Ujumistunnid Margega

Eesti Vabariigis on kohustuslikus korras II klassi lastele ette nähtud ujumistunnid. Märjamaa Gümnaasiumis on see siis seatud nii, et II klassi lapsed käivad koolibussiga ujulas 45 minutilises tunnis, kus konkreetselt bassenis olemiseks jääb aega napid 25 minutit ja seda kõike umbes 23 lapsele üheaegselt. Ujumist õpetab ujumistreener Marge, kes leiab, et väga keeruline on nii napi ajaga nii paljudele lastele korraga ujumine korralikult selgeks teha. 

Mul oli nende ujumistundide osas mingisugune tõrge. Ma ei tea ise ka, miks mu jänesekõrvad maani ulatusid ja ma kuidagi sellel ujumisel sabast kinni ei saanud. Seda illusiooni ma ei hakanud endale üldse loomagi, et Sebastian võiks ja saaks ujumistunnid teha koos mingisuguse klassiga, sest nii palju lapsi samal ajal väikeses basseinis on tema jaoks liig mis liig. Nii tuli mul leida mingisugune muu võimalus, et ta õpiks ära koera ujumise, sellili ujumise ja krooli, mis on vajalik selleks, et saada ujumishinne "5" ja alla "5" ju Sebastian ei lepi kuidagi. Mul oli äärmiselt keeruline välja mõelda, millal need ujumistunnid toimuda saaksid, sest igal argipäeval oli juba mingisugune kohustus (peale koolikohustuse) ja ma ei teadnud, kuidas mahutada ujumine Sebastiani päevakavasse, sest ühestki jalgpallitrennist ta loobuda ei tahtnud. Nii juhtuski, et II klassis jäi kohustuslik ujumine tegemata ja saime pikendust 2016 aasta jõuludeni. 

Päevad muudkui läksid ja ma ikka kuidagi ei saanud sellest ujumise värgist sabast kinni. Ma ei teadnud, kuidas reageerib Sebastian uuele inimesele ja ega kohustusi ju vähemaks ka pole jäänud (4 korda nädalas jalkatrenn, üks kandletund, lisaks kogu kunst ja tööõpetus, mille peame kodus ära tegema kodusele õppimisele lisaks). Eks ma leidsin ühe vabanduse teise otsa, miks me sinna ujulasse Marge juurde ei jõudnud, kui ühel hommikul sain ikkagi aru, et pääsu pole ja ma võtsin Margega ühendust, et leppida kokku esimene ujumistunniaeg. 

Esimene ujumistund toimus 18. novembril ja mu jänesekõrvad kadusid juba siis, kui ma Marget nägin. Ta oli nii soe ja avatud ning toetas igati Sebastianit. Ta lasi tal rahus tegutseda ja jagas natukene näpunäiteid, et teda mitte ära hirmutada. Sebastian kuulas väga hoolega, mida treener rääkis ja püüdis teha kõike nii hästi, kui ta oskas (nagu ikka siis, kui ta peab midagi tegema) ja samas jättis Marge talle ka vabalt ujumise aega. Õnneks Sebastian oskab juba ammu koera ja selili ujuda, seega jäi Margele neid oskusi lihvida ja krooli ujumine talle selgeks teha. Olemasolevad ja rahastatud ujumistunnid said otsa kiiremini, kui oleks soovinud ning kool andis Sebastianile 10x45 minutit tasuta tundi juurde, sest Marge leidis, et väga hea oleks ikkagi edasi õppida.

Täna on Sebastian kuu aega käinud igal reedel (mõnel teisel päeval lisaks, kui meil on aega olnud) Marge juures ujumistunnis ja tema ujumisoskus on paranenud märgatavalt. Ta oskab väga hästi ujuda koera ja selili ujumise tehnika on ka täiesti selge, st et Marge peab ainult mõnikord talle meelde tuletama, et sirged käed, sirged käed. Ta püsib vee peal lausa suurepäraselt nii kõhuli kui sellili ja talle ei valmista enam mingisugust raskust nägu vette panna. Samuti on nad õppinud usinasti krooli ujumist, mis Sebastianile on siiski natuke raske, aga iga tunniga paraneb ka kroolitehnika nähtavalt. St tehnika on tal selge, eks vaja on harjutada, harjutada ja harjutada.  

Marge ütleb, et Sebastian on sündinud konnaujuja ja seetõttu peavad nad päris palju vaeva nägema jalgade tööga krooli ujumisel, sest seal see konnaliigutus ei lähe mitte :) Kuid lestadega saab Sebastian hakkama ka täiesti edukalt krooliujumise jalagade tööga. Kui ta ujumistunni lõpuks lestad ära võtab, siis on jalgade töö ka korras, sest õige jalgadetöö jääb lestadest külge. 

Mulle väga meeldivad need ujumistunnid. Sebastian on peale tundi nii mõnusalt rahulik ja kuidagi rõõmus - eks eduelamus teeb oma töö. Tal on jäänud veel mõned tasuta tunnid ennem eksami sooritamist. Mul on isegi natukene kahju, sest Sebastianile väga meeldib ujuda. Mul on kahju, et see saab otsa, sest mul on tunne, et need ujumistunnid mõjuvad talle nii kohutavalt hästi. Vähe sellest, et ta õpib iga korraga paremini ujuma, see lõõgastab ja rahustab teda. Ma tahaksin, et see jätkuks...

Sebastianile on ujula saanud väga turvaliseks ja tuttavaks kohaks ning eelmine nädal läks ta päris üksinda ujulasse ujuma. Meie jaoks on see väga suur asi. Ta ise ütles  selle peale, et ta on nii palju ujulas käinud, et seal on kõik nii tuttav. See on väikene samm iseseisvumise poole :)

Mul on hea meel, et Sebastian on õppinud nii hästi ujuma, sest pean seda oskust elus siiski väga oluliseks. Ja mul on hea meel, et ma oma hirmust üle sain.... Mõnikord mul on tunne, et minu hirmud pidurdavad ka Sebastiani arengut, sest ma pean ennast ikka päris tihti sõrmest tõmbama, et teha neid asju, mida peab tegema. Aga me oleme siiani saanud hakkama ja küllap saame edaspidi ka. Võibolla natukene aeglasemalt ja viivitusega, aga ikkagi saame...

Jõulune

Meie Sebastian on juba viimane kuu aega nii jõulumeeleolus, et meil tekkis vahepeal juba hirm, et ta ei jaksagi seda jõululaupäeva ära oodata :) Aga näe- jaksas küll :) 

Meie jõulud algavad tavaliselt jõululaupäeva eelsel päeval kingituste pakkimise ja piparkookide tegemisega. Siis poeb küll juba igal ühel jõulutunne hinge. Kuid ennem seda on veel mitmeid jõuluseid tegemisi, mis teevad eriti õnnelikuks selle jõuluootuses oleva lapse. 

Kuuse muretsemine. Nagu igal aastal, ei toonud me ka sel aastal endale liiga suurt kuuske - ikka selleks, et suured ja tugevad puud saaksid veel suuremaks ja tugevamaks kasvada. Ja meie koju sobibki selline väikene teiste kuuskede vahel kasvav puuke. Kuidagi imelikul kombel juhtus nii, et me leidsime oma kuuse juba viie minutiga, mille peale Sebastian pidi nördinult porisema, et juba ongi olemas või? Oli jah, ilus ja väikene, täpselt meie näoline. Ma natukene pabistasin, et mida arvab Lasse kuusest ja ehetest, aga muretsemiseks pole erilist põhjust olnud, sest veeprits tegi talle üsna kiiresti selgeks, et see asi pole talle mõeldud :) 

Jõulupuu on ikka väga oluline asi, sest selle alt leiab jõululaupäeva hommikul erineva suurusega pakikesi :) Kõige olulisem on see osa muidugi Sebastianile, aga ega teised ka väikestest meenetest ära ei ütle. Pakkide lunastamiseks peab ikka  natukene vaeva ka nägema. Sebastian oli see aasta väga õnnelik, sest ta sai oma pakid kätte kannelt mängides. Aivar õpetas talle vahetult ennem jõule "Aiakella" laulu selgeks ja kuna see oli esimene Sebastianile tuntud viis, siis selle äraõppimine oli talle väga lihtne ja meeltmööda.  Välja tuleb ka kohe väga hästi, kui jaksaks pause ka pidada! Robin seevastu pidi natukene häbenema oma üks käbi, kaks käbi luuletusega :), aga eks ta oma pakid sai kätte ikka. Paneme tema luuletusevaliku puberteedi süüks :) Äkki järgmine aasta tuleb midagi etemat. 

Bossele meeldivad väga pakkepaberid ja paelad

Kui kõik olid oma pakid kätte saanud ja mina olin valmis keetnud riisipudru õnnemandliga, siis sõime hommikust. Õnnemandel sattus seekord Arvo taldrikusse, mille peale Robin ütles, et kui isa aasta tuleb eriti õnnelik, on kõigi teiste aasta ka eriti õnnelik, sest õnnelikul isal on õnnelik perekond :) Nii et - kadeduseuss kedagi ei närinud ja me loodame, et Arvol tuleb päriselt ka eriti õnnelik aasta :)

Peale hommikusööki oli vaja igasuguseid asju teha selleks, et meil oleks oma jõuluõhtusöök. Ma pöörasin sel aastal natuke suuremat tähelepanu erinevatele küpsetistele. Juba varakult tegin valmis piparkoogitaigna ja inglise jõulukeeksi. Küsimuse peale, et kas te soovite, et ma teen teile pasteeti ka, tegin ma pasteeti ka :) Kui juba pasteeditamiseks läks, küpsetasin neile täiesti patuse (st tavalise nisujahuga) suure saia ka. Kuna ma ise olen hirmus pähklite ja mandlite sõber, siis proovisin sel aastal jõulumandleid teha ja küpsetasin hiinapäraseid mandliküpsiseid. Minu panuse söögipoolises andsid veel kartulisalat ja šokolaadi rullbiskviit kirssidega. 

 

Ma ei ole veel kunagi nii palju viitsinud putitada, st nii palju juba ette küpsetada ja vaaritada. Kuid kõik, mida tegin, maitses hästi ehk siis retseptide valikud olid õigustatud. Pidin päev ennem jõululaupäeva Arvot ja Robinit koguaeg mu erinevate küpsetiste kallalt minema ajama :)  Kõik soe söök ja singirullid, täidetud munad jäid Arvole ja Robinile teha. Ütleme nii, et võrreldes minuga pääsesid nad  ikka väga lihtsalt :), aga ega keegi mind ei sundinud neid asju tegema, mida ma tegin. 

Seebu tegi endale spetsiaalsed singirulle ehk singirullid mitte millegagi :)

 

Kutsusime Aivari enda poole jõule pidama. Midagi muud see meie jõululapäevas ei muutnud, kui ainult seda, et me ei käinud kirikus ja selle üle oli poistel kohe väga hea meel. Käisime selle asemel hoopis surnuaias ja veetsime seal tavapärasest rohkem aega, kui varemalt. Surnuaed oli väga ilus oma tuledesäras. Soovisime häid jõule kõigile, kellele pidasime vajalikuks soovida. 

Natukene ennem surnuaeda minekut selgus, et meie armas Triin oli Tartust tulema tulnud ja saabub varsti meie juurde, et koos meiega jõuluõhtut veeta. Selle üle polnud mitte ainult Robinil hea meel, vaid meil kõigil. Üks naerulind seltskonda kulub ikka marjaks ära. Ta üllatas meid ka (ma ei hakka mitte parem rääkimagi sellest tohutust kingipakist, mis ta meile kohale tõi - mu tänutunne on suur), vaid hoopis sellest, et me saime kuulda, kui hästi Triin laulab - see oli lihtsalt võrratu! 

Saime erinevatelt päkapikkudelt neli uut lauamängu ja lauamängudega me oma jõuluõhtu sisustasimegi. Aivari toodud mäng Tik-tak põmm ajas naerma isegi selliseid inimesi nagu mina :) Me polnud juba ammu niimoodi perega midagi mänginud, see on jäänud viimasel ajal rohkem minu ja Sebastiani pärusmaaks. Seega oli eriti tore vahelduseks mängida ka kuuekesi. Juttu ja naeru jagus südaööni. 

Üks LEGO käib ikka ka jõulude juurde

Tsirkus on vanaemaga mängimiseks, sest vanaemal on raskusi igasugu keeruliste mängidega hakkama saad

Niimoodi söögiselt ja rahulikult meie jõulueelne aeg ja jõululaupäev möödusidki. Nii tore on, et Triin ja Aivar meiega liitusid, sest heade inimestega on ikka hea koos olla :) Mul on tegelikult jube hea meel selle üle, et poisid ootasid jõuludelt enamat kui kingitusi. Nad tulid kaasa kõigega, mis me neile ette söötsime. Isegi Sebastian suutis nii kaua hommikust riisiputru süüa, kuni isa kausist mandel välja ilmus :) Ja kõik asjad said tehtud, mis teha oli vaja. Kõik koos. Igaüks andis oma panuse, kasvõi pisikese, aga andis. Seega ei tundunud ühestki otsast, et mei lon kiire. See on väga oluline, sest ma olen jäänud ühe mõtte vangi - ela aeglaselt!

Küll mul on vedanud, et mul on selline pere nagu mul on :) Ma armastan neid nii väga palju, et seda polegi võimalik sõnadesse panna. Ja meil on koos hea. Igal pool ja alati. 

Aitäh kõigile, kes meie jõulust osa said! Kaunist pühadeaega kõigile!

Minu pitsiline ja õrn maailm

Ma arvasin peale oma viimast pitsikudumist ja selle väga leiget vastuvõtmist, et ma ei koo enam kunagi ühtegi pitsilist asja, sest mu hing ol iikka väga haige. Aga ma eksisin, nagu ikka, kui mõtled, et ma mitte iialgi... 

Suvevaheaeg oli just alanud, oli 9. juuni, kui ma ärkasin üles ja sain aru, mida ma tahan Annele jõuludeks kinkida. Just nimelt Annele ja just nimelt jõuludeks ning see, et oli 9.juuni ei takistanud mind mitte kuidagi asjaga algust teha. Ma ei suuda juba ammu Annet võtta, kui lihtsalt psühhiaatrit, minu jaoks on ta midagi enamat. Ja eks ta ju tegelikult on ka midagi palju enamat, kui lihtsalt psühhiaater, sest ta on kogu oma hingega ja südamega oma töös sees - ta tõenäoliselt muudmoodi ei oskagi... Ma ei kohtu enam Annega nii palju, kui mõni aeg tagasi, aga igat kohtumist ootan ikka täpselt sama palju nagu varemalt. Keegi ütles mulle, et sellest Annest pole mulle mingit kasu, aga tegelikult on see kasu mõõtmatu, kui vaadata suuremat pilti. Kui mõelda, kus ma olin kolm aastat tagasi ja olen täna, siis ei olegi muud teha, kui tunda tänu... Pole siis midagi imestada, et ma ärkasin üles ja tahtsin teha Annele midagi ilusat, nagu ta ise on (nii seest kui väljast)  ja õrna, nagu ma ise olen. 

Mitte midagi ei ole siin elus juhuslikku ja küllap see pits pidi mu juurde tagasi tulema - ikka selleks, et saada tugevamaks ja tublimaks. Ma ei ole pitsi kudumises kuigi osav, st mul võtab see üsna palju aega ja üleüldse hoo sisse saamine ja mustrilugemine algab ikkagi sellega, et umbes viis korda ma harutan kõik üles ja algan otsast peale. Eks mul tuleb käegalöömistunnet ka peale, sest kes kududa/heegeldada oskab, see teab, et harutamine on kõige nüristavam asi käsitöö juures üldse. 

See oli üleüldse mul esimene kord elus kududa kolmnurkset õlasalli. Valisin enda jaoks välja Dropsist kõige meeldivama salli ja ostsin 100% Merinos Extra lõnga (ülipehme ja mõnus), sest olin otsustanud, et just nii õrn ja peen saab see näputöö olema ja asusin tööle. 

Igal vabal momendil võis mind näha kudumas, sest mul oli koguaeg hirm, et ma ei jõua õigeks ajaks valmis :) Eriti suur hirm oli mul siis, kui ma tööga alustasin, sest ma tõesti ei mäleta, kui mitu korda ma kõik tehtu üles harutasin ja jälle otsast peale hakkasin. Natuke oli nutumaik ka suus, sest hakkas tunduma, et ma ei saa sellega hakkama.... Mul on raskusi mustri jälgimisega, sest kipun nii oma mõtetesse ja loendamisse ära kaduma, et ühel hetkel ei saagi enam aru, kus ma olen ja miks ma olen. Pitsilist mustrit kududes aga nii ei saa... Minu üks hea omadus on see, et ma olen jube jonnakas :) Kui ma olen ikka mingi asja käsile võtnud, siis ma selle asjaga tahan ikka hakkama saada küll. Ja ma olin ju nii veendunud, et ma tahan Annele seda salli teha ja just jõuludeks, 2016 aasta jõuludeks, mitte 2020 aasta jõuludeks :)

Mida rohkem tegin, seda kergemaks läks ja mustris püsimine ei tundunud ka enam hiina keel. Kuna ma ei kasutanud mustris soovitatud lõnga ja minu valitud lõng oli soovitatust palju peenem, siis tundus, et töö on nii jube väikene. Muudkui vaatasin ja mõõtsin ja jälle vaatasin. Mõtlesin juba, et pean hakkama ise midagi juurde mõtlema, aga siis otsustasin, et las olla selline väiksem sall. Igatahes valmis ma ta sain ja siis oli juba Arvo abi vaja, kes aitas mul selle salli Haapsalu salli raamile venitusse panna. Oi, see oli ikka jube töö :) Veel jubedam, kui salli alustamine, sest sall muutus märjana nii suureks, et raam tahtis vägisi väikeseks jääda. Lõpuks saime trimmeri tamiiliga ikka selle salli sirgu tõmmatud ja kuivama pandud. 

Valmistöö on ilus :) Mulle endale väga meeldib. Ja isegi see ei morjenda mind kuigi palju, et ühes kohas on üks kadunud silmuse tagasitoomise koht - las olla väikene aps, see sümboliseerib mind :) Anne segadust :) Tegelikult tuli välja ilus ja suur õlasall, mis sobib just nimelt minu Annega kokku. Ja ma ei pea hetkekski tundma, et mu töö ja vaev oli mõttetu, sest ta teab, kui palju ma olen vaeva näinud ja oskab seda hinnata. 

Ma tean jah, et ma olen sooda... Kes ikka oma psühhiaatrile pitsilise õlasalli koob?.... Aga nagu ma juba kirjutasin - ei suuda mina temasse nagu tavalisse psühhiaatrisse suhtuda ja uskuge mind - mul on erinevate psühhiaatritega kogemusi. Ja minu tänutunne tema suhtes on kirjeldamatult suur. Jah, meil on veel minna, aga väga palju on juba käidud ja ma saan täna öelda, et ma ei tea, kus me oleks, kui meie elus ei oleks Annet. Arvaku teised siis täpselt seda, mida heaks arvavad. 

Mul ei ole kahju ühestki kulutatud tunnist. Ma ei arva enam, et ma ei koo iialgi ühtegi pitsilist asja :) Eks selleks oli ka seda salli vaja :) 

Aitäh Sulle, armas Anne :) Kõige eest!