Arvo valis just selle raja seetõttu, et see oli lühike - ainult 4,5km. Arvasime, et Adeele kõnnib selle vabalt ära, aga olime liiga optimistlikud. 

Umbes kilomeeter peale algust jõudsime lagendikule, kuhu paistis päike peale ja lumi oli peaaegu ära sulanud. Leidsime mahalangenud puu ja seadsime end sinna sisse, et piknikut pidada. Olime kaasa teinud praemuna ja kaerahelbeküpsiseid. Teistel oli ka igasugu asju kaasas. Meil oli seekord kaasas kaks koera - Liisu võttis oma Mia ka ühes, sest Märjamaale ei jäänud kedagi, kes oleks teda pissitanud. Oi, nendel koertel oli häda majas! Kõik sõid ja nad ju tahtsid ka. Arvo ja Raivo siis kordamööda jagasid koertele palakesi ja polnud ohtugi, et viimased kuhugi kolama lähevad, sest koguaeg sai midagi süüa. Adeele sõi juustupulki ja nagu hiljem selgus, oli see väga hea kütus, sest ta kõndis jupi maad oma jalgadega. 

See vahepeatus oli väga mõnus seal päikese käes. Kui keha oli kosutatud, kulges tee edasi muudkui üles- ja allapidi. Naelikud oli väga hea valik, sest ikka libe oli ka. Koerad jooksid vabalt. Meie Mira jooksis küll kõige ees, aga tuli iga natukese aja tagant nuusutama, kas mina ja Arvo ikka tuleme ka. Ma ei tea, mul oli kuidagi nii stressivaba. Mõtlesin, et kus ta ikka kaob või läheb, jookseb siinsamas meie juures. Tavaliselt ma ikka nii põen, kui ta lahtiselt jookseb. Jõudsime Merioone allika juurde. Julgemad maitsesid ka allikavett. Ma pidin koguaeg vaatama, et Mira vette ei läheks, sest ikkagi külm oli ju. Aga ta on hull veehaige, andis teist ikka eemale hoida. Allikavesi oli puhas ja pehme, enamus maitses. 

Peale allikat pidime minema trepist üles. Selline tunne oli, et ei ole eluseeski trenni teinud - nii võttis hingeldama. Üles jõudes seisime silmitsi eesti kõige jämedama männiga. Adeele oli selleks ajaks juba nii väsinud, et Arvo kandis teda kukil. Ikka paras raskus matkajuhile! Peale seda mändi hakkas rada kulgema pigem languses. Arvo pani korra ikka põlve maha ka, aga kõik jäid püsti ja midagi hullu ei juhtunud. Adeele avastas, et saab pepu peal mäest alla lasta ja oli jälle energiat täis. Koerad elasid oma õnnelikku koeraelu :)

Matk kulges ilma igasuguste probleemideta. Kõik olid heas tujus ja jaksu oli. See ei olnud mingi kerge matkarada, aga seda huvitavam oligi. Meie kandis siin on matkarajad sellise dlauged ja igavad - ilusad küll, aga igavad. Lõuna-Eestis on ikkagi mägine ja peab rohkem pingutama, et rada läbida.  

Peale matkamist võtsime suuna Pilkuse puhkemaja poole, mis asus mõni kilomeeter ennem Otepääd. Oleme seal majas kaks korda ennem ka käinud, aga seekord oli kõik teisiti. Maja oli nii ümber ehitatud ja korda tehtud, et ei tundnud seda kohe äragi. Kodulehel on kirjas, et maja mahutab 12 inimest, aga tegelikult on voodikohti 14le inimesele. Meid oli 15 ja kaasavõetud madratsiga tulime kenasti toime. Suur muudatus oli see, et üleval korrusel on nüüd WC, mille üle mul oli väga hea meel, sest ma kardan neid pikki treppe. Muuseas, meie Mira ei olnud sellest trepist nõus ei üles ega alla minema. Kui magama läksin, tõi Arvo ta süles minu juurde ja kui hommikul ärkasin, siis tõi  Rainer ta süles alla tagasi. See trepikartus on tal tulnud pimedusega. 

Tegime kambakesi kõik söögid valmis ja lasime hea maitsta. Arvol oli suitsuahi kaasas ja ta tegi suitsulõhe. Margus ja Bassu grillisid šašlõkki, Ailen oli teinud 5kg kartulisalatit, mina olin teinud küpsisetordi. Kõike oli külluses ja selleks ajaks, kui sauna pidi minema, olid kõigil kõhud liiga täis. Aga saun oli mõnus! Vaprad käisid jääaugus ka - tiik oli kohe maja juures. Mina ei käinud, ei suutnud. Raivo tegi sangartele (Sebastian, Rainer ja Luhtu) sellist sauna, et nad ei jõudnud ära ohkida, mis nad kogenud olid :D Äkki oli 105 kraadi kuuma? Midagi sellist. 

Bassu mängis südaööni kitarri ja me laulsime. Vapramad tantsisid kella kaheni öösel. Oli nii mõnusa energiaga õhtu. Kõik tegid kõike kaasa ja keegi end laua alla ei joonud. Hommikul oli piisavalt aega, et kambakesi kõik ära koristada ja algaski kolmetunnine kodutee. 

Me Sebastiani ja Arvoga täname kõiki, kes võtsid vaevaks selle pika ja elamusi täis teekonna meiega ette. Aitäh Liisu, Raivo, Ailen, Adeele, Alissa, Bassu, Margus, Luhtu, Essa, Getter, Katariina ja Rainer. Aitäh ka Mirale ja Miale, kes olid väga head kutsad ja mingeid probleeme ei valmistanud. Oli eriline ja teistsugune sünnipäevapidu ja just selline, mis võiks mulle ja Sebastianile meeldida. Aitäh, Arvo, Sulle selle organiseerimise ja teostamise eest - ma nägin ju kõrvalt, mida selline sünnipäev tähendab. Ma ise ei oleks eluseeski midagi sellist korraldada suutnud. Suur aitäh! 

Täna tunneme rõõmu Sebastiani sünnipäevast - kaneelirullid on kindel valik :) Ilusat kevade algust kõigile!

Teie Ennike

Kevadkuud tervitamas

Tihti hommikuti tunnen suurt soovi Liisule midagi ilusat öelda. Liisu on alati messengeris saadav ka ja ta ütles mulle, et tahaks rappa minna, sest õues on nii mõnus. Vaatasin arglikult oma abikaasat ja ei julgenud mõtet välja käia, sest ta saabus üle kahe nädala koju ja jõudis siia alles kell kaks öösel. Hommikul kell kaheksa juristasime juba kohvimasinaga. Aga ikka kripeldas. Lõpuks ütlesin, et Liisu siin kirjutab, et tahaks rappa... Rõõm oli minupoolne, kui Arvo ütles, et aga lähme siis! Küsisin Liisult, kas see raba on soov? Ja ütlesin, et meie oleme valmis minema :) Leppisime kokku, et kell 12.00 korjame Liisu auto peale. Hõikasin perechatis ka välja, et on minek, ühinege, kes soovib, aga ei soovinud keegi. Kuna Sebastian käis kaks nädalat tagasi rabas (rabajärves ka muuseas), siis ta ei viitsinud ka meiega ühineda. Nii juhtuski, et me läksime Liisu ja Arvoga Jalasele. Sellist asja juhtub ikka väga harva, et keegi ei haaku, aga me ei lasknud end sellest häirida ja otsustasime ikkagi kevadkuud tervitama minna. 

Saatsin Arvo poodi, sest mul oli tunne, et ma tahan küpsetada meile õunamuffineid. Retsepti võtsin Nami-Namist. Panime soojad muffinid karpi, tegime kohvi ja läksime Liisut auto peale võtma. Ilm oli ilus - päikest küll ei olnud, aga täiesti tuulevaikne ja sademeteta, sooja 2 kraadi. Oma armsa Mira võtsime ka kaasa. 

Jalase matkarada kulgeb mööda metsa, põldu ja laukaid. Metsa all oli maapind kõva, mis oli väga hea, sest muidu oleks ainult üks suur muda olnud. Metsaalune on peaaegu lumevaba. Läksime reipal sammul ja lasime Miral nuusutada neid võõraid postitusi. Ma ei julgenud algul Mirat vabalt jooksma lasta, aga Arvo julgeb alati mitme eest ja nii saigi Mira vabalt ringi joosta. Ainult laudtee peal oli rihma otsas. Oi, ta oli õnnelik! Nagu kevadine vasikas :)

Raja lõppu jõudes sõime õunamuffineid ja korjasime pajuoksi. Nii mõnus oli olla. Ütlesin vist lausa kaks korda, kui hea meel mul on saabuva kevade üle. Päriselt on ka  - jälle üks talv üle elatud. Rääkisime Liisuga, et seekordne talv ei olnudki nii pikk ja õudne, sest meil on nii palju igasuguseid joogasid, pilateseid, jõusaali trenne, saunaõhtuid, väljasõite olnud, et sellist diivani peal lebotamist on ikka väga vähe olnud. Koguaeg on midagi toimunud. Võib isegi öelda, et väga aktiivne talv oli. Aga ikkagi on nii hea meel, et see hakkab läbi saama. Uuel nädalal lubab juba kümme ja enam kraadi sooja!

Sõime muffinid ära, ajasime juttu ja hakkasime tagasi kõndima (üks Jalase miinuseid - rada on edasi-tagasi, mitte ring). 

Igatahes jälle käidud ja nähtud. Rada on väga hästi läbitav ja kui ilm on ilus, siis minge ka :) Õue! Sest kui hästi kuulatada, kuuleb linnulaulu ja hästi nuusutada, tunneb kevadelõhna. Mira võib teile rääkida, mis lõhnu tema kõik tundis, kui sai vabalt ringi joosta :D 

Aitäh Liisu selle vahva hommikumõtte eest! Eriline tänu ka Arvole, kes peale hullumeelseid töönädalaid oli valmis kohe rappa minema, kui mõte õhku visati. Tore oli teiega jalutamas käia :)

Teie Ennike