Tekstiilide modelleerimine

Seda modelleerimist me oleme nüüd saanud söögi alla ja peale. Lihtsas maakeeles ei ole see midagi muud, kui heegeldamine, kudumine ja tikkimine ja vastavalt tegevusele on selle "tekstiilide modelleerimise" järel I, II või III. Kuna aasta ei ole alanud päris nii nagu oleks võinud, siis ma olen ülikoolis hetkeseisuga neli ainet võlas. Nendest üks siis heegeldamine. 

Mulle tegelikult käib natuke pinda kogu see materjali raiskamine ka. Päriselt. Olgu, ühel päeval on mul hea kasutada neid proovilappide mappe, kuid tegelikult on see ikka väga suur kulu. Ja näiteks - kui me praktikas teeme läbi topeltkroonlehetedega lille, siis milleks on vaja lasta kodus teha veel tavalist lille? Selleks, et nendel tudengitel ikka kodus midagi teha oleks...eksole. Muidu hakkab igav ka veel. 

Ma olen väga ärritunud ülikooli peale, sest mulle tundub, et kasvatusteaduste instituut ja kunstide instituut ei tee omavahel koostööd, st puudub kommunikatsioon ja seetõttu on nende klassiõpetajatest üliõpilaste elu, kelle kõrvalaineks on käsitöö- ja kodundus, ikka väga pingeline ja töid täis. Ja siis leiad postkastist peametoodiku meili, et tegelege ikka tema ainega ka - hetkel ei ole ju nii palju aineid käimas. Jajah... Järelikult ei tea ta midagi. 

Igatahes, kahe nädala pärast on sess. Peale pikaajalist tööd ja erinevate tegevuste vahepeal ma olen suutnud oma heegeldamise asjad saada nii kaugele, et saan ühe võla likvideerida. Vaja on teha veel praktilise eseme kaaskiri (milleks see? et ikka oleks midagi teha....). 

Mõned näidised:

Samasugune mapitäis (veel suurem) on kudumist ja no tikkimisest on mul tehtud ainult kirjalik lõputöö. Seega - kes armastab tikkida, anna endast märku - mul on pakkuda loomingulist tööd. 

Ja ega siis mapist ei piisa. Iga selline aine lõppeb mingisuguse praktilise esemega. Kudumine lõppes Märjamaa vesikilgikirjas sokkide ja kinnastega, õmblemine pluusiga (selle olen ka võlas ja see ei ole sugugi valmis) ja nüüd oli samamoodi vaja teha riideese. Mul ei olnud ühtegi ideed, absoluutselt ka mitte. Heegeldasin siis valmis helerohelisest beebilõngast 60 ruudukujulist motiivi ja nende tegemist alustasin Laulasmaa SPAs, sest milleks puhata? Jätkasin nende tegemist Soomes (sobib väga hästi kätele töö pakkumiseks, kui ei oska enda kätega muud peale hakata, kui tobedusi) ja siis oli ahastus. mida ma nende motiividega peale hakkan? Loogiline järeldus - sall. Ja kuidas? Ei suutnudki välja mõelda (mu mõtlemisvõime ei ole hetkel kõige paremal tasemel ka) ja kui Riina ei oleks mind aidanud, st ei oleks mind õpetanud nii konkreetselt kui ka veel hiljem läbi skype, siis mul oleks ikka veel need 60 motiivi. Aitäh Riinale... Ausõna. 

Ja aitäh, armas mees, et aitasid sellest nartsust salli teha. Sassile ka muidugi aitäh, sest kui tema ei valvaks tööde tegemisi, oleks meil kõik tööd tegemata. 

Ilus eks? Aga milleks? Noh, salli võib muidugi kaela ka panna, soe ja pehme ja praktiline. Järgmise aine raames me peame tegema pimedatele lastele mõeldud raamatu seedeelundkonnast tikkides, kududes, heegeldades ja õmmeldes. Punktkiri peab ka olema. Nüüd ma küsin päris tõsiselt, et kas kellelgi katus sõidab? Mu ahastus selle ülikooli suhtes on aina süvenev. Mõtlen vahest, et kui ma oleksin teadnud, et see kõik on nii raske, siis mina ei oleks küll läinud, aga mu ego ei luba ka pooleli jätta. Seega - igasugune abi on teretulnud:)

Segased lood...

....minuga.

Segaste lugude tõttu olime jälle Soomes. Seekord ainult mina ja Sebastian. Robin, tubli koolilaps, pidi kenasti koolis käima, aga sellel hetkel kui me chek in-ist läbi sõitsime, helistas Robin ja ütles, et tal on 37,8 palavik. See juhtus eelmisel esmaspäeval ehk 11. veebruar. Täna, uue nädala esmaspäeval, on tal ka 37,8 palavik. Sest kui on segased lood, siis segadusest puudust ei tule. Kahjuks.

Taaskord ei käinud me lõbusõidul. Nii lihtsalt on praegu ja midagi pole teha. Või noh - eks teha võiks igasugu asju, aga tundub, et hetkel püütakse teha nii, et mina võidaks kõige enam. 

Vastlapäev ja sõbrapäev olid vahepeal. Kuna Sebastian ei söö vastlakukleid, millel on vahukoor, siis olin sunnitud küpsetama talle ise kukleid. Kadri, hea inimene, ütles mulle FB-s, milline vahukoor Soomes osta kõlbab ja mees rääkis, kuidas on soome keeles pärm. Kaalu tal polnud, dl - kannu polnud, aga kuklitega saime hakkama. 

Fotokat ka ei olnud... Ma ei tea, kuidas ma niimoodi kodust ära läksin, et ühtegi fotokat kaasa ei võtnud. Pidin leppima telefoni lisafunktsiooniga, kuid see on keeruline, kui oled harjunud ilusaid fotosid tegema. 

Seebuga tegime lumemehe ka. 

Ühel õhtul käisime Arvoga jalutamas Heinola kesklinnas. Seal avati just parasjagu jääfestival ja mõned tööd olid juba tehtud ka. Üks suur liumägi oli, kust Sebastian õndsas üksinduses alla lasi. 

Kuna ma ei kontrolli üldse oma käsi ja ma teen nendega seda, mida ei tohiks teha, siis ma ostsin  lõnga ja vardad ning kudusin endale sokid ja kindad. Sellisel moel töötasid mu käed minu kasuks:) Tunnistan ausalt, et ma tegelikult ei mäletagi, millal ma endale midagi kudusin. 

Nüüd me oleme Eestis. Robin on haige ja segased lood ei ole lahenenud. Olin lohutamatult pisarais koju sõites, sest ma ei tahtnud siia üldse tulla... 

Kui ma 11 ööd ära magan, siis tuleb Arvo tagasi... 

Sealife

Käisime poistega Soomes Arvo juures. Ei käinud lõbureisil, käisime, sest praegu on lood nii ja seda oli vaja. Robin puudus koolist viis päeva perekondlikel põhjustel ja keegi ei ole selle kallal sõna võtnud. 

Läksime laupäeva hommikul (26. jaanuar) ja Helsingisse jõudes käisime Sealife`s. Me ei olnud sinna varem sattunud - ise ka ei saa aru, kuidas see nii oli juhtunud. Nüüd on käidud ja kuigi piletiraha oli krõbe, siis minu arvates oli see üks vahva käik. Mulle väga kalad meeldivad ja ma tahaks endale koju ka korralikku akvaariumit (ma ei saa aru, miks mul seda ikka veel ei ole...). Väga kihvtilt ehitatud meremaailm, tõesõna. Ägedad ümmargused akvaariumid, peakohal ujuvad kalad, värvi ja valgusega muutuvad elamused. 

Käisime tehases, kus Arvo töötab. Poisid nägid, kus ja mida nende isa teeb. Ülejäänud aja olime. Lihtsalt niisama olime. Arvo käis kolm päeva tööl, mina ja poisid hoidsime korteri korras, käisime poes, tegime süüa, mängisime lauamänge ja poisid ei saanud ilma tubajalkata. Mina tegin enda heegeldamise kodutööd. Imelik oli olla ja oodata teda öösel töölt koju - väga harjumatu tegevus, sest viimased seitse aastat ootan ma teda koju kaks korda kuus...

Sebastian jäi sel päeval kõhugrippi, kui pidime koju sõitma ja õues oli lumetorm. Kojusõit oli pikk ja väsitav, kuid see oli esimene kord, kui tulime kõik koos koju - mina, poisid ja Arvo. Oma koju. Nüüd on Arvo kodus poolteist nädalat, sest nii lihtsalt peab praegu olema.

Mina olen ikka haige.... 

RJK Märjamaa CUP 2013

2005 ja 2006 aastal sündinud poistel oli eile Märjamaal turniir. Vastastikku olid Märjamaalt kaks, Kohilast kaks ja Raplast kaks võistkonda. Mina ei tea kahjuks rääkida suurt midagi, sest ma olin eile pika päeva ülikoolis, kuid Robin oli hea inimene ja viis lapse võistlema. Tegelikult Sebastian ei tahtnud minna, sest ema ega isa polnud, kuid treener tahtis, et ta siiski läheks, sest tal oli väravahti vaja.  Mina tahtsin  ka. Kogemuse pärast kasvõi. 

Robin  saatis mulle sõnumeid peale igat mängu. Sisu oli näiteks selline: 7:0. Mina pidin siis aru saama, et kelle kasuks :D Ei saanud loomulikult ja vajasin täpsustavaid andmeid.. Lõppkokkuvõttes sain ma ainult positiivseid sõnumeid: 7:0, 5:1, 4:1, 3:1, 2:0 - kõik selle võistkonna kasuks, kus Sebastian oli väravavaht:) 

Seal osad olid skeptilised, et pannakse kõige väiksem väravasse, kuid Sebastian õigustas end täielikult. Suur vend on Sebastianit väga palju treeninud väravavahiks, sest see sobib Seebule rohkem. Sellisel juhul ei pea kellegagi eriti kokku puutuma ja eks see ole nats seotud sellega ka, et Sebastian ei jaksa teistega võidu joosta, kuna ta on kõige lühem ja väiksem tüüp selles seltskonnas. Robin ütles, et ta sai väga palju kiita. Kohe väga palju - treenerilt, emadelt, isadelt, teistelt mängijatelt. Romet tahtis tulla suvel mängima Sebastianiga ja Andreas pakkus isegi küpsist.  Natuke kurvem osa on see, et inimesed tahtsid teda peale head mängu patsutada, kätt suruda, viite visata - see on Sebastianile vastuvõetamatu. 

Kuna tehti koondarvestus ja Märjamaa II võistkond jäi kuuendale ehk viimasele kohale, said poisid II koha ja hõbedased medalid. Nats ebaaus nende suhtes, kes kõik mängud võitsid ehk Märjamaa Rohelised, kus oli ka Sebastian. See oleks sama hea, et sõidan rallil esimeseks, aga saan hõbeda. Samas - sellisel moel said kõik päkapikud medalid, mis on ju igati motiveeriv. Ja II koht on kah hea koht. Ja medalit kaela saades surus Sebastian treeneriga kätt ka ning see on ikka väga suur eneseületus. 

Rohkem pole miskit kosta. Ma olen haige ja seetõttu on ka blogi vaikne, kuid selline tähtis asi peab olema kajastatud - et ikka oleks märk maas esimesest medalist:)

Esimene väljasõit sel aastal

Mõnikord on nii, et kõik ei ole nii nagu sa tahad ja mõnikord võib juhtuda asju, mida sa ei taha. Mõnikord võib juhtuda, et sul on nii paha, et keegi näeb ja aitab.

Mõnikord aga on vaja võtta natuke teed ja natuke võileibu ja minna ära. Mitte kaugele. Lihtsalt natukeseks ära. Mõnikord juhtub nii, et nad tõusevad üles ja ütlevad, me tahame matkata ja sul ei jäägi muud üle, kui võtta oma asjad ja teised ning minna. 

Keila-Joal oli meil käimata. Kuna poisid muudkui sonisid, et nemad tahavad kuskile minna, aga mina ei tahtnud kuskile, kus on palju inimesi, siis me läksime juga vaatama. Tee ja võileibadega.

Päris külm päev oli. Külma iseenesest ei olnud palju, kuid tuul oli jahe. Niisama seista väga ei saanud, siis tuli kohe värin sisse. Mina olen muidugi eriline kätekülmetaja ka veel pealekauba. Kell oli päris palju, seega me matkarada täielikult ei läbinud. 

Joa taga

 

Kui lähed loodusesse, tuleb kindlasti kaasa võtta sööki, sest tegelikult on mul tunne, et loodusesse tulebki minna selleks, et saaks õues süüa :D See on äärmiselt ärev tegevus ühe 6aastase ja ühe 12aastase jaoks. Ja soe tee on kosutav, kui õues on külm. Sebastian oleks hea meelega lihtsalt hange istunud ja sööma hakanud, aga me siiski üritasime leida mingi pingi, kuhu peale asjad panna. Ma ei saa jätta mainimata, et peale 15 minutit sonimist, et millal me sööma hakkame, sõi ta ära healjuhul pool vortsisaia. 

Ma ei hakka kelgutamisest rääkima, sest ühel väikemehel on põlv väga sinine ja ta arvab siiani, et tegu oli äärmiselt s......a matkaga :D Ta ütles, et ta ei tule meiega seitse aastat matkama - no elame näeme :)

Tegelikult oli mõnus. Ei ole olemas halba ilma, on viletsad riided ja külmetavate käte vastu ma ei saa midagi teha. See lihtsalt on nii. Seda ma pean muidugi ka mainima, et  ega mul poleks väga vahet ka  - ma läheks selle seltskonnaga iga ilmaga vahet pole kuhu, aga täna me ei  lähe kuskile... Robin on hagenud endale kuskilt kõhugripi ja Arvo läks Soome. Mõnikord on lihtsalt asjad nii nagu nad olema ei peaks....

Laulasmaa spa

Meie perel on olnud väga tihe ja töine poolaasta. Arvol on olnud üks majaprojekt juhtida ja igasugu ongelmadega tegelda. Minul oli ülikooli tõttu väga kiire ja pingeline aeg seoses praktika, kõrvalaine ja põhiainega. Lapsed pidid kogu selle jama sees suuresti omavahel asju ajama ja Sebastiani jaoks oli see aeg ikka väga keeruline. Kui ma Märjamaa Gümnaasiumis tunde andsin ja Varbolas tööl käisin, siis ei olnud harvad sellised nädalad, kui ma pidin teda iga päev vanaemale hoida viima. Loomulikult oli see talle vastumeelne ja väsitav. Praktika lõpuks jäi ta haigeks ja oli muidu ka väga närviline/sosistav ja rusikaid viibutav.

Seetõttu otsustasime Arvoga, et parim kink meile kõigile jõuludeks oleks üks väikene puhkus kuskil, kus ei pea mitte midagi tegema:) Ja kuna meile kõigile meeldib väga ujuda, siis loomulik asjade käik oli, et me broneerisime perepaketi spas. Valikus oli kaks kohta. Üks, kus olime varem käinud ehk Pühajärve ja teine uus ehk Laulasmaa. Pühajärvel pakuti meile kahest tuba, ühele lapsele voodit ja teine kaissu, mis minule ei sobinud üldse ja seetõttu valisime uue. Sebastian oleks tahtnud minna hoopis kolmandasse ehk Värskasse, sest seal on kõige kodusemad toidud, aga seda me sel korral valikusse ei võtnud, sest see on ikka väga kaugel ja ausalt öeldes ei kutsunud need kodused toidu ka :)

Mitte midagi teha on hea. Nii hea, et paha hakkab :D Meil oli ilus suur tuba, vanniga vannituba ja piiramatu ujula kasutus. Igaleühele üks protseduur ka. Protseduure oleks võinud muidugi juurde ka osta, sest need ei maksnud hobust ega härga, aga siis see ei oleks enam niisama olemine olnud. Siis oleks pidanud koguaeg kella vaatama ja jälle kuskile minema. Eesmärk oli olla, lihtsalt olla ja muidugi ujuda. 

Ennem ujumist saime meie Seebuga vanni. Meile kummalegi ei meeldi väga, kui võõras inimene meid näpib. Seega, massaaž ei ole meile. Vannis meeldib meile aga väga ja kuna Seebul oli nahk väga kärnas (atoopiline dermatiit ja tõenäoliselt liialdamine piparkookidega) sai tema kummelivanni ja mina valisin endale lavendlivanni. Mullid olid kauba peale :D Väga mõnus oli. Ruum oli hubane ja küünaldega, lõhn oli mõnus ja nagu ma juba ütlesin - jube hea on olla niisama:)

Arvo ja Robin said massaaži. Arvole broneerisin šokolaadimassaži ja Robinile lavendli. Kui nad hotellituppa tagasi tulid, olid nad täiesti läbikad. Nagu oleks peksa saanud. Võttis tükk aega, ennem kui neist asja sai :) Muuseas, diskuteerisime ennem protseduuri, et kas tegu on päris šokolaadiga või mingi õliga. Tegu oligi päris sulatatud šokolaadiga. Nii et - Arvo lõhnas suhteliselt spetsiifiliselt peale seda jama. 

Hästi palju käisime ujumas. Lausa nii palju käisime, et kui me kohalolekupäeva õhtul küsisime poistelt, et kas ujuma tahate, siis nad ei tahtnudki:D  Laulasmaal on päris hea saunakompleks ja ujuda saavad nii väikesed kui suured. Eriline tõmbenumber on puuküttega välisaun, kust saab otse basseini hüpata ning vastuvoolubassein. Sebastianil ei ole muidugi saunadest sooja ega külma, kuid talle ei valmista mingisugust probleemi minna 34 kraadisest veest otse 25 kraadisesse vette ning öelda sealjuures, et küll on hea. Kõik saunad, peale infrapunasauna, käisime me läbi. Ka välisaunas ja õuebasseinis. Oli ikka mõnus küll:)

Kui me just parasjagu ei ujunud või ei aelenud, siis me sõime või mängisime lauamänge. Söögid olid kindlasti paremad kui Värskas, kuid viletsamad kui Pühajärvel. Sebastini arvates ei olnud seal peale singi ja saia üldse midagi head süüa, aga tema arvamus ei lähe arvesse. Näiteks oli lõnasöögiks kanasupp, risotto ja kohupiima.leiva vaht pohlakeedisega ning meie kolm ägisesime peale sööki. Isegi isetehtud leiba pakuti. Seebu sõi  kanasuppi, kui Arvo oli sealt kõik klimbid väljavõtnud ja suppi peaaegu enam polnudki ning leiba. Eriline tüng oli, kui toodi veel piparkooke ja nendel oli glasuur peal:D Ema oma osavate näppudega nokkis siis glasuuri ära. Ütleme nii, et nälgas ta polnud, kuid ega ülearu toidetud ka mitte. Kui ülejäänud ei teadnud, mida hommikusöögiks süüa, sest valik oli nii suur, siis Sebastian istus oma saiaviilu ja singiviilu otsas ning keeldus isegi veest, sest seal olid sidrunid sees. Kojujõudes sõi mehe eest!

Kui me spasse sõitsime, siis ma ütlesin, et ma ei võta ühtegi ülikooli asja kaasa. Nii suure raha eest ma õppida ei kavatse. No ei võtnudki.... Vähemasti mitte trükitavaid asju. Võtsin lõnga ja heegelnõela ning alustasin riideeseme heegeldamist tekstiilide modelleerimise aine raames. Ei saa kohe rahus olla. 

Lobby baaris, mis hotellis asus, käisime ka - kooki söömas ja majaveini maitsemas. Ja hotellitoas olevas vannis käisime mitu korda. Kõik käisime, sest ujumisest oli ju ikka vähe, eksole:D Mängutuba oli armetu ja olematu, kuid see meid ei morjendanud, sest ega Sebastian sellistes ühistubades mängida ei tahagi. 

Mõnus puhkus oli. Viimase päeva hommikuks oli muidugi märgata, et Sebastian tahab koju. Küllap ta tahtis tavalist sööki ja LEGO. Oma kodus on ikka kõige parem...

Mina olen rahul ja ülejäänud kaader on ka rahul. Sai puhata, ujuda, hästi süüa ja koos olla. Ainuke asi, mis untsu läks sellest vees ligunemisest, oli näonahk, aga see on ka nüüdseks tagasi tõmmanud. Laulasmaa on kindlasti selles nimekirjas, kuhu võiks kunagi tagasi minna. 

Selline aastalõpu väljasõit. Täna teeme süüa ja ootame enda juurde kalleid inimesi, kellega ära saata vana aasta ja vastu võtta uus aasta:)