14. Öörännak Tartumaal

Mina täpselt ei tea ka, kuidas see juhtus, aga ma registreerisin kuu aega tagasi oma pere 14. öörännakule Tartumaal, Elvas. Ma arva, et see oli mingisugune hetkeline meeltesegadus, sest ma vist ei mõelnud päris korralikult läbi iseenda olemist öösel pimedas ja võõras metsas :) Igatahes peale osalustasu maksmist oli "Viis vaprat" ehk meie pere registreeritud öörännakule, mille pikkus oli 19km. 29km mäng oli ka, aga me ei hakanud nii kõrgelt lendama - nii palju oli mul ikka selget mõistust veel alles :) Registreeritud olid mina, Arvo, Sebastian, Robin ja Triin. Minekupäeval aga jäi Triin haigeks ja nad Robiniga otsustasid loobuda. Tegime äkk-kõne Liivile, sest ta tundus meile ainus, kes on nõus etteteatamata midagi sellist alla neelama ja oh seda rõõmu - neelaski! Kaasa võttis Priidu tütre Kirke ja ikkagi oli "Viis vaprat" olemas. Meie stardiaeg oli laupäeva õhtul 21.18.

Mis asi see öörännak on? 

Toimus siis, nagu numbergi ütleb, 14. korda ja on põhimõtteliselt orienteerumismäng öises metsas. Mängu käigus tuli kaardi abil leida üles 15 kontrollpunkti ja 4 mängupunkti. Kontrollpunktides tuli üles leida tahvel, mille peale oli märgitud kood ja see kood tuli kirjutada vastustelehele.  Kood oligi tõestuseks, et oled antud kontrollpunkti üles leidnud. Igas kontrollpunktis sai teada, mis numbrilist kontroll- või mängupunkti tuleb edasi otsida. Kontrollpunktid olid erineva raskusastmega ja sõltuvalt sellest, kui raskesti leitav tahvel oli, oli võimalik igas kontollpuntis saada erinevas suurusjärgus punkte. Mängupunktides tuli lahendada erinevaid matemaatilisi ja loogikaülesandeid ning alles mängupunktis selgus info järgmise mängupunkti asukoha kohta. 

Mängul oli sissejuhatav legend ja faktimängu eesmärgiks oli teada saada kadunud lennuki musta kasti koordinaadid. Seal olid näiteks sellised küsimused: mitu korda ööpäeva jooksul vahetuvad kellal kõik kuus numbrit? See oli üks lihtsamaid, aga nagu hiljem selgus, vastasime selle ikkagi valesti, sest mängu- ja pingeolukorras oleks aju justkui halvatud :) Kindlasti mängis oma rolli ka see, et mängupunktides oli palju inimesi (umbes 50 tuuris), sest eks inimeste ülesannete lahendamise kiirus on erinev ja osadel läks vastuste leidmisega kauem aega, osadel vähem. 

Mängus osalemiseks oli vajalik kaardilugemisoskus, orenteerumisoskus, kompassi kasutamise oskus, matemaatiliste ülesannete lahendamise oskus, loogikaülesannete lahendamisoskus. Lisaks selle muidugi pidi vapralt suutma öösel metsas konnata ja mitte hirmu tunda. Nii uskumatuna, kui see ka kõlab, siis isegi mina ei kartnud :) Adrenaliin oli koguaeg nii üleval, et hirmu tunda polnud aegagi. 

Kaks korda retke jooksul tundsin, et ma ei usaldanud oma meest :) Ühe korra keeras ta suvalises kohas metsa ja ütles, et lähme kompassi järgi ning välja jõuame lühemat teed pidi punkti B. Päris hirmuäratav oli öösel metsas mingi sea tallatud radapidi liikuda oletatava punkti suunas. Tagantjärgi tarkus - usalda oma meest, sest ta on kompassiga orienteerumises kõva käpp! Teine usaldamatuse hetk tekkis siis, kui otsisime kõige raskemini leitavat kontrollpunkti "18" (mida me ei leidnudki), kompass oli ammu kadunud (kolmandas mängupunktis) ja me olime umbmetsas, kus polnud ainsamatki rada ning me ei saanud enam päris täpselt aru, kuhu poole jääb tee. St kõik said aru ja näitasid eri suunas :) Õigus oli lõpuks Sebastianil ja Kirkel.  

Ülikõva orienteeruja on ka Liivi. Eks nemad Arvoga selle põhitöö ära tegidki. Ülejäänud olid rohkem kilomeetrikogujad, mida tuli lõpuks kokku 21,8 ja aega kulus 7 tundi ja 33 minutit. Lõpetasime raja pühapäeva hommikul 4.36. Kõik koos. Vapralt.

Suundusime Verevi motelli Elvas, kus meil oli broneeritud kahetoaline peretuba. Peaks mainima, et tegu on väga hubase ja mõnusa motelliga ja meie jäime sellega absoluutselt täiesti rahule. Isegi tuld oleks saanud kaminasse teha, kui oleks tahtnud - mis Sa hing veel tahta oskad. Ega meil muidugi motellinautimisaega eriti polnud, sest magama saime 5.15 ja äratus oli juba 9.15, kuna 10.00 oli hommikusöök (väga maitsev ja mitmekesine). Ja siis oligi aeg koju sõita.

Täiesti äge värk oli! Kui ma meid sinna rännakule registreerisin, siis ma ei närinudki päris läbi, et mis asi see on. Mõtlesin, et kõnnime öösel 19 km ja nii ongi. Ma ei süvenenud üldse, et on mingi mäng ja punktid ja koodid ja ülesanded ja vastustelehed ja mingi 700 inimest öösel metsas tasku- ja pealampidega :) Võibolla, kui ma oleks teadnud, et see on niiiiiii raske, võibolla ma ei oleks meid üldse registreerinud, aga ongi hea, et ma ei teadnud, sest kahetseda pole küll mitte kõige vähematki! See oli meie esimene öörännak, aga mul on tunne, et mitte viimane. 

Me saime nii palju uusi kogemusi, et seda ei olegi võimalik sõnadesse panna. See on midagi, mida peab ise kogema. Ja ma ei jõua ära kiita meie meeskonda - milline koostöö ja sõbralikkus, milline ind ja võitlushimu. Ja  milline vaprus! Kõndida öösel täispikk tööpäev varaste hommikutundideni ja olla sealjuures lõbus ja reibas. Isegi Sebastian! Mitte ühtegi vingumist ega soigumist, mitte midagi.... Korra ühes mängupunktis ohkas raskelt ja ütles, et kui kaua nad nüüd seda ülesannet lahendavad, aga see oli ka arusaadav, sest ülesande lahendamiseks läks üle tunni aja ja kell oli kolm öösel. Kõik kõndis vapralt ära ja ma arvan, et ta oli elus esimest korda üldse nii kaua üleval. Fantastiline laps!

Aitäh kõikidele, kes rännakul käisid! Ma olen ju koguaeg öelnud, et selle seltskonnaga ma lähen vabalt luurele ja see kogemus tõestas saja protsendiliselt, et iga kell! Kadunud lennuki musta kasti koordinaate me küll teada ei saanud, aga see pole oluline. Oluline on kogemus, mis me saime. Ja tühja need punktid - eesmärk oli rada läbida ja sellega saime me ideaalselt hakkama. 

Ikkagi "Viis vaprat" !

Soe kampsun Jakole

Olen praegu kuidagi eriti käsitöölainel :) Saan seega rõõmustada neid, kes sellest tõesti rõõmu tunnevad. Üks nendest on Jane. Mul oli juba tükk aega tunne, et ma peaksin Jakole kampsuni kuduma, sest tegin seda viimati liiga ammu. 

Otsisin enda jaoks meeldiva õpetuse ja ostsin lõnga. Kui lõnga kätte sain, pidin lausa tükk aega seda lihtsalt hoidma - nii pehme ja mõnus tundus see käte vahel. Tegu on DROPS BABY MERINO UNI COLOUR lõngaga ja nagu nimi juba ütleb, siis beebidele ja väikelastele lausa ideaalne lõng.

Hakkasin suure hurraaga kuduma ja kõik tundus nii lihtne ja selge. Kuni passeni :) Siis sai mõistus otsa ja õpetus tundus nagu hiina keel. Ei jäänud muud üle, kui proovida hiina keelest ja iseenesetarkusest midagi ikkagi valmis teha, sest üle poole tööst ju oli valmis. Eks mulle osutus keeruliseks see rinna pealt  avatud lõige, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. 

Kampsun tuli ilus, kohe väga. Mulle tõesti meeldis see tegumood ja lõng oli lihtsalt nii pehme ja soe, et oleks isegi sinna sisse pugenud, kui vaid oleks mahtunud :) Jane saatis Jakost kampsuniga pildi ka - nagu valatud :) Minu fotodel on värv õigem. 

Kuidagi hea on olla. Janel oli nii hea meel, et seda oli tema sõnadest lausa hoomata. Jako tegi peaga kummarduse ja ütles "aitäh" ... Suuremat tänu ei olegi ju vaja. Kuigi isegi tänu on liiast, sest tegin seda ju ainult suurima rõõmuga.

Musid-kallid-õhupallid Jakole! :)

2016 Eesti Noorte Meistrivõistlused jalgpallis 2006

Raplamaa Jalgpallikool osaleb kõikide vanusegruppidega Eesti Noorte Meitsrivõistlustel ja erandiks ei olnud ka 2006 aastal süninud poisid. Mängud algasid juba aprillis ja kestsid 2. oktoobrini.

Raplamaa JK 2006 meeskonnas mängisid Janre Jõgi, Andrus Kapsi, Kaspar Koit, Mairo Esko, Gregor Käsper, Janar Loorents, Sebastian Erik Luhtaru, Markkus Maimets, Hugo Miljand, Robert Heinrich Oolma, Taanile Palmisto, Andreas Post, Jako Puusepp, Aleks Runnel, Morris Tobi, Ranno Tõnnus ja Aleksander Vassiljev.

Treenerid Taavi Aus, Egon Rinaldo ja Mati Püü.

Vastasteks olid FC Nõmme United, JK Tabasalu, Läänemaa JK, Nõmme Kalju FC Laagri, Tallinna FC Infonet, Tallinna FC Levadia Roheline, Tallinna KSK FC Štrommi ja Viimsi Martin Reimi JK I. 

Võideti 9 mängu, viike oli 5 ja kaotusi 2.

Kokkuvõttes tubli II koht. 

Kuna poisid said endale uue koondtreeneri, kelle jaoks oli ENMV raames peetavatel mängudel eesmärgiks eelkõige kõikidele poistele mängukogemuse ja mänguaja andmine, siis esimese vooru mängud ei läinud kuigi hästi - kaheksast mängust kolm võitu, neli viiki ja üks kaotus (MRJK). II voorus oli näha, et ka need poisid, kes hooaja alguses olid veel ebakindlad ja väheste kogemustega, hakkasid märksa julgemaid otsuseid tegema ja mängupilt muutus ka palju paremaks. Tulemused II voorus üks kaotus (MRJK), üks viik ja kuus võitu - sugugi mitte halb tulemus.

Kui eelnevad aastad on hooaja lõpuga lõppenud ka koondtrennid, siis sellel aastal on see erinev. Koondtrennid jätkuvad ja seda lausa kaks korda nädalas olenemta ilmast Valtu kunstmurul. Usun, et see annab meeskonnamängule ja poiste arengule kõvasti hoogu juurde!

Nii et - täiskäik edasi! Ja ikka uute võitude poole! 

Pisividinaid suguvõsa väikestele inimestele

Olen viimasel nädalal palju mõelnud sellele, milline tähtsus on minu elus käsitööl ja olen sellega seoses tundnud erinevaid emotsioone. Enamus neist on siiski nukravõitu. Aga ega see ei tähenda, et ma enam käsitööd ei tee. Teen ikka! Koguaeg. Mulle on väga oluline kogu see protsess. Lõngast esemeni. Ja mitte ainult ese pole oluline, vaid ka kõik sinnajuurde mõeldud mõtted ja soovid.

Triin karjus ükspäev FB-s appi, sest tal oli poisile tuduriiete kotti vaja. Ütlesin küll, et õmblemine ei ole minu lemmik tegevus, aga ega ma "ei" ikka öelda ei suutnud. Seega oli vaja teha kott ja koti peale mingisugune asi, mille järgi laps oma koti ära tunneks. Tegin kõige lihtsama koti, mida üleüldse annab teha, et saaks siuh ja lipsti valmis, sest ega mul kuigi palju aega kodus õmblemiseks ei ole. Ja tunnistan ausalt - nagu hästi ei oska ka seda õmblemiseasja. Porina saatel ikka tegin valmis ja siis ütlesin Triinule, et selle mis-iganes-tuntava-asja võib ta ju ise sellele kotile õmmelda, tikkida, kleepida vms, aga Triin ütles, et tema ei oska ja kõik :) Ma siis pidin ikka ise ennast näpust tõmbama ja selle asja valmis tegema. Jäin heegeldamise juurde ja valmis selline lõbus ussike.

Selline see siis sai. Loodetavasti Chris Daniel näeb ilusaid unenägusid lasteaias :)

Tegin eelmine sügis suguvõsa pesamunadele Jakole ja Alissale sallid. Janel nimelt oli tookord soov just nimelt sellise salli järele, mida saaks kaela siduda. Mulle sidumise variant ei meeldinud ja nii tegingi sellised aasadega salli.d, sest ega Ailen tahtis ka kohe sellist saada, kui nägi salli Jako kaelas :) Seekord aga tahtis samasugust salli, aga suuremat, saada Ailen ja no ma ennetasin igasuguseid asju ning tegin Jakole ka kohe uue salli :)

Nüüd, kui need pisividinad on valmis, saan oma suurt tööd edasi teha. Mulle tegelikult ei meeldi, kui mul on mitu asja pooleli, aga mõnikord võib selline asi juhtuda. Ega sellest midagi hullu pole, aga mul tekib siis tunne, nagu ma oleksin mingisugune plähmerdis, kellel sada asja korraga käsil ja ühtegi neist korralikult tehtud ei saa. 

Käsitöö käib minu juurde. See ei oleks mina, kui ma ei kooks... Nii et - võtke või jätke :)

Palju toredaid asju Lõuna-Eestis

Meil on kombeks sügise saabumise puhul teha üks korralik ringkäik kuskil Eestimaa imelises paigas ja seda kommet ei saanud ka sel aastal murda. Arvo arvab, et see on selline osa aastast, kus suvesagin on läbi ja uue õppeaasta esimene ärevus samuti möödas ning seepärast ongi hea laadida akusid, et eesseisvale pimedale ajale reipalt vastu minna. Ideena kõlab täiesti kenasti, kuigi minu isikliku maailma jaoks on see eesseisev pime aeg ikkagi äärmiselt ebameeldiv. 

Tahtsime minna tegelikult saarele, aga sinna, kuhu tahtsime, ei saanud praamipileteid ja varuvariandi saar oleks läinud hirmus palju maksma, aga ressursid ei ole piiramatud, kui käsil on remont ja kooliaasta algus. Ja ega seal teisiti mõtlemist saanudki olla, et kui saartele ei saa, siis on Lõuna-Eesti. Matkakaaslased olid Aivar, Liivi ja Priit ning esimest korda ka Robini tüdruk Triin. 

Sõitsime hommikul kell kaheksa välja ja suund oli Piusa jõe ürgoru matkarada. See valik ei olnud juhuslik. Kuna Arvo pere on vapper kõndija, siis ta teadis algusest peale, et mingisugust 5km pikkust rada pole mõtet piiluma hakatagi. Ürgoru matkarada on RMK sõnul 15 km pikk ja see on juba seda mõõtu rada, mis sobiks ka hullukestele kõndijatele. Rada algab Vana-Vastseliina linnusevaremete juurest ja kulgeb mööda Piusa jõe ürgorgu Lindora külani Võru-Obinitsa maanteel. 

Rada oli raske. Väga palju oli tõuse ja langusi, mis olid suhteliselt pikad. Kui tõusud ei valmista mulle suuremat sorti peavalu, siis langused on üsnagi ebameeldivad ja ilma Arvo julgustava käeta ma neid teha ei suuda. Rajal oli kohati suhteliselt pikk muru, mis tegi liikumise raskemaks. Umbes kuuendal kilomeetril saime aru, et see rada ei olegi ringikujuline, vaid ongi 15km pikk ja kui me raja lõppu jõuame, on meie autod viieteistkümne kilomeetri kaugusel :) See oli päris naljakas teada-saamise-hetk :) Eriti Arvole, kes sel aastal juba teist korda paneb puusse kilomeetritega, mis meil läbida tuleb ja seda kohe suurelt :) Nii pidime jooksujalu ümber mõtlema oma plaanid, sest selge oli see, et isegi, kui 30km on läbitav, ei olnud meil selle jaoks piisavalt aega. Otsustasime kõndida 7km edasi ja siis tagasi. Rajal oli mitmeid tahvleid, kust sai teadmisi ammutada rajal paiknevate veskite (pigem nende jäänuste) kohta, loomastiku, taimestiku, paljandite kohta. Oli sildasid ja murdunud puid. Kõige hämmastavam aga oli see, kui palju oli õitsevaid taimi! Mina neid nimepidi ei tunne, aga kes oleks tahtnud, oleks võinud herbaariumi tarvis korjata oma 15 erinevat õitsevat taime, mis septembri lõpu kohta on ikka väga muljetavaldav.

Navigeerimise ja positsioneerimise töörühm :)

Kohvipaus meie jaoks raja lõpus

Kõik kõndisid raja edukalt ja virisemata lõpuni. Kõige vapram on muidugi meie Sebastian, sest ma ei tunne ühtegi 10aastast, kes oleks valmis 14km maha kõndima ilma igasuguse pirinata. Vastupidi - tema oleks kilomeetrite suurendamise vaimus veelgi kõndinud :), aga päev oli õhtusse veerenud, kell oli juba pool seitse ja meid ootas Otepää külje all Neeruti puhkemaja. 

Neeruti puhkemaja jäi meile silma juba märtsis, kui Arvo korraldas rahvtinguretke, kuid tookord jäi sinna minemata. Nüüd oligi paras moment see viga ära parandada ja selles oivalises majas puhata peale sellist pikka matkapäeva. Maja oli suur, avar ja kõigi mugavustega. Kolme magamistoaga, mis mahutasid 8 inimest ja lisavoodiga, mis mahutas veel kaks inimest. Suures saalis oli suur ja pehme diivan, kuhu mahtus palju häid lambaid istuma ja pikutama :) Igatahes - ruumi on küll ja veel, saab ka suurema seltskonnaga minna. 

Õhtu ei erinenud meie tavapärastest matkaõhtutest, kust ei puudu hea söök, saun ja pillimäng. Sööke oli palju ja erinevaid ning kõhu said täis nii taimetoitlased, omnivoorid kui fitlapperid . Liivi ja Sebastian laulsid nii, nagu nad pole vist kunagi varem laulnud :) Teised muidugi ka, aga Sebastian oli kohe väga suures hoos. Kõige suuremad tiksujad olid hommikul neljani üleval. 

Meie asendamatu matkasell :) oma pilli ja rahuga

Hommik tuli vara, eriti nende jaoks, kes läksid magama kell neli ja nii oligi 8.30 köögis juba tihe rebimine ümber suure leti. Valmisid omletid, võileivad, pudrud, praekartulid, aedoad, jogurt vaarikatega - igale ühele oma. Õues oli täiesti vastupandamatult ilus hommik - soe ja selge, päikesepaisteline. Leppisime juba eelmisel õhtul kokku, et kasutame päeva ära ehk siis läheme veel ühele matkarajale, kui juba nii kaugel oleme. "Hommikuvorstimine" lõpetatud, tegime maja korda, panime asjad kokku ja sõitsime Pühajärvele, et kõndida läbi Murrumetsa matkarada. 

Murrumetsa rada kulgeb läbi Pühajärve pargi Murrumetsa ja tagasi. Rada on 3,5 km pikkune ja ringikujuline. Rada algab Pühajärve puhkekeskuse parklast, Otepää-Kääriku maantee äärest. Rajal saab 18 eesti-inglise- ja soomekeelsete tekstidega infotahvlite kaasabil õppida tundma Otepää metsade ja kultuurmaastiku linde-loomi-taim ning isegi surnud puude kohta saab infot :) 

Pühajärve sõjatamm

Saage tuttavaks - tema ongi meie Triin :)

Arvo taskud said tammetõrusid täis, sest kavatseme osaleda 100 tamme istutamise projektis. Rada oli väga lihtne, läbitav kõigi jaoks. Kui ürgoru rajale ma vanuritel ja sülelastel minna ei soovitaks, siis Murrumetsa rada on küll läbitav igaühele. Loomulikult tuleks vältida neid tegevusi, mida onu Aivar tegi, sest võib juhtuda, et nende tegevuste ebaõnnetumise korral võid saada väga märjaks :) Aga kellel on hea füüsiline vorm ja kindel tasakaal, siis palun väga - saab kõndida kõikuval palgil otse järve  ja teha tasakaaluharjutusi silla käsipuudel:) Poisid tegid natuke tammetõrusõda ka, sest no kuidas Sa jätad sõdimata, kui nii palju moona vedeleb igal pool. 

Lõpetasime oma retke Kooliranna RMK lõkkealal, kus lõunasöögiks läks kõik see, mis oli alles. 

Kolmeraudne grillvarras

Kes arvab ära, mida Arvo teeb? :)))

Peale lõunasööki asusime kodu poole teele. Kokku sõitsime 660km - Eesti mõistes pigem palju. Mind autosõit ei häiri, mulle meeldib oma mõtteid mõelda ja kududa. Arvo on ka õnneks sõitmisega nii harjunud, et ei kurda üldse. Isegi Sebastian ohkas vaid mõned korrad :) Noored olid onu Aivari autos, seega mul puudub info, kuidas nad selle pika sõidu vastu pidasid. Aga elus olid, kui koju jõudsime :)

Ilmaga vedas meil meeletult! Soe, päikesepaisteline, tuuletu, vihmatu nädalavahetus. Paremat ei oleks osanud tahtagi. Selline mulje jäi, et kui Arvo neid matkaplaane ja broneeringuid tegi, siis tellis ilusa ilma ka.

Aitäh teile kõigile, kes te olemas olete ja kaasa teete! Organiseerimise varjukülg on alati see, et äkki keegi pole rahul, oleks saanud ehk midagi paremini jne. Tegelikult on see suur kergendus, kui kõik tegevused saavad tehtud ja kõik mõmisevad rahulolevalt. Jah, võib olla oleks ka ligemal saanud tore olla.... aga meile meeldib just Lõuna-Eestis. 

Aitäh noortele, kes viitsisid ja jaksasid ja on ikka käpad asju kaasa tegema!

Aitäh armas mees - ilma Sinuta oleks meie elu elamata...

Järgmiste kordadeni!