Finaal ja Sahver

Ma kutsusin kõik jälle teatrisse :) Seekord käisime Draamateatris ja vaatasime "Finaali", mis on pühendatud Ita Everi 85. sünnipäevale. Me ei olnudki varem noortega (Robini ja Triiniga) koos teatris käinud ja nii vahva on, et lapsed on juba nii suured, et saab koos täiskasvanute etendustel käia. Robin ütles, et tal oli kohe selline haritud inimese tunne :) Mulle hullult meeldis, et Robin ja Triin end ilusasti üles lõid ning teatrile vastavalt riidesse panid. Minu kasvatustöö kannab vilja - mis võiks veel parem olla ühele elukutselisele emale. 

Etendus oli šokeeriv. Tegu oli ühe vana mehega, kes tahtis oma perekonnale midagi tähtsat öelda ja kutsus kõik kokku lõunasöögile - oma kaks poega peredega ja surnud poja naise ja lapse. Ammu pole koos käidud ja palju oli uudiseid ning muresid, igal ühel oma – üks mure, mitu muret, terve murede laviin. Kõik need kokkutulnud inimesed kurdavad oma muresid isale, kes istub rahulikult nahktugitoolis ja kuulab. Ütlemata ise mitte midagi. Need mured on kõik nii elulised, et ma ei teagi, kas mõni teatrietendus on mind nii sügavalt varem üldse puudutanud. Keegi maadleb alkoholismiga, keegi on indigoema ja lillelaps, keegi on ihaldanud kellegi meest, keegi on karjääriredelil tõusnud ja see valmistab teistele kadedust, keegi peab armukest, keegi ei suuda olla enam oma abikaasalse ema, põetaja ja nõustaja eest, kellelgi on rahakott kadunud, keegi on häiritud, et lapsed toovad jalgadega pori tuppa, painavad lapsepõlvemälestused ja silmakirjalikkus. Kõik teevad üksteise ees näo, et kõik on kena, aga tegelikult on inimesed nii negatiivseid tundeid ja mõtteid täis, et lõpuks ülepinge all kõik murduvad ja paljastuvad asjad, mida keegi poleks osanud oodata. See etendus oli mulle nii häiriv, et kui Jenny (Hilje Murel) ühel hetkel suure häälega nutma ja karjuma ja ahastama hakkas ning sellele lõppu ei näinudki tulevat, oli mul tahtmine talle karjuda, et jää vait! See oli nii kohutav, et ma pidin kõrvad kinni katma ja mu ainus soov oli, et ta ometigi lõpetakse selle, mida ta seal laval teeb. Ma ei tahaks seda etendust uuesti näha, see oli liiga sünge ja liiga eluline. Liiga igapäevane. Musta huumorit oli ka, aga mul on see huumorisoolikas naguniigi suhteliselt tilluke, nii et, musta huumori jaoks ei jagu eriti ressurssi.

Osades olid Ita Ever, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Liina Olmaru (külalisena), Mait Malmsten, Tiit Sukk, Aleksander Eelmaa, Karl Tetsmann. Minu meelest tegi kõige parema lavatöö Mait Malmsten ja no legendaarset Ita Everit võiks vist vaatama ja imetlema jäädagi. 85aastaselt olla nii ülevoolavat positiivsust täis, niikõbus, nii liikuv, nii kergejalgne ja energiline - müts maha!

Ennem teatrikülastust käisime "Sahvris" söömas ka. Emotsioonid olid seekord erinevad. Robin ja Triin sõid "Pardifilee kartuli-bataadipüree, spargli ja kirsstomatiga", Arvo lasi end kostitada "Õlles küpsetatud veisepõsk seenerisoto, praetud kuningserviku ja spargliga" ja mina valisin seekord "Glasuuritud vasikaribi kartulisektoritega". Jumalukene, kui hea see vasikaribi oli! :) Arvo ütles, et ma sain kohe emotsionaalse ja füüsilise rahulduse seda ribi seal järades :) - see olevat näha olnud. Aga ega ta midagi valesti ka ei öelnud - mulle tõesti maitses väga. Arvo jäi enda praega ka rahule, kuigi ütles, et eelmine kord söönud veisefilee oli natukene parem. Robin ei maitsnud sparglit ja Triin pettus täielikult, sest talle ei maitsenud ei spargel ega part, prae juurde kuuluv  kaste samuti mitte. Ta sõi küll oma prae ära (sparglit mitte), aga pettunud ta oli kohe silmnähtavalt.

Vasikaribi

Veisepõsk

Magustoiduks valisime Triiniga "Sahvri soe martsipani-õunakook vaniljekastmega", Robin jäi truuks "Pavlova vahukoore-kohupiimakreemile" ja Arvo soovis natukene kergemat "Greme bruleed". Nüüd olid kõik vaid positiivseid emotsioone ja maitseelamusi pungil. See õunakook, vaniljekaste- ja jäätis sobisid lihtsalt oivaliselt kokku. Oli kohe kahju, et otsa sai :) Robin ei pidanud pettuma Pavlova headuses ja Arvo brulee kerguses. Ainuke asi, mida mina teeksin teisiti - ma lisaks õunakoogi kirjeldusse, et sisaldab rosinaid, sest väga paljud inimesed ei armasta rosinaid koogi sees. Meile Triiniga õnneks maitsevad väga.

Väga tore õhtu oli! Absoluutselt mõnus oli koos noortega söömas käia ja etendust nautida. Tundusid kohe sellised suured (hingelt) ja asjalikud. Nad on nii väga armsad ka koos, teevad nalja ja itsitavad, nokivad ja lollitavad. Nad meenutavad mulle natukene meid endeid Arvoga, kui me veel noored ja ilusad olime :)

Ma loodan, et see ei olnud meie esimene ja viimane ühine teatrikülastus, vaid et neid tuleb veel ja veel ja veel. Varsti võtame Seebu ka kaasa :) Ma olen nii tänulik elule, et ta on andnud mulle võimaluse oma lastega ja armsa mehega toredaid asju koos teha :)

Jõulurõõm

Täna sajab vihma... Novemrikuus suhteliselt normaalne nähtus, kuid kuna siiani on kõik nii ilus ja valge olnud, siis ausalt öeldes teeb meele mõruks... see vihmasadu. Aga. Väga kaua mõrutada ei saa, sest asjad vajavad ajamist ikkagi. 

Mul on ka selle aasta lõpus käsil kaks heategevusprojekti. Üks nendest on Kohila valla puudustkannatavate perede lastele kingituste tegemine. Kreete Eifeli algatatud heategvusprojekt, kus heategijad saavad nimekirja peredest, kus on antud kõik lapsed ja nende vanused. Mina sel aastal valisin pere nr 19, kus kasvamas 2aastane tüdruk ja 4aastane poiss. Mul ei ole rohkem nende kohta mingisugust infot ja kui aus olla, ei seo mind Kohila vallaga üldse mitte miski. Ma ei tea ise ka, kuidas ma juba kolmas aasta sellesse heategvusprojekti kaasatud olen saanud :) 

Jäin oma heegeldatud mänguasjade juurde. Seekord siis vastavalt soole jänesepoiss ja jänesetüdruk.

Tegelikult pole selles projektis oluline, kas teed mänguasju ise või ostad poest. Oluline on, et lapsed saavad kingitused. Ja tegelikult on veel väga paljudel peredel heategija puudu. Liitu, kui saad! oskad! ja tahad! Suletud grupi nimi Facebookes on "Kohila valla elanikele jõulurõõmu" ja vali endale pere või Katikodu klient (intellektipuudega noored täiskasvanud) ja pane aga näpud tööle või osta kingitus poest :) Iga abi on teretulnud! 

Minu väikene panus on antud. 

Nüüd tegelen teise heategvusprojektiga, kus mänguasi tulebki ise valmistada. Naerata Ometi MTÜ korraldab sedapuhku juba kaheksandat aastat projekti “Jõulud haiglas“, mille raames viiakse koostöös heade partneriteja toetajatega jõulurõõmu jõulud haiglas veetvatele lastele. Projekti eesmärgiks on viia jõulude ajal haiglas viibivatele lastele jõulukingitused ning korraldada meeldejääv päev. Olen selle heategvusprojektiga samuti juba kolmandat aastat seotud ja üleskutse selleks tuli Lauralt, kes organiseerib seda isetehtud mänguasjade poolt. Ma ei tea, palju teha jõuan, aga oma panuse ma annan igal juhul. Anna Sina ka, kui saad! oskad! ja tahad!

Nobedaid näppe! 

Elu esimene küpsisetort

Isadepäev ja Robinit pole. Robin on Tartus Triiniga. Ei jäänud muud üle, kui pidin ennast pool kaheksa voodist välja ajama ja hakkama Sebastianiga Arvole küpsisetorti tegema. Miks just küpsisetort? Miks mitte pannkoogitort, nagu nad iga aasta isadepäevaks teevad?  Põhjus on üsna... Pole head panni, millega ülepannipannkooke teha :)

Aga tort on tort. Sebastian muidugi nii ei arvanud. Sebastian pesi hoopis mingi 15 korda torditegemise käigus käsi ja ahastas :"mu käed! Mu käed!". Ei ole hullu. Kuidas karastub teras? Nali. Tegelikult on ikka jube küll, kuidas kätemäärimine võib segada elu. 

Retsept:

4 pakki Kalevi klassikalisi küpsiseid

200g halvaad

1,5dl põldmarja toormoosi (või mõnda muud hapukamat moosi)

500g hapukoort

kaunistuseks mis iganes marjad teid kõnetavad.

Valmistamine:

Lihtne! Oleks see vaid nii... Mõtlen vahest, et mida Sebastian küll tunneb? Siis, kui ta oma kohmakate kätega tahab midagi siluda või värvida või lõigata. Mis ta peas küll toimub? Ta õnneks ei saa ennast võrrelda teistega ja ta ei tea, et kõikidele lastele sellised asjad ei olegi rasked. Samas ta ei usu, et sellised tegevused võiksid kellelegi meeldida. Tema jaoks ei olnud selle tordi tegemises absoluutselt mitte midagi meeldivat ja seda suuremalt hindab tema isa seda pingutust. On päris keeruline vaadata oma last, kes TAHAB nii väga isale torti teha, aga JÄLESTAB kogu seda valmimise protsessi. 

Ta on tubli! Mõni aasta tagasi ta ei oleks olnud eladeski nõus käsi piima sisse kastma :) Teras ikkagi karastub... Vaikselt. 

Tööõpetusse sai hinde "5" ka - selle üle oli tal kõige suurem heameel :), sest see tähendab, et esimese veeandi tööõpetuse asjad on kõik tehtud! 

Mõeldes Anna Mariile

Kui ma olin laps ja teismeline, siis oli tädi Pillel (isa õde) minu elus väga suur roll. Vahest suuremgi, kui ta ise oleks osanud kunagi arvata. Erinevate asjaolude tõttu ja siiski täna selgusetuks jäädes, kadus Pille mu elust ära. Kohe täitsa ära. Nii ära, et me isegi ei helistanud ega kirjutanud ega soovinud teineteisele õnnegi ei sünnipäevaks, laste sündimise puhul... No kohe mitte midagi.

Umbes aasta tagasi tuli Pille mu ellu tagasi :) Väga juhuslikult ja ootamatult. Tuli koos oma väikese tütre Anna Mariiga, keda vaadates ma näen nii palju ennast (näojoontelt, silmadelt, juustelt). Iseloomult ja olemuselt on Anna aga hoopis teistsugune, kui mina olin ja olen. Ta on avatud ja julge, väga seltsiv ja tahab palju suhelda - ta on nagu väike tulesäde :) Kui ma neil külas käisin, siis ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui palju see laps mängis. Meie Sebastian ei ole kunagi mänginud, ta ainult ehitab LEGOdega, aga ta ei mängi nendega. Ammugi siis mitte mingisuguste loomade või nukkude või autodega. Ta ei oska mängida, pole kunagi osanud. Robin oli mul ka usin mängija, aga tal oli alati seltsiks Mart ja neil oli väga hea koos mängida. Anna aga mängis üksi. Seletas ja asjatas ja ehitas. Mitu tundi. Vahepeal muidugi suhtles meiega ka, aga mäng on tema elus küll väga olulisel kohal.

Annal oli sünnipäev ja teadsin juba ammu, et tahan talle ise midagi teha sünnipäevaks. Ühe hiirekese ma heegeldasin talle, kui külas käisin, aga nüüd tahtsin ka midagi ise teha. Ma oskan igasugu mänguasju teha: õmmeldes, kududes, heegeldades, traadinukud. Valik jäi traadnukkudele, kuna nendega saab mängida erinevaid mänge.

Ma olin juba unustanud, milline nikerdamine see on :) Iga asi on ju nii väike ja vajab eriti peenikesi lõngasid, heegelnõelu, vardaid. Iga asi valmib kaua ja pusides, sest ruumi manööveramiseks on vähe. Mõne väikese asja valmis tegemine võtab rohkem aega, kui näiteks mütsi kudumine. Aga see aeg ja pusimine olid seda väärt. Ma jäin ise peaaeu rahule. Peaaegu selle pärast, et alati on võimalus veel rohkem, veel kiiremini, veel kõrgemalt. 

Nüüd on Annal nukud käes ja loodetavasti jagub mängurõõmu ka :)

Sahver ja "Saunaeide tõde ja õigus ehk täisõiguseline inime"

Ma tundsin juba pikka aega puudust sellest, et me ei olnud Arvoga midagi kahekesi teinud. Koguaeg teeme asju kõik koos - lapsed, sugulased, kassid ja koerad :) Koos on muidugi äärmiselt tore, ega ma sellele vastu vaidlegi, aga ma tahaksin mõnikord olla ka Arvoga kahekesi. Kasvõi selleks, et ei peaks vastutama ega muretsema ühegi üleliigse asja eest. 

Kuna Arvo korraldatud toredad asjad eeldavad militaarpükse ja seljakotti, siis vastukaaluks pakun talle aegajalt võimalust panna jalga viigipüksid ja aidata naisele mantlit selga. Kutsusin teda Sahvrisse sööma ja Linnateatrisse etendust vaatama.

Sahver on Tallinnas asuv söögikoht, mis jääb meile teele, kui suundume Linnateatri poole. Kuna mul ei ole eriti Tallinna söögikohtade headuse kohta infot, siis läksime täiesti pimedalt. Miljöö on Sahvris hubane ja ilus. Kõik detailid on läbi mõeldud ja värvilahendused mahedad. 

Arvo sõi "Veisefilee veinikastme praetud kuningserviku, spargli ja kartuligratääniga" ja mina sõin "Pardifilee kartuli-bataadipüree spargli ja kirsstomatiga". Praad oli piisavalt suur, aga midagi oli natukene nagu puudu. Arvo liha oli pehme ja mahlane, veinikaste andis lihale väga mõnusa maitse. Minu part oli natukene vintske ja pisut mage, aga siiski maitsev. Ma kipun erinevaid söögikohti Põhjaka mõisaga võrdlema, aga ma ei tohiks seda teha. Tegelikult oli söök väga hea ja ma oleksin nõus sinna vabalt uuesti minema. Magustoiduks sõime "Pavlovat vahukoore-kohupiimakreemiga" ja see oli just nii hea nagu me lootsime :) Maiasmokad, nagu me oleme :) 

Hobuveskis käisime vaatamas Kammerteatri etendust "Saunaeide tõde ja õigus ehk täisõiguseline inime". Lavastaja Merle Karusoo, saunaeit Katrin Saukas ja SaunaMadis Indrek Taalmaa. Põhimõtteliselt oli tegu ikkagi monotükiga, sest Saukas rääkis 1,5 tunni jooksul ära kõik, mis Tammsaare "Tõde ja õigus I" on ära rääkinud. Saunaeide vaatevinklist. Sai peksa ka oma saunaMadise käest, et pererahva asjades sorkis ja see oligi Taalmaa osa näidendis. Minu kõrvu jäi kummitama, kuidas armastust Vargamäele ei tulnudki... Ja mõtlesin, kuidas see on tegelikult nagu elus eneses.  Teed tööd, palju tööd, töötad ööd kui päevad, muudkui töö... ja pole aega armastadagi...

Kas ühe laulu pärast võib sedasi karistada? Ega mina seda üles ei tähendand! Ja mis seal valesti on? Kõik puha sula tõsi.

Tulid siia Krõõt ja Andres.
Vargamäele, kihvtitud kohta.
Võtsid ligi Mari ja Jussi.
Mari võttis Jussi ära.
Surm võttis Krõõda ära.
Andres võttis Mari ära
ja Juss poos enda kuuse otsa.
Nii see oli ja nii see jeab, ega’s änam muuta ei saa.
Mina olen reakind ainumasti sulatõtt.

Arvo jaoks oli see vast pisut igav etendus, sest ta ei ole Tõde ja õigust lugenud. Ja kui päris aus olla, eks talle meeldivad komöödiad kõige enam. Aga ta oli vapper ja ta oli väga vaimustuses selles ära etendatud töös, mida Saukas tegi. Rääkida 1,5 tundi mingis kummalises eesti keeles, sekka laulud ja luuletused - tunnustust väärt! Mulle meeldis etendus väga, meeldis just selle eheduse ja lihtsuse tõttu. Meeldis nii väga, et mu öökapiraamat on alates eilsest "Tõde ja õigus I" :) 

Hea on  vahepeal kahekesi olla. Lapsed on juba nii suured, et me peaksime seda rohkem harrastama, sest minu meelest on see äärmiselt vajalik. Et oleks ikka armastus...siin palvemajas...

Angasilla metsas magamas ja... saunas

Sügis on käes. Juba mõnda aega. Ka sel sügisel on meid õnnistatud erakordselt ilusate ilmadega, tänu millele me oleme saanud teha mitmeid toredaid asju looduses. Ja toredused jätkuvad.

Nagu igal sügisel ilmade jahenemise ja sääskede kadumise aegu oleme me käinud metsas ööbimas. Suvel seda teha ei saa, sest esiteks on tuleoht ehk siis ei saa lõket teha ning teiseks ei jõua keegi seal lõkke ääres, mille tegemine on keelatud, neid sääski ära tõrjuda. Nii ongi, et kui sügis oma ilus ja karguses saabub, panevad Luhtarud & Co asjad kokku ja lähevad ööseks metsa. Arvo on sellest alati juba ette nii pöördes, mõtleb ja plaanib ja unistab ja paneb vajalike asjade nimekirja asju kirja. Ilmateadet vaatab juba nädal aega ennem iga poole tunni tagant :)

Metsa läksid seekord Arvo ja Ennike, Sebastian ja Aivar, Liivi, Priit ja Mart (Robin redutab Soomes Triini juures). Otsustasime minna juba varem külastatud Angasilla metsa, sest meil on seal varjend püsti ja üks maha saetud metsakuiv kuusk olemas, millest halupuid teha. Kohale jõudes hakkasid kõik tegema neid asju, mida nad tavaliselt teevad. Arvo hakkas varjendit parandama ja paremaks putitama, Aivar hakkas halupuid tegema ja Sebastian koos minuga kuuseoksi muretsema.  Minu esimene asi, mis ma metsas üldse teen, on see, et ma teen lõkke. Minu jaoks on tule olemasolu äärmiselt oluline, muidu mul on seal niiskes ja külmas metsas kuidagi kõle olla. Natukene hiljem saabunud Liivi pere osales samuti varjendi parandamises, kuuseokste muretsemises ja Liivi hakkas suppi ka keetma kohe, kui saabus. 

Toitlustamine oli seekord natuke teistsugune, kui tavaliselt. Esiteks, ei olnud meil kaasas ühtegi õllepunni. Nende asemel olid mingisugsued põdralihast vorstid, mis maitsesid vist sama head, sest otsa need said (mina selliseid asju ei söö üldse, olgu siis seast või põdrast). Esindatud olid loomulikult ka kohustuslikud peekoniviilud soola ja pipraga. Varaõhtune söök nagu ikka supp, mis seekord maandus hoopis maas (esmakordne kogemus, et kui söök kukub ümber, mida siis süüa?) Ja siis otsusas minu mees, et ta tahab metsas lõkke kohal lõhet teha. Ja kui tema juba mingisuguse mõtte pähe võtab, siis ega ta seda enam maha ei jäta. Lasi õel linnast kala tuua ja valmistaski metsas lõkke kohal lõhet. Hommikusöögiks oli kõike: võileibu, putru, puuvilju, Priit krõmpsutas porgandit, muffineid - igaleühele oma.

Ja nüüd tuleb selle metsaskäigu kõige olulisem asi - mu mees ehitas metsa kilesauna :))))) Just, just - sauna. Kõige pealt otsisid pimedas metsas pealampidega (koos Seebuga) suuremaid kive, millest teha keris. Siis ladusid need kivid kõik paika ja tegid sinna sisse tule. Kütsid mitu tundi , kuni arvasid, et vist on hea küll ja saab leili kätte. Põhikütja oli Priit. Tõime kilomeetri kauguselt kraavist kolme sentimeetrise jääkihi alt ämbritäie vett, millega end peale leili üle kallata. Arvo ja Mart ehitasid valmis saunaraami ja tõmbasid kiled üle. Ja oligi kõik valmis sauna minekuks!

23. oktoobri öösel, kell 00.45, õue soli õhutemperatuur +3 kraadi ja ämbri sees vesi +4 kraadi. Ma ei oleks seda siis ka teinud, kui nad oleks mulle peale maksnud :) Igatahes - nad käisid saunas - Arvo, Sebastian, Mart ja Priit. Leili said kätte (umbes 50 kraadi), aga oleksite te seda kuulnud, kui nad üksteist selle jääkülma veega loputasid.... Aivar arvas, et mägra populatsioon sellest metsast on 100 aastaks välja surnud :) Vaprad mehed! Tõesõna. 

Peale sauna jätkus juttu neljani öösel ja siis vajusid ka viimased tiksujad külili. Öö oli rahulik, suhteliselt soe (kuigi päris suur tuul oli see kord), lõke ühtegi korda päris ära ei kustunud, keegi ikka puid peale viskas. 

Tore oli jälle kohtuda :) Seal metsas, Tamme 5. Ei olnud külm ega märg, oli hoopis tore. Kuigi minu jaoks on metsas ööbimine kõige nauditavam kevadel. 

Ma ei tea, mis meid sinna metsa kutsub... Aga midagi seal on. Isegi selle lõkkesuitsu sees. Selleks, et seda midagi mõista, tuleks seda ise läbi kogeda. Ma soovitan soojalt :)