Sebastianile uus kampsun

Ma ükskord kudusin Sebastianile ühe kampsuni, millest sai kiiresti tema lemmikriideese. Temaga on üldse nii, et kui talle mingisugune asi meeldima hakkab, siis jäägitult ja kui võimalik, siis tahab saada vastavalt kasvutempole pigem samasuguseid asju. Väiksemana oli tõeline tragöödia, kui oli vaja talvejope suurema vastu vahetada, sest ta tahtis täpselt samasugust, nagu oli vana, aga sellist polnud enam saada. Nii polegi midagi imestada, et alates neljandast eluaastast on tal ühte marki ja tegumoodi Nike tossud... Veel uurust jagub :)

Aga see kampsun. Eveli on üks vinge käsitööline ja ma olen tema loomingu õpetusi varemgi kasutanud, sest peale selle, et ta teeb väga ilusaid asju, oskab ta panna kirja ka äärmiselt selgesõnalisi õpetusi. Sebastiani lemmikkampsun hakkab väikseks jääma ja kui ma ääriveeri küsisin, et kas uue kampsuni võib poest osta, vaatas ta mind nagu ilmaimet ja ütles, et selliseid ei müüda ju poes :) No ei müüda muidugi... 

Otsisin aga Eveli õpetuse välja (tunnistan ausalt, et ei suutnudki leida ja sain õpetuse otse väljatöötaja käest) ja tellisin lõnga ära. Ikka sellesamuse maavillase ja natuke hammustava Novita 7 veljestä, sest Sebastian tahtis nii, kuna tema meelest see ei hammusta, vaid on hoopis väga soe ja mõnus lõng. Värvi lasin ka kampsunisaajal valida ja ta alguses tahtis punast, sest see on tema lemmikvärv, aga siis hakkas kahtlema, sest vana kampsun on sinine. Selle lõnga kasuks räägib veel asjaolu, et ta ei muutu topiliseks ega kulu ära. Oma esimest sellist kampsunit on Sebastian nüüd kandnud üle kahe aasta väga tihedalt ja see ei ole sugugi viletsas seisus. 

Nii mõnus kampsun ja nii hea kududa! Lõng on suhteliselt jäme ja kampsun saab kiiresti valmis. Tegin seekord pikema krae, saab vajadusel kurguauguni kinni nööpida ja salli eest kasutada. Muidu on Sebastian üks väga tundlik tüüp, aga selle kampsuni pisut maavillasus teda sugugi ei häiri. See on nüüd juba neljas samasugune kampsun, mille ma olen kudunud :) Ühe suuruse jagu on veel varu ehk siis karta on, et ma saan seda oma elus veel kord kududa. 

Kes ei pelga palmikuid, siis see on üks tänuväärne riideese, mida oma lapsele või lastelastele kududa. Meil on see kampsun küll täiesti asendamatu nii jahedatel suveõhtutel kui ka külmadel talvepäevadel. 

Sebastian on rahul :) Väga :) Ja kui tema on rahul, olen mina ka. 

Raplamaa JK 2006 poiste esimene välisturniir Soomes - PuiU turniir

Raplamaa Jalgpallikooli 2006 kasvandikud ehk siis ka Sebastian käisid oma esimesel välisturniiril Soomes. Kui me Eestis oleme juba väga paljudel turniiridel osalenud ja vastased üldjuhul korduvad, siis nüüd oli küll päris esimene kord üle pika aja, kui polnud õrna aimugi, mis tulema hakkab. Mängud kestsid 35 minutit, ilma vaheajata. Meie poiste jaoks oli see esmakordne kogemus nii pikalt mängida ja meil polnud õrna aimugi, kui hästi nad nii pikalt kestavad. Esmane kogemus oli ka see, et 16 kasti joonelt algas suluseis. 

Esimene kohtumine oli satsiga FC Kontu sininen. Meie poisid osutasid Kontu poistele vahvat vastupanu ja realiseerisid väravaolukorra kahel korral. Vastastel õnnestus lüüa ka üks omavärav ja nii jäigi seis 3:2 meie poiste kasuks. See on alati väga edasiviiv jõud, kui esimene mäng õnnestub. 

Teine mäng oli Tups'iga ja selles mängus oli juba üsna mängu alguses näha, et nad on meie poistest üle. Kuigi meie poistel oli väga palju väravavõimalusi, ei suutnud nad mänguolukorras ühtegi ära realiseerida. Ainsaks väravaks jäi Hugo poolt löödud penalti. Sebastian aga pidi viis korda palli puurist välja võtma ehk siis lõppseis meie poiste kahjuks 5:1.

Laupäevaks oli sellega mängud läbi - üks võit ja üks kaotus ning suured lootused pühapäevaks.

Uus päev algas juba varakult. 9.40 kohtusid poisid PuiU poistega (vist). Selles mängus polnud katlustki, et tegu oli alagrupi nõrgeima lüliga ja nii jäi seis 8:0 meie poiste kasuks. PuiU poisid suutsid rünnakuid üles ehitada küll, aga meie kaitse oli kindlam ja meie rünnakud lõppesid väravatega. 

Pühapäeva teine mäng, ja ühtlasi ka alagrupi viimane, oli FC Viiking'itega. See oli üks jube raske mäng. Läksime küll kohe alguses 1:0 juhtima Hugo väravast, aga vastane karistas meid ühega üsna kiiresti tagasi. Nii oligi kogu mäng 1:1 viigis, kui lõpuks päris mängu lõpus Hugo lõi võiduvärava. Selles mängus tegi Sebastian päris mitu väga head tõrjet päästes nii mõnegi olukorra. 

Kolme võidu ja ühe kaotusega kindlustasid poisid koha finaalis, kus vastasteks said eelmisel päeval säru teinud Tups'i poisid. Ega siin polnud eriti suurt pidu ja jäime üsna mängu alguses kaotusseisu. See ajas poistel nats masti maha ka ja lõppskooriks jäigi 3:0 vastaste kasuks. 

Nii saidki poisid oma esimeselt välisturniirilt kaela hõbedased medalid. Õnneks nad seekord ei kurvastanud (Rakvere CUPil olid neil küll meeled väga mõrudad oma hõbedase medali üle) ja olid oma medalite üle õnnelikud. 

Esimese välisturniiri võib õnnestunuks lugeda. Poisid olid kõik väga tublid! Nad näitasid üles meeskonnavaimu ja sitkust. Eriti tore on, et nad said hakkama üsna suurel väljakul (suureml, kui nad tavaliselt on harjunud mängima) väga pika mänguajaga. Treener tegi muidugi õigeid vahetusi ka ja nii sujusid mängud kenasti. Ja ma ei saa jätta mainimata ka seda, et  spordipoiss on ikka spordipoiss - hästi käituv ja sõnakuulelik :)

 Võidukas meeskonnas mängisid: Sebastian Erik Luhtaru, Hugo Miljand, Markus Maimets, Taaniel Palmisto, Robert-Heinrich Oolmaa, Morris tobi, Jako Puusepp, Andrias Post, Janre Jõgi, Janar Loorents ja Andrus Kapsi. Treener Taavi Aus.

Uute väljakutseteni! Ja palju õnne kõikidele asjaosalistele!

15 aastat rõõmsat kassielu

Ma kolisin 15 aastat tagasi oma armsa Arvo juurde, täpsemalt 10.mai 2001 aasta ja olin vaba otsustama, et ma tahan endale kassi. Kõige rohkem ma tahtsin endale  muidugi koera, aga ma ei oleks julgenud temaga pimedas üksi õues käia. Järelikult oli mul vaja kassi, sest kass käib üksi õues. Selge oli see, et mingi loom mul olema peab ja kusjuures mul tekkis väga selge ettekujutus, MILLINE see kass olema peab.

Emane ja must. Panin kuulutuse Kuldsesse Börsi.

Saingi 2001 septembris endale Tallinna Lennujaamast emase musta kassipoja, kes oli sündinud augusti alguses. Mu ema muidugi siunas mind maapõhja, sest Robinil ilmnes kassiallergia, aga kass jäi meile. Ma ju ei saanud temast enam taganeda, kui ma olin otsustanud, et ma hoolitsen tema eest elupäevade lõpuni. 

Ja elupäevade lõpp saabus täna hommikul, kui me tulime Sipast. Ta oli vaikselt unne jäänud... 

See oli üks väga õnnelik kassielu. Ta oli vaba jooksma meie maja ümber, leides endale parimad päikesevannikohad ja püüdes maja ümbert ja metsast kõike, millest jõud üle käis (oravad, mutid, hiired, linnud, sisalikud). Ta oli hoitud ja armastatud, arvestades kõiki tema eripärasid. Alustades kasvõi sellest, et pai sai teha talle vaid siis, kui see prouale sobis. Ja konservi sai nii palju,  kui palju jaksas mulle närvidele käia :)  

Imelik kass oli... Muidu armastas õues olla, aga sügisel ja talvel oma käppasid välisuksest välja ei tõstnud - küllap tema peenikesed prouakäpad kartsid külma. Ja kui nuga teritasid, oli kohe platsis - ikka lootuses värsket liha saada, mida sõi ühe korraga ära just nii palju, kui palju pererahvas raatsis anda. Ja haige ei olnud ta mitte kunagi, kui nüüd ainult selle aasta kevadel, kui käisin teda kaks korda magama panemas, aga magama ta ei jäänud. Isegi nime tal polnud, oli lihtsalt Kass. 

Ega me ei teagi, miks ta suri... Vanaks sai ja väsis ära. Seebu ütles, et läks Nangijaalasse. Küllap see nii ongi :) Olgu tal hea olla! 

Rakvere Tarvas CUP 2016

Saime pühapäeval ehk eile rõõmsat jalgpalli mängida ja vaadata :)

Nimelt toimus Rakvere Linnastaadionil Rakvere Tarvas CUP 2016 ja Raplamaa Jalgpallikool võttis oma 2006 aasta kasvandikega sellest osa. Mängud peeti kahel staadionil ja kahes alagrupis.

Meie poiste päev algas kohe võõrustajaga ehk kohtumine Rakvare JK Tarvasega. Tarvase poisid osutasid küll kõva vastupanu ja meie poisid kolistasid hirmsasti vastase raamidesse ja vastasel oli õnne rohkem kui küllaga, aga lõppskooriks jäi siiski 3:0 meie poiste kasuks.  

Teine mäng oli Kohtla-Järve SK Zenitiga. Seal polnud keerulist midagi, sest RJK poisid domineerisid mängu algusest peale ja ei andnud vastasele mingisugustki võimalust. Mängu lõpptulemus jäi 7:0 meie poiste kasuks.

Kolmas mäng oli TJK Legion/Kreštšatikuga ja need olid juba meie masti poisid/tüdrukud (selles tiimis oli kolm tüdrukut). Mäng oli tuline ja meie parem äär Andrus sai isegi kollase kaardi, kuid lõpptulemus jäi siiski meie kasuks 3:1. Vastaste treener käitus väga ebaviisakalt, karjudes ühes mänguolukorras kohtuniku ja meie poiste peale, aga see ei muutunud fakti, et nad said pähe.

Seoses nende kolme mängu võitmisega olid poisid alagrupi võitjad ja pidid poolfinaalis kokku minema teise alagrupi teise koha saavutanutega, kelleks olid JK Järve poisid. Meie poistel oli jaksu küll ja väga tasavägises heitluses jäid nad siiski peale 2:1 seisuga. Nüüd olid poisid rahul, sest medal oli kindlustatud. Ainult finaal tuli veel maha mängida, et saaks selgust, kas medali värv on kuldne või hõbedane.

 

Medali värv sai seekord hõbedane, sest pidime juba korra mängitud TJK Legion Kreštšatikaga lõpetama mängu viigiseisus ning penaltiseerias kahjuks osutusid meie närvid nõrgemaks. Tegelikult rikkus vastaste treener meie poiste normaalaja mängu ära, sest tema käitumine oli absoluutselt täiesti vastuvõetamatu. Nii vastuvõetamatu, et mängu kohtunik pidi ta saatma väljakult ära, tribüünile. Sllist asja ei olnud meie silmad veel näinud ja samamoodi ju poiste silmad ning sellega seoses oli nende mäng ka kohe teistsugune. Põhi väravalööja oli täiesti liimist lahti. 

Hõbedast mängu tegid Jako Puusepp, Taaniel Palmisto, Morris Tobi, Markus Maimets, Janre Jõgi, Janar Loorents, Robert-Heinrich Oolma, Andreas Post, Aleks Runnel, Andrus Kapsi ja Sebastian Erik Luhtaru. Treeneriks Taavi Aus. 

Poisid olid väga tublid! Ilm neid ka ei aidanud, sest päev otsa oli 25 kraadi sooja, kuid vaatamata leitsakule, tegid nad väga ilusat mängu. Eriti kena on vaadata, kuidas nad märtsi kuust alates on just meeskonnana edasi arenenud, sest just sellest ajast on regulaarselt iga nädal toimunud koondtrenn treener Taavi Ausi juhendamisel. See annab nii palju meeskonnatööle juurde ja nende ilus söödumäng tasub neile ära.

Tasub vahvasti! Hõbedaselt! 

Šront vol 1

Et mis asi on "šront"? See on ei rohkem ega vähem kui "remont". Robin nimelt oli meil kõva remondimees, kui ta veel väikene sell oli. Tal oli hirmsati igasuguseid tööriistasid ja lemmik oli põrisev akutrell. Nii ta siis saagis ja mõõtis ja loodis ja puuris päevad läbi. Sellel ajal, kui temavanused autodega mängisid. Jama oli aga see, et sõna "remont" ei tulnud välja. Kohe kuidagimoodi ei tulnud. Tema tegi ikka iga päev šronti :)

Nüüd meil siin omakeskis ongi see sõna kasutusel :)

Ja meil ongi parasjagu käsil see õudne šront. Ja mis kõige hullem - vahet pole, kuhu ma lähen, see on igal pool. See on meie kodus, see on meie Sipas, see on pool Rapla-Märjamaa teed, kus ma pean nädalas neli korda sõitma. Igal pool on remont.

Muidu ei olekski vast midagi hullu, aga ma eriti hästi ei talu seda.... Võiks öelda lausa, et mul tulevad punnid peale, kui keegi tahab remonti teha. Olen mõelnud, et miks see küll nii on ja nii kaugele ma oma mõttetööga olen jõudnud, et küllap mul on kõige keerulisem hakkama saada selle räpasuse ja asjade peapeal olekuga. Samuti on kodus remonti tehes kadunud rutiin ehk siis kogu aeg peab olema valmis ootamatusteks. Arvo on muidugi nii pühendunud töötajaga ka, et kui ta midagi käsile võtab, siis ikka täielikult ja 100%.

Nii me siis alustasimegi toaga number 1, mis oli nüüd 9 aastat Robini tuba ja viimased 3 aastat ka Sebastiani tuba ehk siis nad jagasid tuba. Täna me oleme aga olukorras, kus poisid tuli lahku lüüa, sest... Robinil on tüdruk :) Ja kuidas Sa jagad vennaga tuba, kui Sa tahad tüdruku enda poole tuua? Tõstsime selle toa tühjaks.

Otsustasime siin isekeskis, et selle toa, mida poisid siiani jagasid, saab endale Sebastian, sest tal on rohkem asju. Tal on terve hunnik suuri ja väga suuri LEGOsid ja lisaks veel terve hunnik lauamänge. Robini vara on olliselt väiksem, sest tal on vaja põhimõtteliselt ainult voodit ja kummutit, seega pole sellest hullu, et ta saab väiksema toa. Sebastiani jaoks oli muidugi väga oluline ka see, et ta ei pidanud tuba vahetama, sest talle on igasuguste muutuste asetleidmine häiriv. Tema tegelikult oleks tahtnud Robiniga tuba edasi jagada :) Aga küll harjub .... 

Tegime väikesed pahteldustööd ja värvisime kõik seinad kaks korda üle. 

Panime uue lae, sest vana oli kangast ja see oli oma aja ära elanud. Põrand ja lagi said uued liistud ka. Ja siis ostsime uue mööbli. Valmistuba on selline:

Sebastian on väga rahul. Talle meeldib kõik, eriti veel kirsipunane ruloo, mis muudab toa hommikuvalguses ja öölambi põlemisel  punaseks.  Ta on nüüd nädalakese saanud uues voodis magada ja on ka sellega harjunud. Voodivahetus tundus talle eriti jube, sest ta oli nii harjunud oma armsa, väikese, pikendatava pesaga. Aga ta on vahepeal suureks kasvanud :) Ja suurtel poistel käivad suured voodid.

Nüüd me oleme oma remondiga jõudnud tuppa number 2, millest saab minu ja Arvo tuba ning see on juba kordades hullem projekt, kui Sebastiani tuba.... See on üks ühetoaline korter, mis külgneb meie köögiga ja mille Arvo aastaid tagasi ära ostis, et sellest meie kodu osa ehitada. Nüüd on see "meie-kodu-osaks-ehitamise" päev käes ja järgmine töö on pahtli lihvimine. Kes teab, see teab, mida see tähendab...

Mulle eriti ei meeldi šront...

Fotojaht Hobulaiul

Mul on üks vana võlg kirja panemata, mis on seotud Hobulaiuga.

Kõikide tegevuste vahel toimus ka sel aastal saare peal fotojaht. Eeltööna sain nädal aega vaadata kõiki saare peal tehtud fotosid läbi aegade ja õigete väljavalimine ei olnudki nii lihtne. Eesmärk oli neljale meeskonnale kuus erinevat ülesannet anda. Päris eesmärgi päraselt ei läinud, sest Liivi programm oli nii tihe, et lihtsalt ei jätkunud aega (tundub, et kaks ööd saarel hakkab väheseks jääma :)).

Meie meeskonnad olid moodustatud selle järgi, et igas meeskonnas oleks üks laps, üks noor ja kaks täiskasvanut. Eks see fotojaht oligi suuresti noortele ja lastele mõeldes üles ehitatud, sest neile pakub see kõige rohkem rõõmu. Samas... Pean tunnistama, et ka täiskasvanud osalesid hoolega ja kõikidel fotodel ei vaatagi vastu noored/lapsed. Täismehed tegid mehetegusid ja isegi Liisu kastis end foto pärast merre :)

Fotojahi eesmärk oli taastada hetkeolukord ette antud fotol. Ei pidanud kasutama samu inimesi, vaid olukord pidi tulema sama. Kaks ülesannet: üks meres ja teine emotsioon. Ja tulemused on siin peale minu osavat montaaži:

Väga vinged tegelased! Noored nurisesid vaid selle üle, et fotosid nii vähe oli. Järeldan sellest seda, et järgmine aasta võib neid jahile saata ikka rohkem, kui kahe fotoga. 

Igal meeskonnal oli üks meres hulpimise ülesanne. Arvestades selle aasta suhteliselt külma merd, siis ma võtan mütsi maha kõigi ees, kes end märjaks tegid :) Mina vist ei oleks suutnud.... Emotsioonifotod on ka ägedad, sest tegelikku emotsiooni on ikka väga raske järgi teha, kuna emotsioon on ju vahetu. 

Õnneks on mul uueks aastaks juba varu väljavalitud pilte olemas, nii et - pange vaim valmis!

Raplamaa Jalkafest 2016

Juba seitsmendat korda toimus Raplamaa Jalgpallikooli poolt korraldatud jalkafest. 2006 poiste sats osales antud üritusel kolmandat korda. Meeskondasid oli seitse ja kõik mängisid kõigiga läbi. 

Raplamaa JK-l oli välja panna kaks meeskonda. Üks suurema ja teine väiksema kogemustepagasiga. Sebastian oli meeskonnas, mis kandis nime Raplamaa JK ja koosnes mängijatest, kellel kogemusi juba üsna palju. 

Esimene mäng oli Raplama JK II-ga, mis võideti veenvalt 7:2. Poiste mäng oli selline.... nigela võitu :) Küllap nad mõtlesid, et teevad RJK II kiiresti tuule alla, aga uskumatul kombel osutasid kodumeeskonna nõrgem sats siiski vahvat vastupanu. Meie õnneks siiski mitte piisavalt.

Teine mäng oli JK Järvega (Kohtla-Järve) ja nendest poistest meie poistele vastaseid ei olnud. Poisid tegid neile säru ja võitsid 8:0.

Kolmas mäng oli juba natukene keerulisem ja vastane, JK Tammeka II,  ei lasknud meie poistel domineerida, vaid osutas visa vastupanu. Sellest polnud aga kuigi suurt kasu, sest võit tuli meie nimele ja seisuks jäi 5:1.

Neljas mäng oli JK Tammekaga ja siit said poisid esimese kaotuse. Tammeka poisid ei olnud meist sugugi paremad, aga meie kolistasime ainult raame. Nii jäi seisuks 2:1 ja poisid said tunda kaotusvalu.

Viies mäng oli ukrainlastega, FC Brobrovytsyaga. Mäng oli väga tuline. Meie poisid jäi esimesel poolajal kaotuseisu, kuid teise poolaja alguses suutsid nad seisu viigistada. Üsna mängu lõpus tehti Andrusele (Kapsi) karistusalas viga ja Andrus sai lüüa penalti, mille ta ka kenasti realiseeris. Mäng lõppes meie poiste võiduga 2:1.

Viimane mäng oli Pärnu JK-ga ja nüüd oli meie poistel toss täiesti väljas. Nad ei jaksanud seal platis suurt midagi teha ja kuigi Sebastian tegi mitu väga head tõrjet, oli skooriks ikkagi 3:0 meie kahjuks.

Poisid said kaela pronksised medalid :) Meeskonnas mängisid Robert-Heinrich Oolma, Hugo Miljand, Andrias Post, Janar Loorents, Jako Puusepp, Janre Jõgi, Aleks Runnel, Andrus Kapsi ja Sebastian Erik Luhtaru. Poisse juhendas treener Taavi Aus. 

Raplamaa JK II pidi leppima kahjuks seitsmenda ehk viimase kohaga. Tegid küll tulist mängu ja andsid endast parima, aga kuna kogemusi on alles vähe, siis pidid vastaste paremust tunnistama viiel korral. JK Järve poistele tegid säru ka :), nii et - päris võiduta ei jäänud. 

Vaatamata paljudele vihmahoogudele, oli õhtuks ikkagi suvi tagasi tulnud ja päikesepaistel said poisid oma auhinna vastu võtta. Oli väga jalgpalline pühapäev, 10,5 tundi jalgpalli, pingeid oli rohkem, kui tahta oleks osanud. Palju õnne võidukale meeskonnale ja edu juba järgmiseks turniiriks, mis toimub 21. augustil Rakveres ja kannab nime Tarvas CUP. Raplamaa JK osaleb ühe meeskonnaga ja eks siis paistab, kes meeskonda kuuluvad. 

Täna peseme kollaseid ja helerohelisi särke. Käsitsi :)))))